11.03.12

MOA #7: Ta ütles mida?

"I love the way you are
It's who I am
Don't have to try hard
We always say
Say it like it is
And the truth
Is that I really mi-I-iss
"

"Caroline," pomises Chan tüdinult mu kõrvalt.
"Oh .. sorry," vastasin täiesti siiralt, kuna unustasin ära, et olen koolis. Uppudes muusikasse, hell yeah.

Ning siis sealt tuli tema.
"Sa võid mulle tänulik olla," naeratas Chan. "Tema ei peaks seda kuulma, mis?"

"Hehe," irvitasin talle vastu. "Ta kuulis juba kord, et on mu üleloomulik olend, see poleks enam nii hull."
"Tšš,"

Pööritasin silmi ja pöörasin silmad tagasi raamatusse. Kerge vari langes mu peale, sundides silmi kergitama.
Ohsa.. Võtsin koti eest ja ta võttis mu kõrval istet.

Mulle kohe täiega meeldib, et meil on üks pink per klass.
"Aitäh," ütles ta siis äkki.

Tegelt? Sa hämmastad mind. "Palun," laususin vaikselt, lai naeratus üle näo. Teadsin, et ka Chantal muigab mu kõrval.
Ning "aitäh"? See on veel küsimärgi all, kes keda tänama peab, if you know what I mean ;)

***

"A freak of nature
Stuck in reality
I don't fit the picture
I'm not what you want me to be
Sorry

Under the radar

Out of the system
Caught in the spotlight
That's my existence

You want me to change but all I feel is

Strange
Strange
"

Seekord laulsin vaiksemalt, kuna mu lauluhääl polnud just kõige parem, ning pealegi, iga hetk võis keegi klassi sisse astuda. Parajasti oli söögivahetud.
Uks kompsatas, andes märku kellegi sissetulekust. Ei vaevunud kontrollima, vaid jäin kohe vait.

"Hei," kuulsin paari hetke pärast läbi muusika, sest erinevalt suurest osast inimestest ei meeldinud mulle kuulata muusikat, mis summutaks ka III maailmasõja mu ümber. Ning tänu sellele tundsin ma koheselt ära selle hääle, mis minuga kõneles.
Ahah. Monoloogid on toredad asjad, mis? "Hei," sõnasin lõpuks, eemaldades ühe klapi kõrvast (kuna see poiss mu kõrval ei jäänud tavaliselt väga kauaks mu kõrvale)

"Meil on homme ajas töö, eks?"
"On,"

"Kas meil tuleb kogu II maailmasõja peale töö?"
"Peaks küll olema." Mõtlesin hetkeks järele. "Paragrahvid 10-14, kui ma ei eksi. Oota, ma vaatan järele parem."

Tõstsin põrandalt oma koti ning kaevusin sellesse paariks minutiks, kuna seal oli lihtsalt nii palju asju, mis kõik olid veel segamini ka. Lõpuks leidsin sealt oma ajalooõpiku ning avasin selle, lehitsedes õigete lehekülgedeni. Kogu selle aja tajusin endal Jasoni pilku.

"Nii, mis meil siin on..." laususin pigem endale kui talle.
"Kas ainult 14 või 14a ka?"

Lehitsesin taas paar lehte edasi, otsides nõutud peatükke. "14a-d ei ole me võtnud ju... Siis ei tohiks tulla,"
"Ok," Tundus, nagu mõtleks ta millegi üle järele - mille? "Sinu süü, kui tuleb,"

Lõin käega. "Siis saan ise karistada ju,"
Ta tõusis püsti. "Mitte ainult õpetaja käest," lausus ta saladuslikult.

Dirty-minded? Um .. mina, jah. Tema .. küsimärgi all. "Oota, mis asja?"
"Unustas ära," lausus ta naerdes. Polnuks seda naeru, oleks ma seda võtnud temalikult tüdinult - aka "palun, Caroline, kas sa võiksid mu nüüd rahule jätta?"

Ja mida ma nüüd mõtlema peaks? "Ma kontrollin järele," sõnasin valjult.
Seejärel tippisin kiiresti sõnumi paralleelklassiõele.

"Ahhaa. 14a tuleb siiski..."
"Nojah, ega's siis midagi,"

Ja nii me unustasime oma varase teema. Saatsin poisile ühe pilgu, justkui proovides tema silmadest midagi välja lugeda, kuid kostis järjekordne tümpsatus ning keegi järgmine astus klassi, andmata meile õigupoolest aegagi veel paar sõna vahetada.
Ja nii on alati.

***

"Head aega!" lausus meie mate õpetaja, asudes seejärel tahvlit puhastama.
Esimesed kiired inimesed hüppasid juba elu eest astmetelt maha, uksest välja. Auditoorium on siiski tore.

Tol päeval mul siiski kiiret polnud, nii et panin asjad aeglaselt kotti, jälgides seda üht inimest. Tegelikult ma imestasin, et ta endiselt klassis oli, kuna tavaliselt kuulus ta nende hulka, kes klassist esimesena väljuvad.

Seekord aga liikus ta aeglaselt treppidest alla ning jäi esimese rea ees seisma. Kergitasin kulmu, piieldes veidi ringi. Zack oli läinud, Mark ja Dean samuti, for f's sake, keda ta siis ootab?
Hoidsin kogu aja silmad temal, lõpetades üsna varsti kotipakkimise. Jõudsin aga astuda vaid ühe sammu, kui keegi mu käsivarrest haaras.

"Sa lased end ikka päris kaua oodata, Caro," sosistas Cassie mulle kõrva.
"Nii et ma ei ole ainuke, kes märkas?"

"Ei, sa ei ole ainuke," sosistas Chantal Cassie tagant.
"Mine nüüd, nii kaua ei tohi end oodata lasta," Cassie lükkas mind kergelt.

Irvitasin, kuid mu naeratus kustus, kui - kuradi pärast, millal, miks ja kuidas?! - vaatasin taas esimest rida ja ta oli läinud.
Tõsiselt. Sellest poisist ei saa ma kunagi sotti.

Laskmata end sellest heidutada - kes teab, äkki ta ei taha mu sõbrannade ees rääkida? Nad on niigi liiga tähelepanelikud iga tema sammu suhtes - kiirustasin garderoobi riidesse panema, ta oli seal, siis tema järel koolist välja.

Muidugi oli ta teadlik, et ma olen tema taga. Ning õigupoolest oleks ju võinud ümber pöörata ning oma asjad ära rääkida, aga .. kas meile kõigile siis see lihtsalt tundus?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar