"Mnjaa. Tuleb ära kannatada. Ainult kaks tundi," Chantal proovis mind endiselt veenda, et see, et tema, Jason, Jeremy ja Phil lähevad järgmisel esmaspäeval keemialaborisse paariks tunniks, on täiesti talutav.
Iseenesest oli ju see täiesti okei. Täiesti normaalsele inimesele tõesti. Mina ei olnud normaalne. Ma pidin nägema Jasonit nii tihti kui võimalik ning kui ta mult "ära röövitakse", olen ma pehmelt öeldes ärritunud.
Urisesin vaikselt omaette ja jätkasin ülesannete tegemist. Vaatamata sellele, et oli juba juuni, oli väljas endiselt soe ning päike pimestas kõiki klassis.
Vari langes me lauale, see sundis meid silmi tõstma.
"Serioux, te lähete järgmine nädal sinna laborisse, eks ole. Ma mõtlesin, et äkki Forbz tuleks ka teiega kaasa. Muidu sul hakkab igav või midagi, sa oled ainuke tüdruk seal ju. Mis sa arvad, Forbz?"
"Ma arvan, et see oleks väga tore,"
"Siis me oleme kokku leppinud," ja ta läks teiste töid vaatama.
"Nüüd ütle mulle, palun, kas ta kuulis seda kõike?" küsisin ma enne, kui Chan üldse reageeridagi jõudis.
"Irw .. ma ei usu. See oli siiski tema idee,"
"Mida iganes. Mulle meeldib see idee,"
"Kellele see ei meeldiks?"
***
"Tal oli lihtsalt nii äge nägu peas, ma ei saa,"
"Shh, ära unusta, et nad on otse meie taga, ning sa ei oleks just kõige õnnelikum, kui nad teada saaks,"
* Kui prohvetlik oli Chantal siis olnud. *
Me kõndisime ees, poisid otse meie järel.
"Nagu meie turvamehed," sosistasin Chatalile ja me naersime taas - poisid meie taga võisid meid õigustatult juba segasteks pidada.
Ega nad vist väga mööda ei panekski.
***
Laboris oli äge. Me jagunesime kohe paarideks - või kolmeseks grupiks, sest Jason ei tahtnud ilmselgelt üksi olla.
Me küll ei rääkinud temaga seal teab kui palju, kuid naljakas oli, kuidas ta "kogemata" minu kõrval oli. Kas siis, kui me tõmbekappi reaktiivid asetasime, või kui ma toetasin end lauale, kuulates juhendajat, ja ta niisama möödaminnes sealsamas seisis, minust kõigest 20 cm kaugusel.
Kui armas.
"Teie vahel on keemiat," lausus Chan mulle, kui me taas paaris katseid tegime.
"Sõna otseses mõttes, kas pole,"
"Mu idee oli selles, et me peame selle keemia ära võtma, ja te saate kahekesi olla," selgitas Chan.
"Oh, ära sa parem räägigi. Ma ei saa endiselt aru, mida ma veel tegema pean, et ta midagi teeks,"
"Võib-olla ei ole ta piisavalt julge?"
"Tahad, et ma ise ta välja kutsuks? See on nii .. mittetraditsiooniline,"
"Mittetraditsiooniline, mis? Me elame 21. sajandil, kus tüdruk võib poisi esimesena välja kutsuda."
"Seda küll. Aga ma arvan ikkagi, et poiss peab esimese sammu tegema. Ma olen enda arust talle niigi piisavalt märku andnud, et temast huvitunud olen,"
"Huvitunud?" küsis Chan kiusavalt.
"Ma praegu kallan kokku kaks eriti ohtlikut asja kokku, et näidata sulle, mida ma mõtlesin,"
"Kuni surm meid lahutab?" naeris Chantal, teenides sellega pilgu poistelt.
"Tšš. Nad arvavad niigi, et me oleme segased."
"Tahad väita vastupidist?"
"Ei, aga .. avalikult nüüd ka ei hakka seda kuulutama,"
"Mis ajast sind huvitab nende arvamus?"
"Ei huvitagi. Nende oma. Tema oma huvitab küll."
***
"See oli nii lõbus," jagasime Chantaliga endiselt muljeid, kuigi möödunud oli juba tund ja me istusime esperantos.
"Oli küll jah. Sul eriti," Chan liigutas kulme üles-alla justkui oleks juhtunud ma-ei-tea-mis.
Pööritasin veidi silmi ja proovisin kuulata, millest Cyle ja Simon rääkisid. Palju mul kuulda ei õnnestunud, kuna helises tund ja algas tund.
***
"Ou, kellelgi roosat markerit on?" karjus Cyle järsku üle klassi. Ega keegi tegelikult eriti ei imestanudki, kuna tema puhul oli see tavaline.
Sage viskas talle markeri, kuid paari hetke pärast kuulsime kõik, et see on pooltühi.
Ohkasin vaikselt, urgitsesin pinalist selle õnnetu roosa markeri ning sirutasin end üle laua, üle Jasoni laua, tundes end - vabandust, aga ma siiski pean selle ära mainima - kassina, kes end peale pikka uinakut välja sirutab.
* Ei tea, kas olen seda juba maininud, aga see oli see esperanto klass, kus meil oli vaid kaks pikka pingirida ning saatuse tahtel istusin mina Jasoni kõrval. *
Poiss põrnitses mind hetke üllatunult (ilmselt ei ole ta iga päev kokku puutunud üle laua välja sirutavate tüdrukutega).
"Ma tänan," ütles Cyle, kui oli markeri enda kätte saanud.
Varsti olid mul töövihikuharjutused tehtud ja ma piilusin Chantali poole, kellel olid need valmis juba 5 minutit tagasi. Chantal tegeles sellega, millega ta tol ajal vabal ajal tegeles - voltis igast võimalikust materjali origami-konna. Need olid lõbusad, kuna hüppasid ringi ka, kui sa neile õigesse kohta "sabakese" voltida oskasid.
Konnake oli lõpusirgel ning Chan tahtis seda katsetama hakata. Oojaa, katsetada, muidugi. Ei tea, mis tal plaanis oli - hiljem ta küll väitis, et see oli rohkem katse "kui kaugele hüppab konn" -, aga igatahes, vajutas ta õnnetule loomale ja see hüppas üle minu laua otse Jasoni vihikusse.
Tahtsin pead vastu lauda peksta - ka võimalus, oleks vähemalt 150 kilokalorit tunnis põletanud - ning võin kihla vedada, et mu põsed olid ebanormaalselt roosad, kui Jason muigava pilgu meie poole heitis ning konna mulle ulatas.
"Sorry," pomisesin rohkem endale kui talle, aga vähemalt oli see öeldud.
"Chantal," sisistasin seejärel.
"No vabandust. Pidin ju kontrollima, kui kaugele see elajas hüppab."- mis ma teile ütlesin - "Ning muidugi see ka, et see oli teie heaks tehtud. Iseasi, kui palju tema sellele pihta sai."
Pööritasin silmi. "Meie heaks?"
"Lisaks sellele, et see oli talle märge, et meil on siin temast huvitunud tüdruk, on see konn nüüd ka temaga läbi immutatud, täpselt nagu sinu markergi. Tahad endale jätta?" ning Chantalile omase armsusega sirutas ta selle konna minu poole.
Pilgutasin kiiresti tema poole silmi, proovides aru saada, mida ma rohkem tahtsin - kas talle virutada ja "see elajas" puruks rebida või .. panna loomake toas riiulile.
Pigem õnneks said ka ülejäänud oma harjutused välja ning me asusime neid kontrollime, nii et ma ei pidanud enam sellele mõtlema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar