Nad kõik vaatasid meid, kuid ma ei kartnud. Ma tundsin hämmastavat rahu. Selles suhtes, et esinemised suure vaatajaskonna ees tekitasid minus alati paanikat, aga kummaliselt olin ma seekord rahulik. Ma teadsin, et ma oskan seda ja me saame hakkama.
Mu silmad püüdsid kinni publikus seas istuva Analeigh ning ma proovisin parimat, et mitte näidata, kui rahulolev ma olukorraga olen. Et mina sain Jasoni ja mitte tema. Aga siiski, ta oli leidnud endale kuti, ning minust oli rumal kogu aeg armukadetseda. See ei vii sind kuskile. Kuid mulle lihtsalt käis närvidele tema liigne "sõbralikkus".
Ent see polnud tähtis, vähemalt mitte siis. Tähtis oli vaid tants.
Kõik läks plaanipäraselt. Kõikenergilised liigutused, mis mõnusalt lihased surisema panid, kõik ägedad kombinatsioonid, mis me spetsiaalselt selleks vapustavaks hetkeks ära olime õppinud - see kõik oli täpselt paigas, just nii nagu pidi, ning kõik läks enamgi kui parimalt.
Vaid korraks tundsin, kuidas Jason võpatas.
Ta silmad ekslesid saalis, kuid mul polnud võimalust uurida, mis viga. Pealegi suutis ta ennast piisavalt kontrollida, et mitte midagi sassi ajada. Jason siiski. Ja midagi andsin endast parima.
Ning siis äkki tardusid kõik ülejäänud paigale. Ainult mina ja Jason liikusime edasi.
Mida helli toimub? Kas midagi muudeti? Miks ma sellest midagi ei tea?!
"Miks nad kõik seisma jäid?" pärisin Jasonilt sosinal sobival momendil. Nimelt kui ta mu kõverdatud jalga vastu enda puusa surus ning mu käed olid ta kaela ümber, surudes end talle lähemale.
Kui tahate mu arvamust kuulda, siis mulle sobib.
"Lihtsalt jätka tantsimist. Taju rütmi," hingas ta mulle kõrva ning, hoides mul käest, aitas kallutada 45 kraadi.
Ning siis tuli see osa, mis mul õnnestus vaid pooltel proovitud kordadest.
***
"Caro, sa saad hakkama," kinnitas mulle Michelle, samal ajal väljaasteid tehes.
"Uhh," mõmisesin vastu, lükates juuksed kõrva taha. Ma uskusin ka. Ma nägin seda oma vaimusilmas. Ma tajusin seda. Ent see ei tahtnud õnnestuda.
"Ma proovin uuesti. Ettevaatust, Jason,"
Pöörasin end oma armastatud poisi poole küljega ja tõstsin käed õhku, valmistudes hundiratta sooritamiseks.
Kui ma kunagi tantsutrennis käisin, õnnestus mul hundiratas veel vähem kui spagaat, ent kui Michelle pani ülesandeks see tantsus ära teha, ei jäänud mul just palju valikut.
Ma proovisin. Proovisin palju. Kuid tundus, et see oli juhuse asi, kas mu jalad on ideaalselt sirged ja ma maandun Jasoni käte vahel just nii, nagu vaja. Tulemus võis erineda kardinaalselt.
Seekord suutsin Jasoni hooga istuli paisata, lõpetades kaksiratsi tema süles.
Oh, jumal, miks. Piinlikumat poosi annab otsida.
Jälgisin tiimi näoilmeid. Poisid vaatasid nii muuseas kõrvale, tüdrukud pigem meid. Ent nende kõigi nägudel valitses põrgulik irve.
Tavaolukorras oleks ma vaid naerdes pead raputanud, aga see ebaõnnestumine hakkas juba vaikselt käest ära minema.
Tõusin püsti ning ulatasin Jasonile käe, et tedagi üles aidata.
"Mul on nii kahju," vabandasin ma juba ei-tea-mitmendat-korda. Ma tundsin, et vean neid kõiki alt. Minu suutmatus teha ära see paganama hundiratas, õigesti, võis kõik ära rikkuda.
"Ma olen kindel, et sul tuleb see üks kord välja," kuulsin Michelle'i lohutavat häält ning hoidsin tagasi tungi suu üllatusest lahti teha.
Kuigi, tuleb tunnistada, et Micha oli viimasel ajal hoolivamaks ja mõistvamaks muutunud. Ta ei norinud ega kritiseerinud enam nii palju.
"Jah, sa saad hakkama," nõustus temaga Jason ja naeratas mulle.
Sellise tema puhul oli võimatu mitte naeratada. Pealegi et ka tema jätkas mu üllatamisega, öeldes mulle ühise harjutamise lõpus, et aitab mul hakkama saada.
Justkui võluväel õnnestus mul liigutuste kombinatsioon üha paremini ja paremini. Võib-olla sellepärast, et polnud üleliigseid silmi, ja kuigi ma tahtsin Jasonile näidata vaid parimal tasemel ennast, teadsin, et ta ei mõista mind hukka, kui asi nihu läheb. Võib-olla aga hoopis tema kiitis ülemäära palju. Selles suhtes, et asi on parem, kui see tegelikkuses oli.
Kuid kui ma peale lisa ühte tundi harjutamist madratsil end välja sirutasin, olin kindel, et teen selle ära.
Jasoni keha vajus mu kõrvale ja ma pöörasin oma pead talle otsa vaatamiseks. Ning ma ei tea, mis mind tol hetkel juhtis - tõenäoliselt süda, sest pea ei lubaks taolist asja kunagi -, ent ma sirutasin käe Jasoni näo suunas ja lükkasin paar salku kõrva taha.
Pöörasin end küljele ja pahisesin: "Miks sa mind juba üks kord ei suudle?" Sekundi pärast klõpsatasin suu hirmunult kinni ja, mõttega: "Mida helli su peas toimub, Caroline Forbz?!", valmistusin pahameeletormiks.
Kujutage ette mu üllatust, kui seda ei järgnenud. Suunasin oma silmad, milles hirm oli asendunud imetluse ja imestusega, Jasonile, kes vaatas mind kuidagi kurvalt.
"Oh, Caro," sõnas ta samuti kuidagi õnnetult.
Soovib ta seda? "Anna andeks, ma lihtsalt..." Äkiline mõttevoog katkes, justkui oleks keegi mu mõtetega peitust hakanud mängima ning nad kõik laiali jooksid.
"Ei, sul on täiesti õigus,"
Tundsin, kuidas silmad ähvardavad koobastest välja veereda. Mi-mida?!
"See, kuidas ma käitun .. tundub, et see mõjutab sind päris palju, mis?" Ta silmad jälgisid pinevalt minu omi.
Suutsin vaid noogutada.
"Või tähendab, mida ma ajan .. nagu ma ei teaks, eks. Tea, et ma tahan ka seda, aga .. aga ma ei saa. Ma teeksin sulle haiget, kui ma seda teeksin,"
"Mu arust sa teed mulle haiget just siis, kui oled selline saladuslik kogu aeg," Mu hääl oli vaid sosin.
"Ma tean ja mul on kahju. Lihtsalt see kõik .. mina, mu elu .. see muutuks kõik liiga ohtlikuks, kui sa kaasatud oleks. Su elu oleks ohus ja ma ei taha seda. Sa oled hea tüdruk ning ma ei taha sulle midagi halba teha, ma ei taha kõik ära rikkuda. Nii et ma pean end tagasi hoidma,"
Tema siirus pani mind naeratama. Ta oli just tunnistanud, et hoolib minust ja ma tähendasin talle midagi!
"Aga mul on ju võimalus, eks?"
Ta noogutas. "On. Ma ei käituks nii, kui poleks. Ma nüüd nii kuri ka ei ole,"
***
Tema sõnad kõlasid taas mu peas ja ma tundsin endasse voogavat jõudu, nagu ta oleks neid just valjusti üle korranud.
Tol hetkel ei olnud mu jaoks enam kedagi teist. Ma ignoreerisin Analeigh'd. Ma ignoreerisin Jake'i. Olin vaid mina ja oli vaid tema.
Kõverdasin põlve ning viskasin pea järsult püsti, vaadates talle väljakutsuvalt otsa. Tema naeratus andis mõista, et ta usub mu õnnestumisse. Nii et kui ma end järsu nõksatusega hundirattasse viskasin, olin edus kindel.
(A/N: fotod)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar