See oli täiesti mõistetamatu, kuidas ta võis mind nii tundma panna. Et ma unustasin enda. Et iga kord, kui ma temaga räägin, tundus nagu esimene. Et...
"Oh, hei, Caro," kuulsin Iani häält selja tagant ja pöörasin end ümber. Ma ei olnudki kindel, kas olin talle pigem tänulik või vihane, et ta rikkus taaskordse - kusjuures, mitmes kord see olekski? - võimaluse Jasoniga kahekesi olla ja rääkida.
Ian pani oma teise käe mu ülaseljale, lükates mind Jasoni poole.
"Lähme ütleme talle ka tere, muidu seisab seal nagu Surm, see meie härra Lockwood,"
Ja nii see läks. Kui keegi oli veel, puudus see ma-ei-suuda-temaga-normaalse-inimese-kombel-rääkida olukord. Vahepeal tulid teised poisid ka juurde ning varsti saabus ka buss, mis meid kolmepäevasele seiklusele viima pidi.
Ronisime bussi ning hõivasime viimased pingid - et teisi vähem häirida. Jason oli poistest ainuke, kes istus üksi, aga ma ei suutnud end kohe veenda selles, et oleks normaalne tema kõrvale istuda. Pealegi oli ta juba aktiivses vestluses teistega, nii et ma ei hakanud sekkuma. Selle asemel lennutasin end Jasoni ees olevatele toolidele.
Esimesed kolmveerand tundi ei toimunud midagi põnevat: poisid arutasid mingeid omi asju ja ma kuulasin niisama muusikat. Mingi hetk nad hakkasid mängima "Kontakti" - see lõppes muidugi sellega, et kogu buss vaatas meid juba kõõrdi, et mida me kisame, sest kui poisid karjusid: "Kontakt!", siis nad tegid seda eriti valjusti.
"Kuulge, kutid, ma ei viitsi mängida," sõnas Jason mõne aja pärast - tolleks hetkeks oli vist juba poole tunni jagu möödunud. "Minge mängige Caroga, ta ei maga ega midagi,"
Sulgesin käega suu - sest võisin äkilisusest väga valjusti naerma hakata - ja itsitasin nagu segane: tõepoolest, Jason? Mängige Caroga?! Tead ikka, kui halvasti see kõlab?
Lasin jalad üle istme rippu ja piidlesin kutte. Hoidsin irvet huultel ja raputasin naerdes pead.
Nad vaatasid mulle arusaamatult otsa - kujutan ette stseeni: tüübid tegelevad rahulikult oma asjadega ning siis äkki, täiesti lambist, pöörab nende klassiõde end nende poole ja naerab nagu segane (isegi ei naera, vaid surub naeru maha, nii et see näeb väga alaarenenud välja). Väga normaalse inimese käitumine. Siis jälle .. mis ajast ma normaalne olen? - ja alles siis vist taipasid, mida Jason öelnud oli. Bussil oli jälle põhjust meid halvustavalt vaadata.
*
"Oh mu jumal küll," pomisesin ma, kui olin oma kompsu võtnud ning sirutasin end välja, vaadates ringi. Ma polnud varem kunagi Apollo Bays käinud ning selle linna ilu suutis mind üllatada. Tegelikult oli Ranniku-Austraalias igal pool väga ilus: ookean ja liiv. Põhimõtteliselt paradiis.
"Ja edasi mis?" nõudsid poisid kohe, kui buss oli ära sõitnud. Väljas lõõskas päike ning ega ma isegi poleks keeldunud kas vee juurde või lihtsalt kuskile jahedamasse kohta minna.
"Kohe, kohe," rahustasin poisid maha ning otsisin üles oma telefoni.
"Heihei, me oleme rannas. Te jõudsite ka kohale?" Alasia rõõmus hääl kõlas läbi toru.
"Jaa, Alasia, me oleme siin juba. Ma arvan, et me lähme poest läbi ," Poisid raputasid pead. "Või siis ei lähe ka,"
"Igatahes, te olete praegu poe juures, jah? Minge sellest mööda, kõnnite vasakul pool kõnniteed, kuni elumajad ette tulevad - seal on suht võimatu eksida. Siis te pöörate paremale ja kõnnite ka pikka aega. Maja number on 10, selline roheline maja. Siis helistame veel,"
"Okeeii" venitasin ma ja saatsin kindlustava pilgu kuttidele, kes mind ärevalt jälgisid. Suhteliselt hirmutav, peaks mainima. "Aga davai, tsau siis, näeb veel,"
"Tsauka! Oota, Analeigh, mida helli sa..?" rääkis Alasia kiiresti ja lõpetas kõne.
Suskasin telefoni taskusse ja pöördusin oma kaaskonna poole, seletades neile, kuidas me liigume.
Kõndisin ees, nemad järel nagu kutsikad - ja palun ärge arvake, et ma neist tegelikult nii halval arvamusel olen. Lihtsalt, kui ma oleks öelnud "ees nagu pardiema", siis, vabandust küll, mulle ei sobi. Eriti kui viimasel ajal räägitakse nii palju nendest pardihuultega näitsikutest. Kutsikad seevastu ei kõla üldsegi halvasti. Kujutage ette: minu hundikutsikad, mm .. okei, jah, läks kahtlaseks ära, vabandust.
"Kuidas sa eeldad, et me sisse saame?" küsis Ed, kui me olime Alasia maja juurde jõudnud.
Kehitasin õlgu. "Murrame sisse?" pakkusin, otsides taskust telefoni ning valides ühe oma parima sõbranna numbri, et teada saada, mida edasi teha.
"Olete kohal, jah?" küsis Alasia ilma sissejuhatuseta.
"Um, jaa .. kuidas me sisse saame?" küsisin, jälgides ise lõbustatult poisse, kes venitasin sõidust ja kõndimisest väsinud lihaseid ning tegid plaane, kuidas ja kuhu telke paigutada.
"On kutid lähedal?"
Noogutasin pead ja taipasin siis, et räägin telefoniga. Virutasin endale mõttes vastu laupa ja kõndisin eemale, võttes istet maja tagumisel sissepääsutrepil. "Enam mitte, räägi,"
"Igatahes, see kuur seal, eks?" Vaatasin ringi. "Igatahes, lähed sinna," Tegin nagu kästud. "Vaata seal teises ruumis ämbrite alt. "Leidsid?"
"Mhm," mõmisesin veidi ringi vaadates.
"Ega kedagi lähedal pole? Ei taha, et nad seda märkaks,"
"Nope, nad mängivad seal üksteisega väljas,"
"Mängivad üksteisega? Armas. No igatahes, pane see võti sinna pärast tagasi ka, kui te tulema hakkate. Ja sulge uks ka,"
"Okidoki, näeme siis,"
"Tsauki!"
Kõndisin jahedast ruumist lõõskava päikese kätte ning panin käe sirmina silme ette.
"Ou, kallikesed, vaadake, mis mul on?" hüüdsin poistele, kes vaikselt hakkasid telke laiali panema, ning viibutasin sõrme otsas võtmeid.
Nad jätsid oma asjad sinnapaika ning tormasid mu juurde, kui ma ust lahti tegin. Haarasime oma kodinad ning liikusime majja.
"Nii, kuhu mida?" küsis Ian.
Vaatasin võõras majas ringi. "No vannituba on siin," avasin teadlikult ukse nimetatud tuppa, kuna olin väljast näinud sauna ja dušše. "Siin elutuba," sõnasin edasi liikudes. "Köök. Ja sinna üles siis magamistoad," Teadjat mängida pole üldse raske, kui sa neist samm ees oled.
"Jätame joogid külmikusse, telgid püsti ja adios, mis me siin ikka kaua passime," pöördusin oma meeskonna poole.
"Okei," pomisesid nad ning me asusime tegutsema.
Jätsime kotid eesruumi ning poisid hakkasid oma telke paigutama. Istusin taas astmete peale ning jälgisin neid.
"Kuulge, kohutavalt palav on. Äkki me sätiks telke õhtupoole?" pakkus Jason ligi viieteist minuti pärast, kui nad kõik olid telgikompleksiga maadlemisest tüdinud.
Tõstsin pilgu Angry Birdsi mängult. "Mul ükskõik," Muigasin, nähes nende nägusid.
"Jajah, Caro, sa ei tee üldse midagi kasulikku," nurises Jason, kuigi ta muigas. See muie tekitas minus tahtmise öelda: "Sunni mind,", aga kuna liiga palju oli inimesi, kes ei pidanud minust ja temast teadma, siis ma jätsin selle mõtte.
Tõusin püsti. "Okei, lähme siis, me peame niikuinii enne söömas ära käima,"
Poisid panid oma telgid kuuri ning vaatasid mind ootavalt. Võtsin majjajäetud reisikotist oma rahakoti ning ootasin ukse juures, kuni poisid sama tegid. Sulgesin ukse ning käskisin neil end maja ees oodata, kuni võtme taas ära peitsin.
"Keegi on Apollo Bay's varem käinud?" küsisin ma, sest mul polnud õrna aimugi, kust me süüa saaks.
"Me võime Bayleaf Café'sse minna," pakkus Ed.
"Ei, me ei lähe kohvikusse," torises Ian ühel pool. "Seal ei saa ju süüa normaalselt!"
"Okei," sõnas Ed kergelt üllatudes Iani nuriseva tooni peale. "Beacon Point?"
"Ei! Me ei lähe restorani ka," vaidles Jason teiselt poolt vastu. "Me peame seal mingi mitutuhat tundi ootama,"
Pööritasin silmi ja saatsin igatseva pilgu Wickens Provedore & Deli kohvikule, kus tehti imehäid saiakesi. "Minge kaklema ka veel," porisesin oma nina alla.
Me rändasime mööda Apollo Bay kesklinna ligi kaks tundi. Täiesti ausalt. Poisid ei suutnud endiselt ära otsustada, mida ja kus nad süüa tahavad: kas kohvikus või restoranis. Nad olidki jagunenud kaheks seltskonnaks, kes kohe kuidagi kokkuleppele ei jõudnud.
Nende järjekordse vaidluse - see seisnes selles, kas me lähme pitsat sööma või mitte - katkestas mu telefonihelin. Helistas Cassie.
"Hei, sweetheart," siristasin telefoni, olles õnnelik, et saan mingitki vaheldust sellele mõttetule vaidlusele.
"Kuule, ma jõudsin kohale. Alasia ütles, et te olete liikvel kuskil. Kus sa oled praegu?"
"Ee...," venitasin ma ja märkasin taaskord, kuidas poiste tähelepanu oli ümber lülitunud söögikohtadelt minule. "Me oleme praegu kesklinnas. Skenes Creec Road,"
"See on see, kus Bacon Point on, eks?"
"Mhm,"
"Selles suhtes, et ma võin oma kotiga kohe linna tulla, kuna me lähme ju randa pärast, eks?"
"Jeps, plaanis on küll. Leiad siis tee siia üles?"
"No .. oota, otsustasite te ära, kuhu sööma lähete?"
"Ei. Ma pärast räägin sulle," sõnasin tüdinult.
"Ee .. okei?" Cassie hääl tõusis teadmatusest, millest mu tujukus tingitud oli. "Aga saaks äkki Cafe 153 juures kokku?"
"Oota hetk," Surusin telefoni vastu õlga ja vaatasin poistele tõsiselt otsa. "Cafe 153 sobib? Või me korraldame raundi number 128?"
"Jaa! See on nii hea koht ju," elavnes Ian ja Jason noogutas kaasa.
Vaatasin neile surmava pilguga otsa. Tõsiselt ka või? Me teie kahe pärast kõndisime kaks tundi mööda linna ringi ning nüüd teile tuli äkki meelde hea söögikoht? Ausalt?! Raputasin õelad kommentaarid maha ja keskendusin Cassie'le. "Kuulsid? Nad on nõus,"
"Okidoki, suurepärane. Näeme seal siis nii viieteistkümne minuti pärast,"
"Noh, noored hundikutsikad," sõnasin väljakutsuvalt, kui olime Cassie'ga hüvasti jätnud. "Lõpetasite oma kaklused ära ja nüüd on koht olemas? Aga palun, suunduks äkki sinna siis? Või te hakkate nüüd kaklema, mis teed pidi me lähme?"
Ma teadsin küll, et kõlan väga bitch'ilikult - isegi, kui see nii plaanitud polnud - ning ega nad seda positiivselt võtta ei pruugigi, kuid kui ma kuulsin neid itsitamas, sain aru, et vahel sobib neile ka selline kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar