Tavaliselt öeldakse, et kui sa armud, kaotavad su sõbrad poole sinust. Ma arvan, et viimasel ajal suht oligi nii, sest Jason oli igas teises lauses, mida ma ütlesin, ning kuigi tüdrukud ei teinud teist nägugi - välja arvatud Michelle muidugi - teadsin ma vägagi hästi, et see käib neile närvidele juba.
Kuid vaadake, kui te olete armunud, siis on raske midagi ette võtta. Mitte teie ju ei ütle südamele, keda ja kui palju armastada, hoopis teie süda teatab teile oma plaanidest, meeldib see siis teile või mitte.
Kuid see polnud praegu üldse point. Miks ma mainisin oma sõbrannasid just praegu - sest neil oli väga tähtis roll, kui mu armulugu oli veel olematu. Nad aitasid mind, lohutasid ning muidugi mõtlesid välja erisuguseid stsenaariume nii selle kohta, kuidas me Jasoniga võiks kokku saada ja asjad omavahel ära rääkida, kui ka lihtsalt lambiseid asju tavaliste koolipäevade kohta. Jasoni käitumine kannustas neid muidugi üha rohkem.
Meil on koolis selline asi, et mõned nädalad aastas peab iga klass olema hommikul garderoobis abiks. Aga et meie endine klassijuhataja oli nii hoolitsev, unustas ta meile mainida, et me peame olema.
Nagu ma juba kunagi rääkisin, tulin ma hommikul kooli eriti vara - sest iseenesest ma võiksin ju 15 minutit rohkem magada ning hiljem kooli tulla ning need 15 minutit võiksid isegi päästvad olla mõnes mõttes -, et Jasoniga rohkem "koos olla", kuigi vahel juhtus, et mina jõudsin enne teda - need momendid, kus me koos jõudsime ,on muidugi täiesti võrratud, eks ole. Sorry, teemast kõrvalekalle. Jälle.
Igatahes, Chantal tavaliselt ootas mind hommikuti ning see hommik ei erinenud selle poolest. Kuid kui me hakkasime garderoobitrepist juba üles minema, teatas meile garderoobihoidja - õudselt vastik, õel ja kuri tädi -, et me peame täna tal abiks olema.
Et meil kontrolltöid polnud, otsustasime jääda, et sellega esimese päevaga ühele poole saada.
Olime juba vahedes, kui kostsid tuttavad sammud - te ju ei hakka mind imelikuks pidama selle eest, et ma võisin vabalt ta sammude põhjal ära tunda, eks? - ning mõne sekundi pärast ilmus Jason ise vaatevälja. Tal oli täna seljas jälle valge T-särk, mis embas tema lihaselist keha, mis ajas mu järjekordselt hulluks.
Ja siis jõudsin ma järeldusele, et ma võin temaga rääkida. Selles suhtes, et selleks oli põhjust ning ta ei vaataks mind imelikult ja .. mu lollid mõtted. Ma ei usu, et keegi vaataks tüdrukut, kes on temasse armunud, imelikult. Aga selline ma tol ajal olin - arg ja kartlik.
"Eem .. Jason?" Toetasin end piirdele ning vaatasin poisile otsa. Tundsin endal Chantali pilku ja ma võisin öelda, et ta oli uhke mu üle, et ma viimaks suutsin sellest üle saada. Tühiasi küll, aga siiski.
Mõned kümned sekundid ta ignoreeris mind. Nagu ma hiljem oletasin, tulenes see sellest, et ma ei öelnud seda piisavalt valjult - arg ja kartlik ning vaikne, nagu ma ütlesingi.
Kuid ta tõenäoliselt tundis mu pilku endal või midagi - mitte et ma teda niigi ei põrnitseks, aga ma mõtlen, et ma ei teinud seda nii pikaajaliselt ja intensiivselt -, igatahes vaatas ta minu poole küsiva pilguga.
Võinoh, küsiv oli see mõned millisekundid, mis ta jõudis mu poole pöörata. Sest siis rändasid tema silmad mu riietusele, õigemini siis mu ülaosale - milleks oli lilleline korsett, mis tõi väga hästi esile minu .. vormid - ning ta vakatas poole sõna pealt, mida iganes ta ka öelda ei kavatsenud.
"Me siin saime just teada, et..." Proovisin rääkida normaalse, mitte väriseva, häälega ning ignoreerida võimalikult palju tema pilku. "Igatahes, me peame täna garderoobis olema,"
"A.. h .. ahh," Ka tema hääl oli katkendlik ja värisev, mis andis mulle teada, et ma ei ole siin ainuke, kellel on praegu kahtlane olla.
Kostis köhatus ja mul tuli meelde, et ka Chantal on siin ja - oh, õudust! - ka meie garderoobitädi.
Awkward, awkward, awkward.
Ka Jason kuidagi "ärkas üles", saades aru, et tema käitumine võis nüüd väga palju välja anda - milline õnn, et ainult meie kolm tulime meie klassist nii vara kohale - ning ta pööras ümber ja läks jalanõusid vahetama.
Chantal hüppas korraks minu juurde, sosistades: "Paistab, et sa pole ainuke, keda teise riietus hulluks ajab," ning tormas siis jälle tagasi jalanõudekotte vastu võtma.
Naeratasin endamisi nagu segane - mida ma tegelikult niikuinii olin - ning asusin samuti tööle.
Meie kiirel üleloomulikul olendil ei läinud ilmselgelt kaua aega oma papude vahetamiseks ning üsna varsti oli ta ka olemas .. minu kõrvalvahes. See sundis mind muidugi veel rohkem naeratama, kuid 5 minuti pärast oli see asendunud tapmishimuga ning seda garderoobitädikese vastu, kes otsustas, et neid, kes minu vahes olid - 7. klass äkki? -, oli minu jaoks liiga vähe ja saatis põngerjate - 5. klass - juurde.
Tammusin vihaselt sinna, kuid mul polnud kaua aega mõelda, kuna neid oli tõepoolest palju ning nad ei suutnud hommikul normaalselt oma numbreid ka välja öelda, nii et võttis omajagu aega, kuni ma selle huvitava tegevuse nagu jopede ja jalanõudekottide tassimine selgeks sain.
Aga no hilisemate aastate jooksul muutusime me kõik selle ala meistriks.
Kell 8, kui meid oli tänatud töö eest, tormasin oma koti juurde, mille olin jätnud kuskile pingile vedelema, toppisin laialiolevad asjad sisse ning jooksin ühes Chantali ja Cassiega - kes oli koos Jamie ja Oweniga samuti meiega liitunud, kuna vaja oli 6 inimest - matemaatikatundi.
Tee peal rääkis Cassie mulle oma muljetest.
"Kui ma tulin, siis ma kohe ei näinud sind, läksin kohe meie vahesse. Siis vaatasin, et issand jumal, su asjad on seal mööda pinki laiali - kõrvaklapid ja mõned vihikud ja puha - ning tema luusis ka seal ringi ning, tead, ma siis mõtlesin, et kas tõesti muutus ta nii julgeks, et paiskas su sinna pingile pikali ja tead küll." Ta tegi meile näo, mis iseloomustas hästi tema reaktsiooni.
Chantal raputas naerdes pead. "Ja midagi loogilisemat sa välja ei mõelnud?" Ta saatis kiire pilgu meie taha, kus paari meetri kaugusel pidi Jason olema, ning lisas siis kiiresti: "Su šortsid töötavad sama hästi nagu korsett, nüüd on tema silmad su pringil tagumikul,"
"Ma tänan selle eest," noogutasin tunnustavalt ja vaatasin uuesti Cassie poole. "Ja edasi?"
"No ma vahepeal mõtlesin, et äkki on ufod su ära viinud või midagi..."
"See kõlab tõepoolest loogilisemalt," sõnas Chantal endiselt naerdes, kusjuures see ei olnud isegi sarkasm.
Ning olles aus, võin öelda, et see võiski rohkem tõsi olla, kui see, mis oli esimene variant. Mis muidugi meeldinuks mulle rohkem, aga jätame selle. "Ufod, mis? Midagi paremat siiski,"
"Eino hiljem ma muidugi nägin sind seal vahes ja värki-särki, aga endiselt..."
"Mõte jääb samaks," vastasin tema eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar