Kuid see polnud kaugeltki põhjus närveldamiseks. Kaugeltki mitte.
***
Nädala alguses
Caro, sa pead seda tegema. Sa pead.
Juba pool tundi pidasin sõda iseendaga, põhjuseks Jasoniga rääkimine. Kuid mitte lihtsalt rääkimine, üldsegi mitte.
14. detsember oli päev, kui ma teadsin, et pean Jasoniga rääkima sellest vestlusest, ning ometigi ei suutnud end veenda talle kirjutama.
Ohkasin vaikselt ja alistunult. Ma tõepoolest pean seda tegema.
Avasin värisevate kätega msni ning otsisin sealt üles Jasoniga.
Nagu teda oleks sealt kaua otsida.
Topeltklõps ja msni-aken oli avatud. Hingasin sügavalt välja.
"Ommik," Jõudsin kahtlasele järeldusele, et kui ma kasutan tema tavalist väljendit, saan juurde tema enesekindlust. Väga kahtlane, kas pole?
"Tere,"
See-eest tema on nüüd hoopis teine. Oh... "Mis teed?" Sest sa ei saa tuimalt oma crushile kirjutada, et pead temaga rääkima.
Naeratasin omaette, kui nägin, et ta kirjutab. Et me siis jätame täna selle ignoreerimismängu vahele... Tore.
"Netis. Keemia. Jalgpall... Midagi eriti."
Tõepoolest ei "midagi eriti". Polnud just Jasoni stiilis küsida minult vastu, mida mina teen.
Kuid see pole praegu tähtis.
"Okei." Kirjuta, Caro, kirjuta see välja, sa õnnetu tüdruk. "Kuule, selline asi on, et .. mida sa teed järgmine laupäev (19.detsember)?" Hingasin pahinal välja. Tehtud.
Mõned sekundit valitses "vaikus". Siis ta kirjutas: "Magan arvatavasti, mis siis?"
Kas ma võin liituda..? Oh, Caro... "Oleks vaja kokku saada. Rääkida ja nii,"
Taas möödus paar hetke enne, kui sain vastuseks: "Ahah," Kui ta sellele mõned sekundid midagi ei lisanud, hakkasin juba paanitsema ja vihaseks minema, et ta jätabki selle nii. Kuid võib-olla tal kõlksatas peas tol momendil midagi. Et see pole niisama ninnu-nännu vestlus. Et see tõepoolest on midagi tähtsat.
"Kas meil on reedel lõpupidu otse pärast seda aktust?"
Tõepoolest, Jason, mis sul viga on? Sa ikka pead vahetama teemat, kui me liiga otseseks lähme. Kuid erinevalt temast vastasin mina küsimustele otse. "Ei, see on kuus või kaheksa, ma täpselt ei mäleta,"
Põmm, põmm, põmm. Möödus minut ja ta ei kirjutanud endiselt midagi. Kiristasin aeglaselt vihaseks saades hambaid. "Kas sul siis ei ole midagi selle vastu, et me kokku saame?" Ma peaaegu et tagusin neid vaeseid õnnetuid klahve.
"Esialgu küll mitte,"
Ja mida see küll tähendama peaks?
"Aga nädalavahetused on üpris töökad olnud mul vaheajal siiamaani. Ma pole ausalt kindel, kas vaba olen,"
Oli seda tõepoolest nii raske kohe kirjutada? Miks ma pean sult kõike välja pinnima? Raputasin pead, nagu ta tõepoolest oleks võinud näha mu hukkamõistu.
"Mhmhm, lihtsalt .. see on suhteliselt tähtis. Vaata, meil pidi see "afterparty" või mis iganes asi ka olema, siis võib olla seal ka, aga vb seda ei ole,"
"Vaevalt et ma sinna minna tahan,"
Vabandust, härra Mulle-ei-meeldi-peod, et ma unustasin teie eelistused. "Okei. Aga sa siis teata, kui sul miski ei klapi. Ma arvan, et siis neljapäevaks või nii,"
"Ok." Mööduvad mõned kümned sekundid ja ta lisab: "Ma eemal,"
Ohkan alistunult. Nagu ma saaks seda kuidagi takistada. Viimasel ajal tegi ta seda vestluste lõpetamiseks liigagi tihti. "Tsau,"
Olgugi, et tema "head aega" rikkus veidi mu tuju, see ei takistanud mul jagamast enda "rõõmsat sündmust" Chantaliga. Just nimelt temaga, sest tema oli viimasel ajal suht ainuke, kes endiselt mind kuulas ja mulle igati toeks oli.
Me rõõmustasime temaga veidi, ta kiitis mu julgust (kolm ha-had neli korda) ning ta hoidis mulle pöidlaid.
***
"Caroline Forbz," Direktori vali hääl lõhestas vaikuse peale eelnevat plaksutamist ja ma tõusin püsti. Pööra end näoga istuja poole, Dan tõuseb püsti, Micha jääb istuma - täpselt nagu meile päev enne tähtsat sündmust õpetati. (Jah, meil oli tõepoolest lõpuaktuse proov)
Kõndisin direktori juurde, sain temalt käepigistuse, siis diplomi ja lõputunnistuse, tegin kniksu publikule ja läksin kontsade klõbinal oma kohale tagasi oma kohale, säilitades oma silmad pidevalt Jasonil, kes nägi täna ülikonnas liigagi ideaalne välja.
Kuid miks ta oma musta armastusest üle ei saa? Kõigil on värvilised lipsud ja tal ikka must. Oh...
Aktus kestis ikka edasi - et me olime a-klass, siis kulus hulk aega, enne kui kõik oma asjad kätte said. Siis tulid kõned... Meie direktor sai isegi poole tunniga hakkama! Ta oli meil nimelt kuulus oma paaritunniste kõnede poolest. Siis lennuesindaja - kelleks oli meie oma klassivanem Max - pidas väga humoorika kõne. Mulle küll ei meeldi kõned, kuid see oli tõepoolest midagi. Ning siis c-klassi klassijuhataja. See ei olnud enam nii lõbus. Aga kes olen mina, kes ma kõnesid üldse pidada ei oska?
Peale seda jalutasime kõik meie suurest, kuid tõeliselt halva akustikaga, aulast välja ning saime oma pere-sõprade juurde minna lilli-õnnitlusi saama.
Yay.
Peale 10-minutilist rahvasummas sumamist leidsin oma vanemad, venna, vanaisa-vanaema, tädi... Ma vist ei hakka neid kõiki loendama? Ühesõnaga - vist suurima koguse suguvõsa kui kellelgi teisel.
Nad õnnitlesid mind, kuid mu silmad püsisid suurema osa ajast Jasonil, kes sai oma perelt õnnitlusi mõned meetrid kaugemal.
Nii et ma pole ainuke, kellel väljaspool kooli sõpru pole? Tore teada, J.
Peale õnnitlustevooru oli pildistamisvoor. Kõigepealt kogu lennuga + kõik õpetajad, kes meid õpetasid. Siis eraldi klassidega.
See oli ka suht lõbus, kuna me nõudsime vist 50+ pilti, sest alati keegi nurises, et oli silmad-suu kinni-lahti pannud-jätnud.
Segane lause.
A-klassi eelised - me saime esimestena pildid tehtud ning woopie-woopie-woo me saame koju varem!
Tegelt siiski mitte, kuna me tahtsime hulk sõbrapilte ka teha veel. See oli tore. Neid tuli ka vist oma 1000 kanti.
Seejärel jätsime kõik hüvasti - õhtuni - ning läksime kodudesse laiali, et valmistuda millekski hoopis paremaks.
Meie nn. "afterparty" toimus klubis, kuid seda ei saanud siiski päris nii nimetada, kuna seal pidid õpetajad ka juures olema.
Kurb...
Küll oli meil järgmiseks päevaks kokku lepitud klassikogunemine linnast väljas, mere ääres, kuid ma ei saanud põrmugi kindel olla, et ma tõepoolest lähen sinna.
Muidu oli Renatas tore. Me tantsisime palju - kusjuures "me" pidi tähistama 99% tüdrukuid. 1% olid b-klassi jackass poisid -, vahepeal istusime diivanitel ja ajasime juttu või sõime snäkke või siis jällegi käisime rõdul.
Tore oli ka see, et sinnagi oli kutsutud fotograaf, kes meid pidevalt igal pool jäädvustas.
***
Õhtupoole vajus kõik aga kuidagi ära. Inimesed käisid enamasti vetsu ja saali vahet ning tantsuplats oli üpris tühi. Meie klassi poisse võis näiteks näha diivanil lösutamas ja tüdrukuid jälgimas.
Väga "lõbus".
Kuid samas andis see mulle võimaluse mainida Jasonile meie homset päeva.
See oleks nii ideaalne, nii... Oh.
Ta oli otse mu ees. Ma seisin koridoris, et helistada isale, keda kavatsesin endale järele kutsuda, ning ta oli lähedal, väga lähedal.
Mul jäi astuda vaid samm ja öelda talle, et meil on vaja rääkida. Kohe praegu.
Hingasin sügavalt sisse ja astusin talle sammu lähemale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar