31.05.11

Открой моё сердце #5

"Armastus?" Jason oli siiralt üllatunud.
Vaatasin talle kangekaelselt otsa. "Jah,"
"Aga .. kuidas?"
"Nii nagu need asjad ikka juhtuvad. Kõigepealt inimene meeldib sulle, siis sa kiindud temasse ja siis..."
Ta segas mu jutule vahele. "Ei, ei, sellest saan ma aru. Ma ei saa aru, kuidas sa mind armastada saad?"
"Kas ma näen Jumala moodi välja?"
"Mi-mida?" Ta oli tõeliselt üllatunud mu kohatu küsimuse üle. Tema jaoks kohatu.
"Kas ma näen välja, nagu ma teaks kõiki maailma asju ja kontrolliks neid?"
"Ei, aga..."
"No vot, that's the point. Kust kuradi pärast ma võin teada, kuidas ma sind armastada saan?"
"Küll sa oled ikka usklik inimene,"
Nüüd oli minu kord imestada. "What?"
"Jumalad, kuradid..."
"Jason, ära vii teemat mujale," pressisin läbi hammaste.
"Mida sa siis kuulda tahaksid?"
Vihastasin. "Ütle mulle, kas ma just rääkisin sulle oma armastusest, et sa mult sellist asja küsiksin? Käi õige..!" Tõusin püsti ja hakkasin otsusekindlalt eemale kõndima.
"Hei, Caro, oota!" Ta tõusis koperdades püsti ja jooksis mulle järele, kuid ma ignoreerisin teda. Lõpuks andsid kipitavad silmad ka tulemust - esimesed pisarad voolasid mööda põski alla.
"Caro, ootan'd ometi!" Ta võttis mu käest ja pööras jõuliselt ümber. Peab ära mainima, et ta tegi seda samal ajal õrnalt, et ma haiget ei saaks, ja jõuliselt, et ma seisma jääks ja talle otsa vaataks.
"Mida, Jason, mida?" Proovisin vabastada oma käed, kuid teadsin, kui mõttetu mul temaga "maadelda" oli. Ta ei pruukinud küll saalis käia, kuid oli siiski poiss. "Mida sa mulle veel öelda tahad? Või äkki küsida?"
"Caro!"
"Ei, ei!"
Kuid siis tegi ta midagi, mida ma poleks osanud tast oodata. Vähemalt mitte praegu. Tüdrukuid ta rahustada oskab. Ta suudles mind. Mu kahtlused said hajutatud, sõnad otsa saanud ja üleüldse olin ma maha rahunenud.
"Nüüd tead?" küsis ta peale eemaldumist, jättes oma näo siiski vaid paari cm kaugusele.
Mu silmad oli naudingust kinni ja käed kindlalt ristatud ta kaelal. Et ta ikka kuskile ära ei jookseks.
"Niisiis?"
Avasin vastumeelselt silmad. "Ma usun sind," naeratasin talle.
"Ja me oleme nüüd koos?"
"Wiiiiii!" kisasin ma, mille peale lähedalolev luigepaar õhku tõusis. Muigasin ja vaatasin talle otsa. "Ei mingit mõtlemisaega ega põhimõtteid?"
"Ja jätta sind veel ootama? Ma võin küll olla friik, kuid ma ei ole veel täielikult peast põrunud."
Tugevdasin oma haaret ta kaelal. *Ei, ma ei kavatsenud teda ära kägistada.* "Ütle mulle ainult üht asja." sosistasin ta rinna vastas, "Kas sa teed seda praegu tahtlikult või pelgalt mu ülestunnistuse pärast?"
"Caroline," Ta käed pigistasid mu taljet tugevamini. "ma ei oleks Jason, kui teeksin midagi, mida ma ei tahaks teha. Muidugi olen ma sinuga koos iseenda pärast. Kas sa tõesti pole seda märganud?"
"Ee .. ei?"
"Caroline..." sosistas ta ja suudles mu pealage, "Sa peaksid tähelepanelikum olema."
"Ma lihtsalt ei oska inimesi lugeda,"
"Natuke rohkem tähelepanu kuluks marjaks ära," vaidles ta vastu.
"Eks ma proovin," kostsin vastu.

***

"Ausalt?"
"Kujutage ette,"
"Lõpuks ometi võttis ta aru pähe," kostis Michelle.
Kiristasin hambaid. *Õigupoolest ma ei tahtnud Michellele'ile midagi rääkida, sest tema käitumine .. ajas su vahel tõesti endast välja. Kuid ta oli siiski minu sõbranna ja ma ei saakski temaga suhelda, kui ta ei teaks, et vahepeal on midagi juhtunud. Ma mõtlesin, et siis ta ikka veel jätkaks oma ütlusi, teemal "jäta maha see tüüp" jne. Kuigi ma teoreetiliselt ju poleks saanud Jasonit maha jätta, kui meie vahel pole midagi olnudki .. Aga see selleks - nüüd ju on. Samas Alasia, Cassie ja Chantali juures olin ma 100%-liselt kindel, sest teadsin, et võin neid usaldada.* "Kas sa võid kas või kordki elus olla positiivne?" kirjutasin talle kangekaelselt, kuigi teadsin, kui mõttetu on Michaga vaielda. Aga suva see. 
"Ongi, Michelle," kirjutas Alasia.
"Ma olengi positiivne," kostis Micha.
"Ei ole. Sul on kogu aeg vajadus teisi maha teha," kirjutas talle Chantal.
"+1," nõustusin temaga.
"+2,"
"+3,"
Plaksutasin käsi - Cassie ja Alasia oskasid tuju tõsta. "Nuu, Micha, 4 ühe vastu, mis kostad?"
Michelle ei kostnud midagi. Ta logis end sellest asjast välja. Parem ongi. 
"Las läheb," kirjutasin ma, "kui päris aus olla, siis ma ei tahtnudki teda siia lisada. Kuid nüüd ta vähemalt teab."
"Sa oled viimasel ajal Micha eest päris palju asju varjanud," märkas Cassie.
Noogutasin, kuid siis tuli mulle meelde, et me ju räägime msnis. "Olen jah. Ja kui päris aus olla, siis ei kahetse ma seda. Michelle muutub viimasel ajal nii egoks. Parem ongi, kui teate ainult teie,"
"Aww," vastas Alasia mu pikale tekstile.
"=D"
Meie vestlust katkestas telefonihelin. "Ma tulen kohe tagasi =P," kirjutasin oma BBFF-idele *= Best of Best Friends Forever xD*, telefon juba käes.
"Hakkab peale," oli Cassie vastus.
Naeratasin ja vastasin telefonikõnele. "Juba igatsed, J?"
"Ikka, kuidas siis muidu," kõlas vastuseks minu poisi sametpehme hääl. Ja nüüd ma tõesti võin öelda "minu". Oh... 
"Aww,"
"Mis teoksil?"
"Msn, muusika, ns .. ise?"
"Suht sama,"
Hammustasin huulde. Võiks nagu midagi veel öelda ju, Caro? Sulle helistas siiski su comzón. Muigasin selle mõtte peale. Comzón. Jaa, muidugi. "Tahtsid mu häält kuulda?" küsisin siis.
"Muidugi. Me oleme msnis ju niigi liiga palju aega koos veetnud. Lõppkokkuvõttes me jõudsime ju järgmisele tasemele."
"Selles on sul õigus küll. Msn juba väsitab,"
"Aga sul oli vist midagi pooleli? Ma ei hakka sind segama siis."
"Hiljaks jäid," sõnasin enne, kui olin jõudnud end peatada.
"Mh?"
"Kuidas ma saaksingi nüüd keskenduda millelegi muule?"
Vastuseks kõlas tema pehme naer. "Jajah, õigus. My little stalker girl."
My little stalker girl. Aww. "Nüüd sa siis tead?"
"Ei, FB ei näita normaalselt profiilivaateid, aga .. isn't it obvious?"
Turtsatasin. "It's too obvious."
"Yeah," kõlas tema vastus, "aga jah, ma tahtsin kuulda su häält enne magamaminekut ja sullegi head ööd soovida."
"Kui armas sinust," suutsin vaid öelda.
"Head ööd, kiisu,"
"Ööd, comzón," ei suutnud minagi kasutamast enda poolt antud hüüdnime. Okay, tegelt kiisu olin ma ju küll. Felis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar