OMC #55: Открой моё сердце

"Nii et teil on nüüd kõik taas hästi?" uuris Michelle.
"Õnneks jah,"

Et märts on Austraalias suhteliselt palav, otsustasime täna jäätisekohvikusse tulla. Tellisime endale erinevaid kokteile, lisaks terve hulk mahlaseid puuvilju.

"Sa tundud poistega kuidagi liiga kergesti hakkama saavat. Jätad maha, siis oled teisega, siis jätad teise maha ja oled esimesega." sõnas Alasia mõtlikult, mille peale Chan mulle mureliku pilgu suunas.

Ka Cassie ja Micha piidlesid mind, justkui ma oleks mingi eriline huviobjekt.
Haha. "Äkki .. äkki on see sellepärast, et .. et ma pole Jake' tegelikult kunagi õieti armastanudki?" Ma vedasin sõrmega lauale jooni, vältides teadlikult neile otsavaatamist.

"Mida sa mõtled sõnaga 'õieti' ja veel sellise rõhuga?" küsis Cassie, kuid jäi siis imestunult vait, "Sa ei mõtle seda tõsiselt, ega?"

*Tegelikult ma ei teadnud, mida ta täpselt mõtles. Vaevalt et ta nüüd nii kiiresti oleks kõigele pihta saanud, nii et järelikult me ei mõelnud sama asja. Antud juhul mõtlesin ma ainult sellest, et tegelikult ei tohi keegi neist teada saada, mis tegelikult toimunud oli. Vnoh, nad võisid muidugi, aga mitte minu kaudu. Mis ei sisaldanud seda osa, et ma ei oleks tohtinud neid sinna juhtida.
Sest siiski valetada mulle neile ei meeldi.*

"Ma ei usu, et me mõtleme ühest asjast. Näiteks mida sina praegu mõtled?"
"Sa käisid Jake'iga, sest .. tahtsid näha, kas Jason sind tegelikult ka armastab?"

Hingasin sügavalt välja. "Ei, asi ei ole üldsegi selles,
"Millest siis, Caro? Mul on tunne, et siin on peidus midagi sellist, millest me isegi ei aima."
Ohkasin. Ma ei saa neile endiselt öelda. "Tähendab..."

Hetkeks ma isegi arvasin, et räägin neile. Mispärast ei vääriks nad tõde samamoodi kui Chantal? Avasin juba suu, et rääkida neile kõigest, kuid siis tuletas mu kaine mõistus mulle meelde, et ega see, et Chan teab, hea ole, tema elu võib olla selle pärast ohus. Ning parem on neid hoida teadmatuses kui ohus.

Niisiis. "Ma ei tea, miks ma seda tegin. Aga üht asja ma tean. Ma kahetsen seda."
Nende nägudelt peegeldus vaid pettumus. Oli näha, et nad lootsid kuulda midagi enamat. Midagi, mis oleks tõsi.

Chantali pilk jäi aga endiselt murelikuks. Teadsin, et ta mõtles samast asjast, millest mina. Kuid ma ei saanud neile sellest rääkida.
Mitte kunagi.

***

Peale kohvikut otsustasime natuke šopata, kuna oli tulemas kevadball. Leidsime endale selleks puhuks ilusad kleidid. (mina, Chantal, Cassie, Micha, Alasia).

Ma olin nendega nii õnnelik. Ja Jason oli taas minuga. Kõik liikus paremuse poole. Muidugi, vaatamata sellele, et Zack oli tapetud, poleks ma ealeski talle seda soovinud. Koolis öeldi meile, et ta kolis ära. Karta on, et tema vend teadis sellest kõigest ning levitas seda .. 'kuulujuttu'.

Tema vend oligi see asi, mis mind veidi muretsema pani. Ma ei teadnud loomulikult, kas ta teadis, et ma olin Zacki surmaga seotud, kuid minu kasuks töötas taaskord omerta - keegi ei tohi maffiasisestest asjadest teada saada. Loodan, et see päästab mu.

Kõndisime naerdes mööda kesklinna tänavaid, kui äkki jäid tüdrukud jõllitama meie ette, väikese hilinemisega tegin seda ka mina - kuna vestlesin parajasti Alasiaga.

"Caroline,"
Ära enam kunagi, mitte kunagi, maini maffiat, kõlas õpetlik hääl mu peas. "Tere .. Jake,"

Paar sekundit vahtisime teineteisega tõtt. Mul polnud õrna aimugi, mida ta minust tahtis, ning ausalt öeldes ei olnud mul just erilist tahtmist seda ka teada saada.

"Kas me saaksime rääkida?"
Ei! tahtsin karjuda ja lihtsalt joosta, joosta temast eemale. Kuid kahjuks segas Micha end vahele - hiljem ma loomulikult oleksin võinud teda tänada .. kas või selle eest, et ma veidi valgustatud sain -: "Me jätame teid kahekesi siis..." Ta vaatas küsivalt mu poole ning ma .. noogutasin.

"Ma tulen kohe järele," lisasin siiski, kui nad nurga taha kadusid. "Nii, mul pole õrna aimugi, mida sa minult tahad, ja mul ei ole mingit tahtmise seda teada ka."
"Whoa. Sa muutusid sõjakaks vahepeal."

"Kui sul on tegemist maffiaga, siis pead olema," vastasin, sosistades sõna 'maffia'.
"Jea .. muidugi, sina oled meil ju see, keda ma tegelikult tänama peaksin. Ja su poissi loomulikult ka. Kuulsin, et te olete taas koos." Ta kergitas veidi häält lause lõpus, justkui see võinuks kõlada küsimusena.

"Jah, oleme tõesti. Ka mina väärin õnne. Eriti peale seda, mis kõik minuga toimus."
"Caro .. ma .. ma tahtsin vabandada,"

Mu silmad muutusid suureks. Kõigepealt on ta oma tavapärases mr.jock-olekus ja siis ta lihtsalt lambist muutub heaks? Tuleb kuidagi tuttav ette. "Ma ei satu enam samasse lõksu, Jake,"
"See ei ole .. lõks. Ma tõesti tahan vabandada."

Tegin, nagu mõtleksin hetkeks järele. "Las ma mõtlen .. mille eest sa täpsemalt tahad vabandada? Et sa teesklesid kõigepealt sõprust ja meeldivust ning siis kasutasid mind lihtsalt ära? Või selle eest, et sa teesklesid plaanitäitmist?"

"Kõige eest, mis ma sulle teinud olen. Ja ma ei teeselnud."
"Tahad öelda, et pidasid mind tõesti sõbraks?"

"Mitte ainult sõbraks, Caro. Sa meeldid mulle."
Kuskil mälusopis tuli mulle meelde, kuidas ta tõepoolest hakkas Zackile midagi sarnast ütlema, kuid too katkestas ta. "Jake," ma raputasin pead. "Ei saa lihtsalt kõik persse keerata ja siis tulema ütlema, et see polnud tõsiselt mõeldud. Meie vahel on kõik liiga rikutud."

Poisi silmad rändasid endiselt mööda mu keha, tekitades minus arvamuse, et ehk poleks ma pidanud nii kergelt riides olema (mul oli seljas virsikuvärvi õhuline topp ja lühikesed püksid), kuid ma siiski lähen Jasoni juurde pärast!

"Kas on lootust, et kunagi sa annad mulle andeks?"
"Kunagi .. võib-olla. Kuid mitte praegu. Ja ma oleks tänulik, kui sa mind praegu ei tülitaks."


"Olgu, kui see on sinu soov,"
"Head aega, Jake,"
"Nägemiseni, Caro..."

Pöörates ümber nurga, leian eest uudishimulikud tüdrukud, kuigi Chani pilgus on endiselt kahtlus ja mure. Õnneks liigume temaga hiljem koos, nii et saame rääkida sellest kõigest.


"Mida kuum tükk nr. 2 tahtis siis?" küsis Micha.
Tahtsin tema peale uriseda. Tõepoolest. Siis tuli mulle aga meelde, et ta ei tea midagi plaanist, eelnevast ega järgnevast, seega ei saa temalt paluda ka teadmist, et Jake ei meeldi mulle.


Enam kaugeltki mitte. "Ütleme nii, et ta ei ole minu jaoks enam kuum. Ammugi mitte ja enam mitte kunagi mitte. Ning ta noh .. palus vabandust."
"Kui kindel on valik seekord, Caro?" küsis Cassie.


"Seekord liigagi lõplik,"
"Ja mille eest ta vabandust palus?"


Krt. Oleks pidanud midagi välja mõtlema. "Tal oli, mille eest,"
Õnneks said nad mu toonist aru, et teema on ammendatud.


***

"Millega see kõik siis lõppes?" küsis Chantal, kui me kahekesi jäime.
"Zack lasti maha, nagu ma sulle ütlesingi. Jake tunnistas mulle, et ma meeldin talle, ja palus vabandust kõige eest, mis ta mulle tegi."


"Kas sa arvad, et ta mõtles seda ka tõsiselt?"
"Ta jääb mu jaoks endiselt mänguriks, sest ta jäi endiselt Cyle'i gängi, ning lisaks sai nüüd ka allbossiks. Kuigi, ma loodan, et minul rohkem maffiaga kokkupuuteid ei tule. Ning rääkides tõsidusest .. ma arvan küll. Ta hakkas isegi Zackile rääkima, kui vale see kõik oli ja et ma meeldin talle ja mida iganes veel."

"Ka mänguritel on tunded," lausus Chan vaikselt.
"Midagi sinnakanti jah,"


"Kas sa arvad, et suudad talle kunagi andeks anda?"
"See on raske, muidugi. Kuid samas, kes teab, äkki see poleks mind tõeni viinud, ning siis oleks ma elu lõpuni jäänud mõtlema, miks Jason nii saladuslik on ja mida ta peidab."


"Seda tahtsid sa kogu aeg teada, kas pole? Isegi siis, kui te ei käinud."
"Ta oli minu jaoks alati härra Saladus, kuid nüüd ma lahendasin selle. Läbi raskuste muidugi, kuid lõpptulemusega ma olen siiski rahul. Mitte Zacki surmaga, loomulikult. Isegi et ma teda vihkasin, poleks ma kunagi talle sellist lõppu soovinud."


"Halvad saavad oma karistuse. Ning järelikult pidi nii minema."
"Ju vist,"


***

Avasin vaikselt Jasoni maja ukse. Ta oli mulle ennist öelnud, et täna pole tal kedagi kodus. Kõndisin kiiresti trepist üles, edasi Jasoni tuppa.

Poiss lamas selili oma voodil, vahtides mõtlikult lakke.
"Hei," laususin ma, istudes ta kõrvale.

"Hei," Jason tiris mind enda kõrvale lamama. "Mis täna siis põnevat toimus?"
"Istusime jäätisekohvikus, siis ostsime kevadballi jaoks kleite ja .."

"Ja..?" innustas ta mind edasi rääkima.
Kui ta vaid teaks. Kuid miks ei võiks ma talle rääkida? Viimaste kuude jooksul jõudsin järeldusele, et ma poleks pidanud talle jätma Jake'ist rääkimata. Võib-olla oleks see midagi muutnud. "Ma nägin Jake'i täna."

Naeratus kadus ta näolt. "Mida ta tahtis sinust?"
"Ta tahtis rääkida. Ta..."

"Miks sa temaga jäid? Kas ta tekitas sulle vähe probleeme?" urises Jason.
"Kas see on armukadedus?"


"Mul on raske näha sind tema läheduses ja kuulda, et sa olid temaga, kuna .. kuna ma .. noh, olen sinusse armunud. Ja õigupoolest olen olnud juba pikka aega."
"Ma tean, Jason. Ja sina tead, et ma ei jäta sind enam mitte kunagi. Ma armastan sind."

"Mida ta siis tahtis?" küsis Jason rahulikumalt.
"Ta lihtsalt vabandas. Kõige pärast."

"Ja sina?"
"Ma ei anna nii kergesti andeks selliste asjade eest. See võtab aega."

Jason keeras end külili, et mulle otsa vaadata ja mind suudelda. Tema silmad rändasid mööda mu keha samamoodi kui Jake'i omadki - need olid täis nälga ja iha-, kuid tema pilk polnud nii räpane kui Jake'il.

Jason pööras meid, nii et ma jäin tema alla. Mõne hetke me lihtsalt lamasime niimoodi, suudeldes ja ameledes, kuni ta huuled liikusid mu huultest allapoole - kaelale, sealt edasi rinnale. Suudlused muutusid üha nõudlikumaks.

"Sa ei suuda minust eemal olla? Sa ihaldad mind."
"Sa tead liiga palju," urises ta. Kuid seekord juba mänglevalt.

"Või siis olen liiga taiplik,"
Ta katkestas mind taas oma suudlustega. Seejärel tõstis poiss oma silmad, mis olid täis iha ja nälga - nälga minu järele-, vaadates kordamööda mu silmadesse ja mu rinda, ning sosistas siis: "Ma tahan..."
 "..sind," õhkasin ma lihtsalt.

"Kas sa oled kindel, et sa valmis oled?" küsisin siiski igaks juhuks.
"Seda peaksin ma hoopis sinu käest küsima,"
 
Ajasin mälestused Jake'iga veedetud ööst halastamatult minema. "Minuga on kõik okei,"
"Ja minuga on kõik okei, kuni sinuga on kõik okei," vastas ta, saates mu pluusi põrandale.



***

"Kuidas sa üldse saad mind armastada?" küsis Jason paari tunni pärast, tema käsi rändas kõigepealt mööda mu külge, siis pikalt mööda selgroogu samal ajal kui mina silitasin tema lamedat kõhtu.
"Sa avasid mu südame, Jason, peale seda, kui see oli mu rinnust välja kistud ja selle peal tallatud ning tagasi asetatud. Sa õpetasid mind uuesti usaldama, armastama... Mõnes mõttes sa päästsid mu."

"Ma päästsin su?"
"Muutumast endassetõmbunuks ja vaid ennast armastavaks bitchiks."

"Sa ei muutu iialgi bitchiks. Ja noh .. ma arvan, et ma saan su kohta sama öelda. Lisades juurde, et sa päästsid mu lisaks muutumas tõeliseks laskuriks. Sa muutsid mind taas inimeseks."
"Selle pärast tema mind vihkaski,"

"Teda pole enam,"
"Kas sul ei ole kahju, et su parim sõber on surnud?"

"Ta ei ole mulle kunagi õige sõber olnudki. Tõelised sõbrad ei käsi sul tappa kedagi või ma ei tea mida veel teha."
"See kõik on läbi,"

"See on läbi. Aga vot see alles algab." Ta keerutas end taas mu peale, kattes mu keha üha uute tuliste suudlustega, samal ajal kui mina mõtlesin, Nüüd me oleme üks tervik. Hic et ubique. Nunc et semper.

***

По губам по словам в небо.
Я искала тебя, где ты?
По губам по словам, сердце напополам.
Невозможно во всё верить.
Моё сердце нельзя склеить.
Невозможно забыть, невозможно простить.

Открой мое сердце.
Открой мое сердце.
Возьми мои руки, в ладонях твоих так хочу я согреться.
Открой мое сердце.
Открой мое сердце.
Ты знаешь теперь нам с тобой никуда друг от друга не деться.

На губах только лёд тает.
То, что было - прошло знаю.
То, что было - прошло, не вернуть все равно.
Так хочу, чтоб ты был ближе.
Я тобою дышу, слышишь?
Я тобою дышу, я тебе все прощу.

Открой мое сердце.
Открой мое сердце.
Возьми мои руки, в ладонях твоих так хочу я согреться.
Открой мое сердце.
Открой мое сердце.
Ты знаешь теперь нам с тобой никуда друг от друга не деться.