22.06.12

MOA #26: Skinny Love

"Caroline, kullake, sulle on külaline,"
Kallutasin kahtlustades pead.
Chantal oli iseenda jaoks liiga mesimagusa häälega. See oleks umbes nagu kui Michelle oleks nädal aega järjest täiesti normaalne ega õiendaks minuga Jasoni pärast.
Jah, kahtlane võrdlus, aga siiski tõsi.

"Külaline? Praegu?"
Vaatasin kella, mis rippus tüdrukute selja taga. See näitas seitset õhtul.
Cassie noogutas elavalt. "Täiesti tõsiselt,"
"Okei," venitasin endiselt kahtlevalt. Nad hoiavad mu eest midagi salajas. "Kes see on?"

"Oh, kui raske on sulle üllatust teha. Kohe ta tuleb sisse, siis näed,"
"Ei, oodake, ma ei saa ju igaüht vastu võtta voodis, kaame näoga ja katkiste sõrmenukkidega,"
"Usu mind, see, kes praegu tuleb, peab sind nägema just nii,"
Kortsutasin kulmu. "Kas te kutsusite mulle psühhiaatri või midagi..?"

"Ei. Midagi paremat," sõnas Chantal endiselt saladuslikult.
Peale seda tantsisklesid nad koos rõõmsalt minema ja lükkasid kellegi uksest sisse.
Vaevalt enne seda jõudsin pilgu heita peeglisse, mis seisis mu öökapil, saades tõestust, et ma tõepoolest nägin haiglane välja.
Mida oligi tarvis tõestada. Aga nüüd oleks tore teada saada, kes .. kes... 

"Hei," lausus ta kuidagi kohmetunult. See ei olnud üldse temalik.
Vaid üks sõna, kuid sellest täiesti piisas, et võtta mind sõnatuks.
Mida sa teed mulle, Jason? Miks sa seda teed? Kuidas sa seda teed? "Hei," hingasin välja ning ahmisin siis uuesti õhku sisse. "Sa oled .. siin?"
Ei, teises universumis, tead. Jah, see oli tõesti loll küsimus. 

Mu peas panid ringiratast mõtted sellest, kuidas ta siia sai, miks ta siin on ning ma veel jõudsin paralleelselt kõige muuga olla vihane tüdrukute peale, kuna nad ei teatanud Jasoni tulekust mulle ette ja nüüd pidi ta mind nägema minu kõige hullemas olekus.
Idekas.

Ta kratsis kaela. "Eem .. jah. Chantal tagus mulle veidi ajusid pähe,"
"Ahsoo," venitasin ma. Nii et Chantal tõepoolest rääkis Jasoniga.
Asi oli selles, et kui ta Jasoniga rääkis, sulges ta ukse rõdule ning läbi poolavatud silmalaugude nägin vaid tema aktiivset žestikuleerimist. See olnuks naljakas, kui mind poleks närinud seest küsimused ja ma poleks olnud niisuguses seisundis.

Jason vaatas mind endiselt kahtlase pilguga. Ma ei oska seletada, mis selles pilgus oli. Seal oli segatud lihtsalt nii palju emotsioone .. kahetsus, viha - kelle vastu küll, ega ometi minu? -, hoolivus, jälle viha .. Ma tahtsin ka lisada "armastus", kuid seda oleks liiga palju.
Ei, Caro, loll plika, ära jälle hakka üle mõtlema. Palun.

Lasin sõrmed õrnalt üle parema käe nukkide ning võpatasin kergelt, kui järsk valu neid läbis.
Kurat, see on ikka päris valus.
Jasoni silmad rändasid momentaalselt mu käele ning ta võpatas ja ahmis õhku.
Lisaks tegi ta midagi erilist. Ta tormas mu voodi juurde ja haaras mu käe.

"Kas sa lõikusid end?" küsis ta õudusega.
"Ei, jumala pärast, Jason," vastasin.
"Mis see on siis? Kuidas see juhtus?"
"Hetkeline nõrkus," pomisesin talle.


Ta kergitas kulmu.
"Olgu, ma lihtsalt virutasin peegli katki," Osutasin teise käega tema selja taha ning kuni ta selja taha vaatas, tundsin, kuidas puna mu põskedele valgub. See tundus nüüd nii .. rumal.
"Oh, jumal,"

Ta hingas paar korda sügavalt sisse-välja. "Kuidas sinuga on, Caroline?"
"Minult on seda kogu aasta küsitud, kas ma olen korras ja kuidas minuga on,"
"Ja mida sa vastanud oled?"
"Et ma olen .. okei?"



"Aga tegelikult?"
"Ei ole,"


Tõenäoliselt ei suutnud ta endiselt normaalselt mõelda - tollel ajal ei nimetanuks ei tema ega ka mina seda tema normaalseks käitumiseks - ning puudutas oma huultega õrnalt mu sõrmenukke.
Tõesti? Proovisin kõigest väest hoida oma imestust ja .. ka õnne endas, et mitte teda ehmatada ning eemale peletada. Sest alati oli minu ainukeseks sooviks olla talle võimalikult lähedal.

"Jason..."
"Mm..." venitas ta ning tundus, nagu ta oleks endiselt transis.
"Kas me rääkima ka hakkame?"
Ja siis temas plõksatas miski. Ta lasi mu käe lahti ja astus mitu head sammu eemale, võttes istet tugitoolis toa nurgas. Minust võimalikult kaugele, ühesõnaga.

Ohkasin alistunult.
Suurepärased momendid ei kesta kunagi igavesti.
"Ma .. ainuke asi, mida ma võin öelda .. ma saan sulle ainult pool oma loost ära rääkida,"
"Ma arvan, et see on parim kui mitte miski,"

***

Jason

Einohjah, kas ma tõesti lootsin, et ütleb, et ei taha siis üldse midagi kuulda? Küll sa oled loll, Jason. Ma pean võimalikult elutruu välja nägema. Ma ei saa talle lihtsalt otse välja öelda, et hei, kullake, sa oled siin vaikselt kriminaali armunud. Yeah.
Nii et ma võtsin end kokku ja mõtlesin välja midagi, mis võiks paista usutavana.

"Okei .. niisiis. Ma olin ühe tüdrukuga koos peaaegu aasta ja me läksime 9.klassi alguses lahku. Kuna see oli mu esimene suhe, siis see tegi tol ajal üpris palju haiget ja ma siiamaani aeg-ajalt kirun end nende lollide vigade eest, mida suutsin teha. Ning peale lahkuminekut ma tahtsin end kokku võtta ja muuta. Ning et tüdrukud segavad täiega enda tegemisi, mida mul on .. palju, siis ma ütlesin kõikidele suhetele umbes kolmeks aastaks ei. Ma ei tea, kas ma seda päriselt ka suudan, aga 1. aasta on peaaegu läbi,"

Oh... Mulle ei meeldi talle valetada. Üldsegi ei meeldi. Samas, vähemalt midagi on seal tõsi...
Ma teadsin, et tema suudaks lugeda mu silmadest välja vale ning seetõttu vaatasin kogu aja, mis ma rääkisin, kõrvale. Lõpetades osa oma loost, vaatasin talle otsa, justkui kindlaks tehes, kas ta ikka kuulab mind - ta oli nimelt hästi vaikseks jäänud.

Kuid kui ma üles vaatasin, leidsin ta end piidlemas ning seetõttu jätkasin: "Kui sa tol õhtul mulle koolis peale sattusid .. sinu käitumine andis su kergesti välja. Ma sain kohe aru, et meeldin sulle,"
"Ma ei arvanud, et nii läbinähtav olen,"

Naeratasin omaette. Kui sa vaid teaksid, kullake, kui hästi ma inimesi "lugeda" oskan. "Sa ei ole läbinähtav, lihtsalt..."
"Sul on kogemust, jah, ma saan aru," ta ütles seda kuidagi pingul häälega ning ma jäin selle põhjuse üle mõtlema.

"Ma lootsin, et see läheb üle. Et see kõik läheb üle, võimalikult kiiresti. Oleks parem, kui sa vihkaksid mind," pomisesin vaikselt, viies teemat taas tagasi.

***

Caro

Mida? Mida sa just ütlesid? "Mida .. miks? Miks sa seda ütled?"
 "Kas sa ikka tead, kui vale ma sinu jaoks olen?"

Ma sulgesin silmad, tundes neis pisaraid tekkimas. Ma ei tahtnud nutta. Tema ees, näitamas talle, kui nõrk ma olen. Et ma ei saa tema tõde taluda. Kuid tegelikult ei tahtnud ma üldsegi nutta. Ma sain, mis ma tahtsin - tõe. Kuid tõsi oli, ma ei olnud selleks vist valmis. Ma lihtsalt ei osanud sellega midagi peale hakata.

"See, kui sa tead, et keegi on sinu jaoks täiega vale, ei muuda isegi killukestki su tundeid. Sa jääd ikka endiselt inimest ar..." Tore, Caro, jätka samas vaimus. "Ma tahtsin öelda, et sa jääd endiselt tundma inimese vastu seda, mida sa tundsid," parandasin end, otsides kiiresti sobivaid sõnu.

Muidugi ma tahtsin talle öelda, mida ma tegelikult tundsin. Kuid ma ei saanud, mitte põrmugi.
 "Jason .. kas just sellepärast sa ignoreerisid mind? Et ma hakkaks sind vihkama? Sest kui me sinuga esimesel poolaastal rääkisime, siis sa tundusid teistsugusem .. sa olid avatum ja sõbralikum. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundus nii."

"Jah, ma tegin seda selle pärast. Ma ei loobu enda sõnadest. Sa väärid kedagi, kes teeks sind õnnelikuks. Kes ei raskenda su elu. Kes ei tee sulle haiget,"
"Jason, palun," sulgesin silmad, justkui proovides korraks koondada oma mõtted sõnadesse. "Ära ütle seda. Ma ei oodanud sind nii kaua vaid selleks, et sa mulle hakkaksid rääkima, kui vale sa mu jaoks oled.  Pealegi, see ei muuda midagi."

"Miks sa nii kaua mind ootasid .. ootad?"
Kehitasin õlgu. "Sa oled teine inimene, kes seda päeva jooksul küsib. Ja ma vastan sulle nii, et vahel sa lihtalt tunned, et keegi on väärt su elus olema. Ei ole vahet, mida ja kui palju sa pead läbi elama. Sa hoolid sellest inimesest ja tahad temaga olla ja lihtsalt .. oled. Ootad nii kaua, kuni vaja on, ja nii edasi,"

"Sa oled tugev," sõnas ta.
Kehitasin õlgu. "Või siis on see lihtsalt mu jaoks nii tähtis,"
"Anna andeks, et ma .. ei öelnud midagi, kui me pidime 19. kokku saama," sõnas ta äkki. "See oli .. ma tean, et see ei vabanda välja, aga mul olid .. tööasjad. Mul on üldse kahju, et ma panin sind nii palju kannatama. Chantal rääkis mulle .. ma loodan, et sa muutud taas elurõõmsaks tüdrukuks, kes sa kogu aja, mis ma sind tundnud olen, olnud oled,"

Whoa, ta tegi mulle komplimendi. "Aitäh," Ma arvan. "Veel üks küsimus. Kas sa tõepoolest ei saanud minuga kokku sellepärast, et sul olid tööasjad? Ja ei midagi muud?"

***

Jason

Kurat, ma teadsin, et ta küsib seda. Muidugi õppis ta mind aasta jooksul piisavalt tundma, et mitte uskuda mind kohe esimesest lausest.
Kuid ma ei saanud talle öelda, et asi oli ka selles, et ma lihtsalt kartsin temaga näost näkku rääkida. 

Sest ma kartsin, et .. et ma ei suuda talle "ei" öelda. Ja kui ma ütleksin talle kogemata "jah", siis ma kartsin, et kirun end hiljem selle eest. Ja mitte et asi oleks olnud selles, et ma ei tahtnud .. teda, olla temaga suhtes, vaid selles, et tüdruk mu elus keeraks kõik plaanid metsa. Ja pealegi oleks raske seletada talle mu .. hobi .. tööd.

"Jah, see on kõik. Ja nagu ma su jutust järeldada saan .. kavatsed sa oodata reaalselt kaua. Kuigi ma hoiatan sind ette, et me oleme väga erinevad. Kas või mõttemaailma poolest."

***


Caro

Hahaha, you tell me? "Kas mul on lootust?"
"Mina ütlen alati, never say never, nii et..."
"Ma loodan, et Chantal ei käinud sulle väga närvidele .. ma mõtlen..."
"Ei, ei, ta oli okei. Vaata, ma hoian oma põhimõtetest piisavalt kinni, nii et ma ei tea, kui palju ta sulle rääkis..."

Raputasin pead. "Ta lihtsalt mainis, et ta uurib midagi su käest, aga ei rääkinud peaaegu midagi. Ta ütles, et lubas sulle,"
Jason noogutas omaette pead,  justkui kinnitades endale, et jah, Chantali võib usaldada. Siis tahtis ta midagi veel öelda, kuid siis helistas ta telefon ning ta jäi seda ehmunult põrnitsema, kui oli taskust välja urgitsenud.
Oota, ehmunult? Tõesti, Jason ja ehmunud?

***

Jason

Ainuke, mida ma tahtsin .. ma tahtsin öelda Carole, et tahan olla temaga nüüd ja praegu, et olen valmis jätma kõik ja lihtsalt olema temaga. Et ma ei tee talle enam kunagi haiget, et ma armastan teda...


"Anna andeks, Caro," sosistasin ma, kui nägin ekraanil nime, mida poleks täna üldsegi tahtnud näha.  Tegelikult mitte kunagi, aga pääsu mul polnud.
Ma ei tea, kas ta kuulis mind, kuid ta ohkas ja sulges hetkeks silmad. Hetkeks, mille jooksul olin ma juba läinud.

***

Caro

Ma tahtsin talle veel öelda, et olen alati tema jaoks avatud. Et ta võib millal iganes tulla ja oma jah-sõna öelda. Ma ohkasin ja sulgesin hetkeks silmad.
Kui ma nad avasin, sain aru, et sellele poisile piisab ka paarist sekundiks, et lahkuda.
Millal mu tunded siis teda huvitama hakkavad?

(A/N: fotod: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/The%20talk/?albumview=slideshow)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar