"Kuid kas sa tõepoolest suudaksid sellega hakkama saada? Sellega, et ta tõepoolest tuleb ja hakkab sinuga sellest rääkima?" Need olid Chantali sõnad mulle, kui me oma 9. klassi lõpureisile, kuhu tema kahjuks tulla ei saanud, läksime.
Ning ma vastasin talle täiesti ausalt: "Ma ei tea,"
Sest .. ma tegelikult mõtlesin sellest väga palju. See, kuidas me temaga kokku saame ja räägime, oli mõte, mis kummitas mind viimase kuu. Ning kuigi ma väga tahtsin - ja vajasin - seda, polnud mul endiselt õrna aimugi, kuidas see võiks välja näha. Et mis ma talle ütlema pean ja mida jätan pärastiseks ning muidugi see, kuidas tema sellele reageerib ning mida mulle ütleb.
See oli raske, väga raske, kuid ma sain kuidagi hakkama. Nagu Chantal ütleski: "Sa oled päris kaua hakkama saanud", mille üle ta muidugi imestas ka. Mis ma oskan öelda .. ma ei tea ise ka, kuidas mul see välja tuli.
Kuid seal ma olin, laeval, mis viis meid imekaunisse linna Melbourne'i, ning mõtlesin, kas see juhtub seal või kuidas. Kui järgida Jasoni loogikat, siis oleks võinud juhtuda ainult sellises kohas, kus meid keegi ei näe - laevatekk näiteks. Ning tegelikult oli ka minul see teema, kuna .. okei, põhiliselt Zacki tõttu, kuna siis ta korraldaks sellest jälle stseeni ning ma ei tea, mis sellest oleks kõik välja tulnud. Või siis meie teised klassikaaslased, kes oleks tuletanud meelde mu blogi ning .. jah, sealt oleks ka mingi draama välja tulnud.
Nii et jah, kui see pidigi juhtuma meie reisil, siis kuskil, kus polnud inimesi. Ning arvestades seda, kui palju meie klass mööda laeva ringi liikus .. võis see olla suhteliselt raske.
Sõitsime sadamast välja kell 19, kuna koolipäevadest tohib tavaliseks reisiks kasutada vaid kaks päeva aastas. See oli tegelikult isegi päris tore, kuna tagas meile siis tervelt kaks päeva laevaklubis lõbutsemist.
Kõigepealt me muidugi otsisime oma kajutid üles ning pakkisime asjad lahti. Kahe tunni pärast ootas meid õhtusöök, mis oli lihtsalt ülihea. Mille poolest mulle need laevasöögid meeldivad, on see, et sul on seal Rootsi laud, kus sa saadki reaalselt süüa kõike. Austritest sorbetini, krabidest erisuguste pähkliteni, seakarbonaadist .. okei, see oli veidi liiga suur kõrvalepõige. See pole nii huvitav. Lähme nüüd tagasi meie lõbustuste juurde.
Õhtusöök kestis umbes 1,5 tundi, millest me sõime umbes pool ja siis vaarusime enda kajutitesse, et vaadata veidi Eurovisiooni. Veidi, sest kell 23 pidi algama SeaPubis karaoke ning muidugi pidime me kõik sinna minema. Ning oo, ärme unusta, et peale seda pidime me ilmselgelt minema kõik Ibizasse.
Mhm, meil sai põnev olema.
Kuid järgime aega ning vaatame kõike järjest. Eurovisiooni vaatamine kujutas endast suuremat osa lihtsalt selle kritiseerimist, sest c'mon, kuhu jäid normaalsed ja sügavamõttelised laulud? Siis vahepeal hakkas Michelle kanaleid klõpsima, peatudes .. jah, mul on ka väga häiriv seda mainida, aga ta peatus pornokanalil ning ta veel sundis mind seda vaatama, kuna tema arvates ma vajasin "haridust", kui kavatsesin Jasoniga midagi arendada.
Õnneks oli Cassie piisavalt veenev ning see õudus kestis kõige rohkem 8 minutit.
Siis juhtusime kelle vaatama, mis näitas juba kolmveerand üksteist, nii et otsustasime riidesse panna: mina - sinised pleegitatud teksašortsid, tumekuldne litritega topp ja pruunid satsikestega kontsad, Cassie - valge satsiline miniseelik, kuldne õhuline pluus ja valged "pitskingad, Michelle - teksakombekas, hall boolero ja lillad ogadega baleriinad. Juuksed jätsime lahti ning meiki panime vähe - kõigest veidi ripsmetušši ja mina tegin ka laineriga nooled. Olime valmis minekuks.
***
"Imagine there's no countries
It isn't hard to do
Nothing to kill or die for
And no religion too
Imagine all the people living life in peace"
Jamie ja Nich laulsid John Lennoni "Imagine"-it ning tegid seda niiiiii suurepäraselt. Mõnel ikka on taletnti.
Mul oli samuti suurepärane olla, sest ma sain Jasoni kõrval istuda.
Karaokebaarid näevad välja umbes sellised, et ühel pool on lauad-toolid, siis vahepeal mingid kott-toolide sarnased asjandused ning seinte ääres diivanid. Vähemalt meie oma oli selline.
Ning kuidas ma Jasoni kõrvale sain? Ütleme nii, et kõigepealt olid need diivanid üldse kinni, siis istus seal vahepeal Josh ning kui ta kuskile ära läks, hõivasime kolmekesi ülejäänud ruumi. Ning Jason .. lihtsalt tuli mingi hetk ja istus teisele diivanile, kuid toetas sellele käetoele, mis oli "meie" diivani käetoe vastas. Nii palju siis sellest, et "ärme tekita väärarusaama".
Kuigi, olgu peale, see on ülepakutud. Kui üks klassivend istub su kõrval, siis see on täiesti normaalne. Selles suhtes, et keegi ei hakka kohe ringi jooksma ega teid paari panema. See on juba minupoolne tobedus, et ma sellest sellise draama teen. Lihtsalt sellepärast, et see oli minu jaoks eriline.
Samas, ka Zack poleks seda niisama jätnud. Aga et ma polnud teda veel õhtu jooksul silmanud, otsustasin, et ju siis Jason laseb end rohkem vabaks, kui tema "parimat sõpra" lähedal pole.
Ent siis kunagi ilmus jälle välja Josh ning palus, kas ta saaks Jasoni kõrvale istuda, mis tähendas, et ta istus minu ja Jasoni vahele, kuna Jasoni diivan oli jällegi hõivatud.
Nii see oli - pidev inimeste liikumine.
Varsti lõõritamine lõppes ning noorem seltskond - mis koosneski 90% meist, ma kohe varsti mainin, kes need 10% olid - liikus kenasti Ibizasse. Seal oli suurepärane muusikavalik - ma mõtlen tänapäevaseid tantsuhitte, eks -, nii et me saime end korralikult vabaks lasta.
Me = 99% meie klassist, sest, ohhoo üllatust - Jason ei tantsigi. Teate, millega tema tegeles? Ta hõivas ühe suurtest diivanitest, mis olid laudade ümber, ja lihtsalt vaatas meid. Ma ei hakka taaskord üle pingutama ja ütlema, et ta ilmselgelt vaatas mind, mitte et ma seda ei tahtnuks muidugi. Aga enda lohutuseks võin öelda, et kui ma vahepeal baarileti juures peatusin, et kas Cassie, Micha või mõne muu klassikaaslasega juttu ajada ja veidi jalgu puhata, ning talle juhtusin üle laua otsa vaatama - meelega muidugi-, leidsin ta silmad ennast jälgimas küll.
Kahju, et tol ajal jäi kõik vaid jälgimise asemel. Sest kui juhtus midagi õige huvitavat, eeldasin ma Jasonist midagi rohkemat. Aga ma kohe räägin.
Lugu oli siis selline, et me olime Ibizas umbes pool tundi, kui sinna vaarusid kohale mingid purjus meesturistid, nii 20-25-aastased. Purjus tähendas nende arust lisaks karjumisele ka seda, et nad peaksid olema topless. Tore ju, eks?
Ning noh, need tüdrukud, kes meil seal ergutusvõistkonnas on, neil pole muidugi häda midagi - tahate tantsida, tantsime muidugi. Aga vaadake, kui keegi äkitselt tuleb ja haarab minu puusadest, surudes mind enda kõhu ja .. muude asjade vastu, siis ma olen pehmelt öeldes ärritunud. Pehmelt öeldes, sest minu tegevus oli järgmine: ma pöörasin end järsult ümber, vaadates mikrosekundiks otsa sellele värdjale, kes lubas endale mind näppida, järgnevate sekundite jooksul sai ta laksava kõrvakiilu - mida küll muusika tõttu polnud kuulda - ning siis ma jooksin ära.
Õigemini tahtsin ära joosta, aga kuna Cassie seda kõike pealt nägi, jõudis ta mul vahepeal käsivarrest haarata ning selle asemel, et ma keegi-ei-tea-kuhu jookseks, talutas mu diivanile istuma. Diivanile .. sinnasamasse, kus istus Jason.
"Oled sa okei?" küsis Cassie valjusti, et ma teda üle muusika kuuleks. Ning üle mu karjumise samuti, sest ma lihtalt karjusin 5 minutit takka. Tagantjärele mõeldes võis see päris loll olla, aga ma olin lihtsalt šokiseisundis.
Noogutasin pead ning vajusin vastu diivani seljatuge, ennast maha rahustades. Juhtusin korraks Cassie'le otsa vaatama ning seetõttu tabasin lühikese, kui siiski, ja mureliku pilgu, mille ta Jasonile saatis. Kortsutasin kulmu, saamata aru, millest mure, ning vaatasin Jasoni poole, kes mulle alles praegu meelde tuli.
Tema silmis oli midagi erikummalist. Oli küll pime ja ma ei saa täpselt kindel olla, kuid seda ma nägin, et ta kortsutas kulmu ja jälgis vihaselt tantsuplatsi. Tema silmades oli veel .. miski, kuid pimeduse tõttu ei tabanud ma seda ära. Kallutasin huviga pead, proovides asjale pihta saada.
***
Jason
Mul ei ole õrna aimugi, kuidas ma end talitseda suutsin. See oli tõesti kannatustnõudev. Selle asemel, et siin rahulikult istuda, tahtsin ma püsti karata, kohe sinnasamasse tantsuplatsile tormata ning seda tüüpi lihtsalt peksta, peksta, peksta...
Õigupoolest oli ta kõigest Carole käed külge pannud, oleks öelnud keegi, kellel poleks selle ingelliku tüdruku vastu tundeid. Kuid ma keesin vihast, kuna keegi julges talle seda teha. Võib-olla oleks mu viha väiksem, kui ma poleks teda mõned minutid tagasi kuulnud karjumas. Lihtsalt karjumas, vihast ja põlastusest. Ning just see, et ta tundis end haigetsaanuna, kallas õli tulle.
Ent ma polnud ilmaasjata maffias. See ei olnud midagi sellist nagu lihtsalt töö. See oli midagi, mis oli eluaegne, kus sa kogu aeg midagi õpid. Ning kui sa juba maffiategelane oled, siis sa ei istu tuimalt paigal, kui sinu tüdrukule keegi käed külge paneb. Oo, ei istu. Ei, siis küpseb su peas plaan.
***
Caro
"Eino ma arvan, et see oleks siiski tore, kui ta talle molli virutaks," sõnasin Cassie'le, kui me jälle sellel samal diivanil istusime. Jason oli kuskile kaduma läinud vahepeal, mis tegi mu meele kurvaks, kuid teiste jaoks säilitasin naeratuse näol.
"Oleks tore," nõustus Cassie ning põrnitses seda kohta, kus Jason istus.
"Aga ta ei tee seda," ohkasin vaikselt. "Tead ju teda küll,"
Cassie noogutas. "Teda tean. Aga ma tean sind samuti. Vaata, ta on kuskile uitama läinud. Zack on praegu tantsuplatsil. Sa saaksid temaga rääkida, vaikselt ja omaette."
Kortsutasin kulmu. Cassie plaan oli küll lihtne, kuid... "Kust ma ta üles leian?"
Tüdruk osutas ühele ustest. "Ma olen suht kindel, et ta tuleb varsti tagasi. Aga ta läks sealt välja,"
Kehitasin õlgu, sest vaatamata oma kartusele, teadsin, et see võiks olla võimalus. Mis sest, et ma kavatsesin temaga rääkida kunagi hiljem. Sest see vestlus pidi toimuma kuskil mujal, mitte laeval, mis on poolenisti täis purjus turiste. Ma lihtsalt mõtlesin, et vähemalt midagi ma saan teda. Kas või tühine vestlus, mida iganes. Just sellepärast tõusin ma püsti ja läksin mööda laeva Jasonit otsima.
***
Jason
Paremhaagiga ta vaarus veidi, kuid kui ma talle veel kõhtu ka virutasin, oli ta maas. Ma ei kavatsenud teda surnuks pesta, ei, muidugi mitte - milleks mulle probleemid meie kooliväljasõidul? Ka paarist jalalöögist kõhtu peaks talle piisama.
"See on sulle Caro eest," sosistasin, kui virutasin viimast korda.
Maffias õpetatakse sulle seda, kui palju ja millise tugevusega sa pead lööma, et inimest surmata, ja kui palju selleks, et teda lihtsalt oimetuks lüüa. Seetõttu teadsin, millal peatuda.
Hakkasin sama teed tagasi minema, kui kuulsin kellegi samme lähenemas.
Oh, crap, keegi ei tohi sinna sattuda praegu. Nii, kes meil seal .. oh.
Caro vaatas mulle häbelikult otsa, jäädes seisma paari meetri kaugusel. Et olin oma viha välja valanud ning et tema ei saakski mind kettasse ajada, naeratasin ma vastu. Siis rändas mu pilk tahes-tahtmata tema riietusele, mis mind taaskord pööraseks ajas.
Eino ta lihtsalt ei või kanda midagi sellist. Ei, oota, Jason, sa ei taha ju ometi, et ta seda näeks. Um, mõtle midagi välja, sa pead klubi kaitsvasse pimedusse saama.
"Mis sa teed siin?" küsisin esimese ettejuhtuva küsimuse ning jäin kohe mõtlema, kui tobedalt see kõlas. Nagu minu asi oleks tema käimisi kontrollima.
"Um..." Tema silmadest võisin näha segadust ja piinlikkust, mis ajas mu mõtlema, ega ta juhuslikult minu järel ei tulnud. Kui rumal minust. Ta ei teeks midagi sellist.
"Väljas on jahe," sõnasin ma umbes sellise hääletooniga, nagu prooviksin talle Ohmi seadust seletada. "Lähme sisse tagasi?"
Suutmata midagi öelda, ta noogutas. Kõndisin temani ja me läksime mööda koridore tagasi klubisse.
"Miks sa ei tantsi?" küsis ta äkki, kogunenud veidi julgust või midagi.
Kehitasin õlgu. "See lihtsalt ei ole minu ala,"
"Kuidas saab tantsimine kellelegi mitte meeldida?" arutles ta siis ning ma ei saanudki aru, kas ta küsis seda pigem enda või minu käest. Kuid ma teadsin, et talle meeldib minuga rääkida ning et mitte tekitada ebameeldivat vaikust, otsustasin vastata.
"Ma arvan, et probleem on selles, et ma ei oska,"
Ta kortsutas arusaamatult kulmu. "Kuid see on klubitants .. sa lihtsalt .. liigutad end muusika rütmis,"
"Võib-olla on asi selles, et mulle ei meeldi selle muusika järgi tantsida?"
"Mm..." Ta mõtles hetkeks järele. "Mille järgi sa tantsiksid? Klassikalise muusika järgi?"
Raputasin pead. "Ei, see on minu arust tobe. Ballitantsud ei istu mulle."
Ta jäi hetkeks mõtlema ning võib-olla oleks meie vestlus veninud veel pikemaks, kuid siis ma tundsin taskus surinat, mis tähendas seda, et boss helistas mulle.
"Kuule, ma pean korraks kajutis ära käima. Ibiza on sealsamas, saad hakkama, eks?"
Ta vaatas mulle korraks arusaamatult otsa, siis punastas ja pomises: "Nii et sa nägid,"
Ma oleksin tahtnud talle öelda, et see on okei, et see värdjas lebab kuskil seal ning ei tee talle enam kunagi viga, kuid see oleks liiga ränk reeglite rikkumine. Ning kuigi ma ütlesin talle kord, et reeglid ongi mõeldud rikkumiseks, teadsin ka, et omerta on palju rohkem kui lihtsalt reeglid.
Seetõttu saatsin talle veel ühe pilgu ning läksin kajutite poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar