"Värdjas," sosistasin ma. Ma ei olnud küll kindel, kas see käis pigem Jake'i või minu kohta. Minu kohta oli see isegi õiglasem, nii et...
"Mm, päris vara oled üleval,"
Jake haaras mu pihast ja tiris enda kõrvale.
Surusin hambad risti, peas kordus taas eilne mõte: Millal ma küll jõudsin hooraks hakata?
"Sa ju tead, et see ei olnud midagi?" küsisin Jake'i käest ettevaatlikult.
Ta vaatas mulle mõtlikult otsa. "Noh, eile sa väitsid, et ma olen sulle vaid sõber ja et sa ei tunne midagi. Ma võin olla sulle seksisemu ka, kui tahad. Mul suht suva, kas siin on mingid tunded või mitte."
Kergitasin kulme. "Kuidas jäi sellega, et ma meeldin sulle?"
Vastata Jake ei jõudnud - akna taga kostis liikumist.
Vahetamata Jake'iga pilku, haarasin maast oma tuunika ja läksin rõdule. Hetke pärast pidin hingetuks jääma.
"OMG! Mida sa siin teed?"
"Ja rõhk ei olegi sõna 'sa' peal?" õrritas ta.
"Ei," prunditasin huuli, ristates käed rinnal, "ja sa ei vastanud endiselt. Kuidas sa siia said?"
"Ma arvasin, et sulle meeldib, kui ma siin libahunti mängin ja su aknast sisse ronin."
Kergitasin kulmi. "Libahunti? Paistab, et sul on väikesed mäluaugud, sest 'Videvik' ei paku mulle enam pinget."
"Või kas ei paku?" Jason lähenes mulle, mille tõttu taganesin mina.
"Stop!" laususin, tundes endas pulbitsemas kahtlast viha. Kahtlast, sest see oli ootamatu ja põhjuseta. Aga ma tean kedagi, kes saab väga vihaseks, kui saab teada, millega ma just hakkama sain.
"Kellega sa seal räägid, Caroline?"
Oh fuck.
"Mm.. väga huvitav. Tere, Jake."
Seriously, fuck, fuck, fuck.
Jake libistas käe demonstratiivselt mu pihale.
Kurat, kuidas ma tahan sellele tüübile virutada. Ent, midagi ei jäänud, kuid vaid teeselda.
Siis tuli mulle meelde, kuidas me Jasoniga esimest korda .. ja siis oli Jake see, kes minu poole tuli. Ja Jason oli tol korral samamoodi oma käe mu pihale pannud. Eriti ebaõnnestunud deja vu.
"Noh, eks ma lähen siis," lausus Jason, ronides üle mu rõdu ääre tagasi.
"Ei, oota, sa ju tulid millegi jaoks!"
"Ma sain juba kõik, mis tahtsin," kostis alt.
Paari minuti pärast kuulsime mootorimürinat - Jason põrutas minema.
Ma tundsin vaid nõmedaid soolaseid reetureid oma põskedel. Ma isegi ei tundnud külma, kuni Jake mu väriseva keha tuppa tagasi taris.
"Värdjas," nüüd käis see Jake'i kohta. "Ma vihkan sind, vihkan!" Peksin kätega kõigest jõust vastu rinda, kuid paistis, et see ei olnud midagi.
"Rauast oled w?" karjusin, jätkates tema peksmist.
Siis haaras ta mu randmetest, pannes mu käed külgedele.
"Caro, kuula mind!"
"Ei! Sa kasutasid mind ära! Sa teadsid, et ma ei taha seda! Ma ei taha sind! Sa lihtsalt kasutasid mind ära! Nagu ma oleks mingi hoor sulle või midagi! Ma vihkan sind, vihkan! Ja nüüd Jason vihkab mind sinu pärast!"
Vaatamata mu täiesti ärapööranud käitumisele, vabastas Jake mu käed ning puudutas pöidlatega mu läbimärgi põski, pühkides need kuivaks.
"Ma vihkan sind!" karjusin taas.
"Sa ei vihka mind," lausus ta.
"Sa kasutasid mind ära!"
"Miks sa siis ei lükanud mind ära või midagi?! Sa lihtsalt läksid vooluga kaasa!"
"Nagu sa oleks mind kuulanud!"
"Ma oleks,"
"Või kas ikka oleks?"
"Sa alahindad mind,"
"Sa ütlesid, et ma meeldin sulle! Ja siis sa ütlesid, et sul on pohhui tunnetest!"
"Ma ei öelnud, et mul on pohhui,"
"Teeb sama välja," pressisin läbi hammaste.
Ta raputas pead, kuid ei öelnud midagi.
"Ma ei vaja kedagi sellist nagu sina," sõnasin poisile, kui olin veidi mõelnud ja asja kaalunud.
"Aga sa ju tead, milline ma tegelikult olen,"
"Jah, tean, aga sellest ma ju räägingi. Ma ei taha kedagi sellist, kes mängib publiku peal ning samal ajal on publikust eemal hoopis teistsugune. Ma ei taha kedagi sellist, kes mind ära kasutab."
"Aga Jason on samasugune,"
Muigasin rõõmutult. Muidugi ma teadsin, et Jason tuleb mängu. "Ei," Raputasin pead. "Jason ei ole samasugune."
"Sa tead väga hästi, et ta mängib publikul,"
"Ta ei kasutanud mind mitte kordagi ära. Ta ei öelnud, et ma meeldin talle, ega väitnud peale ühist ööd, et tunded ei ole tema jaoks tähtsad."
"Aga..."
Tõstsin käed protesti märgiks, laskmata tal õieti alustadagi. "Lihtsalt mine,"
"Caro..." alustas ta.
"Ma ütlesin. Lihtsalt. Mine!"
Ta kehitas seejärel õlgu, pani pluusi selga ja läks.
Milline õnn, mõtlesin sarkastiliselt, sest õnnest ei olnud hetkel lõhnagi.
Ma teadsin, et ma ei saanud enam kunagi olla õnnelik. Ma ei väärinud olla õnnelik. Ma keerasin kõik persse lihtsalt. Mul oli ideaalne elu - mul oli lõpuks ometi poiss, keda ma armastan. Ja mida mina tegin? Ma lihtsalt ütlesin talle, et me peame lahku minema. Lihtsalt heast peast. Sest ma arvasin, et Jake'iga käimine aitab mul jõuda selgusele, mis Zackil viga on, ja anda selgust Jasoni töös.
Ja milleni ma jõudsin? Mind just praegu keppis seesama poiss, kes väitis, et ma meeldin talle, kes pidi mind mu 'töös' aitama, ning kes peale seda, kui talle kätte anti, lihtsalt ütles - täiesti emotsioonitult, justkui see poleks midagi! - , et tunded on täiesti mõttetud.
Mu elu on lihtsalt suurepärane. Persse küll.
Ma vajasin rahu. Seekord reaalselt rahu. Kuid ma vajasin kedagi, kes mind kuulaks, ja mulle kas või midagi soovitaks. Ma vajasin Chantali.
***
Jason
Zack mõõtis mind pilguga. "Ja mis sulle siis sisse on läinud?"
"Zack, mul ei ole aega peenutseda - mul on seda vaja,"
"Sulle on täna tööots, mees. Ma ei saa niimoodi riskida."
"Ma teen selle praegu ära siis,"
"Dvj," kehitas ta siis ükskõikselt õl
See tõestas veel kord, kui pohhui Zackil kõigest ja kõigist oli - peaasi, et töö saaks tehtud. Niisiis, ei jäänud mul muud üle, kui see ära teha, kui ma tahtsin seda saada.
***
"Noh?"
"Ole lahke," Zack ulatas mulle pakikese valge pulbriga.
"Ma tänan,"
Tol hetkel ma ei mõelnud, mida ma tegin. Ma tahtsin lihtsalt vabaneda valust, mälestustest - ma vajasin rahu. Ja kahjuks olin ma tookord piisavalt loll, et leida ainuke väljapääs läbi selle, mida ma poleks kunagi end arvanudki proovivat.
Samas, ega ma siis ilmaasjata ei öelnud kogu aeg: ära kunagi ütle kunagi.
***
"Vaatame, mis meil siin siis on,"
Olin kogu pulbri kallanud lauale, jälgides Zacki antud juhiseid, ning vedanud 2 umbes 10 cm 2-3 mm triipu.
Rullisin tüki paberit toruks ning, surudes ühe ninasõõrme kinni, tõmbasin teisega pulbrit sisse. Kordasin protseduuri teise ninasõõrmega.
"Jason?" Adrianna astus koputamata uksest sisse. "Mida sa teed? Issand, ei, sa ei teinud seda just."
Ta kargas mu juurde, kuid ei saanud enam takistada seda, et ma olin just paraja doosi kokat sisse tõmmanud.
Niisiis, las pidu alaku!
***
Caro
"Sa mida?!" Nagu ma arvasingi, oli Chantal a) täielikult šokeeritud ja b) minus täiesti pettunud.
Jälle. "Ma olen loll, ma tean,"
"Loll?! Kas sa teed mingit haiget nalja või? Ma vabandan muidugi, kuid ainult poolearuline käituks nii!"
"Äkki ma olengi poolearuline?"
"Caro!"
"Sorry, sorry,"
"Nii, nüüd aitab. Ma tahan teada kõike. Kõike. Mis kuradi värk sul Jake'iga on? Lao välja! Ja kohe!"
sisistas Chan.
"Ma ei..."
"Oo ei, ära mitte alustagi," Tüdruk viibutas ähvardavalt sõrme mu näo ees. "Ära tule mulle ütlema, et sa ei saa rääkida või ei taha rääkida. Ma pean teadma."
"Kas sa oled kuulnud eraelust?"
"OMG! Sa oled täiesti samasugune nagu su poiss!"
"Mul ei ole poissi," pobisesin ma.
"Vaat veel kuidas on! Ma lihtsalt ei saa aru! Sa oled pmst oma 'uue elu' algusest oodanud, et ta armastaks sind, ja kui ta seda teeb, jätad sa ta lihtsalt maha, et olla kellegi teisega, kes sulle kunagi meeldis, ja siis sa saad teada, et meeldid talle, kuid lõpuks ta lihtsalt kasutab sind ära, et sa talle kätte annaksid, ning ütleb, et ei tunne midagi."
"Oota nüüd korra. Pea kinni. "Kui ta seda teeb"? Millest sa räägid? Jason ei armasta mind."
"Muidugi armastab!"
"Ta pole mulle kunagi öelnud. Ta ütles, et hoolib minust ja et ma meeldin talle, kuid mitte kunagi..."
"Te olete nagu kaks väikest last, tõepoolest!"
"Chantal!? Mis toimub?"
"Oh, olgu. Ma sain temaga kokku. Ära mitte hakkagi armukadetsema - ta ei meeldi mulle! Igatahes, ma tahan, et te taas koos oleks, seega ma ütlesin talle, et ta läheks su juurde, kuid ta muudkui keeldus ja keeldus ning siis lõpuks ta ütles, et on sinusse olnud juba pikemat aega armunud."
"Armunud?"
Chan tõmbas hinge. "Jah,"
"Miks ta seda sulle ütles ja mitte mulle?"
"Võib-olla sellepärast, et ta tuli su juurde just siis, kui sa teise poisiga vallatlesid?"
"Ma ei vallatlenud Jake'iga!"
"Nimeta seda kuidas tahes. Mis tehtud, see tehtud - muuta sa seda enam ei saa."
"Aga mida ma nüüd peale hakkan?" küsisin hädiselt. "Ma ei armasta Jake'i, ta isegi ei meeldi mulle. Ma tahan Jasonit."
"Kullake, sa keerasid nüüd paraja pudru kokku, aga ma ei oska sind aidata enne, kui olen teada saanud, mis selle kõige taga on."
Hammustasin huulde. Lõppkokkuvõttes ma teadsin, et kui ma tahan Chani nõu, siis ma pean talle midagi rääkima. Ja .. pole midagi paremat kui tõde. Seega: "Kõik algas plaanist..."
***
Я смотрела в окно машины, Всё красиво скрипели шины. Чёрные диваны оставляли следы От кокаина, это так наивно. Руки на руле и педаль на скорости Выжимаю до упора с чувством гордости. Ничего не страшно, пролетаю мимо Такая картина, скорость. Я хочу укрыться, слиться И бегу от того, что мне снится. Не слышно ты, мечты, мосты, любовь. Порочно, сука, знать бы точно. Я хотела любовь по-новому Мягкому, чистому, скромному. Ты смотришь на меня по-черному Связи оборваны… Вот такая любовь… Вот такая любовь… Вот такая... Ты на меня смотрел, как на доступную Лёгкую, глупую, мутную. Но не так это было, как ты думал, Подставляя к голове своей дуло... Жизнь, которую я не хотела Заставляло лишь тело, Ему надо, надо, оно ненасытно. Мне хватило с избытком, я добита. Знаю, что будет больно и долго Ты мальчик с характером дога Вдох, выдох, чёртова любовь, Вдох, выдох, пузырьки кислорода в кровь. Сука, ненавижу себя за это, Таю как во рту сигарета Это прёт по полной программе, Подруги говорят, что успокоит оригами... Вот такая любовь… Вот такая любовь… Вот такая...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar