Chantaliga on alati lõbus rääkida. Põhiliselt sellepärast, et ta oskab sind julgustada - ja vajadusel teha seda ka karjudes, niivõrd kui see msnis võimalik on -, et sa oma crushiga räägiks. Või siis mõtleb ta välja midagi eriti geniaalset.
"Btw, mul tuli VÄGA pöörane idee täna,"
"Noo?"
"Kui sina ja teadküllkes peaksite ikkagi kokku saama, siis .. Pöörane idee seisnes selles, et räägiks ta ära, kirjutaks Eurovisioonile laulu, läheks, võistleks, saaks finaali ja sõidaks kuskile soojale maale :D
Ei, ma EI mõelnud seda tõsiselt :D"
"Ikka mõtlesid, sa oled ju nii tubli. Ainult et ma ei oska laulda,"
"Sa ei laulakski. Sa .. tantsiks näiteks,"
"Aww. Ma tean! Cassie teeb trenni laval, mina tantsin, Jason mängib kitarri ja Ian mängib klaverit! Sina hakkad laulma ja mängid viiulit?"
"xD,"
"Kui me Scotti ka võtame, siis ongi koos 6 inimest, mis on maksimum. Me oleme kõik järgmine aasta 17 ka,"
* Scott oli Chantali poiss *
"Niisiis, teie tantsite, Scott ja Ian mängivad klaverit ning meie Jasoniga kitarri,"
"Äitäha,"
"Viiulid on viimasel ajal in. Sa võid meile story ka välja mõelda. Ning Micha aitab liigutustega,"
"Ma tahan Jasonit aidata,"
"Mitte selles mõttes, aga suva. Btw, see idee hakkas mulle TÄIEGA meeldima,"
"Sa ju ikka tead, et see on teostamatu, kas pole?"
"Ei ole ju,"
"Kui see oleks teostatav, oleks keegi selle juba ammu järele proovinud,"
"Aga Eurovisioon ongi ju noori inimesi täis. Davai, proovime vähemalt :D"
"Ikkagist. Ning lisaks sellele on Eurovisioonil üks "saladus". Laul peab olema hea show'ga ja tabav,"
"Meil ongi ju, kui Micha koreograaf on,"
"Loodame, et ta ei pahanda, et me teda lavale kaasa ei võta :D"
"No eks ole,"
"Uskumatu. Me planeerime täiesti VÕIMATUT ideed,"
"Ei ole ju. Küsi kas või Jasoni käest,"
"Oo ei. ÄRA talle sellest küll räägi,"
"Juba kirjutan, kas tead :D
Siis me hakkasime lappama fotosid, mida tüdrukud olid päeval teinud. Ärge küsige, miks mul fotokas kaasas oli, ma jõudsin juba ise ära unustada. Aga sellest kujunes söögivahetunnis emakeele klassis päris lõbus fotosessioon.
Kõigepealt oli muidugi okei, kui me, pigem nad, üksteist pildistasime. Aga siis, kui nad hakkasid Jasonit pildistama, läks asi kahtlaseks.
Et kuidas või? Micha ja Cassie istuvad meie ees ning nad tegid, nagu pildistanuks mind, tegelikult oli objektiiv suunatud Jasonile. Me oleme segased, ma tean.
"Jasonit on palju," kirjutasin ma, kui me olime läbi lehitsenud oma 20 fotot, nad kõik sisaldamas teda.
"On. Näe, siin tundub, nagu ta peidaks end kaamera eest,"
"Caroline'i kaitsva õla taha :D Gaash, miks nad nii kaua laevad :S"
"Mnjaa,"
"Tead ju küll, kui kannatamatu ma olen,"
"Oled või? Sa oled seniajani suhteliselt hästi vastu pidanud,"
"See ongi mu kannatamatuks muutnud! Kuigi viimased paar nädalat on tunne, et kõik läheb hästi. Samas .. 'Kõrgele ronides võib valusalt kukkuda',"
"Võib. Aga ma arvan, et ta teeb seda sel juhul leebelt,"
"Lihtsalt viimasel ajal on nii palju asju juhtunud .. ja veel Melbourne ka .. ah,"
* Meie 9. klassi lõpureis oli Melbourne'i. *
"Mul on üks hüpotees, mis toimuma hakkab,"
"Mh?"
"Aga see ja teine variant on 50-50. Sorri, ma ei saa."
"Mäu. Räägi ikka. Mulle meeldivad su hüpoteesid,"
"Ütleme lihtsalt, et üks lõppeb hästi ja teine halvasti. Aga mõlemad sisaldavad seda, et sa meeldid talle. Ja miks ei saa või? Sest see oleks selle ainsa värgi väljarääkimine, mida ma veel öelnud pole. Ta ise tundus ka suht kahevahel, nii et..."
"Ohjah. Kui ta peaks teada saama, et ma tean suuremat osa..."
"Ma tõesti loodan, et ta EI saa teada,"
***
Kunagi mõne päeva pärast
Nagu ma ütlesingi, oli viimasel ajal "liiga palju asju juhtunud".
Ma juba ei tea, mis Melbourne'is ja jõulupeol saama hakkab, tõsiselt.
Vaadake, mulle täiesti meeldib, kui Jason minu lähedal on. See tekitab kindlust, rääkimata heaolust. Aga kui sa ei tea, mida su armastatu su vastu tunneb ning ta käitub kahtlaselt, siis see on segane.
Küsite, mida Jason kahtlast siis tegi? Okei, ma räägin teile.
Mäletate, ma mainisin kunagi, kuidas ta otsustas istuda vaid laua kaugusel minust? Loodan, et mäletate. Igatahes, me olime jälle sealsamas (minu lemmikus) klassis.
Tund oli poole peal, kui õpetaja hakkas tahvlile sõnu kirjutama.
Ning et Dean istus põhimõtteliselt otse tahvliga risti ei näinud ta ilmselgelt midagi, mida tahvlile kirjutati. "Kui sa ei näe, siis sa tuled ja istud sobivale kohale" peaks olema normaalse inimese loogika.
Ma ei tea küll, kas Dean teadis "minust ja Jasonist", kuid järgnev tekitas küll arvamuse, et teadis. Ta sosistas Jasonile midagi ning Jason lihtsalt .. nihutas end otse minu ette. Ma mõtlen, et ta oli nüüd reaalselt otse minu ees, tema laud risti minu omaga.
Kallutasin enda tolleaegsele "kassikombele" pea viltu ning vaatasin teda mõnda aega. Mingi hetk nügis Chan mind küünarnukiga, teatades mulle, et vahtimine ei ole viisakas, proovides seejuures tõsiseks jääda, mis tal küll halvasti õnnestus. Naeratasin talle vastu ja raputasin pead.
"Ma ei hakka temast kunagi aru saama," sosistasin talle peaaegu naerdes.
Ning kui tund lõppes, sai Jason oma asjad talle omase ebaloomuliku olendi kiirusega kiiresti pakitud ning liikus ukse poole. Kuid viimasel ajal - kuna ma tahtsin talle alati lähedal olla, lähemal kui ma tohiksin - õppisin ka mina selle kiiruse ruttu selgeks.
Kuivõrd seda on võimalik õppida...
Jason avas ukse ja tõenäoliselt selle tõttu, et aken klassis oli juba lahti tehtud, käis klassist läbi korraks tuuleiil, mis vallandus sealtsamast ukseavast, saates mu poole ülimõnusa õhupahvaku Jasoni lõhnaga. Ma mõtlen, tema odekolonni lõhnaga...
Kui Chantal minuni jõudis, sosistasin talle enda mõne hetke tagused mõtted ning ta muigas.
"On sul miskit selle vastu?"
Mõtlesin hetkeks järele. Mul tõesti polnud. "Ei, eriti kui mul tekib mingi lõhnavee reklaami tunne,"
"Haha," naeris tüdruk. "See hakkab juba täiega 'Printsessi päevikuid' meenutama,"
Selles ma küll nõustusin.
Ma muidugi ei saa kindel olla, kuid tahtsin arvata, et Jason sai minu lähedal istumisest mingi erilise energialaksu - see oli tobe mõte, ma tean küll -, sest emakeeles ei suutnud ta vait jääda.
Ah jaa, ma ei ole kindel, kas ma teile ka seda toredat füüsikaklassi mainisin, kus nad Deaniga istuvad meie taga. Nüüd igatahes ma tegin seda.
Ning selle läheduse tõttu kuulen ma hästi peaaegu kõike, mida nad seal räägivad - veel üks omadus, mida Jason mul arendada "aitas".
Mis iganes meil tunnis toimus - see oli üks viimastest tundidest tollel õppeaastal -, aga õpetaja küsis meilt igasugu käändeid ja silpe ja midaiganes veel.
Näiteks küsimusele "nimeta kahesilbiline sõna", mis oli suunatud Jamie'le, vastan Jason samuti, ainult et piisavalt vaikselt, et kuuleksid vaid lähedalistujad - ma ei ole kindel, kas see oli tehtud meelega, a'la mulle "muljet avaldada", või kogemata, tema puhul sa lihtsalt ei saa kindel olla. Mida ta vastas?
"Kutsu," Ja ma mõtlesin koera lapselikku nimetust, kusjuures sellesama lapsiku häälega.
Vaadake, iseenesest ei ole see midagi erilist. Aga kui sa kuuled seda sellise inimese poolt nagu Jason, kes tavaliselt ei proovi klassi tola olla, ning kui veel juurde arvestada tõsiasi, et ta oli mu crush, siis jah, ma ei suutnud turtsatamast jätta. Lapsik hääl aitas muidugi kaasa.
Ning kui õpetaja küsis minult midagi - ei mäleta, mis see oli - ning ma vastasin vaikselt, nagu ma tunnis alati tegin - kuulnuks te mind vabal ajal... -, küsis ta: "Kas te valjemalt ei saa?"
Sellele pidi Jason samuti vastama. "Ei, muidugi mitte,"
Pööritasin taas naeru kinni pidades silmi, kuigi taaskord polnud see midagi erilist.
Teiste jaoks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar