Aga ma ei taha ärgata. "Being the way that you are is enough,"
Einoh, tänan väga, aga ikkagi... "Baby, you light up my world like nobody else,"
Poisid, ärge võrgutage mind... "The way that you flip your hair gets me overwhelmed,"
"Fain," urahtasin poolvaljult ning haarasin telefoni. Tegelikult ma ei tea, miks ma üldse üles tõusin. Olin unustanud äratuskella välja lülitada - loll mina - ning uni oli nüüd läinud.
Ah, õigus. Ian peab tööle minema.
Ei, oodake, veel üks küsimus: kuidas ma üldse voodisse jõudsin? Koondasin kulmud ninajuurele, proovides meelde tuletada eilset ööd. Ma mäletasin, kuidas ma Jasoniga rääkisime. Kuidas ma lamasin diivanil ja ta mulle ülevalt alla otsa vaatas ning muudkui naeratas. Ja ma vaatasin ja vaatasin ja ...
Ja siis ma tõenäoliselt jäin magama. Aga kuidas ma voodisse sain?!
Kavatsesin püsti tõusta, ent enne, kui ma jõudsin voodist välja ronida, tundsin, et midagi on valesti. Mu küljel oli mingi raskus ja oma käe peal tundsin ma kellegi sõrmi.
Kuidas ma ei tundnud seda varem? Um .. kellegi käsi on minu ümber? Daah.
Avasin silmad ja sain kinnituse, et kellegi käsi oli tõesti minu ümber.
Väga huvitav, kes see on..? Ei tule just meelde, et ma kellegagi magama oleks jäänud. Daah, Caro, sa isegi ei mäleta, kuidas sa voodisse said. Ega sa eile üle ei võtnud?
Pea mul küll ei valutanud, nii et see oli välistanud. Huvitav küll.
Pöörasin end ettevaatlikult ümber ja peaaegu et põrkasin oma näoga vastu Jasoni oma.
Jason? Tõesti?!
Ta liigutas läbi une, kuid ta käsi jäi endiselt mu küljele.
Ja kui ta nüüd üles ärkab, siis ta küll ei rõõmusta. Ma pean...
Muidugi oleksin ma võinud veel seal niimoodi mitu-mitu tundi lamada ja lihtsalt meie lähedust nautida - see oli midagi, mida ma metsikult tahtsin-, kuid ma teadsin Jasonit liiga hästi.
Ühest küljest oli just tema see, kes minu kõrval oli - kuigi mul polnud õrna aimugi, kuidas me sedasi lõpetasime -, ning ma ei saanudki midagi aru .. Aga ta lõhnas ka oma suurepärase odekolonni ja .. alkoholi (?) järele, nii et ma mõtlesin, kas saaksin teda kõiges "süüdistada" - kuigi ma tahtsin endiselt teada, kuidas ta nii kaugele oli läinud. Ning kui ta üles ärkaks ning minu eest leiaks .. ta ei saaks vihaseks, ei.Vähemalt mitte minu peale. Ent ta võinuks vihastada enda peale, mis võiks lõppeda näiteks sellega, et ta oleks arvanud ,et seda kõike on tema jaoks liiga palju ja ta peaks meie vahele suure vahemaa tegema.
Ning seda poleks ma üle elanud. Jälle. Või siis jälle, jälle, jälle.
Nii et mul lihtsalt ei jää muud üle.
Aga ikkagi .. see on küll midagi täiesti erilist. Isegi peale tantsu. Isegi peale eilset. Isegi peale .. kõike.
Ohkasin vaikselt omaette, puhudes sellega kergelt õhku Jasoni näole ning paar salku vajusid ta silmile. Kui ma suutsingi vastu panna sellele, et jääda ta juurde lamama, siis ma ei suutnud vastu panna kiusatusele sirutada käsi ja siluda juuksed silmadelt eemale. Kuigi ma eelistasin, kui Jasoni juuksed oli sassis ning salgul igale poole laiali.
Sirutasin käe aeglaselt, et teda mitte äratada, ning puudutasin õrnalt ta juukseid.
Ning siis, täiesti äkki, haaras käsi minu omast kinni. Hingasin pahinal sisse, oodates vihalainet.
Seda aga ei järgnenud, kuna Jason ei olnud ärkvelgi - ta oli minust unes kinni haaranud!
On alles refleksid... Kus ta küll seda õppinud on?
Vabastasin ettevaatlikult oma käe - peab mainima, et ta oli isegi magava inimese jaoks liiga tugev - ning nihutasin end teisele äärele voodit, et enam Jasonit mitte traumeerida ega kogemata üles äratada, ja libistasin jalad puitpõrandale.
Tõusin püsti, sirutasin end, masseerides kangeks jäänud lihaseid, ning vaatasin veel kord Jasoni poole.
Ta on magades niiii armas.
Naeratusel mu näol polnud kavaski kuskile minna, nii et pidin sellise hundiliku irvega Iani juurde minema, tõmmates endale kõigepealt pusa ümber. Põikasin läbi ka vannitoast, et nägu värskendada.
Avasin kahte tuppa ust valesti enne, kui Iani oma leidsin.
Oh, god. "Sorry," pomisesin ma, proovides vaadata kuskile mujale.
Iani selg oli minu poole, mitte et see midagi muutnud oleks: tal olid ainult bokserid jalas. "Hommikust. Ja pole midagi," naeratas ta mulle, siis vaatas mind korra imelikult, kuid see ilme selgines kiiresti. Otsustasin küsimata jätta. Niigi oli piisavalt kahtlane olla temaga ühes toas, kui ta teksaseid jalga tõmbas.
Teate .. see oli nii imelik. Tähendab, Ian oli samuti Jasoni parim sõber, aga samas .. me saime temaga ka nii hästi läbi. Vahel isegi paremini kui Jasoniga - siin on vist omad põhjused, ah? Kuid mis mind hämmastas oli see, et Jason, Zack - ilmselgelt ta ei ole Jasoni parim sõber, aga oletame hetkeks, et on - ja Ian olid nii erinevad.
"Ma tulin sind äratama," ütlesin ma, sasides juukseid - ahjaa, miks keegi mulle meelde ei tuletanud, et võiks oma padja-juustega midagi ette võtta?
"Oh, tänks, ma olekski äärepealt sisse maganud,"
Vaatasin toas ringi ning avastasin lahtise akna. Kergitasin poisi poole kulmu.
"Jah, peaks selle vist kinni panema," Ta läks poolalasti - ainult teksade väel, st - akna juurde ning sulges selle. "Siin oli öösel nii palav, kas tead,"
Kahtlen, et ta katsetas midagi Analeigh'ga - mhm, talle meeldis Analeigh .. väga -, kes teises voodis magas .. kellegi kaisus. Raske öelda, kes see oli. Meenutas Zacki blondi juustepahmakat, aga võis ka olla Adam või .. veel keegi. "Sul oli palav? Ma pidin öösel ära külmuma,"
Ta kortsutas kulmu. "Ära külmuma? See on nüüd küll imelik," Ta näole ilmus sekundiga teadlik irve. "Tead, sa oleksid võinud..." Ta jäi järsult vait ning vaatas mind, nagu oleks just mulle oma maailmavallutusplaani teatavaks teinud.
"Ma oleksin võinud mida?" küsisin silmi kissitades.
"Ee .. unusta ära," ütles ta silmi eemale viies ning haaras särgi.
"Palun, ära kasuta seda väljendit. Ma vihkan juba piisavalt, et Jason seda nii palju..." Oh. Tobe, tobe Caro.
Mitte et ma kardaks, et Ian midagi teha võiks. Esimene erinevus. Väga tihti oli mul tunne, et Ian teab samuti .. meist. Kuid ometigi polnud ta kordagi seda öelnud, kui toas oli keegi veel peale minu ja Jasoni. Selle eest meeldis ta mulle väga.
Ent ikkagi .. selle mainimine oli .. rumal.
Kuid siis ma nägin midagi Iani kohmetunud ja mitmetähenduslikus olekus, mis pani mu õhku ahmima. "Sa ei mõelnud ju .. seda, mida ma mõtlesin?"
"Mul ei ole õrna aimugi, millest sa räägid," Ian viipas mulle, et me toast välja läheksime. Liikusime alla kööki, et hommikust süüa.
"Ian," laususin tõsiselt, kui me olime alla jõudnud ja asunud Joshi külmikut laastama.
"Kuule, see ei ole minu asi, eks. Tähendab, ma tahan, et Jason õnnelik oleks ja värki, aga ma ei sega end tema ellu.."
"Sa .. mina ja Jason .. meie vahel polnud midagi. Tegelt ka. Sa ju tead teda,"
"Ma näen," ütles ta lihtsalt ja vaatas allapoole mu nägu.
Mida..? Oh, mu jumal. "See ei .. ole see, mida sa arvad,"
Ta muigas. "Rahu, ma ei räägi kellelegi,"
"Ei, tegelt ka, Ian, see ei ole naljakas. Ma vist kogemata .. ajasin meie pusad sassi," Vot see, Caroline Forbz, ei kõla juba üldsegi tõeliselt.
Jah, mul oli palju võimalusi Jasonile "külge lüüa" ning see pusa-sassi-ajamise-variant oleks osutunud isegi päris edukaks, kui ma oleks tegelikult ka seda plaaninud. Aga ma ei olnud, eks! See oli tõepoolest kogemata.
Ent nii oli alati. Kui ma midagi kogemata Jasoniga seotut tegin, märkas seda alati enamus. Tobedus milline.
"Mida iganes sa ütled, Caro," sõnas Ian ja pööras muna pannil. "Üks asi veel. Ma tõesti pidasin seda silmas,"
"Mida?"
"Ma ei räägi kellelegi. Ma tean küll .. olukorrast, aga ma pole kunagi aru saanud ideest sellest kõigile vasardada," Ta urises veel midagi enda nina alla, kuid ma ei hakanud üle küsima, sest keegi tuli trepist alla.
"Aitäh, Ian," ütlesin lihtsalt ja naeratasin poisile.
Me mõlemad pöörasime end trepi poole, kust sammud tulid.
"Kus hundist räägid," ütles Ian valjemalt - me olime rääkisinud poolsosinal, et keegi ei kuuleks.
Hundist? Oh, palun. "Hommik," naeratasin Jasonile.
"Hommik," ütles ta unise häälega.
Jasoni juuksed olid ideaalselt sassis - kuidas see üldse võimalik peaks olema? - ning ta silmad olid nii armsalt unised, et ma tahtsin teda kallistada ja "aww" öelda.
Ta vaatas kõigepealt Ianit, siis mind, jälle Ianit ja seejärel jälle mind. Me vaatasime samuti üksteisele otsa.
"Mis?" küsis Ian esimesena.
"Um .. ei, ma niisama," lõi Jason käega. "Ma tahan ka süüa," nõudis ta siis.
Ian vaatas minu poole ja ma ütlesin vaikselt, vaid huultega: "Mis?"
Ta nookas peaga köögi poole ning hakkas naerma, kui ma urisesin.
"Miks kõik arvavad, et naise koht on köögis?" küsisin, pannes ärasöödud omletiga - tänks, Ian! - taldriku nõudepesu masinasse ning kaevusin külmikusse. Tegelikult meeldis mulle vägagi mõte sellest, et ma saaksin .. võiksin Jasonile ise hommikusööki valmistada.
"Hei! Mina tegin enne süüa!" kaitses ta end.
"Omlett kurku, Ian," urahtasin talle.
Lisaks tema naerule - "Toccata" saatel: "Ettekuulutus täitub," - kuulsin ka Jasoni oma.
"Ma näen, et teil on siin lõbus olnud," ütles ta.
Et ma olin hetkel poiste poole, nägin Iani mitmetähenduslikku näoilmet.
"Niisiis, mida sa soovid?" küsisin, hoides käes Nutella kreemi purki. Hei, magustoit ka, eks!
Ta vaatas seda ja raputas pead. "Eelistan kodumaist,"
Kortsutasin kulmu, kuid muigasin siis laialt, kui mulle tuli pähe hea idee. "Jah? No head isu siis," Viskasin talle kätte võitopsi.
Ta kergitas mu poole kulmu. "Tõesti, Caro, tõesti? Nii palju sa siis hoolid minust..."
Mu silmad läksid pärani lahti, kui ta seda ütles. Mitte et ta seda kuidagi eriliselt oleks öelnud või mõelnud .. aga mina mõtlesin. "Fain, ma praen sulle muna,"
Ta naeratas. "Tänud .. oota, miks mu pusa sul seljas on?"
Uh-oh. "Um..."
"Ma lähen pesen hambad ära," ütles Ian äkki ning, pilgutades mulle üle Jasoni õla silma, liikus vannitoa poole.
Toetasin käed vastu köögikappi ning vaatasin Jasonit. Taaskord needsin end selle eest, et olin juuksed hobusesabasse pannud ning nüüd ei olnud mul millegagi nägu varjata.
Tegin luku lahti. "Vabandust, ma..."
Kuid enne kui ma midagi vabanduseks öelda võisin, seisis Jason juba mu ees ning tema pruunid silmad puurisid minu omadesse.
Ma olin kapile liiga lähedal. Kuigi olin õnnelik, et polnud selle peale istunud, muidu oleks kogu situatsioon veel kahtlasem.
"Ära vabanda. Muidu tundub, nagu ma oleks pahane,"
"Ma kardan, et oled,"
Ta kergitas kulmu. "Peaksin?"
Hammustasin huulde. "Noh, tead .. kui ma Ianit äratama läksin .. ja ta märkas seda pusa mu seljas, ta .. noh, ta mõtles, et .. me .. et mina ja sina..."
Jasoni särav naeratus ilmus ta huultele. Ta raputas pead. "Oh, Ian, Ian,"
Naeratasin ka õrnalt.
"Tead, sa võid seda kanda praegu. Kell on nagu .. 7 hommikul, eks. Kõik meie omad magavad,"
Noogutasin aeglaselt pead, mõtiskledes, kas Jason oli midagi eile tarbinud või mitte. Ta oli liiga .. hea?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar