Kõhedad sammud kajasid koridoris. Olin täna lootusetult hiljaks jäänud. Keemiasse, jee! -.-
" Tere. Palun vabandust, et ma..." alustasin ma, kuid keemiaõpetaja katkestas mind.
"Oi, kas tõesti jõudsid ka lõpuks kohale?" õrritas ta.
Like...fur realz. Ma jäin oma elus esimest ja viimast korda kemmasse hiljaks. "Aga ma..."
"Sa ei vaidle minuga. Ole vait ja istu oma kohale." pani ta mul taas suu kinni.
"Tegelikult te ei tohiks nii käituda temaga," sõnas Jason.
"Vabandust?" leidis õps uue ohvri. Esiteks, EI! Mitte tema. Teiseks, sa kaitsed mind? :O
"Jah. Caro jäi esimest korda hiljaks ja te hakkate temaga mölisema?" küsis Jason.
Vaatasin kordamööda õpetaja ja Jasoni vahet. Kas ma peaksin istuma? Mõõtsin silmadega vahemaa uksest enda kohani. Veits palju. Tegelikult polnud mulle kunagi vahemaa keskmise reani tundunud nii pikana. Va. see kord.
"Sina ei räägi minuga nii!" karjus ta, "Mõlemad direktori juurde!"
Klass hakkas otsekohe sumisema. Vaatasin Zacki poole. Jah, seda ma arvasin - irvab nagu hobune. Kortsutasin vihaselt kulmu. Nii siis käitutakse oma parima sõbraga, mis?
"Olgu," sõnas Jason rahulikult ja tõusis püsti. "Me teeme seda. Kuidas ta suutis säilitada külma närvi?
Ta hoidis mulle ust ja me liikusime alla.
Hingasin vaikselt sisse-välja. Ma polnud Jasoniga elus eriti rääkinud, ainult üks kord, kui me pidime koos "ühiskasulikku koolitööd" tegema (mis seisnes kunstiklassi koristamises), ent msnis suhtlesime vabalt. Oh seda digitaalajastut -.- "Aitäh," sõnasin ma vaikselt.
Jason vaatas minu poole. "Mille eest?" Ta tegi pausi ning ma hakkasin juba vastama, kui ta jätkas: "Ta käitus sinuga kohatult."
"Nojaa, aga ..teised lihtsalt istusid ja olid vait."
"Nad on teised. Mina ei ole." seletas ta.
Tahtsin talle öelda, et tean, kui omapärane ta on, kuid kuidas see kõlaks? "Jaa, Jason, sa tead väga hästi, mida sa mulle tähendad, muidugi ma tean, et sa oled eriline."...No way. Selle asemel naeratasin talle, sest, minu suureks hämmastuseks, vaatas ta mind ikka veel. Õigemini .. ma olen harjunud, et ta vaatab mind, aga nagu nii pikalt? Pigem selline hindav pilguheit .. või siis vahel midagi pikemat.
"Miks sa täna üldse hiljaks jäid?" uuris ta siis.
Hammustasin huulde. "Ma..."
Ta märkas mu kõhklemist ja ütles: "Sa ei pea vastama tegelt,"
Hingasin kergendatult. "Ma ei tahagi,"
***
"Me vist peaks oma asjad nüüd ära võtma, mis?" küsisin ma Jasoni käest peale direktori juures käimist. *Ega ta meile midagi erilist ei öelnud - ta teab niigi meie keemia õpetaja "kasvatusmaneere". Ütles, et me prooviks ikka normaalselt suhelda temaga ja värki. Nojah, nothing special.*
"Jah, kuigi mul pole suurt isu sinna minna,"
Muigasin. "Kes tahaks?"
Meie vahele laskus taas vaikus. See ei meeldinud mulle, kuid ma ei osanud midagi öelda või teha. Nii on alati olnud. Ohkasin vaikselt, kuid ta märkas seda.
"Juhtus midagi?"
"Ei, ma lihtsalt .. ah, vahet pole," vastasin ma taaskord lausega, mida ütlesin alati, kui ei tahtnud talle millestki rääkida.
"Kuidas soovid," kõlas tema ebatavaline vastus. Ta pole kunagi küsinud midagi, kui ma talle nii vastan, ja nüüd ta .. kõlas pettunult.
Me läksime vaikides keemiaklassi - õpetaja askeldas samal ajal laboris - ja lasksime kiiresti jalga. Seekord juba lahus. Sinu tüüpiline käitumine, ofc.
Jõudnud järgmise tunni klassi - selleks oli matemaatika - olin ümbritsetud sõbrannadest - Alasia, Michelle, Cassie ja Chantal ootasid vastust.
Vaatasin neile tüdinult otsa. "Mida te ootate?" küsisin leebelt, kuigi tahtsin pigem käratada. Kuid see oleks mu tuju halvemaks teinud.
Alasia pilgutas mulle silma. "Sa olid temaga üksi, mis ta rääkis?"
"Ei midagi sellist, mida ma oleks talt oodanud või tahtnud." vastasin ma, põrnitsedes lauda, "Te ju teate, milline ta on. Ma vajan aega ja nii edasi?"
"Äh, sa pead ta jätma!" sõnas Michelle oma kõige tavalisema häälega. Mind-tegelikult-ei-huvita-häälega. "Otsi endale keegi teine parem."
Chantal nügis teda küünarnukiga. "Michelle!"
"Mis?" käratas kõnetatu, "Kas mul siis pole õigus?"
Me vaikisime, sest teadsime vastust. Tal on õigus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar