Vedasin sõrmega mööda lauda. Chantal tahtis midagi öelda, kuid samal ajal kostus mu telefonist Tokio Hoteli 'Zusammen', mis andis teada sissetulevast kõnest.
"Ade? Tõesti?"
Chan kergitas mu poole kulme, kui ma kõnele vastasin. Muidugi teadis ta Jasoni õe nime.
"Hei, Ade, mis mureks?"
"Pole aega tervitusteks, Caro! Asi on Jasonis."
"Kuule, me ju ei..."
"Ei, ei, ei, ma tean, et te ei käi! Mis, muuseas, on minu arust täielik bullshit. Jason .. ta .. ta..."
"Mis juhtus, Ade?"
"Ta võttis kokat,"
"Kokat?"
"Ära ütle mulle..."
"Ma tean, mis asi on koka! Räägi, mis juhtus," ei kannatanud ma välja. Vabandan hiljem.
"Kõigepealt ta lällas toas, rääkides, kui halb elu tal on - et ta enda tüdruk kepib, sorry väljendi pärast, tema töökaaslast, ega näe selles midagi halba. Ja kui ma palusin tal maha rahuneda, mõelda ja mulle rääkida, mis toimub, siis ta lihtsalt tõusis püsti ja läks ära. Ma ei jõudnud teda peatada. Caro, palun, sa pead midagi tegema."
"Ma ei usu, et siin midagi teha annab. Peab kutsuma kellegi tugeva, et ta tooks Jasoni koju ja hoiaks teda seal."
"See ei aita, Caro. Sa oled ainuke, kes teda suudab peatada."
"Ta vihkab mind,"
"Ta ei suudaks sind vihata. Ta armastab sind. Palun, Caro,"
"Olgu, ma teen, mis ma saan. Tead sa, kus ta olla võib?"
"Ee .. ta sonis midagi 'ilusatest kõrgetest majadest'. Sa pead kiirustama."
"Ma teen seda,"
"Aitäh,"
"Tänad pärast,"
"Mis juhtus?" pahvatas Chan niipea, kui olin kõne ära pannud.
"Räägin tee peal, me peame kiirustama,"
***
"Näed, veel üks inimene, kes väidab, et Jason armastab sind,"
"See ei tähenda midagi. Ta ei tunnista ealeski, et armastab mind. Eriti peale seda, mida ma tegin..."
"Ah, lõpeta ära!" Chantal viipas kätega. "Kui Jake saab sellest nii kergesti üle, siis miks sa ei võiks?"
"Sest ma olen INFP? Teeb kokku unistaja. Üks. Tunded 74%. Kaks."
"Ja kuidas on taju ja intuitsiooniga? Need vedasid sind seekord alt, mis? Oi .. sorry, ma ei tahtnud..."
"Vahet pole. Ainult et üks probleem on - mu taju ja intuitsioon ütlevad, et kui me hiljaks jääme, siis .. siis..."
"Shh, ära lõpeta. Me jõuame õigeks ajaks."
"Tahaks loota..."
***
Jason
"Yeah, suhttttt perses olukord," venitasin ma, turnides ühe 12-korruselise maja katusel. "Ei, ma siiski ei saa arrrruuuu. Kuidas ta võis?!"
Iseendaga rääkimine polnud mul just harjumuses, kuid, nagu te juba aru saite, oli mul siis suht pohh.
Igatahes, peale seda, kui Ade oli mul palunud maha rahuneda, muutus ta hirmsaks tüütuseks, ja ma otsustasin midagi põnevamat ette võtta. Näiteks majakatusel turnimine.
Lõõõõõõõbus.
Sealt oli näha kogu Orbostit, kuid sind ei nähtud. Inimesed ei juhtu just eriti tihti taevasse vaatama.
Üks must-valge auto peatus parajasti maja ees. Ähmaselt tundus mulle, et olin seda kuskil juba näinud, kuid parajasti ei tulnud kohe kuidagi meelde.
Autost väljusid kaks tüdrukut - üks blondide, peaaegu et valgete, juustega, millesse olid tehtud mustad triibud, ja teine oli helepruuni peaga. Nad vaatasid närviliselt ringi ja arutasid midagi, kuid, ilmselgelt, ei kuulnud ma midagi.
Järsku vaatas blondiin üles ja ma sain kohe aru, miks mulle tundus see auto tuttav. See oli Chantali auto. Ja need kaks tüdrukut seal all olidki Chantal ja .. Caroline.
"Jason!" karjus Caro meeleheitlikult.
Chantal tiris teda aga juba trepikoja poole.
Nüüd teda siis huvitab?
Nad jõudsid suhteliselt kiiresti üles, ma kuulsin nende samme lähenevat, kuid ei suvatsenudki end ümber pöörata. Siiski, enne kui nad päris minuni jõudsid - meie vahele jäi umbes 10 m-, tuli mul end ümber pöörata.
"Stopp!" sõnasin ma.
"Jason..." sosistas Caro, liikudes pisikeste sammudega siiski minu poole.
"Ma ütlesin - jää seisma!" röögatasin ma, nii et tüdruk peatus ehmunult. "Mida sa minult tahad? Mida sa minult nüüd tahad?"
"Ma armastan sind, Jason,"
"Ei, sa ei armasta mind. Sa olid temaga,"
"See oli vale, see kõik oli vale. Ma poleks pidanud..."
"Oh, palun, säästa mind sellest. Midagi ei juhtu niisama. Inimeste maailmas pole mitte midagi iseenesestmõistetavat. Järelikult sa nii vastu nüüd ka polnud."
"Ta ei kuulanud mind,"
"Väidad, et ta vägistas su ära?"
"Ei, aga..."
"Järelikult oli see vabatahtlik,"
"Ei, aga..."
"Kurat, jää vait, Caro! Ma olen tüdinud sellest. Kõigepealt sa ütled mulle, et armastad mind, ja siis sa lihtsalt keerad kõik persse."
"Mul on kahju, Jason,"
"Sa ütlesid sama, kui me lahku läksime,"
"Ma võin kõike selgitada. Palun..." Ta tegi ühe tillukese sammu minu poole.
"Ei, kurat võtaks! Kas sa ei saa aru?! Sa keerasid kõik persse, sa keerasid meid persse. Kas polnud see siis sinu unistus - saada mind? Kas polnud see ainuke, mida sa tahtsid?"
"Oli... On. Jason..."
"Mul on pohhui! Mind ei huvita enam! Need ei olnud õiged tunded, sa ainult arvasid, et tundsid midagi. See oli vale, saad aru?"
"See ei olnud vale!" proovis ta end õigustada.
"Suva. Sellel pole enam vahet. Mul on suva nüüd."
"Kui sul on suva, siis miks sa end täis tõmbasid ja nüüd enesetappu proovid sooritada?" küsis Chan, kes kogu aja oli meie vaidlemist kuulanud, rahulikult.
"Ma ei tahaks küll, et sa oleks viimane asi, keda ma mainin, Caro, aga .. Chantal, vastuseks su küsimusele: 'Mõnus lendamise tunne tekib,' ütles Caro kunagi. Tahtsin järele proovida."
Ja siis, ootamata vastust, ma lihtsalt sammusin tühja õhku enda taga. See mõnus lendamise tunne tekkis tõesti. Kui veel juurde arvestada tõsiasi, et mul oli lennata 12 korrust.
"ÄRA HÜPPA!" kuulsin Caro hilinenud hüüet.
Ja siis saabus pimedus
***
Über den Dächern,
ist es so kalt,
und so still.
Ich schweig Deinen Namen,
weil Du ihn jetzt,
nicht hören willst.
Der Abgrund der Stadt,
verschlingt jede Träne die fällt.
Da unten ist nichts mehr,
was Dich hier oben noch hällt.
Ich schrei in die Nacht für Dich,
lass mich nicht im Stich,
Spring nicht.
Die lichter fangen Dich nicht,
sie betrügen Dich.
Spring nicht.
Erinner Dich,
an Dich und mich.
Die Welt da unten zählt nicht,
Bitte spring nicht.
In Deinen Augen,
scheint alles sinnlos und leer.
Der Schnee fällt einsam,
Du spürst ihn schon lange nicht mehr.
Irgendwo da draussen,
bist Du verloren gegangen.
Du träumst von dem Ende,
um nochmal von vorn anzufangen.
Ich schrei in die Nacht für Dich,
lass mich nicht im Stich
Spring nicht.
Die lichter fangen Dich nicht,
sie betrügen Dich.
Spring nicht.
Erinner Dich,
an Dich und mich.
Die Welt da unten zählt nicht,
Bitte spring nicht.
Ich weiss nicht wie lang,
Ich Dich halten kann.
Ich weiss nicht wie lang.
Nimm meine Hand,
wir fangen nochmal an.
Spring nicht.
Ich schrei in die Nacht für Dich,
lass mich nicht im Stich
Spring nicht.
Die lichter fangen Dich nicht,
sie betrügen Dich.
Spring nicht.
Erinner Dich,
an Dich und mich.
Die Welt da unten zählt nicht,
Bitte spring nicht.
Spring nicht.
Und hält Dich das auch nicht zurück.
Dann spring ich für Dich.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar