28.08.11

Открой моё сердце #34: Deja Vu

Tasmaania on tore. 62,409 ruutkilomeetrit 5 päevaga - challenge accepted. Ei, tegelt ka, väga tore on. Siin on väga ilus. Alustasime Devonportist, liikudes päripäeva mööda tervet saart. Ehk siis reedeks peame sinna tagasi jõudma, tehes saarele ringi peale. Praegu oleme Swanseas, kus külastasime Freycinet'i rahvusparki ja soovijad said sõita kajakiga. Neid ei olnud just palju.

Reisil siia külastasime St. Helensit, kus käisime ujumas, ja St Marys - St. Patrick's Head, South Sisteri tipus, Nicholase mäe tipus, Douglas Apsley rahvuspark.


Minu ja Jake'i plaan edeneb kah. Jake proovib minult andestust välja lunida, mina mängin aga juba 2. päeva "puutumatut". Hahaa.
Nagu praegu.

"Hmm, huvitav. Kas sa talle tõesti ei taha andeks anda, Caroline?" küsis Micha justkui muuseas, kui avas meie hotellitoa ukse ja leidis sealt suure kimbu roose.

Wow. See poiss oskab rolli sulanduda... Ja muidugi seda ka, et ta raiskab nii palju raha selle mängu peale. Peaks talle ütlema, et ta seda ei teeks. "Ohjah, peaks vast. Ta proovib seda ju nii meeleheitlikult."
"Ojaa," sõnas Micha, pannes roosid vaasi.
"Caro, on sul ikka vedanud..." lausus Alasia unistavalt.
"Vedanud?"
"Noh, mõtle, käid oma ammuse crushiga ja nüüd on veel keegi teine ka varus,"
"Uskumatu, sa räägid nagu Cassie," naeratasin ma.
"Oojaa, mäletan seda." vastas nimetatu,"'Proovi olla selle teisega, kuni aeg täis saab' Jajaa."
"Paistab, et tal sai aeg juba täis," tõstis Chantal pea raamatust.
"Jah, see oli see, millest ma kogu aeg unistanud olin," sõnasin vaikselt, minnes unistavalt akna juurde.
"Tema 'never say never' siiski töötas,"
"Jajaa, muidugi. Just siis, kui ma olin juba pmst alla andnud ja tahtsin olla kellegi teisega. Aga, nagu alati, suutis ta selle ära rikkuda."
"Oled sa selle üle õnnetu?"

"Ma ei tea." vastasin täiesti ausalt," Tähendab, jah, ma olen temaga muidugi superõnnelik, aga asi on selles, et .. ma ei teagi, kuidas seda seletada. Mäletad, Alasia, kui sa ütlesid, et sina küll talle enam 'jah' ei ütleks? Ma ütlesin ja ma ei ole seni küll kahetsenud seda otsust, sest see on tõesti kõik, mida ma kunagi soovisin. Aga vahel ma lihtsalt mõtlen, mis oleks siis, kui oleks möödunud veel natuke aega .. siis poleks mu armastusel enam mingit tähtsust. Võib-olla oleks ma hakanud siis Jake'i jahtima või kedagi teist. Ja ma vahel lihtsalt mõtlen, et äkki Jason on minuga ainult minu pärast. Nagu ainult sellepärast, et ma tunnistasin talle, et armastan teda. Et ta muidu tunneks end süüdi või midagi."

Mul oli veel nii mõndagi öelda, aga Chan segas vahele: "Kui ta tunneks end süüdi, oleks ta sinuga juba varem,"
Raputasin pead. "Aga ma ei öelnud talle varem, et armastan teda."
"Aga sa kirjutasid sellest,"
"Palju," lisas Micha sarkastiliselt, ent ma hakkasin siiski naerma.
Ojaa, muidugi, kes suudaks unustada? :D "Ma lihtsalt arvan endiselt, et siin on midagi muud. Nagu .. Jason on piisavalt saladuslik. Isegi praegu. Ära väida vastupidist, Chan."

Ma teadsin, et Chantal väitis alati, et Jasonist võib aru küll saada piisavalt. Minu point oli, et saab küll, kuid mitte seda, mida ma tahan.

Tüdruk pööritas silmi ja vaatas tagasi raamatusse. Mina pöördusin tagasi välja vaatama.

Ma ei tundnudki, kuidas äkitselt see hetk neelas mind endasse.

***

Kus hekki ma olen? Ei, pigem miks ma siin olen? Ma olin ju Swanseas. Hotellis.
Nii palju sain ma aru, et olin kuskil kõrgel. Mingi maja katus või midagi. Ja imelikul kombel tundsin midagi deja vu sarnast.
Melbourne?
Õigus jaa, ma olin Melbourne'is, näe, seal paistab Crown Casino. Aga miks ma siin olen?
Külm õhk paitas mu nahka. Mul oli seljas vaid kerge T-särk ja teksad, väljas oli aga juba öö.

***

"Caroline?" kuulsin ma.
Libistasin silmad toast üle, et saada aru, kus ma siis ikkagi olen.
Õigus jaa, hotellituba Swanseas. Oota, ma ei saa nüüd enam midagi aru?
"Caroline?" kuulsin ma veel üht häält. See oli Cassie. Ja varem rääkis Micha.
"Jah, ma olen siin," vastasin ma, märgates nende  murelikke nägusid ja mittemidagi aru saades.
"Mis juhtus?" küsis Alasia.
"Ma küsiks seda pigem teilt," vastasin.
"Sa ei mäleta?"
"Mida ma peaksin mäletama? Viimane asi on see, et me rääkisime Jasonist ja Jake'ist ja..."
"Ja siis sa minestasid," sõnas Chantal.
"Minestasin?" kortsutasin ma kulmu.
"No .. jah,"
"Asiis," laususin vaid.
"Kas sa mäletad veel midagi?"
Ja siis mulle tuli meelde. "Ma nägin .. ma olin Melbourne'is,"
"Melbourne'is?" imestas Michelle.

Raputasin pead. "Ma nägin, nagu ma oleks Melbourne'is. Kuskil kõrge maja katusel. Öösel." rääkisin segaselt, oodates nende reaktsiooni, kuid enne, kui nad jõudsid midagi öelda, ahmisin ma õhku. "Deja vu! Õigus jaa, ma mäletan! Kui Jason mind õhtusöögile kutsus, juhtus sama asi. Aga siis olin ma Crown Casino katusel ja tundsin, et minu või temaga juhtub midagi. Et mina või tema..." jäin vait, meenutades, mida olin tookord tundnud.

"Et sina või tema...? Mis?"
"Et kummagagi meist juhtub seal õnnetus," vastasin ma, vaadates neile otsa, teades, et mu silmis peegeldus hirm. Surmahirm.

***

Mitte et see laul kuidagi sobiks siia, aga pealkiri on sama, nii et:


No no no no no no no fire no fire eyes
I wanna feel the music higher and touch the sky
No no no no you drive me crazy you crazy boy
I wanna live with you a deja vu.

I know I'm alive I'm feeling so blue
So take me away So take me with you
Hey mistery girl I'm falling for you
I'm ready tonight The last Deja Vu.

No no no no no no no fire no fire eyes
I wanna feel the music higher and touch the sky
No no no no you drive me crazy you crazy boy
I wanna live with you a deja vu.

La la la la la la ...

I don't wanna live I'm feeling so blue
So take me away So take me with you
Hey mistery girl I'm falling for you
I'm ready tonight The last Deja Vu.

No no no no no no no fire no fire eyes
I wanna feel the music higher and touch the ski
No no no no you drive me crazy you crazy boy
I wanna live with you a deja vu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar