Ning kui see äkki vait jäi, helistasime tagasi. Võin kihla vedada, et Jason pidas mind nüüd reaalseks stalkeriks. Aga suva sellega - peaasi, et lõbus oleks.
Hommik jätkus sellega, kuidas ma tänu üleeelmisele õhtule hakkasin 'Barbie Girl'i vaikselt laulma, kuni trepist alla tulin ning hetke pärast nägin, et Jake tuleb teiselt poolt alla.
P-i-i-n-l-i-k. Põrgusse sellega.
Poiss naeratas mulle, soovis head hommikut, kuid ei öelnud midagi. Ma ei teinud katset vestlust alustada ka.
Laeva peal ajas Cassie mu naerma, jutustades mulle tema nägemusest ideaalsest hommikust mulle: " Koputus uksele. Jason: „No mida?! Jälle jätsite kaardi kajutisse? Olgu-olgu, juba tulen!“
Ukse taga aga ei ole kaugeltki Zack, Dean ega Ian. Seal seisab hoopis Caroline, nägu naerul.
„Hei!“ ütleb ta, „No mida? Sa pidid nüüd voodist minu pärast välja tulema?“ Ta astub kajutisse, sulgedes enda järel ukse. Jason ei suuda end koguda. Mida kuradit Caro siin teeb? mõtleb ta. Caro aga astub talle sammu lähemale. „Nonoh, mis sa vaatad? Me lähme nüüd voodisse tagasi!“ ütleb ta… Meie hoiame kutid eemal,"
"OMG, Cas, sa oled segane," laususin talle, ise naerdes tõenäoliselt üle kogu laeva. Teadsin, et lähemad seltskonnad vaatavad mind nagu segast, aga ma ei suutnud midagi teha.
Rahunemiseks vaatasin aknast välja. Paistis päike ning vesi lainetas mõnusalt. Ja ma teadsin, et kui me jõuame Orbostisse, siis ootab meid suurepärane esinemine ja kõik läheb üleüldse hästi.
"OMG, Cas, sa oled segane," laususin talle, ise naerdes tõenäoliselt üle kogu laeva. Teadsin, et lähemad seltskonnad vaatavad mind nagu segast, aga ma ei suutnud midagi teha.
Rahunemiseks vaatasin aknast välja. Paistis päike ning vesi lainetas mõnusalt. Ja ma teadsin, et kui me jõuame Orbostisse, siis ootab meid suurepärane esinemine ja kõik läheb üleüldse hästi.
Vaid hetkeks mõtlesin ma, kui tore oleks, kui ta nüüd äkki tuleks ja oma käed mulle ümber paneks.
Ma ei tunneks end siis nii üksikult.
Ning just siis, kui ma olin alla andnud, juhtus ime. Tema käed olid tõepoolest minu ümber. Ma ehmatasin alguses, kuid said aru, et need on liigutused tantsust.
Kuid siiski.
With my hands on your waist when we dance in the moonlight...
"Oh, kurat," pomisesin ma, võpatades ja järsult üles tõustes. See oli päev, mil õhtul oli show. Polnud siis ime, et ma selliseid asju unes nägin.
Siis ma naeratasin. See oli tõepoolest hästi läinud. Ja lõbusalt, kindla peale. Kohe nägin silme ees üht väga naljakat ja armsat juhtumit.
***
Mäletasin, kuidas sattusin - taaskord, haha - ainukeseks tüdrukuks gruppi, kuna teistel oli prantsuse keel ja meil - st minul ja poistel, va. Zackil - multimeedia. Mis tähendas, et meil lõppes tund aega varem ja me pidime teisi ootama, et harjutada.
Venitasin end ning hakkasin kergelt tantsu meelde tuletama.
Upitasin end, nii et mu pluus veidi tõusis. Kui vaatasin tagasi poiste poole, olid nende pilgud endiselt mu retuusidel ja veidi alasti kõhul.
"Peded," pomisesin poolkurjalt-poolnaljaga.
"Vaata, me ei saaks peded olla, kui me sinu .. sinust huvitume,"
"Perverdid?"
"Meil igalühel on mingi perverssustase, kas pole?" küsis Ian täiesti tõsiselt.
Proovisin teha tõsist nägu, kuid mu näolihased ei allunud mulle ning see lõppes sellega, et ma purskasin naerma nagu nemadki.
Jätkasin oma tantsu ja äkki .. ja äkki kellegi käed olid tõsiselt minu ümber. Kui ma vaatasin üles, tuli välja, et unenägu oli täitunud.
Ning mul oli nii suva sellest, et me oleme ainuke paar, kes on. Ma teadsin, et Jasoni sõbrad ei ole õelad ning nad ei hakka midagi halvasti ütlema selle kohta. Seega keskendusin ma vaid tantsule ning meile kahele ja see oli perfektne.
Kui me lõpetasime, nägin peeglist, et puuduolev seltskond oli samuti kohal. Michelle toetas vastu uksepiita ja naeratas meile.
Ta plaksutas ning naeratus ta näol ütles, et tegu polnud naljaga, vaid see tõepoolest meeldis talle.
"Tehke samamoodi show'l ja kõik on idekas,"
***
Päev möödus kiirelt, nähtavasti sellepärast, et ma peaaegu et ei mõelnudki kooliasjadele. Ma olin kogu hingega õhtuse esinemise juures.
Selleni oli veel 2 tundi aega ning mina, Alasia, Cassie ja Michelle tulime tagasi oma söögipausilt.
"Hei, tüdrukud!" kostis kuskilt paremalt hüüe ja me vaatasime sinnapoole.
Teised vahetasid üksteisega arusaamatuid pilke, kuid mitte mina. Mina teadsin täpselt, kes see oli.
Adrianna. "Hei," vastasin ma, kui me lähemal olime.
"Te teate mu venda, eks?" Mhm. "Jasonit? Jason Lockwoodi?"
"Ja, jah, me käime ühes klassis," vastas Michelle ning oli samasuguse arusaamatu näoga nagu teisedki.
"Sina oled Michelle, eks?" naeratas Adrianna talle.
Tüdruk noogutas üllatunult pead.
"Sina oled Cassie, Alasia ja sina..." Ta vaatas mulle silma. "Sina oled Caroline," lõpetas ta naeratusega.
"Adrianna, eks?"
Tüdruku naeratus venis suuremaks. "Jah, see olen mina. Ega teil plaastrit ei ole?"
Um .. okei? See on .. eriti lamp. Vaatasin tüdrukutele otsa, kuid nad raputasid pead. "Ma vaatan kohe," vastasin ma ning sorisin kotti. Palutud asja ma küll ei leidnud. Raputasin pead. "Kahjuks pole," Peab küll mainima, et alates sellest juhtumist hakkasin ma alati plaastrit kaasas kandma. Ausalt. Ning jah, tundub tobe küll.
"Eh, okei," vastas ta. "Edu teile siis .. tantsus,"
"Ee .. tänks," pomisesid tüdrukud, mina aga saluteerisin talle sõrmedega hüvastijätuks.
"Okei, see oli kahtlane, eks?" lausus Cassie, kui me jõudsime alla aeroobikasaali, kus show'ks valmistusime. "Ma mõtlen .. ta teadis meid kõiki nime- ja nägupidi!"
"Jah, tõepoolest," nõustus temaga Alasia.
"Hei, chillax, ärge mõelge üle," laususin ma hooletul toonil, kuigi sees olid mul täpselt samasugused emotsioonid.
Mõne aja pärast oli kohal ka Chantal, kes Ediga eraldi söömas käis.
"Tead, keda ma kohtasin!?" lausus ta mulle särava naeratusega.
"Ade'i?" küsisin ma nii muuseas.
"Misasja? Kas sa nägid teda ka?"
"Me kõik nägime," sõnas Michelle.
"Ta teadis mu nime!"
"Sama siin," ütlesime kooris.
"See on imelik!" jätkas Chantal imestunult.
"On,"
"Kas Jasoniga on kõik korras?"
"Miks ei peaks olema?" imestasin ma tema äkilise teemamuutuse peale.
"Noh, et Ade on siin ja kõik,"
"Pff, ta raudselt niisama juhtus siin olema. Ega see kohe hädaohtu ei tähenda,"
"Kui sa just nii ütled,"
***
Jason
"Kuradi idioot!" karjusin ma, teades, et keegi ei kuule mind. Raamatud, alustades "Saladuse" ja lõpetades "Laskuriga" lendasid põrandale, sest esimene kord elus ma ei hoolinud neist. Viskusin vihaselt voodisse.
Tants? käis mu peast läbi äkkmõte. Ah, käige te ka persse.
*
"Jason!" röögatas Adrianna üldsegi mitte tüdrukulikult, leides mind voodi peal pikutamast.
"No mida sa lõugad?" küsisin ülbelt vastu.
Ta jäi mind üksisilmi vaatama. Siis kobas ta käega kummutit.
Veeretasin ennast mürtsuga põrandale ning visatud vaas tabas hoopis patja.
"Sa oled segaseks läinud," sõnasin rahulikult, tõusin püsti ning viisin vaasi tagasi.
Ade jätkas mu piidlemist. "Mis sul viga on? Ja mis sul näoga on?"
Tõmbasin hooletult üle näo. "Mis mõttes?"
"Su silm on sinine. Ja huul on täiesti marraskil,"
"Ah, see," ütlesin ma, justkui oleks see tühiasi. "Kukkusin,"
Ta pani käed puusa. "Kas ma näen poolearuline välja?"
Vaatasin teda mitmetähendusliku pilguga.
"Ma võin seda vaasi uuesti kasutada, kas tead," sõnas ta hooletult.
"Tahad mulle veel rohkem ilusat väljanägemist tekitada?"
"Oh, sa oled nii isekas! Mida Caro küll leiab sinus!"
Turtsatasin. "Ta praegu hakkaks küll sinuga vaidlema,"
"Miks sa üldse endiselt veel siin oled?" muutis ta teemat.
"Kus ma siis olema peaks?"
"Sul on täna esinemine,"
"Kust sa seda tead?" kissitasin õe poole silmi.
"Ei, noh, ma siin niisama juhtusin su koolist mööda minema..." alustas ta ükskõikse tooniga.
"Niisama juhtusid? Mhm, ma nii usun sind,"
"Mis vahet seal on, kas niisama või mitte? Ma olin seal ja nägin su tüdrukut,"
"Caro ei ole mu tüdruk,"
Ade naeratas magusalt justkui oleks just loteeri võitnud. "Vähemalt sa teadsid, kellest ma räägin,"
Pööritasin silmi. "Mida iganes,"
"Ühesõnaga?"
"Ma ei saa minna sinna, Ade! Ma ei tee seda!"
"Aga Caroline on seal,"
"Las ta olla,"
"Ja sind ei huvita, et ta pettub sinus?"
"See ei tähenda mulle midagi. Ma ei ela selleks, et kellelegi muljet avaldada. Ma elan enda jaoks,"
"Aga sa lubasid!"
"Näed seda?" osutasin enda näole. "Ma ei saa minna! Ma isegi liigun et vaevaliselt,"
"Mis juhtus, Jas?"
*
See pidi olema täiesti tavaline kullerteenus. Noh, selle vahega, et mind ootas mõne tunni pärast esinemine. Aga, nagu alati on, kui midagi hakkab hästi minema, rikutakse see lõpus alati ära. Jah, isegi Saladust kasutades.
Ma olin kauba üle andnud, kui järsku kostis hüüe: "Pikali!" ning edasi toimus kõik väga kiiresti.
Tüüp, kes oli just saanud kilo jagu kokat, vedeles mitte just eriti elusalt minust paari meetri kaugusel. Toetasin seljaga vastu autos, šokeeritud äsja juhtunust.
Ma teadsin, et neid oli mitu. Nii vasakult, paremalt kui ka auto tagant kostsid sammud.
Oh, kurat, mõtlesin ma, kobades püstolit vöölt, kuigi teadsin, et mitme vastu ma ei saaks. Ma ei ole mingi Jason Statham siin.
Kahjuks mitte.
"Jason?!" hääl oli liiga tuttav ning üles vaadates avastasin enda eest Jake'i.
Teed mu kulul nalja, hah? Nagu reaalselt teed mu kulul nalja?
"Mida helli, tüüp?!" karjusin talle.
"Tahaks sama küsida," vastas ta ning kallutas pea viltu.
"Miks te ta just maha lasite?" osutasin paaniliselt Markile - vist? - ning tõusin püsti, kuigi kahe sõduri revolvrid olid endiselt minule suunatud. "Btw, äkki..?" osutasin peaga relvadele.
Jake tegi käega liigutuse ning tüüpide käed laskusid unisoonis külgedele.
Woa, siuke äge boss oled lihtsalt. Tahtsin juba seda aeglast plaksutamist tegema hakata, kuid mul polnud eriti aega.
"Täidan ülesandeid, mis mulle antud on?" ütles ta nii muuseas, käed taskus, ning kehitas õlgu.
"Ta oli minu ülesanne," sõnasin läbi hammaste.
"Mina ei tea midagi,"
Ei tea, milleni oleks meie ilmselgelt väga sisukas vestlus jätkunud, kuid üks sõduritest kukkus maha ning sellele järgnes kuulirahe.
"Mida kuradit?"
Jake raputas pead. "Mul ei ole õrna aimugi,"
"Oh, kurat," pomisesin ma, kuuldes kuulide kokkupõrget autoga. Te, raisad, mu auto... Tegin midagi mõtlematut. Tormasin püsti ning hakkasin laskma.
"Idioot, Jason," kuulsin Jake'i häält, kuid ta ei jätnud mind hätta, vaid tegi sama, mis minagi.
Neid oli vaid kaks, nii et nendega ei läinud kaua. Mul ei ole õrna aimugi, kes nad olid, aga tõenäoliselt olid nad selle tüübi sõbrad, kelle meie kullakallis Jake maha lasi.
Rääkides temast.
"Hei, kuhu sa lähed?" küsisin šokeeritult, kui ma ümber pöörates nägin teda järelejäänud sõduriga auto poole sattumas.
"Ma lihtsalt täidan bossi teenuseid," vastas ta läbi hammaste ning kavatses autosse istuda.
"Sa nagu reaalselt kavatsed mu siia jätta, et ma sellega ise tegeleks?"
Ta kehitas ükskõikselt õlgu. Pigistasin hambad kokku ja äigasin talle paremhaagi.
"*** sul viga on?" karjatas ta ning virutas mulle samuti.
Me "rüselesime" mõne aja, kuni äkki ta sõdur teatas talle, et boss käskis kiirustada.
Jake virutas mulle löögi kõhtu, nii et ma tast eemale vaarusin, ning istus millestki huvi tundmata autosse. See veeres minema.
Idioot, Jake. Idioot, Jason.
***
"Ja ta lihtsalt jättis su sinna?"
Noogutasin pead. "Meie seadused. Me ei pea üksteist aitama,"
Ade lõi endale kergelt vastu otsaesist. "Mis sa nende tüüpidega tegid?"
"Koristasin nad ära," ütlesin ükskõikselt. Olin kindel, et Ade ei pidanud seda teadma...
"Hmm," sõnas ta mõtlikult. "Okei. Ma saan aru, miks sa oled endast väljas, kuid see ei tähenda, et sa peaksid teisi, eriti aga Caroline'i alt vedama. Tead, ta oli nii rõõmus, kui ma teda nägin. Elevil. Ta tõepoolest ootab palju sellelt õhtult,"
Vaatasin õele kurbade silmadega otsa. "Ma ei saa sedasi minna, Ade," Eriti peale seda...
Vaatamata olukorrale ilmus tüdruku näole lai naeratus. "Ma olen kindel, et Caroline oskab seda parandada,"
"Mis naeratus see on selline?" osutasin sõrmega tema näole.
Ta lõi käega. "Vahet pole, aga sa pead kiirustama," Ta tuli ning kangutas mind püsti, lükates esikusse. "Mine nüüd,"
Ma ei tea, mis minuga juhtus, aga ma ei suutnud talle vastu panna. Selles suhtes, et ma äkki mõtlesin, et ma tõepoolest ei tohiks Carot alt vedada. Tõmbasin ketsid jalga ning astusin välja.
"Davai, ma lähen nüüd,"
Ade seisis uksel ja naeratas, kui ma talle selja pöörasin ning auto poole sammusin. Vaatasin korraks üle õla tagasi ning nägin, et ta seisis endiselt uksel, küll juba oli ta käes telefon ning ta vist messis kellegagi.
Nii palju sa siis hoolid.
***
Caroline
"No kus ta on?!" küsis Michelle vihaselt, kissitas meie poole silmi ning isegi lõi jalaga vastu maad. "Meil on fucking tunni aja pärast esinemine ja teda ei ole siin. Aaah!"
Michelle oli väga vihane. Mina olin .. ka vihane. Aga mitte väga palju. Tegu oli siiski Jasoniga. Ning ma ei suutnud tema peale kaua või väga vihane olla.
"Ma olen kindel, et ta tuleb," proovisin ma teda rahustada.
Tüdruk kiristas hambaid.
Vaatasin paaniliselt teistele otsa. Tüdrukute näod ütlesid, et nad proovisid midagi leiutada, mis Micha rahustaks või Jasoni kohale tooks - see rahuldaks muidugi ka esimest punkti. Kuttide nägude järgi sain aru, et neil pole õrna aimugi, kus Jason on.
Kuttide .. Zack.
Ta seisis, selg seinale toetatud, ning paistis mitte hoolivat.
Tahtsin talle kõrri karata - lihtsalt niisama aja veetmiseks -, kuid otsustasin tunded vaos hoida. Toetasin selja samuti vastu seina.
Oh, mu arm, kus oled sa? Ära ütle, et alt mind nüüd vead. Palun...
Mu telefon piiksatas ning ma tundsin, kuidas meie seltskond mulle otsa vaatab. Sõnum tundmatult numbrilt: "Ta ei vääri sind, aga ta armastab sind,"
Vaatasin murelikult üles tantsuplatsile. "Ma tean, et ta tuleb," Aitäh, Ade. Ja usu mind, mis ka ei juhtuks, Caroline armastab Jasonit igavesti.
Ning siis... "Ma olen siin,"
Ma pöörasin ümber ja ta tõepoolest oli seal. Ainult et ta nägi kohutav välja.
"Issand jumal küll, mis sinuga küll juhtus?!"
*
(A/N: fotod)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar