Открой моё сердце #48: Love Hurts # Eriväljaanne

Selle osaga on selline huvitav asi, et kirjutasin seda kooli Omaloomingupäeval kuu aega tagasi (kui ma veel täpselt polnud situatsioone läbi mõelnud), seega on see veidi muudetud. Aga muidu pidi see (väidetavalt) ilmuma Reaali Poisi eriväljaandes (just sayin'), kus ta on siis esialgsel kujul

***

Olin istunud haiglas oodates juba mitu päeva. Adrianna ütles mulle, et ma läheks koju, puhkaks, kuid ma vastasin eitavalt.

Kui mina olen süüdi, ei lähe ma puhkama enne, kui olen kõik teada saanud.

Ade ütles seepeale, et ma ei tohi ennast juhtunus süüdistada. Jason pihtis talle peaaegu kõigest ja tüdruk teadis, et tegelik põhjus olin tõesti mina, kuid ta ütles, et usub, et me nkn varem või hiljem taas koos oleme ja et Jason oli käitunud väga lapsikult. 

See mu meeleolu ei parandanud.

***

„Preili Forbz?“

Võpatasin end mõtetest välja. Mu ees seisis noor naine, kes hoidis käes mingit kausta.

„Jah?“ küsisin õhinal.

„Härra Lockwood ärkas ja...“

„Kas ma saan teda näha?“

„Ta vajab puhkust, kuid te võite tema juurde natukeseks minna.“ Ta vaatas aega oma kuldkellalt. „15 minutit.“

Lipsasin palatisse.

Jason lamas abituna voodis, tema seisund polnud muutunud.

Stabiilne, nagu ütlesid arstid. See võis iseenesest isegi hea olla - vähemalt ei läinud tema seisund halvemaks.

„Jason?“ pomisesin ettevaatlikult, kuid poiss oli vait. Tõenäoliselt ta ikka veel magas.

Istusin toolile tema voodi kõrval ja jäin teda üksisilmi vaatama. Voolikuid oli vähemaks võetud, kuigi oli möödunud vaid mõned päevad. Ta võiks kiiremini terveks saada.

Ade rääkis mulle, et Jason oli vahepeal ärkvel olnud, kuid peale seda läks ta seisund halvemaks. Ta olevat vahepeal ka ärkvel olnud, kuid ma ei olnud seda ise näinud.

Mind ei lastud ju ka siia terveks päevaks, nii et tahes-tahtmata pidin ma ka kodus ära käima. Kuid miski ei takistanud mul veeta oma päevi haiglas, oodates uudiseid. Õnneks oli suvivaheaeg.

Loomulikult käis Jasoni pere iga päev asju uurimas, kuid nad ei jäänud ööseks. Ja ma ei süüdistanudki neid selles. Inimese elu vajab siiski elamist.

Tunnetasin silme ees mingit liikumist ja tõstsin pilgu.

Jason pilgutas pikalt silmi ja pööras siis pea minu poole.

„Hei,“ pomises ta väga väsinult.

„Hei,“ elavnesin ma kohe.

„Mida sa teed siin?“ küsis ta siis, kui asjad olid talle meelde tulnud.

„Ma jätsin Jake'i maha,“ vastasin täiesti ausalt.

„Miks?“ kõlas ta suust külm vastus, kuigi ma teadsin, et tegelikult teda huvitab.

* Nagu ma juba mitmekordselt maininud olen, õppisin ma temast aegapikku aru saama ja teda "lugema". Tema suletud külg oli mulle nüüd avatud. Vähemalt osa sellest. *

„Sest ta polnud see õige,“

„Ja sa jooksid kohe minu juurde?“

„Jason, ma ju armastan sind,“ ütlesin talle siiralt, vaadates talle otse silma.

Ta tegi, nagu poleks seda kuulnud. "Kui sa armastanuks mind, poleks sa mind jätnud." See kõlas karmilt. Kuid õigupoolest see oligi karm. "Pealegi, miks sa nüüd äkki otsustasid, et ta pole see õige? Äkki sa..."


"Kui sina armastanuks mind, poleks sa mul lasknud oodata," segasin ma vahele, sest ei tahtnud edasi kuulata ega ka vastust võlgu jääda.

Ta vaikis hetke. "Ma polegi öelnud,et ma ar..."
"Okei." segasin ma vahele, kuna suht mõttetu oli edasi kuulata - kõik oli niigi selge, "Ei ole tõesti. Ma mõtlen jälle üle, eks. Sorry."

Ma ei rääkinud talle sellest, mida  mulle Chan ja Ade öelnud olid. Kui ta tahab mulle seda .. kunagi öelda, siis ütleb ta seda ise. Pole vaja kedagi teist siia segada.
Pealegi, nad võisid eksida ka. Lõppkokkuvõttes tunneb inimene end ise kõige paremini, kui sedagi.

Suundusin ukse juurde.
"Caroline,"
Pöörasin end ümber.
"Ma ei mõelnud seda nii,"

"Aga minu arust just mõtlesid. Muidu .. poleks sa seda öelnud. Ja muidugi, ma unustasin, ainult mina ju olen pidanud end kogu aeg avama, eks."

Õde pistis oma pea ukse vahelt sisse. "Külastusaeg on läbi,"
Naeratasin talle. "Ma just olingi minemas." Pöörasin end viimast korda Jasoni poole. "Saa kiiremini terveks."

***

Ma teadsin, et ainuke koht, kus ma end tol hetkel sain rahulikult tunda, oli Goolengook.

Ja ma tõesti loodan, et Jake'i seal pole. Sest iga kord, kui mina sinna varem läksin, oli ka tema seal. Loodan, et meie vahel olnu muutis seda.

Ma jõudsin taaskord ühte imelisse kohta, kus mühises kosk, kasvasid sõnajalad ja kus - kui imelik see ka poleks - seal oli rahulik. Ma ei ütleks, et just vaikne, kuid rahulik.

*Jah, ma külastasin Goolengoogi metsa tihti, kuid iga kord valisin erineva suuna, ning, kuna mets oli suur, avastasin ma enda jaoks iga kord midagi uut.
Ainult et seekord ei olnud mul tuju kogu selle ilu nautimiseks.*

Kuidas ma sain olla nii loll?

Vajusin maapinnale istuma. See oli küll niiske, kuid mind antud juhul tegelikult ka ei huvitanud.

Kuidas, kuidas, kuidas ma võisin mõelda, et ta armastab mind? See oli ju ilmselge juba 3 aastat tagasi - kui ma armusin temasse -, et sellest ei tule midagi välja. Ta ju ise väitis seda. Ma ise teadsin seda.

Kui see oleks pidanud nii olema, oleks see juhtunud kohe. See juhtus aga vaid sellepärast, et ma ütlesin talle, et ma armastan teda... Ta lihtsalt...

Kui keegi ütleks teile, et armastab teid, kas te tõesti saadaks ta pikalt? Eriti, kui te teadsite varem, et te meeldite sellele kellelegi? Mina nii ei teeks. Vist.

Ja Jason, vaatamata sellele, et ma pidasin teda tugevaks - kõige tugevamaks, keda ma tean -, ta lihtsalt ei saanud siinkohal ära öelda.
See oleks murdnud mu südame ja ta teadis seda.

Väike parandus - see murdis praegu mu südame. Ka seda oli arvata.

Aga ma olin liiga armunud, et näha, et millalgi see juhtub. Või siis - mis oleks rohkem tõenäolisem - endale tunnistada.


"Aah," raske ohkega vajusin selili, piideldes sinist taevast. Miks peab armastus alati haiget tegema?

Otsekohe hakkas mu peas kõlama lugu "Love Hurts", mida ma kord kuulnud olin. See ei olnud küll mu lemmik - ma ei ole just eriline 90ndate fänn-, kuid tundus praegu sobivana.

Ta ei armasta mind, ta ei armasta mind, ta ei armasta mind, ta ei .. armasta .. mind. Sõnad jooksid mu peas ringiratast, nii et pisarad, mida ma proovisin juba pikka aega kinni hoida, hakkasid voolama mööda mu põski.

Asi oli siin selles, et ma mäletasin selgelt lauset: "Keegi ei vääri su pisaraid. Need aga, kes väärivad, ei aja sind kunagi nutma." Tahes-tahtmata (pigem tahtmata, sest vahel ma tõesti tahtsin tema pärast nutta) ma järgisin seda. Siis, kui ma mõtlesin Jasonile, siis ma lihtsalt ei suutnud kunagi nutta. Isegi kui ta mulle väga haiget tegi. Ju siis oli mu see mingi süsteem, mis ei lasknud mul tema pärast pisaraid valada.

Nojah, tegelikult siis, kui me käima hakkasime, see muutus veits. Vahel ma isegi poetasin mõne pisara. Kuid tegelikult ei olnud see sellepärast, et tema mulle haiget tegi. See oli selle tõttu, et mina tegin midagi rumalat ja tema siis minu peale vihastas. See tegi haiget. Aga ma ise olin süüdi.

Olen, parandasin end mõttes.

Ja ma, muuseas, mäletan igat korda, kui ma midagi valesti tegin ja tema mulle tänu minu rumalusele haiget tegi - kõlab segaselt, mis? Ma mäletangi praktiliselt kõiki asju, mida ta kunagi teinud või öelnud on, mida me koos tegime... - jah, tõepoolest, mu mällu on selgelt sööbinud kõik, mis temaga seotud on.

Selline ma kord juba olen. Võta või jäta.
Ja tema jättis.

Love hurts, love scars, love wounds
And mars, any heart
Not tough or strong enough
To take a lot of pain, take a lot of pain
Love is like a cloud
Holds a lot of rain
Love hurts......ooh, ooh love hurts

I'm young, I know, but even so
I know a thing or two
And I learned from you
I really learned a lot, really learned a lot
Love is like a flame
It burns you when it's hot
Love hurts......ooh, ooh love hurts

Some fools think of happiness
Blissfulness, togetherness
Some fools fool themselves I guess
They're not foolin' me
 

I know it isn't true, I know it isn't true
Love is just a lie
Made to make you blue
Love hurts......ooh, ooh love hurts
ooh, ooh love hurts

I know it isn't true, I know it isn't true
Love is just a lie
Made to make you blue
Love hurts......ooh, ooh love hurts
ooh, ooh love hurts