Miks ma jätsin ta? See on nagu .. ma istusin maha ja jälgisin mängu, kõik tükid olid põrandal laiali, see ei olnud enam pusle. Mitte ükski tükk ei läinud teisega kokku. Ja vaatamata sellele, et ma pusisin nende kallal hulk aega, olid tükid kahest erinevast puslest. Sellepärast ma tegin seda, ta peab aru saama.
Kõik, mis kord põhjustas pisaratevoolu mu põskedel, ma jooksen ja peidan end selle eest. Kuid nüüd on kõik teistmoodi ja leiab tagasitee minu juurde. Ja ma ei tea, mida teha. Ma lihtsalt tean, et valu, mida ma tundsin kunagi ammu, on praegu muutunud kümme korda valusamaks.
Tihti me põlgame ära need, kes meid armastavad, ja armastame neid, kes meid põlgavad. Ta põlgas mind varem, kui ma armastasin teda. Kui tema õppis mind armastama, põlgasin mina tema ära. Kus on loogika? Seda ei ole. Tean vaid seda, et armastan teda ega lase nüüd enam kunagi ära .. igavesti.
***
There goes my heartbeat… I lay awake at night in my bed All these thoughts in my head about you, Turn on the TV to trying out the sound Of my heart cause its pounding for you. Trying not to think of the smile, I haven't seen in a while. What am I gonna do? My heart is beating so loud, And I can't luck it out, Cause it sad about the truth. And I miss your touch, And I miss your kiss. I never thought I would feel like this, Oh, I miss your body next to mine, Can't get this heart off my mind. There goes my heartbeat again, Like a drum in my head, Just when I think about the things That you did and you said Can't stop this feeling baby, Because it drives me crazy, Can't stop the rhythm Of this heartbeat, heartbeat. (2x) I know I was too close to the feeling, The way that I’m feeling inside, I get on with my day, but nothing goes my way, Trying to understand why? The stumping in my brain It's driving me insane Why did I let you go? This rhythm standing around me. My heart started rambling, Cause I needed to know… And I miss your touch, And I miss your kiss. I never thought I would feel like this, Oh, I miss your body next to mine, Can't get this heartbeat off my mind. There goes my heartbeat again, Like a drum in my head, Just when I think about the things That you did and you said Can't stop this feeling baby, Because it drives me crazy, Can't stop the rhythm Of this heartbeat, heartbeat. (2x) Oh' can't stop this feeling inside, This heartbeat for you will never subside. Just when I think I'm over you Right back to you Can't get you of my mind. There goes my heartbeat again, Like a drum in my head, Just when I think about the things That you did and you said Can't stop this feeling baby, Because it drives me crazy, Can't stop the rhythm Of this heartbeat, heartbeat. (2x)
Mingi pinisemine sundis mind lõpuks oma mõtetest üles ärkama. Kuid silmi ma veel avada ei suutnud.
Kõigepealt tundsin ma valu üle kogu keha. Seejärel koondus see mu kaelale, täpsemalt kõrile.
"Fuck küll," sosistasin.
"Caro?" Hääl kajas palatis ja alguses ma isegi ei saanud aru, kes see on. Hetk hiljem hakkas mul selle üle häbi.
"Jason?" tahtsin karjuda, kuid üle huulte vallandus taas vaid sosin.
"Caro, Caro, Caro,"
Avasin oma silmad ja nägin Jasonit mu voodi kõrval põlvitamas. Vnoh, mitte minu voodi, sest nagu ma hiljem aru sain, olin ma haiglas.
Palatisse tormasid mu vanemad, nende järel arst ja õed.
"Vabastage palat, me peame ta üle vaatama,"
Ma tahtsin karjuda, et nad jääks, et tema jääks, kuid jõudu ei jätkunud.
***
Arstid tegid mingeid oma protseduure - ei hakka neid loendama. Aga kui nad ühele poole said, kutsuti mu vanemad ja Jason palatisse tagasi.
Ta ei lahkunud hetkekski.
Kael valutas kohutavalt. Mul oli isegi tunne,et ma ei saa rääkida. Kuid, koondades jõu, see õnnestus.
"Mis asi mu kaela ümber on?" küsisin.
"See on kaelatugi, kullake." vastas mu ema.
"Kui hull mu olukord on?"
"Sa saad rääkida, neelata. Su kaelale jääb kõigest väike arm."
"Milleks siis mul kaelatugi on?"
"See peab paar päeva olema. Nad õmblesid su haava kinni ning see on niisama toeks."
"Ahsoo.." venitasin ma. Rääkimine oli muutunud lihtsamaks, kui ma teadsin, et miski mind enam ei ohusta. Kuid see oli veel küsitav... "Ema? Isa? Kas te saaksite meid korraks kahekesi jätta?" Üle vanemate õlgade vaatasin Jasonit, kes polnud veel kordagi suud avanud.
Nad saatsid Jasonile kahtleva pilgu, kuid jätsid meid siiski kahekesi.
Paar minutit valitses palatis vaikus. Me lihtsalt vaatasime üksteisele otsa. Pikalt, küsivalt, mõtlikult.
Lõpuks ta ohkas ja istus mu voodile. "Kuidas sa end tunned?"
"Kael valutab. Kuid see on okei. Mis tol ööl täpsemalt juhtus? Ja kui kaua ma siin olnud olen?"
"Kõigest ühe päeva. Ja .. ma tahan teada, mis see kõik oli."
"Räägi mulle kõigepealt, mis juhtus." nõudsin ma.
Ta alistus.
***
Jasoni mälestus
"EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!" karjusin ma, kui Zack astus Caro juurde ja tema kaelale noahaava jättis. Tol hetkel ma mõtlesin, et kõik, ta on läinud, kuid mõne sekundi pärast sain aru, et see elajas tahab talle põrgupiina valmistada, lõigates tema kõri läbi sammhaaval.
Kuid, nagu paari minuti pärast välja tuli, päästis see Caro elu. Esiteks, nagu ma juba mainisin, jättis ta Caro kaelale peenikese haava ning tüdruk kaotas teadvuse. Zack käskis Tomil teda kinni hoida, et ta ei peaks kükitama. Kui ta taas nuga tõstis, kuulsime, kuidas uks lahti käis ja tema ütles: "Pane nuga maha, Zack,"
Zacki ilme kivistus. Ta pillas noa maha ja järgmisel hetkel hoidsid mingid tüübid teda kinni. Ellioti käed mu ümbert kadusid, samuti ka Connori käed Jake'i ümbert. Me pöörasime end ümber, et seista silmitsi mehega, keda me polnud eales oma elus näinud, kuid kes oli kogu meie jõugu taga.
Tema kõrval seisis Christina ja mõned meievanused poisid. Christina kiljatas, kui ta pilk Carole sattus ja ta tormas tüdruku juurde.
"Ta vajab arsti," lausus ta väriseva häälega.
Mees noogutas ja Chris tõmbas taskust telefoni, valides kiiresti kiirabi numbri. Samal ajal pöördus mees meie poole.
"Nagu ma aru saan, on siin tegemist omerta rikkumisega, kas pole?"
"Õige," vastas minu asemel Jake. "Zack tahtis tappa Jasoni tüdruku."
Vaatasin teda imestunult. Kas mitte tema polnud see, kes Caro minult üle lõi? Ja nüüd ta väidab, et tegu on minu tüdrukuga?!
"Sina oled Jason,"
"Jah,"
"Ja tema on sinu tüdruk?"
"..Jah,"
***
"Siis tuli kiirabi ja me toimetasime su kiiresti klubi ette, et keegi ei jõuaks "The Assassins"ini."
"Sa ütlesid, et ma olen sinu tüdruk?"
Vaatasin talle pikalt otsa. "Jah,"
"Peale kõike, mida ma tegin?"
"Jah,"
Ta naeratas. Õrnalt ja tagasihoidlikult, kurvalt ja häbelikult. "Kas sa andsid mulle andeks?"
"Ma pole su peale kunagi pahane olnudki," ütlesin täiesti ausalt. Kõik ülejäänu oli vaid mäng publikule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar