Jason
"Love Hurts". Kunagi see lugu lihtsalt meeldis mulle. Nüüd vastab see juba tõele. Ja ma veel mõtlesin, et küll peab loll olema, et uskuda sellesse, et laulud ennustavad midagi ette. Oleks võinud ju "The Secretist" järeldada.
"Some fools think of happiness
Blissfulness, togetherness
Some fools fool themselves I guess
They're not foolin' me"
Arvestades, et oli juba suhteliselt hilja - jajah, tean. Mis loll ikka veel koolis passib, kui tunnid juba läbi on? Tõsi oli, et see oli ainuke koht, kus ma sain häirimatult olla. Vähemalt ma arvasin nii.
Igatahes, jah, oli hilja, koolis polnud peaaegu kedagi ning pmst iga klõpsatust oli kuulda. Siis ma kuulsingi, kuidas tema trepist alla tuli. Mitte et ta tol hetkel sellise rõhuga oleks olnud. Veel mitte. Ja mitte et ma teadnuks tol hetkel, kes see oli. Veel mitte.
Sammud peatusid.
Klõps, klõps, klõps. Vaikus. Nii?
Äärepealt oleksin mängu jätnud ja vaatama läinud, kes see on, kuid mu sisetunne pakkus, et see on koristaja ja oleks tobe vaid selle pärast mäng katkestada.
Vaatamata sisetundele, piinas too salapärane vaikus mind endiselt. Pealegi et teine pool sisetundest väitis, et seal peab olema midagi enamat.
Ent ma ei olnud see tunneteinimene, kes kuulaks oma emotsioonilist poolt. Ma olin põhimõtteline. Juhin tähelepanu sõnale "olin".
"I know it isn't true, I know it isn't true
Love is just a lie
Made to make you blue
Love hurts......ooh, ooh love hurts
ooh, ooh love hurts"
Vahel ma mõtlesin, miks nad teevad laulud nii lühikesed. Vaikus täitis mu kõrvad ning siis ma kuulsin õhu sisseahmimist.
Okei..?
Pöörasin oma pilgu seinale, mille taga oli trepp.
Õigel ajal kah.
Seina tagant piilus Caroline. Vaatamata sellele, et ma olin tol ajal veel Jade'iga koos, suutis just Caro äratada minus tähelepanu. See pisike kaitsetu tüdruk tekitas minus midagi erilist. Mingi tahte teda kaitsta või ma ei tea.
Tol hetkel ei teadnud.
Ta kohmetus ja lõi pilgu maha.
Tüdrukutega suhtlemine oli mulle tol ajal probleemiks. Jajah, ma tean. Tüdruk olemas ja endiselt probleemid. Ütleme nii, et ma keskendusin pigem tööle kui tüdrukutele. Jade oli niigi pigem maskeeringuks kui päriselt. Võinoh, midagi ma tema vastu tundsin ka... Tõenäoliselt. Võib-olla. Vist.
"Kuidas oli siis?" küsisin, pannes kitarri enda kõrvale. Ma arvan, et ma tegin seda vältimaks piinlikku situatsiooni. Ja nagu hiljem välja tuli, viis see mu kõige õnnelikuma asjani ka.
"See oli imeline..." lausus tüdruk imetleval häälel, otsekui hõljuks pilvedes.
Muigasin mõttes, kuigi hiljem sain aru, et poleks seda pidanud tegema.
Kui keegi on sinusse armunud, siis ei tasuks tema tunnete kulul nalja teha või üldse tema üle naerda.
Kahjuks ma seda tol hetkel ei teadnud.
"Tõesti?" imestasin. Kas ta teeb nüüd nalja või mis?
"Kindla peale. Miks sa küsid?" Wow.
"No .. muusikakoolis öeldi, et see on kohutav. Et ma mängin mustalt ja värki." See oli tõsi. Õpetaja kattis kõrvad kinni ja tegi enam-vähem viisakalt selgeks, et mul ei ole muusikalist annet.
"Tegelt? Ma küll ei ütleks."
"Hmm. Paistab, et sa oled suht ainuke. Isegi mu tüdruk ütles, et see on kohutav." Oojaa. Jade oli ilge tibi. Ning ta vihkas, kui ma kitarri mängisin. Ta vihkas üldse kunsti. Keegi tahab mulle meelde tuletada, miks ma temaga käima hakkasin? Ahjaa, Zack...
"Siis ta peaks olema segane..." Wait, what? "Ma tahtsin öelda..." Ohsa raks, tüdruk, sa meeldid mulle. Oota, mis asja?
"Miks sa seda seina taga kuulasid?" muutsin järsult teemat, ignoreerides oma mõtteid.
Ta saatis mulle juhmi pilgu.
"Noh, tead küll, sa oleks võinud välja ka tulla - ma ei hammusta," Sõltub.
"Ma ei mõelnud selle peale kuidagi..." kokutas ta vastuseks. Tore, nüüd ma ehmatasin ta ära.
"Ega's siis midagi," laususin püsti tõustes. Töö ootas tegemist. Ohjah.
"Miks sa just sellise loo valisid?" küsis ta äkki, järgnedes mulle garderoobi. Miks sa seda tegema pidid?
"Ajad on sellised," laususin tusaselt, proovides talle vihjata, et ei soovi sellest vestelda. Palun, ära alusta seda suhteasja, palun.
Ta hingas sügavalt välja. Kas tal on hingamisraskused või mis? "Ooookei," kuulsin veel, kui liikusin temast kiiresti kaugele.
Ma ei tea, miks ma talle midagi veel ei öelnud. Võib-olla sellepärast, et ma hakkasin juba hiljaks jääma ja maffiasse ei tohi hilineda. Pehmelt öeldes ohtlik. Kuid ma arvan, et see oli pigem tingitud sellest, et ta pani mu mõtlema.
Tõepoolest, miks ma laulsin sellise loo? Miks ma üldse käisin Jade'iga? Miks ma üldse kuulasin Zacki?
Ning siis miski kõlksatas mu peas. Ma võin Zacki heaks töötada, kuid ma ei täida tema käsutusi mu isikliku elu suhtes. Seda pole omertas küll kirjas.
***
Paari tunni pärast
"Jason!"
Pööritasin silmi, kuigi teadsin, et seda on oodata. Lõpetasin parajasti Twitteri kommentaaride kustutamiseks. MySpace ka.
"Jason!" ukse tagant kostev kolistamine vaid tõestas lisaks Zacki häälele, kui vihane ta oli.
Nojah, muidugi.
"Jajaa, ma olen siin," Sulgesin läpaka, mis oli mul pmst igal pool kaasas. Peamiselt sellepärast, et mul läks teda pidevalt tööl vaja, kuid ka sellepärast, et ma vahel vajasin oma mõtetest vabanemist ja Word oli selleks hea koht.
Tõusin püsti, valmistudes Zacki tulekuks.
"Ma ei saa aru, miks sa ta maha jätsid," Zacki hääl täitis järsult kogu ruumi, kui ta mu "kontrorisse" sisse murdis.
"Sest ta ei meeldi mulle?" pakkusin, justkui ta ei teaks seda. Muidugi teadis. Paremini kui keegi teine.
"See ei seganud sul temaga aasta koos olla. Mis nüüd siis juhtus?"
Teadsin, et Zackile pole mõtet ajada juttu a'la "mul ei ole tema vastu tundeid" ja nii edasi, sest kui mina ei nimetanud end eriti tunneteinimeseks, siis Zack oli tundetu. Täiesti tundetu. Ning äkki - aitäh, maffia, vähemalt mingi kasu sinust peale raha on - tuli mulle pähe geniaalne idee. "Kuidas oleks sellega, et ma keskendun nüüd tööle rohkem? Tead küll, ei mingeid tüdrukuid tööd segamas..."
Wow. See on erakordne isegi minu kohta. Aga paistab, et...
Jälgisin Zacki näoilmet ning kuigi sealt midagi välja lugeda oli raske, nägin ma, et talle tegelikult meeldib see idee. Ta polnud selle peale tulnudki.
Siis lõi ta mulle vopsu vastu õlga. Esmapilgul oleks ju võinud öelda, et see oli niisama sõbramats, kuid kui sa sellesse süvened, saad aru, et Zack oli mulle kõike muud kui sõber. Ükskõik mida ta mulle oli, aga sõber oli tõenäoliselt viimasel kohal. Tööpartner, boss? Jah, võib-olla.
"Väga hea, J, nii peabki," Ka see tundus sõbraliku jutuna, kuigi tema hääles oli selline noot, mis ütles mulle, et ta oli pahane, et ise selle peale ei tulnud.
Kah mul asi, mille üle kadetseda. Aga pohh. "Ikka ja alati süüvinud töösse,"
Ta ei öelnud midagi, vaid pööras kannapealt ümber ja läks ukse poole.
"Ära siis unusta koolis kurba nägu teha. Keegi ei tohi teada saada," Teine lause kõlas hoiatusena.
Noogutasin pead, kuigi ta seda ei näinud, sest oli juba lahkunud.
Vajusin tagasi toolile ja avasin jälle läpaka.
Ma küll väitsin, et ei ole tunneteinimene, kuid ometi oli mu sees mingi tunne, et ma pean avama Google'i ja tippima "Caroline Forbz". Kõige esimene oli mõistagi Facebooki leht, kuid seal oli ta mul juba sõbraks lisatud. Siiski, tema profiili polnud ma kunagi vaadanud, lihtsalt kinnitanud, et ta võib mu sõbraks lisada.
Vaatasin tüdruku profiilil ringi, teadmata tegelikult, miks ma seda tegin.
Caroline, mis toimub?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar