03.10.12

SL #40: Sa ju teed nalja, kas pole nii Micha?

Tema käed mu ümber tundusid mu soojad, tema selg minu omade vastas nii pehme. See kõik tundus nii õige.
Ja ometi teadsin ma väga hästi, et see ei ole nii. Et me ei ole päriselt koos. Et on lihtsalt see koht, siin ja praegu, mil me istume ühes voodis, minul seljas vaid imeõhuke öösärk ning temal jalas vaid teksad, ja me kallistame.
Ja ma mõtlen, mis kurat toimub.

Ning siis avasin ma silmad ja taipasin, et see käis kõigest nende segaste, kuid samas nii armsate, unenägude juurde. Muidugi ma teadsin, et nad olid tobedad. Ma mõtlen, kuhu nad mind ikka viivad? Jah, see oli tõsi. Need unenäod .. olles nii .. erilised ja .. võimatud, nad tekitasid minus alati suurema igatsuse Jasoni vastu.

Muidugi oli ta alati mu kõrval, kui nii öelda võib. Kuid igatseda võib ka inimest, kes istub otse su kõrval, lihtsalt sõltub, mis nurga alt sa igatsust uurid .. Ning minu juhus seisnes selles, et ma igatsesin Jasonit mitte füüsiliselt, vaid vaimselt.
Kuigi, iseenesest, tema kallistamine oli samuti tore, muidugi.

***


Kogu selle tüli ja Jasoni ja .. Jake'iga olin täiesti ära unustanud, et nüüd, olles gümnaasiumis, saame lõpuks ometi osaleda gümnaasiumi tantsuvõistlusel - väike yay siia!
Vaadake, mina pole üldse korraldaja inimene, aga õnneks - poleks just arvanud, et seda kunagi ütlen - oli meil Micha, kes meid sinna kirja pani.

Meid?
"Usu mind, see saab megaäge olema. Sa ju mäletad meie põhikooli tantse?"
Vampiirid ja vanglapõgenikud? Tõepoolest, Micha. Vaatasin talle mitmetähenduslikult otsa.
"Oh, c'mon, me tegime vampiirid ägedaks enne 'Twilighti',"
"Jah, tõepoolest," Chantal mu kõrval raputas vaid pead.

Michelle saatis Chantalile imeliku pilgu, mida ma kuidagi seletada ei oska. Siis vaatas ta mind. "Caro, mul on sulle üllatus,"
"Sa kingid mulle reisi Billi ja Tomi Los Angelese majja?" küsisin õhinalt. "Või 1D omasse?"
"OMG, muidugi mitte! Aga usu mind, see meeldib sulle ka .. ma arvan, et umbes samapalju," naeratas ta salakavalalt.

Ah see oligi see, mida ta Chantalile pilguga öelda proovis. See üllatus. Aga mis see on?

***

Pane suu kinni, Caro. Nad vaatavad sind imelikult ja Zack irvitab.
Mulle meeldis meie meeskond. Jah, meeldis. Ma võiksin ju isegi silma kinni pigistada Zacki koha pealt, isegi kui ta oli ilmselgelt liiga rahul endaga hetkel.

Panin suu kinni ning naeratasin. Tirisin korraks Michelle'i kõrvale.
"Micha! Mul on niigi tema puudutusi raske üle elada ja sa teed mulle sellise üllatuse," sisistasin.
"Oh, c'mon, ära ütle mulle, et sulle ei meeldi. Ja oota, mis puudutustest jutt käib?"
"Ma ei ütle, et mulle ei meeldi. Aga sa oleksid võinud hoiatadaMis, me ei olegi paaris?"
"See poleks enam pooltki nii äge olnud, kui ma oleks hoiatanud," pareeris ta, ignoreerides mu küsimust.

Kavatsesin talle veel argumente esitada, kuid ta pööras mulle selja ja pöördus meie seltskonna poole, kuhu lisaks Jasonile - OMG veel kord -ja Zackile kuulusid Chantal, Cassie ja Alasia - tundub, et Micha jäi traditsiooniliselt meie kamba peale - ning poistest Ian, Mark ja Dean. Jah, poistegrupp on ka sama.

"Okei, igatahes, nüüd on kõik koos," alustas Micha. "Et siis paarid on koos, nagu ma ennist ütlesingi: Chantal ja Mark, Ian ja Alasia, Cassie ja Dean, mina ja Zack ning Caroline on Jasoniga,"
Tüdruk vaatas meile kõigile kordamööda otsa.

Kuulsin Zacki irvitamas ning Micha pöördus uuesti tema poole: "Ja mida sina irvitad?" Ta kissitas silmi ning ma olin õnnelik, et praegu ei olnud ta viha suunatud minu vastu.
"Ee..." Zack kahtles.
Kahtles? On see üldse võimalik?

"Noh?" Micha hääl oli nõudev. Tegelikult leidsin, et Zack võis kahtlev olla küll. Michelle oli väikest kasvu, kuid temas jagus sama palju jõudu - mitte füüsilist, kuigi ka seda veidi -, tahtmist ja võimu nagu kääbustes, keda tihti kujutatakse õelate tegelastena.
Ee .. noh, jah, Michat võib sel juhul kääbusega võrrelda küll.

Zack osutas kord minu, kord Jasoni peale. "See on lihtsalt irooniline, kuidas sa..."
"Igatahes, mina olen siin see, kes paneb inimesed paari ning, kui sul on sellega probleeme, siis pöördu aga lahkelt minu poole," Michelle naeratas talle mesimagusalt. "Tahad ise Caroga tantsida?"
"Mina? Mida? Ei, muidugi mitte, ta ei ole isegi..." Ja siis vakatas hoopis tema, sest ülejäänud kutid vaatasid talle altkulmu otsa.

Punastasin. Poisid olid mulle öelnud küll, et ma olen ilus ja nii, aga kas poleks veidi liiga egoistlik seda välja öelda? Ja miks ma äkki seda mainisin - äkki tahtis Zack hoopis midagi head öelda? Vaadake, ma tean Zacki, eks. Ta kohe kindlasti ei ütle midagi head minu kohta.

***

"Kuidas sul üldse teda veenda õnnestus? Ma mõtlen .. aasta tagasi oli ta surmkindlalt veendunud, et tal on kaks vasakut jalga, ning ta kinnitas mulle, et ei läheks elu sees enam tantsima,"
"No .. ma lihtsalt tahtsin sulle rõõmu valmistada peale .. seda. Ning .. noh .. ma ütlesin, et see võiks parandada teievahelisi suhteid ja .. oleks omamoodi vabanduseks või nii,"

Koondasin kulmud ninajuurel. "Micha..."
"Jah, ta huvi muutus kohe kahetsuseks, aga hei, siin te nüüd olete!"
"Mulle ei meeldi, kui ta kurb on,"
"Ma ei usu, et ta enam kurb on," ütles Chantal.

Alasia ja Cassie noogutasid.
"Ma tahan ikkagi teada, kuidas sul teda veenda õnnestus,"

***

Jason, mõned tunnid varem

"Ei, usu mind, see on äge,"
"Michelle," ütlesin tungivalt. "Vaata, ma ütlesin juba - mulle ei meeldi tantsimine,"
Tüdruk tegi mõtliku näo pähe. "Aga kui ma väga ilusti palun?"
"Ei," Proovisin end kõigest jõust tagasi hoida, et mitte hambaid kiristada. Kas tõesti on nii raske 'ei'st aru saada?

"Hmm," venitas ta siis.
No mida veel?
"Ma ei taha küll kellegi eraellu sekkunda, aga..."
"Aga sa siiski teed seda," pistsin vahele.

Lootsin juba saada samasugust pilku, nagu Adrianna mulle saatis, kui ma julgesin ta jutule vahele segada, kuid Michelle lihtsalt vaatas mind.
"Sa oled huvitav inimene, Jason Lockwood," ütles ta tõsiselt.
Kergitasin kulme. "Tõesti?" Ja kuhu ta nüüd jõuda kavatseb?

"Mida rohkem olen ma sinu käitumist jälginud peale seda, kui Caro sinusse armus, seda rohkem saan ma aru, miks ta seda tegi,"
"Ma ütlesin seda kord Chantalile ja võin veel kord öelda: mina ei leia endas midagi erilist,"

"Ma arvan, et me keegi ei leia. Me peamegi leidma inimese, kes selle meis leiab," sõnas tüdruk mõtlikult. "Aga asi on selles, et ma ei pruugi toetada Caroline'i armumist sinusse, sest ma ei saa aru, kuidas saab oodata inimest, kes nii kaua sind eirab-" Mul hakkas äkki väga külm. "-, kuid ta on õnnelik ja mulle meeldib see. Seega, ma tahan öelda, et ta oleks seitsmendas kui mitte kõrgemas taevas, kui sa äkki otsustaksid liituda meie trupiga. Jah, ma tean, et sulle ei meeldi tantsimine," lausus ta, kui ma tahtsin taas protestima hakata. "Kuid ma leian, et sa võiksid üks kord tema jaoks ka midagi tõsist teha. Eriti peale seda teie tüli. Ning juhuks kui sa ei kavatse temaga midagi,"

Olin juhmistunud. Ei, tõsiselt. Ma võisin oodata seda Chantalilt. Samuti Cassie'lt või Alasialt. Kurat võtaks, isegi Caro võiks mulle midagi sellist öelda! Aga, jumala pärast, et Michelle mulle midagi sellist ütleks - ei, seda ma ei oleks osanud oodatagi.
Ning siis kulus mul hetk endasiseseks aruteluks, mille käigus ma otsustasin, et võib-olla tõesti oleks see hea "mul on kahju" ütlemine Carole. Ta ju ise ütles, et "mul on kahju"st ei piisa. Muidugi see meeldiks talle. See oleks nii omapärane, nii teistsugune...

"Kes veel grupis on?" küsisin ma aeglaselt endiselt kaheldes, kuid juba õige vähe.
Micha naeratas, nagu taipaks, mida ma silmas pidasin. "Ära muretse, ta on ka seal, aga ta ei tee teile midagi,"
Kavatsesin juba küsida järgmist küsimust, kuid Micha jõudis ette: "Ei, Caro ei rääkinud mulle sellest. Ma olen lihtsalt tähelepanelikum kui esmapilgul tundun,"

See sulges mu suu, kuid siis jällegi oli mul varuks uus küsimus: "Eeh .. kuhu ma tulema pean?"
Micha naeratas, seekord võidurõõmsalt. "Ma ajan kõik kokku aeroobikasaali. Ole seal peale tunde. Tore, et sa ka oma sõpradega liitusid," Ning taaskord, justkui lugedes mu mõtteid - kuigi seda oli iseenesest lihtne arvata-, vastas ta: "Jah, Ian, Mark ja Dean on ka grupis. Loodan, et meil saab lõbus olema,"

Ning enne, kui ma jõudsin midagi vastata, pöördus ta ümber ja hakkas ära kõndima. Ent siis tuli talle nähtavasti midagi meelde ja ta hüüdis üle õla: "Sa oled tõesti üks huvitav inimene, Jason. Ma enam ei ütle Carole kordagi, et ta sust üle saaks,"
Sellega läks ta rahulolevalt minema, jättes mu endiselt sinna sõnatuna seisma, mõttes tuksumas vaid: Kuhu, kuradi pärast, ma ennast mässisin?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar