Alguses mängisime Aliast. See oli tore, sest tavaliselt on kõik peod olnud sellised, kus rahvas veab end kohale, koguneb gruppidesse ja seejärel hakatakse jooma. Ja ei mingit suhtlemist. Nii et selline ebatavaline võimalus kõikide reaalse koosviibimise jaoks oli kasulik.
See muidugi ei tähendanud, et hiljem ei joostaks laiali jälle. Joshi maja oli piisavalt suur, et igasse tuppa mingi oma grupp läheks. Või siis sauna. Või vannituppa. Või terrassile. Kuhu iganes.
Ärge palun küsige, kuidas ma sattusin jälle ainukeseks tüdrukuks rõdule. Kui ma ühest küljest olen porte-poisse, siis teisest küljest olen ma poisse ligitõmbav inimene. No ma ei tea, mulle lihtsalt meeldib nendega rohkem olla: ei mingit klatši, kuulujutte, õelusi. Ainult naljad. Vahel nilbed - see on siis, kui nad ära unustavad, et sa oled tüdruk -, aga nendega on ikkagi väga tore.
Niisiis, rõdul oli peale minu veel Josh, kes puhkas saunast, Ian ja .. Jason. Okei, ma mõtlesin ümber. Te võite küsida, miks ma ainuke tüdruk olin. Aga ärge küsige, mida tema seal tegi. Ta lihtsalt .. tuli sinna, kui ma tulin. Ning ma mõtlesin ikka veel, et miks kuradi pärast me ei võiks koos olla, kui on ilmselgemast selgem, et me mõlemad tahame üksteisega koos olla. See on lihtsalt .. bullshit.
"Nii, ma lähen tagasi nüüd. Jahedaks kisub," ütles Josh ning, tõmmates mantlit koomale, tuigerdas oma toa läbi sauna.
Vaatasin poistele otsa: nad mõlemad jõllitasid mind.
"Mida?" küsisin kergelt ärritunult ning puhusin välja suitsupahvaku.
Ian naeratas salakavalalt ja, tõustes püsti, kõndis rõduukse poole.
Ei, palun! Palun ära mine ära, sa ei saa meid ju ometi jätta .. kahekesi. Mu mõtted töötasid muidugi hoopis teises suunas, mida ma tahtsin, aga hei, ma proovisin vahepeal teha nii, et mulle tervislikum oleks, eks.
Okei, fain, ma nüüd solvun, Ian. Tegelikult ka solvun. Sa saad peksa .. kunagi.
Ja nii me jäime temaga kahekesi. Mina tõmbamas vesipiipu ja tema istumas otse minu ees, kõigest meetri kaugusel.
Oh jumal. Ja kuidas ma peaksin nüüd vastu pidama?
Puhusin välja järjekordse suitsupilve.
Mida ma küll ilma pidudeta teeks.
"On see hea ka?" küsis Jason, vaadates mulle otse silma.
Palun ära vaata mind nii. "On," pigistasin endast välja.
Arvate, et see oli lihtne? Istuda temaga seal nii? Muidugi, kõik teavad, et mina ja Jason olime päris palju kahekesi jäänud, kuid see ei aidanud midagi. Selles suhtes, et iga järgnev kord läbisid mu keha üha tugevamad värinad ning enda tagasihoidmine muutus üha raskemaks. Ning mul oli endiselt raskusi temaga rääkimisel. Isegi peale seda neetud tantsu. Isegi kui ma ta peal kahtlaseid liigutusi tegin ning tema mind enda vastu surus. See oli nagu .. refleks. Ja ma ei olnud kindel, et neist oli võimalik üle saada.
Ning praegu ta vaatab mind nii .. nagu ta prooviks aru saada, miks ma peaks tegema midagi, mis on mu tervisele halb. Meie härra Tervislik Eluviis.
"Miks sa seda teed?" jätkas ta, liigutades nüüd enda silmi kordamööda minu silmadest minu käes olevale piibule.
Mis ma ütlesingi... "See rahustab," seletasin ma, mõtiskledes, kas ta tajus selle kahemõttelisuse ära. "Tahad proovida?" sirutasin käe tema poole.
Mm.
"Ei, tänan,"
Kas ma tõesti arvasin, et ta võtab selle? Vist siiski mitte.
Ta jäi hetkeks mõtlema ja mu peast käis läbi mõte, millest ta küll mõelda võiks.
"Milleks sul end rahustada on vaja?" küsis ta, vaadates mulle jälle otse silma.
Kas sa proovid mind praegu hüpnotiseerida või midagi? Vaatasin talle samuti otsa. "Pakkumisi?"
"Jätan oma arvamuse praegu enda teada,"
Vaatamata pimedusele, nägin, et ta kergitas kulmu. Ja nägin ma seda ainult sellepärast, et ta julges mulle väga lähedal olla.
Vastuse asemel tõmbasin endasse taaskordselt mahvi ning vaikuse täitis vee vulin. Tõmbasin suitsu sügavalt sisse ning seejärel hingasin välja.
"Jason, mu kallis,"-mis ajast need sõnad tavaliseks said?!- "ma pean rahunema peale .. tantsu," Saatsin talle teadja irve.
Ta paljastas oma hambad. Mitte hundilikult - mitte et mul ka selle vastu midagi oleks -, vaid laiaks naeratuseks. See oli üks neist naeratustest, kui tal alguses oli näol täielik poker face, mis venis aeglaselt naeratuseks ja siis ta pahvatas naerma. Kui ma suutsingi tema tavalistele naeratustele enam-vähem vastu panna, siis see oli selline, mis võttis mind põlvist täiesti nõrgaks. Ma oleks tõenäoliselt želeena põrandal, kui ma poleks juba istunud.
"Mida?" küsisin ma, itsitades kaasa. "Ära ütle, et sa ei vaja seda,"
Ta tõsines hetkeks ning ma ehmatasin, ega ma üle piiri ei läinud. Ma ei tahtnud siiski katsetada, kui õhuke oli tema kannatus selles osas.
Kuid tundus, et ta oli sellest üle saanud, sest ta naeratas taas. "Ma tunnistan, et see on tõsi,"
"Niisiis?" proovisin uuesti, kergitades kulmu ja sirutades tema poole otsiku - või kuidasiganes nad seda nimetavad.
Ta raputas siiski pead. "Ma jään vähemalt praegu selles osas truuks oma põhimõtetele,"
"Vähemalt praegu?" kordasin ma ja naeratasin salakavalalt. "Seda annab parandada,"
"Nii halb, Caroline," ütles ta ja piidles mind. "Kuni sa ei tea, miks ma seda ei tee, ei saa sa mind ümber veenda. Ning ma ei räägi sulle, sest muidu sa teed seda,"
"Mul on hea veenmisvõime," seadsin talle fakti ette.
Ta vaatas mulle väljakutsuvalt silma. "Ma usun,"
***
Nii imelik oli temaga lihtsalt istuda ja rääkida armumisest, suhetest ja lihtsalt kõigest. Ning lisaks sellele olla talle nii lähedal vaatamata diivani suurusele - uskuge mind, taaskord juhtus see lähedus kogemata, vähemalt minu poolt... -, kui meie klassikaaslased olid igas võimalikus magamisasemes. Ülemised magamistoad - hõivatud paaridest, kes tegelikult isegi polnud paarid -, diivanid kontorites ja kus iganes, saunalavad - vot see oli nüüd küll naljakas -, vannid?
Ning siis olime meie.
Kaks inimest, kellest üks armastab teist meeletult, ja teine, kes teab vaid .. tähendab, ma pole talle seda kõike välja öelnud, ütle nii. Ja me räägime. Sellistest asjadest.
Mõtlesin sellest, kuidas ma suudan. End talitseda. Olla talle nii lähedal, kui me oleme täiesti kahekesi - ärgem unustagem, et inimesed olid üleval, ning pealegi liiga täis, et midagi märgata - ning mitte talle sülle tormata ja suudelda või kas või jälle oma tunnetest rääkima hakata.
Ning siis sain ma aru, et mu tunded tema vastu ei peitnud endas pelgalt tema tahtmist või tahtmist temaga olla. Mu armastus tema vastu oli tõeline. Ma ei mõelnud enam egoistlikult: "Ma vajan teda ja punkt,". Ei. Ma tahtsin, et temal oleks hea. Ma tahtsin, et ta elaks elu niimoodi, nagu tema ise tahtis. Ning kui mina tema ellu ei kuulunud, siis .. ütleme nii, et ma armastasin teda piisavalt, et tema heaoluks enda tunded ohverdada. Ma võisin teda armastada ka teistmoodi.
"No te polegi koos?" kuulsime häält trepi pealt ja pöörasime oma pead sinna.
Seal seisis Zack ning millegipärast paistis trepi tagant ainult tema ülemine osa.
Avasin suu, kuid mul ei tulnud midagi tarka pähe. Vaatasin Jasoni poole, kelle silmad hetkeks minu omad leidsid.
"Ah, suva," ütles siis Zack lambist ja astus välja.
Ahsoooo, venitasin oma mõtetes. Zack oli põdenud ainult sellepärast, et tal polnud pükse jalas. Kah mul asi.
Jason vaatas mu poole ning ma nägin, kuidas ta taaskord võitleb oma naeratusega, mis mind nõrgaks võttis.
"Kas peaksime olema või?" küsis Jason, kui tema parim sõber kõndis kraanikausini, et vett juua.
Ta pööras end meie poole, kuid ta näol ei olnud otseselt mingit kurja või õelat naeratust. Ta kehitas lihtsalt õlgu ja vastas: "Ma ka ei tea ju .. võiksite," Ning nende sõnadega läks ta tagasi üles.
"Arvad, et tal oli tõsi?" küsis Jason mõtlikult mõne hetke pärast, kui uks üleval oli sulgunud.
Tundsin, kuidas põsed lähevad punaseks. Võtsin pea käe pealt ära ning pistsin käe hoopis juustesse, et neid sasida ja näo roosakust varjata.
"Ei," ütles Jason ja haaras mu käest.
Vaatasin talle avasilmi otsa.
"Ma lihtsalt tahan jälgida su silmi, kui sa vastad," sõnas ta kuidagi tagasihoidlikult.
Nii nunnu! "Ma .. ma .. sa tead, mida ma tahan, Jason,"
"Seda ma arvasin," pomises ta ning lasi mu käest lahti. Tundsin küll endiselt kerget torkimist, nagu oleks haaranud millestki kuumast. Noh, ütleme, et see oli kellestki kuumast.
Naeratasin omaette ja vajusin külili, pea Jasoni põlvedest kõigest 10 cm kaugusel.
"Palun ära ütle, et sa lähed ka magama," Jason vaatas mulle otsa nii anuva pilguga, kui ma end selili pöörasin, et talle otsa vaadata, et .. et .. ma isegi ei tea, mida ma tahtsin öelda.
"Sa ei taha, et ma magama läheks?" Mu süda peksis meeletult, oodates tema vastust.
"Ma lihtsalt vajan kedagi, kellega rääkida," Ouch.
Kuid ma naeratasin talle siiski. Ma ei saanud tema peale vihane olla, isegi kui ta oli selline ennasttäis egoist.
"Olgu, ma jään siia,"
"Sa oled tõesti valmis minu pärast üleval olema?"
"Miks mitte? Ma tean, mis tunne see on, kui sul pole kedagi, kellega rääkida, Jason,"
*
Jason
Ja siis ta naeratas mulle.
Kurat küll, Jason, sa tead ju küll, kuidas sa ei vääri seda tüdrukut. Tead ju.
See oli nii tõsi. Caroline oli minu heaks kõigeks valmis. Ainuke aga, mis mina talle tegin .. põhjustasin, oli valu. Ja see valu oli ka minus endas, kuna ma ei saanud talle hetkel midagi rohkemat anda. Ma ei olnud kindel, kas üldse kunagi saaksingi. Ma ei tahtnud, et ta oleks ohus.
Ainult et .. kas lõpuks polnud see oht talle mina ise?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar