Nii et see hirm oli hoopis tingitud sellest, et ta arvab, et ma .. olen hull. Muidugi. "Sa ei usu mind,"
Jason pööras pea kõrvale. "Mitte et ma..."
"Vaata. Mulle. Otsa. Ja. Ütle." Ma võtsin ta lõuast kinni ja pöörasin pea enda poole tagasi.
Kuid vastuse asemel ta suudles mind.
Jälle sa teed seda. "Sa ju ikka tead, et see siiski ei päästa sind vastusest?"
"Kas sa kahtled endiselt mu vastuses?" kergitas ta kulme.
Vaatasin talle tõsiselt otsa. "Tead küll, ma ei ole päris kindel, kas see võiks tähendada, et sa arvad, et ma olen hull või sa lihtsalt kahtled mu sõnade õiguses või..."
"Caroline,"
"Või siis ma näen lihtsalt luulusid ja..."
"Caroline." Kui ma jälle suu avasin, jätkas ta: "Kas ma pean sind jälle suudlema, et sa vait jääksid?"
See mõte meeldib mulle. Kuid teesklesin, justkui mõtleks järele. "Võiksid ju..."
"Sa annad eriti kergelt järele," ütlesin siis.
"Ma lihtsalt ei..." Ta raputas pead.
Panin käe kergelt ta õlale. "Mis?"
Ta tõusis püsti ja kõndis launi. "Tähendab, ma mõtlesin, et sa oled niigi piisavalt kannatanud mind oodates. Ma lihtsalt ei taha sind jälle alt vedada. Ma kardan, et..."
Tõusin poisi järel ja seisin tema ette, võttes ta käed enda pihkudesse. "Sa ei pea midagi häbenema. Minu ees oled sa lihtsalt Jason. Sa ei pea teesklema kedagi teist."
"Mida sa sellega öelda tahad?"
"Kõigepealt sina. Ja ära mitte mõtlegi minuga vaielda .. sa ei taha ju mind alt vedada."
Ta turtsatas. "Sa ikka oskad,"
Kergitasin ootusärevalt kulme.
"Ma kardan, et sa jätad mu maha, kui ma ei täida su ootusi,"
"Jason! Issand Jumal küll, kuidas sa .. kuidas sa võid nii mõelda?! Ma ei .. mitte kunagi. Mitte kunagi ma ei jätaks sind. Ja ära. Ütle. Seda." aimasin ta lause ette.
"Aga sa pead sellega arvestama,"
"Ei,"
"Caro..."
"Palun," Tundsin pisaraid silmis, kuid ei, ma ei nuta siin. Ma ei näita talle oma pisaraid. Pilgutasin kiiresti silmi, et need vastikud soolased reeturid kaoksid.
"Kuule nüüd, ma ei tahtnud sind kurvastada ju. Kuuled või?"
Noogutasin aeglaselt nõusoleku märgiks. Mu kõrvakuulmisel polnud tõesti midagi viga. "Jason. Kui ma tahaks su maha jätta, siis ma poleks sinuga käima hakanudki. Ma mõtlen, et ma ei teeks sulle haiget. Seda nimetataksegi armastuseks."
Jason võpatas vaevumärgatavalt sõna 'armastus' juures. Vaatasin talle küsivalt otsa.
"Ma lihtsalt .. kahjuks ei saa veel sama öelda,"
Ma oleksin võinud vihastada, kuid .. jah, selles peitubki armastus, kas pole.
"Sa ei .. ei pahanda?"
"Ma ei saa sind sundida, pole kunagi suutnud. Ning sa ütled seda siis, kui on aeg." naeratasin ma poisile.
"Kuidas ma võisin varem nii pime olla? Miks ometi ma jätsin su ootama?"
Muigasin.
"C'mon, mõtle, kui palju aega me kaotasime,"
"Jah, tõesti. Kuule .. kas šerbett ära ei sula?"
Jason tegi kirjeldamatu näo ning tiris mu siis laua taha. Tahtmatult libisesid mu silmad kellale - aega oli veel terve tund.
"Mm .. see on ülihea ju,"
"Tänks,"
"Sa ütlesid, et ei oska süüa teha!" See kõlas peaaegu süüdistavalt. Väga vähe tegelt.
"Ma ei oskagi .. Aga kui retseptiraamatus korralikult jälge ajada, siis pole söögitegemine üldsegi nii raske, kui algul tundub."
Viipasin lusikaga. "Sellest ma räägingi,"
"Nii et järgmine kord pead sa karmima karistuse välja mõtlema," muigas Jason järjekordset lusikatäit suhu saates.
"Ära muretse, küll ma midagi välja mõtlen,"
"Kas see oli vihje, et me lähme veel tülli?"
"Ära unusta, kes selle alustas," sõnasin ma kui väike laps.
"Aga sa andsid mulle andeks .. andsid ju?"
Proovisin säilitada tõsist nägu, kuid Jasoni juuresolekul oli see võimatu. "Kuidas ma oleks seda mitte teha võinud?"
"Ma oletan, et see tähendas 'jah'i,"
"Su oletus pidas paika,"
"Siis on hästi,"
Me lõpetasime söömise, lamasime veel veits diivanilt, vaadates veits telekat, ja lõpuks oligi aeg koju sõita.
"Tänks, et mu kohale tõid," sõnasin ma, kui maja juures peatusime.
"Sind alati," vastas ta, toetudes roolile, ja vaatas mind pikalt.
"Mis on?"
"Mh?" Jason justkui tuli uneseisundist välja.
"Sa vaatasid mind nii..."
"Sa oled ilus,"
Panin salgu kõrva taha. "Aitäh .. sul ka pole midagi viga,"
"Ja kõik?" Jason teeskles solvunut.
"Mul on vahel kahju, et sa mõtteid lugeda ei oska,"
"Ma ei tahaks Edward Cullen olla," sõnas Jason mõtlikult.
Pööritasin silmi. "Esiteks, mulle ei meeldi Edward, Jake .. Jacob on parem. Teiseks, ega's Edward ainuke ole."
"Ah, vahet pole. Lihtsalt ütle, mida sa sellega öelda tahad."
"Ma tahtsin seda öelda, et kui ma rääkima hakkaks, mida kõike ma sinust arvan, siis kuluks sellest kaua-kaua aega. Mõttekam oleks sellest mu mõtetest lugeda."
"Sa oled armas..." Jason küünitas minu poole, et taas üks suudlus kinkida.
Lõpuks naeratasin ta huulte vastas. "Sa oled ka ... Ja lihtsalt .. sa tähendad mulle väga-väga palju."
"Ma ei suudaks ettegi kujutada, mis tunne see on, kui keegi sulle nii ütleb,"
"Aga sa .. ju juba .. olid .. kellegagi,"
"Esimesed suhted lähevadki rappa." Jason oli tagasi rooli taga. "Me ei jõudnud nii kaugele."
"Okei. Aga .. ma pean minema nüüd."
Kinkisin Jasonile veel ühe suudluse, kohendasin mantlit ja astusin külma sügisõhku.
Kiire sörk ukseni. Maja oli vaikne - õnneks kõik magasid.
Miks õnneks? Sest ma olin liiga õnnelik, et kellegagi rääkida.
Riided seljas, pessu, öösärk selga, magama.
***
"Suurepärane pidu, Jake," tegin poisile komplimendi. Tegelikult olid ju kõik peod toredad.
Ta võttis järjekordse lonksu oma A le Coq'is ja noogutas siis. "Tänks,"
Vaatasin ringi - Jason polnud veel kohale jõudnud. Viimasele peole läksime koos, aga seekord oli tal vaja kodus mingid asjad lõpetada ja ma tulin Cassie ja Michaga.
"Otsid Jasonit?" küsis Jake.
"Jeah,"
Jake vaatas korra ümberringi. "Tule korra, ma pean sulle midagi ütlema,"
Pilgutasin imestusest silmi. "Ma..."
"Ära muretse, ma ei vägista sind ära,"
See pidi olema nali, kuid... "Kas sa siin ei saa öelda?"
"Ei, see on isiklik. Kui sa saad aru, mida ma öelda tahan."
"Ee .. olgu. Lähme."
Läksin poisi järel üles tuppa.
***
Otsustasin siia Jasoni maja pildi panna.
 |
| http://rumahidamanku.net/2010/10/21/beautiful-modern-house-design-ideas/ |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar