Minu olematu armulugu #1: Armumine

Armastus. Mida nad õigupoolest nimetavad armastuseks? "Armastus on mitmetahuline nähtus ja armastuse mõiste on raskesti defineeritav. Tavakeeles mõistetakse armastuse all eelkõige sügavat kiindumust kahe inimese vahel või erakordset tunnet, mis maailma imelisena paista laseb."

Tõsi ta on, sõnadega ei ole seda võimalik eriti seletada. Seda peab tundma. Ja ka siis ei oska sa seda seletada. Kas on see see moment, kui sa tunned oma südamelööke, mis üha kiirenevad ja kiirenevad? Või kui su peod higistama hakkavad? Või kui kuuma- ja värinatelaine käib üle su keha justkui maavärin?

Suhte jaoks on kahte inimest vaja, ütles ta kord. Aga armastuse jaoks? Ühepoolne armastus. See sakib. Tõesti, kes mõtles välja armastuse? Selleta oleks palju parem olnud. Ei oleks mingit tõmmet, kiindumust .. see kõik oleks lihtsalt .. teistmoodi. Ainult et .. siiski, armastuseta pole võimalik elada. See on meie sisse kodeeritud juba. Armas. Inimesed on nõrgad ning armastus muudab nad veel nõrgemaks. Vähemalt minu muutis.

*** 

Ainuke, mida ma teadsin, oli see, et see polnud armastus esimesest silmapilgust. Kui ma uude klassi (ja samal ajal ka kooli) tulin, tahtsin ma lihtsalt uut normaalset elu. Sest minu elu polnud normaalne peale algkooli. Kuid sellest ma ei räägi. See õudus on läbi, see on tähtis.

Tulles tagasi endise teema juurde - kui ma uude klassi tulin, tundusid mulle kõikide poiste näod ühesugused. Tüdrukutega oli lihtsam - kõik tahavad ju teistest erineda ning kannavad omapäraseid riideid. Okei, ütleme nii, et Cole'iga ühes olevad poisid erinesid teistest samuti. Aga ülejäänud .. puha mustade teksade ja pluusidega. Kaheksas klass pole just päris see, kus poisid tüdrukutele eriti külge löövad (aka erinevad riiete poolest). Ma ütleks, et see algab kuskilt 9. lõpust või nii.

Tema hakkas minu jaoks kõigist erinema kuskil detsembri keskel. Siis sain ma aru, et ta meeldib mulle, kiiresti tuli kiindumus ja siis .., ka suhteliselt kiiresti sain ma aru, et ma armastan seda poissi. Et ma tõepoolest armastan Jason Lockwoodi. Nüüd, kui me temaga juba koos oleme, on tagasi nii imelik mõelda - see oli ju nii ammu, tervelt 3 aastat tagasi. Ja kui palju nende 3 aasta jooksul muutunud on!

Ma rääkisin teile oma viimasest, 3. aastast. Siis kui me Jasoniga käima hakkasime ja kõik nii metsikult muutuks. Mõned inimesed tunnevad ehk ka huvi, kuidas ma nii kaua välja vedasin. Nagu, tõesti, kes ootaks poissi 2,5 aastat? Õige vastus on Caroline Forbz.

Lihtsalt, ma usun saatusesse ja tol hetkel ma uskusin, et need armupiinad pole saadetud mu teele lihtsalt selleks, et mööda minna ja et midagi välja ei tuleks. Pealegi, nagu välja tuli, polnud see kõik niisama. Selle peale ma suurema osa lootsingi. Tasus end ära kah.

Okei, ma laskusin taas sügavikku. Sorry, oli vajadus end jälle 'tühjaks kirjutada'. Mu lemmiktegevus. Okei, siin tuleb nüüd punkt mu jamale. Alustame jutuga.

***

Esimene kord, kui me üldse rääkisime (kuigi ma päris rääkisimiseks seda ei nimetaks, sest seda oli kõige rohkem 10 sõna..., kuid siiski) oli Melbourne'is, veel alles põhikoolis. Esimene aasta, mis ma seal koolis õppisin, esimene reis uue klassiga.

"Saaksid sa mulle, palun, selle nätsu ulatada?" küsis ta, ehmatades mind reaalselt, sest mu süda hakkas otsekohe palju kiiremas tempos tukslema.

Arutasime parasjagu Chaniga, kuhu peale poodi edasi minna, kui see juhtus. Vaatamata sellele, et sellest on tänaseks möödunud juba piisavalt aastaid, mäletan seda endiselt hästi. Samas, ma mäletan kõike temaga seonduvat liigagi hästi.

"Muidugi," naeratasin ma talle, upitades end nätsu järele. "Ole lahke,"

"Tänks,"

Okei, see oli 11 sõna siiski.

Melbourne'is juhtus veel põnevaid asju. Näiteks sama päeva õhtul läksime õhtul mööda kanaleid sõitma, mis oli iseenesest vägagi lõbus kogemus. Arvestades, et meie seltskonna (tol hetkel mina, Chan, Cassie, Micha) taga istus Cole'i seltskond (kui ma õigesti mäletan, siis lisaks Cole'ile olid seal David ja Corey) ning .. noh, jah, tuli välja, et ka Jason istus seal. Ülinunnu.

Öösel oli meil nö. ülestunnistamine, kui me rääkisime igasugustest asjadest, millest tavaliselt ei räägi (tüdrukute jutud, teate küll). Loomulikult jõudsime poisteni välja.

Ma teadsin juba tol hetkel, et Jason meeldib mulle ja värki, kuid, vaatamata tüdrukute pinnimisele (ja uskuge mind, seda nad juba oskavad), jäi mu suu tookord lukku. Ma lihtsalt ei olnud neile valmis sellest rääkima.

Järgmisel hommikul käisime Chaniga varem hommikus söömas, et me pärast saaks veits netis istuda ja tududa. Cassie ja Micha olid samuti meiega, ülejäänud magasid, nii et me olime suht neljakesi. Pärast läksime meie hotellituppa, laadides reisil tehtud pilte arvutisse ja lihtsalt jutustades.

Umbes pool 11 kuulsime uksel koputust. Micha oli uksele kõige lähemal, nii et tema läks seda avama. Ma mõtlesin küll, et meie klassijuhataja tuli ütlema, et me peaks hakkama bussi liikuma, kuid selle asemel leidis Micha hoopis Jasoni ja Zacki (kes tol hetkel oli isegi täiesti normaalne, kujutage ette).

"Samele palus öelda, et hommikusöök lõppeb 10 minuti pärast, nii et..." rääkis Jason.

Omg, mis see siis nüüd on? Kas ta reaalselt ei võinud saata kedagi teist?

"Me sõime muidu juba, tänan," vastas Michelle.

"A, no okei, me lähme siis,"

Jeah, lõbus oli. Melbourne oli reaalselt lõbus.

***

Esimene suvi, kui ma olin armunud, möödus kuidagi. Selles suhtes, et ma ei arvanudki siis, et midagi võib üldse välja tulla. Ma ei arvanud, et ma midagi arendama hakkan. Kuid saatusel olid teised plaanid. Ja niipea, kui algas viimane aasta põhikoolis, algas 'lõbu'.

28. august käisime õpikute järel. Et ma jõudsin sinna varem, kui Micha ja Chantal, jäin veel välja neid ootama. Uurisin parajasti uusi õpikuid (teadmishimuline nagu ma olen .. haha, no!), kui tundsin endal kellegi pilku ja tõstsin silmad. Seal, kolme meetri kaugusel oli tema, tassimas seljakotis enda õpikuid.

Jasoni silmad puurisid minu omi nii, et ma pmst tundsin mingit torget oma südames. See pilk .. see oli midagi erilist. Mitte et ta oleks minuga rääkima tulnud või midagi, kuid jah, see oli midagi.

Kaks kuud koolis möödusid ka (temale mõeldes muidugi), kuid ilma mingisuguste juhtumiteta. Aga asjad hakkasid juhtuma peale seda erilist päeva, kui ma käisin füüsika tööd järele tegemas ja tema kitarrimängule peale sattusin. Jah, see oli murdepunkt.