Varjud minevikust #2: muutunud elu, muutumata mina

Jason, 5 aastat tagasi

Ja ongi kõik. Kool on läbi, see peatükk elus on läbi - mis ootab meid ees? Maffia on läbi... Wow.
Veel mõned kuud tagasi ei suutnud ma ettegi kujutada, et see oleks üldse võimalik. Samas poleks ma suutnud ettegi kujutada ohtu, millesse Caro end seab, et mind "päästa", ja kuidas ta seda teeb...

Ignoreerisin direktori juttu ja raputasin mineviku vihaga pead.
Tüdruk, ma armastan sind ka, aga ma ei luba sul enda eluga minu pärast riskida. Mina võin riskida su pärast, aga sina, mu ingel, pead kenasti käituma ja ellu jääma. Minu pärast...
Ma võpatasin end mõtetest välja, kui üle saali kostis: "Caroline Forbz," ning kõigi pilgud mu inglile pöördusid.

Vaatasin ringi ning tundsin samal ajal uhkust ja armukadedust.
Caro oli tol päeval nii ilus. Kleit, mille ta oli alles eelmine nädal hankinud, tõi esile tema karamellise naha ning tema kenad vormid.
Kõigi pilgud seirasid teda kadedusega.

Tõepoolest, mitte kõik ei saa sellist iludust endale. Sa oled paganama õnnelik tüüp, Lockwood. Austa seda.

*

Õhtu lõpuks jällegi olin ma väsinud sellest, et pean kutte vihase pilguga jõllitama, et nad Carot näljaselt ei vaataks. Ma sain aru küll, et ta oli nii paganama ilus. Nii paganama ilus selles kleidis. Ja ka kõigis teistes kleitides. Ja riietes. Ja ilma. Eriti ilma.
Tänud jumalale muidugi, et nemad seda ei tea.

Siiski, käed pigistusid automaatselt rusikasse, kui ma selle peale mõtlesin. Selle peale, mida nemad mõtlevad.
Saatsin jälle ärritunud pilgu üle saali. Mulle tuli meelde, kuidas Brenda kord oli kord öelnud, et vihkab mu silmi, sest need söövad inimeste hinge.

Well, antud olukorras suhteliselt lubat.. Kuradi värdjas.
Minus pulbitses viha. Vähe sellest, et teised kutid vaatasid Carot. Nüüd aga nägin, kuidas tema mu inglit vaatab. See pilk ajas mu samaaegselt kettasse ja segadusse.

Ma armastasin Carot rohkem kui kedagi teist siin maailmas. Ma isegi ei olnud kedagi teist varem nii armastanud.
Mitte et mul oleks väga võimalust olnud...
Kuid kui praegugi oleks, poleks see midagi muutnud.
Oli ainult tema.

Kuid see pilk, mis tema talle saatis. Ma teadsin, et võisin Carot vaadata kogu oma armastuse ja imetlusega, mis tema vastu tundsin, kuid teadsin ka, et mu pilk poleks kaugeltki suutnud edastada seda, mida Jake'i oma tegi.

Nad ei vahetanud üksteisega ühtegi sõna, seda ma nägin. Ja nägin ka seda, kuidas Caro endiselt seal seisis, käed rippus, kui Jake temast mööda tuhises. Tüdruku nägu ma ei näinud, kuna ta seisis mu poole seljaga.

Ma ei riskinud sinna kohe minna. Ma ei tea, miks. Vajasin õhku.
Toetasin end külmale rõdupiiret ja hingasin mõned korrad sügavalt sisse ja välja. Tõsi oli siiski see, et mina armastasin, vajasin ja tahtsin vaid teda. Sama kehtis ka tema kohta, ma teadsin. Ja nii see jäi. Alati ja igavesti.

Äkiline kummide vihisemine sundis mind pead tõstma. Must auto kihutas minema. Oli pime, kuid maffiaelu oli õpetanud mind olema tähelepanelik, ka pilkases pimeduses.
Südames käis läbi jõnksatus, kui ma numbrimärgi ära tundsin.
Sinna ta siis sõitis. Minu jaoks on see elu nüüd muidugi läbi. Mitte ealeski ei lähe ma sinna  tagasi.

Hüvasti, Evans. Ma loodan, et nüüd oled sa läinud igaveseks. Hüvasti, maffia, mu endine eluarmastus. Sina oled küll läinud igaveseks. Tervist, mu kallis. Tervist, Caro. Tere, mu eluarm.

***

Olevik

Minevikku on raske unustada. Sellest ei saa lihtsalt lahti öelda või nupule vahutada ja poof! see on läinud. Ma ei suudaks kunagi unustada kõike, mis ma teinud olin. Kõik elud, mis ma hävitanud olin. See oli võimatu. Ja ma teadsin, et see jääb mind elu lõpuni piinama.

Kui sa ei saa midagi niisama lihtsalt unustada, pead sa leidma midagi, mis seda sinu asemel teeb. Mul oli Caro ja see oli juba suur eelis.
Ma mäletan aega, kui me olime temaga veidi liiga erinevad, et ma oleks uskunud, et me oleks kokku sobinud. Kuid ajapikku me sulandusime kokku. Me õppisime mõlemad ära teineteise veidrad kombed ja kuidas nendega toime tulla.

Näiteks .. mäletate seda Jasonit, kes klubitamist vihkas? Caroline uskus siiralt, et mulle hakkas äkki klubitamine ja pidutsemine meeldima. Meie igat nädalavahetust alustas jooming mingis klubis. Jajah, ma mäletan ka seda, kui Caro oli korralik paitüdruk, kes alkoholi võttis vaid veidi. Noh .. me kõik muutume, eks ole.

Ainult et ta eksis. Asi oli lihtsalt selles, et ma tahtsin ta õnnelikuks teha. Ta jumaldas seda. Ning mina leidsin, et võin selle tema pärast ära ka kannatada. Tegelikkuses ma aga endiselt vihkasin seda.
Jajah, ma tean, et valetamine ei ole hea. Kuid see tegi ta nii õnnelikuks .. ma tean, et kui ma oleks talle öelnud, et ma vihkan seda, oleks ta täpipealt selle jätnud.

Ma ei teadnudki alguses, et see teda niivõrd õnnelikuks teeb. Kuid siin kehtib vist ütles: isu kasvab süües. Mida rohkem me klubimaailma sukeldusime, seda rohkem see teda enda poole tõmbas. Ta .. muutus pööraseks. Ta tahtis kogu aeg proovida midagi uut. Ma mõtlen tõepoolest igas valdkonnas. Ja ma kuidagi ei .. tähendab, ma suhtusin sellesse skeptiliselt. See Caro oli mulle võõras.

Ärge nüüd palun, jumala eest, arvake, et ma armastasin teda vähem. Muidugi mitte! Carot vähem armastada tundus ja oli võimatu. Ma armastasin iga tema osa. Iga molekuli. Iga aatomit. Isegi kui ta nii segaseks ära läks.

Lihtsalt .. ta ei meenutanud enam seda tüdrukut, kelle kohta ma mõtlesin, et ta on nii süütu, nii .. rikkumata, et ma ei saa tema ellu tulla ja kõike ära rikkuda. Mitte et ma praegu seda rikkuda tahaks.
Ainult et kogu see pöörasus .. see polnud päris see. Ma polnud kunagi päriselt selline olnud. Ning ma ei saanud sellest aru. Nii et ma ei teadnud ka, mida teha.
Otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna ja vaadata, kuhu see meid viib.

SL #55: Täiesti .. tavaline

Alasia ei suutnud itsitust tagasi hoida, kui ma kööki tagasi juba koos Jasoniga tulin. Nägin, kuidas Cassie tüdrukule silma tegi ja raputasin muiates pead.
See on nagu .. midagi pole, kuid ikka nad võtavad seda kui kõike.
Mõte hämmastas mind ja pani järele mõtlema.

Midagi pole. Kuid kas tõesti endiselt midagi pole? Me ju nagu .. me .. me oleme nii palju aega koos veetnud ja me põhimõtteliselt käisime justkui kohtingul ja see tants ja see, et ta on öelnud mitu korda, et mul on võimalus... Oeh. Mis õigupoolest toimuski? Mis me olime?

Mul ei jätkunud julgust küsida. Ja kuidas see oleks kõlanudki? "Um, mis me olemegi?" Mäletasin liigagi hästi, kuidas see eelmine kord lõppes. Muidugi, ma tahtsin täiega teada ja ma juba lootsin parimat. Ent ikkagi, ma ei riskinud üle mõelda. Ma ei tahtnud jälle haiget saada.

"Tead," Jason köhatas tähelepanu saamiseks.
Vaatasin talle ootavalt otsa ja avastasin üllatusega, et olime köögis üksi. Tegelt ka või, tüdrukud? Te kohe meelega teete seda, eks.. Mis järgmisena tuleb? Broneerite meile hotellitoa? Oota, mida. Caro .. Caroline Forbz, lõpeta kohe heaga ära. Jumala eest. "Jah?" küsisin reipalt, proovides kõlada üldsegi mitte segaste mõtete omanikuna. Hea üritus, Forbz. Hea üritus

"Mulle tuli just meelde, et ma vihkan kohvi," sõnas ta täiesti tõsiselt ja uuris mind.
Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja või mitte, kuid naljanupule vajutas ta küll. Naer pääses minust välja ja ma lihtsalt naersin viis minutit jutti.
"Wow," sõnas ta siis, kui ma olin naermise lõpetanud, suust välja pääsemas vaid üksikud turtsatused.

Tegin tõsise näo pähe. "Vabandust. Ma ei tea, mis mul viga on,"
Tema tõsise näo asemel valitses taevalik naeratus. "Eeeeei, pole midagi. Eks me kõik ole oma tasemel imelikud. Aga seda tahtsin ma öelda, et ma näen vist esimest korda elus sellist reaktsiooni kellegi, või antud juhul millegi, vihkamisele. Tavaliselt on see risti vastupidine."

"Khm. Jajah," Köhatasin, et end lõpuks ikka maha rahustada. Kord peab majja ka üks kord saabuma, eks ole. "Meil on teed ka," Tähendab Alasial on. Aga vahet ei ole.
"Tee kõlab hästi,"
"Me oleme imelikud inimesed. Nii palav on. Ja me joome endiselt teed,"
"Tegelikult on isegi ära tõestatud, et kuumade jookide joomine kuumadel päevadel aitab sul maha jahtuda,"

Noogutasin pead, hoides ühte silma teekannul. "Ma olen ka sellest kuulnud. Tead sa ka, kuidas see toimub?"
"Eem .. põhimõtteliselt. Keelel on retseptorid, eks ole. Spetsiaalsed molekulid, mis võtavad vastu signaale. Meie keelel on spetsiaalne retseptor - ma täpselt ei mäleta selle nime -, mis reageerib kuumusele. Kui aju saab signaali: "Siin on kuum,", pannakse tööle mehhanism keha jahutamiseks aka higistamine. Mis teadupoolest jahutab meid maha,"

Kallutasin mõtiskledes pead. "Kust sa seda kõike tead?"
"Oh, ma lihtsalt mõtlesin minna meditsiini õppima peale kooli. Muidu ülejärgmise aasta teema,"
"Ah," suutsin ma vaid öelda. Fantastiline. Nüüd tunnen end ma küll veidi .. lollina.
"Huvitav fakt. Tšillipipar on sama efektiga,"

"Tee sai valmis," ütlesin monotoonselt justkui robot. Ma olin mingit sorti šokiseisundis. Sellises kerges, kus sa saad aru, et see, mida sa teed, on nii tühine võrreldes sellega, mida teised oma vaba ajaga peale hakkavad.

Sest mida ma õigupoolest oma vabal ajal tegin? Hmm. Tumblr. Seda esiteks. Mulle meeldis ka väga kirjutada. Ainult et see sõltus sellest, kas mul oli mõtteid, inspiratsiooni ja motivatsiooni. Mulle täiega meeldis kirjutada. Aga probleem kirjutamisega on see, et mingi hetk tuleb sul lihtsalt blokk ette ja sa ei suuda edasi kirjutada. Sellega kaasneb see, et su lugejad muudkui nuruvad ja nuruvad, et sa edasi kirjutaks, kuid sa ei suuda midagi teha. Masendav, kas teate.

Vahepeal mulle meeldis sõbrannadega väljas käia. Michelle oli meie grupis see, kes alati mingeid uusi põnevaid toidu- ja joogikohti leidis, mida me siis kaemas käisime. See oli tore. Veel käisin metsas ja mere ääres jalutamas.
Kuid tõepoolest, et ma midagi taolist nagu Jason teeksin - ei, miks? Segane. Ma ei suutnud isegi ette kujutada, kuidas ma peaksin Google'i lahti võtma ja mingit sellist infot otsima. See tundus .. mindfuckina.

Pealegi, kui ma nii väga huvitavat infot tahtsin teada, oli mul selleks Tumblr. Sest ausalt ka, isegi kui paljud arvavad, et see on massiivne mõttetus ja kõigest pildiblogi - debiilikute kari -, siis tõsi oli see, et seal on massiivselt sellist infot, mida sa muidu eriti kuskilt teada ei saaks. Ja tavaliselt on see ka tõsi.
Nii et ma ei tea. Võib-olla mul siiski mingi tarkusetera peas oli.
Aa, ei, oodake. Kuidas mulle meeldibki öelda: tähtis pole tarkus, vaid arukus. Seal on vahe sees.

*

Päev rannas. Mm. Mis võib parem olla. Ah jaa .. tõepoolest. Mis saab olla parem päevast rannas enamuse su klassiga - mis tähendab ka, et su crushid on seal - ning see kõik on nii suurepärane, fantastiline, ideaalne, perfektne .. Mmhm.
Peesitada rannas oli tõepoolest nii suurepärane. Päike ei kõrvetanud, vaid soojendas mõnusalt, muutes meid kõiki mõnusalt pruuniks.

Lesisin Analeigh ja Cassie vahel, Jason ja Jake olid üksteisest erinevates suundades, kuid minust mõnusas kauguses.
Mu silmad olid kinni ja ma kuulasin poiste juttu sellest, millised kõhulihased kellelegi on.
Oh, poisid...

"Mul on ka sixpack," Jake'i hääle kuulmine tekitas mu kehas värinaid. Muidugi sul on, kullake. "Vahel isegi kaheksapakk," Veel parem. "Ainult et ta on seestpoolt,"

Mida kuradit? Tegelt või? Surusin alla tahte järsult istukile tõusta, ümber pöörata ja tema kaheksapakki vaadata. C'mon, Jake'i oli suurepärane keha ja miks ta üldse peaks endast nii rääkima?

Poisid naersid. Sain aru, et nad lihtsalt mängivad lolli.
Ilmselgelt. Nad on meil kõik suht heas vormis. Naeratasin. Õige. On küll. Tuli tahtmine keelt limpsata, kuid vari mu kohal peatas kõik mu mõtted ja sundis silmi avama.
Mu kohal oli Analeigh.

"Hmm?" Kergitasin ootavalt kulmu ja vaatasin tüdrukule otsa.
Analeigh näol valitses kõrvust kõrvuni naeratus, mis oli mingit sorti visiitkaart - ma mõtlen, see oli alati seal. Aa, ei, oodake hetk .See oli seal siis, kui ei pidanud tegema mingit emakeele ülesannet, näiteks kirjutama mingit asja kokku, sest siis läks tüdruk endast täiesti välja ja võis vabalt nutma hakata. Polnud üllatus enam, kui ta keset kirjutamist püsti tõusis ja pikemaks ajaks - kui mitte kogu värgi lõpuni - kuskil redutas. See oli juba täiesti tavaline. Aga muidu oli Analeigh jah, oma naermise ja naeratamise poolest kuulus.

"Kutid läksid ujuma, tahad ka?"
Tõusin aeglaselt istuli ja vaatasin uimaselt ringi. Osad inimesed olid kadunud, osa jällegi tundus tuduvat - kas ma tõepoolest olin isegi magama jäänud? Nojah siis. Jasoni koht oli tühi ning kui ma pilgu ookeanile pöörasin, võisin ta mustade ujumispükste järgi ära tunda.
Jeps, see on tema.

Nägin, et seal olid ka Ian ja veel 6 kutti. Mulle sobis küll.
Võtsin päikeseprillid peast, tõusin püsti ja ringutasin. Seejärel naeratasin Analeigh'le, kes endiselt mu rätiku kõrval kükitas.
"Läki," ütlesin talle entusiastlikult ning pistsin vee poole punuma.

SL #54: Kutsume seda sõjaks

Me lihtsalt vaatasime üksteisele intensiivselt otsa, kuid keegi ei teinud mingit sammu edasi. Ma ei tea, see .. tõenäoliselt pidi lihtsalt tulema õige moment.

"Tead, mul hakkab külm," Jason hõõrus oma käsivarsi ja vaatas mind. "Sul külm pole?" Ta osutas mu kergele pusale.
Ajasin huuled torru. "Peaks olema?"
Ta naeris. "Ju siis vist mitte. Aga ma eelistaks sisse minna,"

Jääda imetlema fantastilist järve ööüksinduses või järgneda oma eluarmastuse kutsele minna sisse? Jajah, kindlasti kõik valiks esimese.
Ta sirutas mulle käe ja taaskord ma põrnitsesin seda imestusega.
Apollo Bay on teda tõepoolest muutnud. "Maal võib kes tahes hea olla. Seal pole mingeid kiusatusi." Ent ma teadsin, et asi võis ka olla selles, et siin polnud Zacki. Ja kui polnud Zacki, oli ta alati teine. Alati rohkem .. inimene.

"Aitäh," sõnasin ma siiralt ja naeratasin lootusega, et seda on pimeduses ka näha.
Nägin vastuseks ta säravaid hambaid sähvamas, nii et tõenäoliselt ta nägi.
Kuni me ära olime, oli rahvas magama vajunud. Ausalt, vot see oli imelik. Ma arvasin ikka, et pidu kestab hommikuni või midagi. Kell oli alles kaks ja juba oli kogu ümbruskond vaikne.

"Tule, ma tahan sulle midagi näitama," sosistas Jason.
Mu silmad vilksatasid kiiresti enda käele, mis Jasoni pihus nüüd oli.
Mida..?
Ta ignoreeris mu hämmeldust - kui ta üldse seda tähele pani - ning juhtis mind enda järel Alasia venna tuppa. Imelikul kombel ei maganud seal keegi.

Jason istus diivanile ja patsutas kohta enda kõrval.
Kergitasin hämmeldunult kulmu, kuid ta tegeles parajasti laualt võetud IPadiga.
Tõmbasin ühe jala enda alla ning uudistasin, mida ta tabletist otsib.
"Tegelt või?" küsisin siis poolpettunult, surudes alla soovi silmi pööritada.

Ekraanil ilutses kiri "League of Legends", lühidalt LOL - mäng, mida meie poisid viimasel kogu aeg mängisid ja arutasid. Ma olin sellest juba reaalselt igalt poolt kuulnud.
"Näe, see on üliäge,"
Midagi inimesesarnast turvises ja mõõgaga lõi maha paar koletist ning liikus edasi. Jason liigutas IPadi ning elukas - tegelikult see vist tõenäoliselt oli inimene - muutis suunda.
Kallutasin "huvi" väljanäitamiseks pead.

Tegelikult mulle meeldisid arvutimängud. Ausalt ka meeldisid. Mäletan, et kui ma pisem olin, oli mul terve hulk igasugu sõjamänge, mida ma kogu aeg mängisin. Ausalt ka - need on ju nii ägedad! Minu isiklik lemmik oli "Warcraft II". Ma olin selline omamoodi tomboy. Mulle meeldis ronida puudel ja mängida poistemänge: püstolid, vibud, politsei jne. C'mon, ainult barbie'dest jääb väheks ju, tunnistage üles!

Kuid miks ma praegu erilist entusiasmi välja ei näidanud, oli tõenäoliselt selles, et ma polnud mänguga kokku puutunud ega osanud kuidagi kaasa mõelda. Vaadake, kuttidel on see asi, et kui nad oma mängudesse süüvivad, siis on neid sealt raske välja saada. Pealegi, kui neil on käed seal tööd täis, ei viitsi nad sulle kunagi mängu sisu seletada, nii et sa pead ise uurima. Ja kust ma oleks pidanud uurima, kui IPad Jasoni käes oli?

Rääkides hundist. Olin mõttesse vajunud, kui sellegi poolest tundsin endal noormehe pilku endal ning hetke pärast oli ta IPadi välja lülitanud ja enda kõrvale pannud.
"Ei meeldi?"
Prunditasin naeratades huuli.
"C'mon, see on nii äge ju!"
Vaatasin talle oo-kas-tõesti-pilguga otsa ja pomisesin: "Poisid,"

"Tüdrukud," tegi ta mind järele.
"Ei, tegelikult mulle täiega meeldivad arvutimängud, ausalt ka,"
"Ma näen jah," ütles ta ning vaatas mind mõtlikult.
Ja siis ma rääkisin talle. Rääkisin talle sellest, kuidas ma kunagi ammu ise selline segane arvutimängude fänn olin.

"Warcraft II? Tõesti?" Ta muigas. "See on ju iidvana,"
"Aasta 1996," näitasin talle oma teadmisi.
Ta muigas selle peale. "Tahad, ma näitan sulle III osa?"
Naeratasin nii laialt, kui suutsin, ja noogutasin entusiastlikult. "Suurima hea meelega,"
Jason avas uuesti IPadi ning juba nägin ekraani ilustamas tuttavaid, kuid samas uuenenuid pilte.
"Siin on palju ägedamad värgid," seletas kutt. "Näiteks rasse on lisandunud,"

Vaatasin teda lummatult. Nagu ma ütlesingi: kutid ei viitsi seletada, kui nad juba mängus sees on ning neil "megalt oluline võistlus" käsil. Aga kui sa neid viisakalt palud ja näitad, et sa kohe üldse midagi aru ei saa, on nad aldid sind aitama.
Öö Warcraftiga. Tõotab põnev olema.

*

Kuulsin kuskilt kaugusest kihisemist ja kortsutasin kulme.
Mis haldjatants mu magamistoas toimub?
Pind mu all liikus ja ma avasin äkitselt silmad.
Oota, mida?

Mu esimene reaktsioon oli diivanilt püsti karata. Seda ma tegin, kuid seejärel tabas mind kõik korraga.
Naeru kihistavad Alasia ja Cassie. Segaduses mina keset tuba. Ja unine Jason, kes endiselt rahulikult diivanil lesis.
Tohin ma end korrata? Oota, mida?!

Cassie pani käe suu ette ja köhatas. "Ma olen üpriski kindel, et sul oli mõnus öö, päikesekiir,"
Pöörasin end aeglaselt nagu filmis tema poole. Päikesekiir? Ah? Mida?
Keegi mu ees nipsutas sõrmi ja ma fokuseerisin pilgu taas enda ette. See oli Alasia.
"Kullake? Oled korras?" küsis tüdruk ja jälgis mu nägu.

Mõistus hakkas vaikselt pähe tulema ja ma taipasin, mis, kes, kus ja kellega.
"Ega te ei taha mulle öelda, et ma just .. veetsin öö tema kaisus Või pigem tema peal?" Osutasin kartlikult sõrmega nohisevale poisile, kes oli meile selja pööranud.
Tüdrukute näod muutusid taaskord murelikust salapäraseks.

"Me lootsime, et sina ütled meile,"
"Oh," libises üle mu huulte ja ma polnud kindel, kas ma peaks olema rõõmus või ehmunud.
Alasia viibutas kätt, et me talle järgneks. See oli hea idee, arvestades, et mul polnud aimugi, kui hea unega Jason oli.

"Niisiis," alustas Cassie, kui me ohutus kauguses olime. "Kuidas see siis nüüd juhtus ja miks me veel midagi ei tea?" Ta vaatas hetke Alasiale otsa ning nad pilgutasid mulle silma.
"Sest see .. me .. mina ei tea," Ma naersin närviliselt. "Me lihtsalt mängisime eile Warcrafti ja siis .. järgmisel hetkel olite teie seal toas itsitamas ja puha,"
"Äh, sa oled igav, Caro. Me tahame detaile,"

"No vaata. Seal on sellised üliägedad jaaniussikesed, keda sa saad erinevateks värvideks teha. Ning need puud liiguvad seal ja saavad ka vaenlasi peksta. Muidu need sõdalased on kõik naised ja väga seksikad. Surnud on ka suhteliselt ägedad. Kuigi noh, mõned on väga rõvedad, kuna on tehtud eri kehaosadest. Mitte just väga meeldiv. Inimesed ja orkid on ka muutunud. Neil on..."

"Caroline," Alasia vaatas mulle tõsiselt otsa. "Su jutt ei ole normaalne. Mida sa ajad?"
"No te tahtsite detaile ja ma räägin teile ju,"
"Detaile .. oh. Sa oled peast päris pudru hommikul,"
"Jah, ma vajan kohvi," nentisin, rõõmustades salaja, et ma ei pea sellest segasest olukorrast vähemalt kohe praegu edasi rääkima.

"Siis keedame kohvi," sõnas Alasia perenaiselikult ning läks kööki askeldama.
Enne kui Cassie mulle midagi öelda jõudis, põikasin ma tagasi pisikesse koridori ja lipsasin trepist üles.
Ja otsekohe põrkasin Jasoniga kokku.

"Hommik," pomisesin poolsosinal, poolenisti šokiseisundis. Ma polnud arvanud, et näen teda nüüd ja kohe.
"Hommikust," vastas ta endiselt uniselt ja sasis oma juukseid. Tegevuse lõpetanud, raputas ta "soengu" kinnitamiseks oma pead. Nägi välja metsikult seksikas.

"Sa kadusid ära," jätkas ta, ootamata mu järgmist kommentaari, millel polnud plaaniski tulla.
"Eh .. sa ei taha teada," naeratasin ma aralt.
Ta uuris mu nägu. "Ma ei küsiks muidu,"
"Teeme nii, et sa tahad kohvi kõigepealt,"

"Okei?"
"Jei," grimassitasin talle laia naeratuse ning palusin endale järgneda.

Varjud minevikust #1: Pilk minevikku

Jake, 5 aastat tagasi

Pagan. Kurat küll. Ausalt. Lihtsalt kuidas ma võisin.
Vaatasin, kuidas tema läheb direktori juurde, surub ta kätt, seejärel pöörab ümber, naeratab publikule - kuid ma olen suht kindel, et kindlasti mitte mulle - ja läheb oma kohale Jasoni kõrval.
Raisk. Lurjus. Kaabakas. Jätis. Seda sa oled, Evans. Mitte midagi head. Sa ei jõua kuskile sedasi, tead seda.

Jälgin tuimal pilgul inimesi, teades, et ma oleks pidanud tulemata jätma. Ent see oli siiski lõpetamine. See oli lõpp. Minu jaoks rohkem halvas mõttes kui heas. Kui teised kõik rõõmustavad, et lõpuks ometi saab keskkoolist ära, liikuda edaspidisesse ellu: kolida lõpuks ära sellest urkast, ülikool, pere, töö, karjäär... Ma teadsin täpselt, mida ma edaspidi teen. Erilist valikut nagu ei olnud. Täpsemalt polnud seda üldse. Ma ei kaevanud. Mulle sobis maffia. Sest hei! olge nüüd, eks. See oli midagi hoopis teistsugust. Jajah, hakake mulle loengut pidama selle kohta, kuidas ma tapan inimesi ja rikun teiste elusid. Kuid palun ärge unustage, et inimesed, keda ma tapan, on ainult "pahad", kes tapavad teid, tsiviilkodanikke, ja need, kelle elusid ma rikun, on kaotanud liiga palju, et enam midagi hoolida. Mõningaid inimesi ei saa parandada. Leppige sellega.

Mu peas sähvatas pilt Caroline'ist. Tema pisikest habrast keha ümbritses elevandiluukarva kleit, millele ta oli oskuslikult talje pealt paigutanud kitsa pruuni vöö. Tema kaela kaunistas kuldne merekarp.
Meri. Caro. Mälestused.

Caro oli riides lihtsalt, kuid maitsekalt. Puhvis kleitidega üleslöödud "iludused" ei saanud talle ilu poolest ligigi.
Vaatasin ta täna lokkidena seljale langevaid juukseid. Talle sobisid lokid. Talle sobis kõik. Ta oli perfektne. Kuid ta ei olnud enam minu. Miks? Sest ma olin idioot.

*

Nad olid armsad koos. Jah, see kõlab plikalikult. Ma nägin, kuidas osa tüdrukuid vaatas Carot kadedusega. Ilmselgelt. Tal oli kõik, mida ta vajas ja rohkemgi veel. Teadsin, et teda ootab ees helde tulevik. Täpselt selline, nagu ta kavatsenud on.
Kõik läheb täpselt nii, nagu ta soovib. Ta väärib seda. Ta on hea inimene. Perfektne.

Toetasin vastu metallpiiret ja lõpetasin šampust. Nägin, kuidas must auto veeres hoovi. Vaatamata pimedusele nägin numbrimärki ning mu sees hakkas möllama adrenaliin.
Töö. Lõpuks ometi.

Tagumine uks avati ja seal istuv mees viipas mulle. Mõtlesin, kui väga "äge" ja efektne oleks hetkel oma šampuseklaas vastu põrandat visata.
Järgmine kord.
Jätsin selle laua peale, rebisin lipsu kaelast ning tuhisesin saali.

Just siis, just paganama tol hetkel pidi ta mulle ette astuma. Ma vaatasin talle otsa. Tema vaatas mulle otsa. Jasonit polnud lähedal.
Ta silmad ei näidanud emotsiooni. Isegi viha mitte. Ma teadsin muidugi, et Caro ei pea pikka viha. Pealegi oli ta öelnud, et võib-olla kunagi annab ta mulle andeks. Ent samas ma teadsin, et kui annabki, pole mind enam siin. Pole seal, tema elus.

Saatsin talle veel viimase pilgu ja tuhisesin temast sõnagi ütlemata mööda. Teadsin, et kui avan suu, ei suuda enam peatuda. See aga ei viiks kuskile, oleks mõttetu. Ma võiksin end teha lolliks ja talle kõik ära rääkida, kuid mind oodati. Ning et see poleks midagi muutnud, otsustasin, et jätan selle nii, nagu ta oli. Nii oli kõigile parem.

Ma teadsin, et niipea kui olin silmakontakti katkestanud, ilmus sinna see, mida ma talle näidata ei tahtnud. Ma tahtsin, et ta teaks, kuid teadsin, et see oleks tekitanud ta silmadesse vaid küsimärgid, millele vastused oleks talle vaid haiget teinud.

Lipsasin lõpuks taas jahedasse õhtuõhku ja hingasin sisse. Külm õhk jahendas ka mu mõtteid. Ma suutsin taas kainelt mõelda. Kõndisin rahulikult autoni ning pugesin sisse.
"Sind suunatakse ümber," sõnas Charlie ja pani suitsu ette.
Ma vihkasin suitsulõhna, kuid ta ei teadnud seda ja sa ei hakka siiski oma bossile etteheiteid tegema, isegi kui oled vaid sammu temast tagapool.

"Ümber?" kordasin viimast sõna. Põrnitsesin enda ette. Asusime teele.
"Melbourne. Seal on suurem jõuk. Vabanda," Charlie peatus korraks ja puhus välja suitsupahvaku. Proovisin hingata õhku väiksemate kogustega.
"Ma väljendusin valesti. Nad kavatsevad sulgeda selle siin. Mendid said haisu ninna. Me peame lõpetama. Osa jään siia muidugi. Klubi peab alles jääma, muidu on kahtlane. Aga enamus sõidab ära,"

"See tähendab, et..?"
"Sa saad suurema jõugu enda alla nüüd, jah,"
"Whoa," suutsin vaid öelda. Mitte et ma nendega hakkama ei saaks. Muidugi ma võisin saada. Mul oli nüüd liiga palju emotsioone, millest lahti oli vaja saada. Suunata mujale.

"Oled nõus?" Charlie vaatas mulle ootavalt otsa, kuigi teadsin, et ta teab, et ma nõustun.
"Muidugi," kinnitasin ta mõtteid.
Vaatasin aknast välja. Hoonet ei olnud enam peaaegu üldse näha. Kuid ma teadsin, et ta on seal. Muidugi ta oli. Lõbutses oma sõbrannade ja eluarmastusega. Tegi seda, mida ta vääris ja tahtis.
Ma ei näinud teda enam, kuid ma endiselt tajusin teda Ta oli mu südames ja mõtetes, mu keha endiselt mäletas tema oma.

"Siis tere tulemast uude ellu, Jake,"
Noogutasin.
Uude ellu. Ellu ilma Caroline'ita.
Tead, tüdruk, sa jääd ikkagi igavesti mu süsteemi. Tahad sa seda või ei. Ma olin idioot, et lasin sul minna. Ma oleks võinud õppida ja panna sind jääma.

Kuid nüüd .. hüvasti, mu kallis. Hüvasti, Caro. Hüvasti, mu arm.
Tervist, maffia, mu uus eluarmastus.

***

Olevik


Olin seda otsinud pikemat aega. Kirg, iha, rahuldus. Ei mingeid tundeid, ei mingeid emotsioone - lihtsalt seks. Nagu ajal enne teda. Mitte miski ei omanud tähtsust.
Ma kaotasin ta omaenda rumaluse ja egoismi tõttu ning nüüd ma pidin maksma. Tagasiteed polnud.

"Hei, ilus poiss,"
Tõstsin pead ja vaatasin blondi kooginäoga tüdrukut enda ees. Ta ei saanud olla vanem kui 18, isegi meigiga.
"Otsid midagi?" Tema üks käsi oli posti ümber, samal ajal kui teine liikus mööda tema keha - alustades ta rindadest ja liikudes allapoole.

Ta oleks võinud isegi graatsiline olla, polnuks ta prostituut, käis mõte läbi mu pea. Ma vaatasin ta pealaest jalatallani üle ja tundsin iha oma alumises osas. Ei muud, ei mujal
Ilma meigi ja riieteta oleks ta olnud noor kena neiu. Kuid elu ei tea halastust. Ta oli viidud äärmusteni ning see oli eluviis, mille ta valis.

Ma ei tulnud siia selleks, et haletseda ja leida sügavust igas prostituudis. Vähemalt mitte seda sügavust. Mu tumedam pool tõusis äkitselt esile. Ma tundsin vajadust end välja elada.
Sirutasin käed välja ja tõmbasin tüdruku endale sülle.

"Oojaa, ma otsin midagi," sosistasin talle kähedalt kõrva. Ta võpatas mu äkilise tujumuutuse peale, kuid lasi siis taas vabaks.
Ta oli sellega harjunud. Ta oli kõigega harjunud.

Liigutasin käsi mööda ta külgi, jalgu ja reite sisekülgi. Ta hingas sügavalt sisse, kui mu sõrmed olid kiuslikul kaugusel ta intiimtsoonist.
"Äkki hangime toa?" küsis ta kähiseva häälega, olles ilmselgelt erutunud.
"Ei," ütlesin kindlalt.

Vaatasin üle ta palja õla baarmenile otsa ja nipsutasin sõrmi.
"Vabasta ruum," ütlesin vaid huultega.
Noormees noogutas ja lülitas muusika välja. Teenindajad teadsid, mida see tähendas, nii et haarasid oma kliendid ja kadusid ruumidesse. Ruum oli valmis.

Tüdruk naeratas mulle. Tema silmad peegeldasid mõtet, et ta oli nii eriline, kuna ma käskisin kõigist vabaneda lihtsalt selleks, et teda siinsamas panna.
Ta ei olnud. Ma lihtsalt vajasin midagi teistsugust.

Ta lähenes mulle enda arvates "seksika kõnnakuga" ja pani oma käed mu kaela ümber, lastes neil rännata mu õlgadele.
Haarasin talt nii tugevalt ümbert kinni, et ta kiunatas, ja surusin vastu baariletti.
Ta oli aldis sinna peale istuma, ajas oma jalad laiali ning toetas käed mind oodates letile. Ma tulin lähemale, haarates talt kõvasti ümber piha ja hammustades valusasti kaelast.

Ta keha muutus äkisuse peale jäigaks, kuid ta ei karjunud valust. Nagu ma mainisingi, oli ta sellega harjunud. Mu käed liikusid ta alumise osa poole ning ma nägin tema silmist, et ta oli kindel, et tema saab rahuldatud.
Vale mees, mõrd.

Äkitselt olin ta tirinud letilt maha ja surunud karmilt vastu selle seina.
"Me teeme seda minu moodi, tibu," sosistasin ta kõrva, hoides teda ühe käega paigal ja avades teisega püksilukku.

SL #53: Järve ääres

Peale sööki me jõudsime natuke mängida võrkpalli, kuna polnud veel pimedaks läinud. Aga hämariku saabudes olime kõik gruppideks jagunenud: osad jõid endiselt verandal, osa istus rannatoolidel, osa tegeles millegagi sees ja osa, kus ka mina ja Jason olime, istus lõkke ääres.

Oli hea olla vabas õhkkonnas, ilma igasuguste kooli- ja muude muredeta, ning lihtsalt nautida elu.
Lõkke praksumine ja selle soojus rahustas mind alati maha ning mu suureks üllatuseks oli Jason istunud samale pingile, mis minagi.
Ta oli Apollo Bays .. teistsugune. Ma ei teadnud, mis juhtunud oli, aga see, kuidas meie suhtlemine oli muutunud .. kuidas me olime muutunud nii lähedaseks.

Lõkke ääres oli pisike, umbes 10 inimesest koosnev seltskond. Kuna asjasse oli segatud veidi alkoholi, oli juba päris hilja ning kõik olid vabaks lasknud, otsustasime rääkida, mida üksteisest arvame. See ei läinud siiski väga isiklikuks, nii et oli meeldiv kuulda, et inimesed suhtuvad sinusse üldjuhul sõbralikult.

Sirutasin end lõkke poole ja kohendasin paari halgu.Mu käed olid otse lõkkes, kuid imelikul kombel ma ei talunud selle kuumust.
Küll aga ehmatas mind Jason oma hoolivuse ja sõnadega.
"Kuum ei ole?" Jasoni hääl kõditas mu kaela, tuletades taaskord meelde tema lähedust.

Lõkkekuumus pole mingi kuumus, kui midagi sellist juhtub?
Vaatasin üle õla talle otsa ja naeratasin. "Ma millegipärast ei taju seda,"
Sirutasin selja taas sirgeks ning avastasin äkki, et me Jasoniga istusime täiesti külg külje kõrval: meie puusad puutusid isegi kokku.

Wow. Vot nüüd see on tõepoolest väga .. huvitav. Aitäh.
Ning mingi hetk me lihtsalt eraldusime kuidagi sellest seltskonnast. Me jäime füüsiliselt paigale, kuid olime alustanud kahe inimese vestlust ning keegi ei proovinudki selles osaleda, nii et meil oli seal väike privaatne mullike.

"Lõke hakkab kustuma," kuulsin mõne aja pärast Joshi häält kuskilt kaugusest.
Ning et ma polnud nii ammu lõket teinud ega puid tassinud, tekkis mul kohutav tahtmine seda teha.
Tõusin püsti ja teavitasin, et toon need puud kohale.

Muidugi mina romantikuna lootsin, et ta tuleb mulle sinna kuuri järele. See oleks olnud .. huvitav. Kuid ta oli ilmselgelt liiga Jason ega teinud seda.
Võtsin sületäie puid ja kõndisin välja.

Lõkkeseltskond oli väiksemaks jäänud - inimesi oli vaid viie jagu. Ma olin juba maha istumas, kui avastasin, et minu jaoks muutub seal palavaks. Jah, Jason oli endiselt seal ja ma oleks olnud nii õnnelik veeta temaga aega, kuid ma pidin ka distantsi hoidma, kas pole? Sest me polnud siiski koos või midagi.

Olin eelnevalt teinud veidi uurimist Alasia maja juures ning teadsin, et ta maja asus suurepärase järve kaldal. Vähe sellest, et tal oli meri vaid kilomeetri kaugusel, siis veel ka see järv otse maja juures .. puha paradiis. Juurdeehitatud kai peal oli kindlasti mõnus istuda ka muul ajal ööpäevast, kuid öösel oli see eriti maagiline. Päike oli juba loojunud ning vaatepilt seetõttu oivaline. Ma lasin end veel rohkem vabaks, keskendusin hingamisele ja...


"Tohib liituda?" küsis keegi, kelle ma küll väga kiiresti ära tundsin.
Ja kuidas olekski võimalik, et ma seda ei teeks? "Jah, muidugi," Kui armas.
"Miks sa siin üksi oled?" küsis ta ja võttis mu kõrval istet.
Tahtmatult märkasin, kui lähedal ta mulle oli. Meid lahutasid kõigest mõned sentimeetrid. Põhimõtted, mu armsaim? sähvatas korraks läbi mu pea, kuid mulle tuli meelde, kuivõrd see kõik muutunud oli. "Sa ju tead, mulle meeldib üksindus,"

Ning tol hetkel mõistsin ma, kuivõrd me mõlemad selle ajaga - nende 2,5 aastaga - muutunud olime. Kuigi tegelikult tundus, justkui oleks möödunud palju rohkem aastaid.
Ning kuidas kõik muutunud oli!
Algas tühisest meeldivusest ja nüüd .. ohjah, ma taaskord unustasin, et ta pole päriselt minu oma.

Igatahes, jah. Nüüd tagantjärele mõeldes -  kui tühised ja mõttetud olid need meie vestlused alguses. Ma olin nii häbelik... Millal see kõik küll muutuda jõudis?
"Üksindus on nagu dieet - lühiajaliselt kasulik, kestma jäädes eluohtlik,"
Olin juba valmis vastama, kuid siis mulle tuli meelde, et olin seda lauset kunagi msnis kasutanud. Veel natuke ja ma oleksin suud imestusest maigutama hakanud.

"Ma näen, et sa oled üllatunud,"
"Eem .. jah. See oli mul msnis mingi aasta tagasi! Kuidas sa .. Oih, tobe mina. Sa raudselt ei võtnud seda sealt .. Ma..." Loll, loll, loll!
"Tegelikult .. on see sealt küll,"
Mii-da? "Sa ajad mind vaid rohkem segadusse,"

"Sorry. Msni pealkirjad, tead küll,"
"Um .. nii, jah. Miks sa selle meelde jätsid?"
"Ma jätan meelde asjad, mis minu kohta käivad. Ärge arvake, et te, tüdrukud, olete ainukesed, kes kõiksugu asju meelde jätavad. Ja noh .. tundus, et su alakad on megatihti minu kohta,"
"Sa loed neid?" Wow. Üks suur WOW.

"Suht pidevalt. Need on .. huvitavad..," Ta vaatas mulle otsa ja kui ma endiselt üllatunult teda vaatasin, jätkas ta: "Okei, see oli piinlik nüüd."
"Eh .. ma arvan, et kui kellelgi peakski piinlik olema, siis minul, sest see on tõsi. Et need sinu kohta käivad, st. Aga...."

"Aga mis?"
"Nii et sa siiski märkasid. Ja sind veel huvitab ka?"
"Mis selles nii uskumatut on?"
"Lihtsalt sa .. ei näita oma hoolimist nii palju. Ei reageeri nagu nendele või nii,"

"See, et ma ei reageeri, ei tähenda, et ma ei hooliks,"
"Nii et sa hoolid," pomisesin ma pigem iseendale. Naeratasin vargsi. "Kuid miks sa siis ei reageeri?"
"Alati ei pea reageerima,"
"Sinu arust," sõnad lipsasid mu suust kiiremini välja, kui jõudsin taibata, et ütlen oma mõtte valjusti välja. Oih.

"Oh, Caro, palun ärme alusta algusest," Jason vaatas mulle reaalselt anuva pilguga otsa.
Kuidas ma jumaldan tema silmi... "Okei, sorry, jälle mina ja minu .. mõtlemine. Ülemõtlemine, ma tahtsin öelda. Okei, räägime hoopis .. näiteks, miks sa siia tulid?"

"Kui see sind nii väga häirib, võin ma ju ära ka minna," Ta teeskles püstitõusmist.
"Ei!" karjatasin ma ning see kajas vastu, kuna järve ääres oli palju vaiksem, kui Britti juures. Taaskord, enne kui jõudsin mõelda, haarasin ta käest, et ta taas mu kõrval istuks. "Jää minuga," sosistasin.

"Ära muretse, mul polnud plaaniski ära minna,"
Eemaldasin kiiresti oma käe, kui ta maha istus. Isegi mitte selle tõttu, et tundus, nagu oleksin avatud elektrijuhtmest haaranud, vaid pigem selleks, et talle see vastumeelne ei oleks. Muidugi ta on ka kaugemale, läinud, aga...
Ära vihasta oma "armsamat".
"Nii et siis, miks ma siin olen," sõnas ta just siis, kui kavatsesin seda taas küsida.

Kui sa oled Edward Cullen, siis see ei meeldi mulle. Kui sa aga tõesti mäletasid seekord, et ma küsisin midagi, siis see toob sulle plusspunkti.

"Ütleme nii, et ma väsisin sellest lällavast rahvast ära. Isegi Jack on täis. Kui sa ära läksid, läks väga läbuks ära. Sa tundud olevat ainuke, kes..."

Kergitasin oma siidripurki, tõestades, et ma siiski olin joonud. "Aga ära arva, et ma täis olen. Mulle ei hakka alkohol nii kergesti pähe. Mitte et mulle meeldiks täis olla.

"Miks sa siis seda teed?"
Jälle see küsimus. "Maitse on hea..." Nii, et sa jälle seda küsin, teen mina uue katse. "Proovida tahad?"
Mõte sellest, et ta puudutaks huultega sedasama purki, kust ise joonud olin ja peale teda joon, tekitas uusi värinaid. Mõtlesin, kas see ületaks selle, kui ta huuled mu põske puudutasid...

* See polnud see Micha idee, kui Jason tema lehest koopia tegi, pean ma ilmtingimata Micha lehe saama, sest tema on seda puudutanud, või peaaegu sama Chantali ideoloogia, kui me esperantos niisama lollitasime, ja poistel markerit vaja läks.
"See on nüüd tema lõhnaga läbi immutatud," oli Chan öelnud, kui markeri tagasi sain. *

Ei, seekord on asi .. intiimsem. Mis sest, et ka see kõlas kahtlaselt. Ohjah, liiga kahtlaselt.
"No sa võid ju anda," vastas Jason minu suureks üllatuseks.
Ulatasin talle oma purgi, kust ta suure (!) lonksu võttis.
"Pole tal viga midagi," kostis ta seejärel, kui oli joogi oma kurgust alla kulistanud.

"Mida sa veel proovinud oled?" küsisin niipea, kui ta mulle purgi tagasi ulatas, ja proovisin taaskord ignoreerida värinaid, mida tekitasid tema sõrmed, kui puutusid joogi tagasiandmisel minu omade vastu. Ma parem ei hakka mõtlemagi, kas see oli kogemata või mitte. Nagunii keegi ei tea.
"Viina on kodus pakutud, kuid see on liiga rõveda maitsega,"

"Yeah, täpselt. Hakkab kergesti pähe ka."
"Oled sa kunagi purjus olnud?" küsis ta siis.

"Mkm," raputasin pead. "Ma ei näe selles mõtet. Jood end täis, laamendad ringi ja ärkad hommikul mälukaga. Tänan väga, piisavalt selliseid klassikaaslasi nähtud."
"Sama,"
"Jah. Oota korra..." Mulle tuli midagi meelde ja tema sõnad .. need olid liiga vastumeelsed sellele, mida ta teinud oli. "Sa pole kunagi täis olnud?"

"Ei, muidugi mitte. Caro, sa ju tead minu alkoholitarbimisprintsiipe,"
"Kas sa mäletad Joshi teist pidu?"
Ta kulmud koondusid ninajuurel, kui ta seda meenutas. "Mis sellega?"
Hingasin pahinal välja. "Sa ütlesid, et pole kunagi täis olnud, aga .. sa .. me .. magasime ühes voodis,"

Vaatasin talle kogu aja otsa, kuid kui need sõnad üle mu huulte libisesid, pöörasin pilgu kiiresti enda ette järvele. Samuti võtsin suure lonksu siidrist, et ei peaks praegu kohe midagi vastama.
Ta ohkas. "Caroline, ma ei taha, et sa seda teemat jälle tõstaksid... Ma ju palusin,"
"Ma tean, Jason, ma lihtsalt..."

Ja see moment oli nii ideaalne .. see päikeseloojang, see järv, tema mu kõrval .. tema huuled nii lähedal...
Ma teadsin, et ta ei tee seda. Ja kui hästi järele mõelda, siis ma eelistanukski seda, mida ta järgmisena tegi.
Seletus, yay, yay, yay.
"Ma arvasin, et sa unustasid või midagi .. aga ma eksin sellega kogu aeg. Sina ei unusta midagi,"
Ta naeratas mulle armsalt ja ka minagi olin sunnitud naeratama.

"Ma .. tol korral ma .. ma ei olnud purjus, jah. Ma lihtsalt .. see, kui me kogu öö üleval veetsime, et lihtsalt rääkida .. ja siis sa vajud nelja paiku ära .. ma tahtsin .. ma ei tea, seda on raske seletada. Võib-olla tuleks alustada sellest, et ma ei tahtnud, et sa diivanil magaksid. Nii et ma lihtsalt võtsin su sülle ja viisin üles voodisse .. ja ma olin juba valmis lahkuma, tegelikult ka .. Aga siis sattus mu pilk sinu täiesti rahulik, ingellik olek-" Ta nimetas mind ingellikuks?! Whoa. "Ma pole kunagi niimoodi tundnud, aga tol hetkel .. ma tundsin vajadust sind kaitsta. Ma ei tahtnud sind sinna üksi jätta, isegi kui polnud mingit ohtu .. mm," Ta piidles mind. "Kas see tundub liiga friigilik?"

Olin teda nii kuulama jäänud, et ei jõudnud isegi kohe reageerida.
"Ei, üldsegi mitte," Mu sõnad olid vaid sosin. "Jätka,"
Ta muigas, pööras pea järve poole ja täitis mu soovi: "Ja kui ma seal su kõrvale heitsin, siis sa pöörasid end automaatselt ümber ja panid käed ümber minu .. ning ma noh, ei tahtnud su und segada ja lõpptulemusena vajusin ise ka ära,"

(fotod: esimesed kolm pilti)

Varjud minevikust: Proloog

Ma kunagi ütlesin, et ma ei lähe enam kunagi tagasi. Ma ütlesin, et ma ei korda kunagi sama viga. Ei seda, et ma taas seon end maffiaga, ega seda, et ma olen taas temaga.
Ma arvasin, et temataolised inimesed ei muutu. Kuid see on vale. Kõik inimesed muutuvad. Ja tegelikult oli see vaid tema pealispind. Sees oli ta õrn ja tundeline inimene, kes pidi ellujäämiseks olema keegi teine.
Maffia aga .. see on ohtlik, eks?! Tapmised ja jahtimised ja ohtlikud katsumused .. kuid ta õpetas mulle selle sisemust. Ning alguses ma ei pidanud tegema midagi, mida ma ei tahtnud. Ta poleks mind kunagi sundinud tegema midagi, mida ma ei tahtnud. Kuid tuli välja, et ma olin selleks mõeldud. Et maffia oli mu eluarmastus. Mitte kumbki neist kuttidest. Vaid hoopis maffia. Ma olin selle jaoks loodud.
Ja teate, mida nad ütlevad? Teine kord pole see enam viga. Teine kord on see valik.

***


"Sa oled piisavalt harjutanud tänaseks," lausus Jake ja tahtis revolvrit mu käest ära võtta.
Peitsin käe selja taha, teisega lükkasin kõrvaklapid allapoole. "Aga ma tahan veel!"
"Padrunid on otsas,"
"Pane siis juurde, teil on ju neid," nõudsin ma.

Ta ohkas. "Caroline..."
Prunditasin tusaselt huuli, kuid sirutasin käe tema poole.
"Kui sa nii väga tahad, siis on midagi, mida me saame teha," pomises ta mõtlikult, võttes padrunikesta välja.

"Jah?!" Võin kihla vedada, et mu silmad põlesid.
Jake pistis revolvri, millega ma ennist tulistasin, kabuuri, mis tal vööl rippus, ja võttis teise välja. Sellel oli minu jaoks westernlik ilme. Ta ulatas selle mulle.
Surusin selle vastu rinda nagu ei-tea-mis reliikviat.

"Noh?" küsisin ootusärevalt.
"Pane see oma pea juurde,"
"Mi.. mida?"
"Tee, nagu ma käsin, Caro," sõnas Jake teravalt läbi hammaste.

Tegin nagu kästud ning teadsin, et endise sära asemel peegeldub mu silmist šokk ja hirm.
"Ma loodan, et sa oled vene ruletiga tuttav, mu tüdruk," lausus Jake mõtlikult ja kallutas pead.

SL #52: Poisid...

Toksisin rahulolematult jalaga vastu maad.

Tõepoolest. Ma võtan tagasi kõik oma sõnad tüdrukute aegluse peale. Kui keegi poistest peaks kunagi veel tüdrukute kohta ütlema, et neil läheb enda kordaseadmisega liiga kaua aega, siis ma virutan neile pesapallikurikaga. Täiesti ausalt.

Kui varem oli kaklus selle üle, kuhu me sööma lähme, siis nüüd läks poistel hulk aega, kuni nad otsustasid, mida nad süüa tahavad. Ma kohendasin muudkui kotti oma õlal, sest see oli raske ja hakkas hõõruma, arvestades aega, mida ma ootama pidin. Otsustasin juba minna kohti võtma, kui avastasin, et poisid olid ära tellinud ning kohtadele suundunud.

Raputasin poolvihaselt pead. Aitäh, et mulle ka ütlesite.

"Mida teile?" naeratas mulle teenindaja.

"Ee...," Mu pilk eksles kellale ja ma avastasin, et olin söönud ligi kuus tundi tagasi, kuid tänu poiste otsustusvõimetusele oli mu söögiisu läinud. Lasin pilgul uitada mööda letti. "Üks juustukook palun. Ja sidruni Nestea,"

Sain oma "toidu" kätte ning liikusin poiste juurde.

Kas see peaks olema mingi vandenõu või..? Nagu täiesti-täiesti ausalt? Miks mu elu üha rohkem mingit filmi meenutab? Või siis pigem seebikat. Okei, mida iganes.

Soovisin poistele head isu, jättes oma kodinad tooli kõrvale ja maandudes ainukesele vabale kohale, mis - te võite eeldada - oli Jasoni kõrval. Täiesti mindblown, kas pole? Ma isegi ei proovi enam ja see lihtsalt juhtub.

"Proovid erinev olla?"
"Huh?"
"Noh, et ei võta praadi ja nii,"
Pööritasin silmi. "Ma ei taha süüa,"

"Ja Nestea?"
"Mis sellega on?"
"See on sidruni. Meil kõigil on virsiku,"
Nagu tegelikult ka?! Mis teil hakkas nüüd? See pole isegi naljakas. "Te olete imelikud," sõnasin ma, kuigi mu huuled olid kaardunud naeratuseks.

Tegelikult oli poistega siiski tore aega võtta. Muidugi, ma armastasin oma sõbrannasid, kuid tüdrukutega on asi see, et enamasti räägitakse poistest ja tõenäoliselt klatšitakse kedagi taga, aga kuttidega .. noh, kuttidega saad sa nautida nilbeid nalju või näiteks mingit autode teemat või arvutimänge .. see on vaheldusrikas, kas teate.

"Cassie, sweetheart," kilkasin ma, nähes meile lähenemas tuttavat kuju.Tormasin teda kallistama - nagu meil tüdrukutega ikka kombeks oli - ning ta sosistas mulle kõrva: "Sa ikka jätkad oma unistuse elluviimist,"

"Ma isegi ei proovi enam - see lihtsalt .. juhtub," sõnasin talle vaikselt, enne kui taas oma armastatud kohale maandusin. Tõmbasin kõrvallauast tooli, asetades selle enda kõrvale laua otsa. "Tahad süüa ka?"

Tüdruk kehitas õlgu. "Nah, jätan vahele,"
Keskendasin oma tähelepanu taas lauale ja..."Ausalt, kutid?"
Jõllitasime Cassie'ga seda "ehitist", mille poisid meisterdanud olid: nad olid võtnud kõik pudelid ja klaasid ning need üksteise otsa pannud.
"Ja mis siis, kui see ümber kukub?" küsis Cassie ja osutas sõrmega konstruktsioonile.
Nad naeratasid rahulolevalt. "Midagi siin ei kuku ümber,"

Kui me olime ära söönud, oli möödunud .. paar tundi. Avasin just suu mainimaks, et me võiks liikuda hakata, kuid siis helises mu telefon.
"Um, jaa?" teekslesin tõsist häält.
"Caro .. kus kuradi kohas te olete?" Alasia hääl polnud otseselt kuri, aga ta oli väga .. mures, ütleks ma isegi.

"Café 153,"
"Kas te mingi 3 tundi tagasi ei pidanud rannas olema?"
"Pidime küll," sõnasin ma tõsiselt ja vaatasin poistele otsa. "Aga mõned siin ei suuda kunagi ära otsustada, mida nad tahavad,"

Arvate, et poisid manasid ette mingid näod stiilis "meil on kahju"? Kindlasti mitte. Nende näod õitsesid naeratustes - nad olid endaga megarahul. Raputasin selle peale vaid pead.
"Ma arvan, et me enam tulema ei hakka. Kell on kuus siiski,"
"Ee .. ma arvan küll jah. Ma arvan, et me jõuame enne teid koju, hakkame ise ka liikuma kohe,"

"Okei, ma ei tea, kas me liigume. Vist küll. Keegi muidu vahepeal veel kohale jõudnud?"
"Jaa, Cyle ja Joe on mu pool. Poole tunni eest jõudsid umbes,"
"Okei. Aga kuule, näeb siis. Me hakkame vist vaikselt sättima,"
"Teem nii, tsau,"

Hüüdsin talle "tsau" vastu ja panin kõne ära. "Niisiis. Hakkame minema? Meil on liha vaja osta?"
"Meil?" küsis mu üllatuseks Cassie ja mitte keegi poistest.
Kallutasin pead. "Me ostame ju mingi suurema paki, kas pole?" Naeratasin laialt, kui poisid mulle noogutasid. "Aga kui te olete valmis omadega, siis me võiks liikuda,"

*

Jumala eest. Ei. Ei, ei, ei. Palun ärge öelge, et see on see, mida ma mõtlen. Palun ärge öelge,  et nad...
Kuid nii see oli. Universum ei kuule su "ei"d. Sa pead ütlema ainult jaatavaid asju. Sest muidu see kõik juhtub. Me olime kohale jõudnud enne rannaseltskonda ja ma muidu oleks õnnelik olnud, kui .. kui Cyle ja Joe pilves poleks olnud.

Ja teate mis? Ma muidugi otsustasin juba ammu enda jaoks ära, et ei tarvita mingeid narkootikume, aga, inimesed, võtke mõistus pähe ja ärge ka tehke seda! Te ei kujuta ette, kui kohutav see olla saab...

Nad käitusid nagu sead. Kui Joe oli veidi normaalsem, siis Cyle .. Cyle oli täiesti-täiesti metsas. Ta reaalselt röhitses, patsutas ennast nagu mingi loom - ahv oleks liiga ebaviisakas öelda, kuigi nii see oli - ja lihtsalt .. vaadake, mulle meeldisid Cyle ja Joe. Nad olid need toredad inimesed, kes klassi alati lõbustasid. Kuid ma polnud kunagi neid sellisena näinud, ja see külg, mida ma nüüd nägin, šokeeris mind.

Poisid olid oma telgid välja pannud ning ma olin lasknud neil ka ping-pongi laua välja võtta - oli ju neid vaja kuidagi "lõbustada". Endal oli plaanis sulgpalli mängida, kuid otsustasin Joe ja Cyle'iga kaklemisest loobuda, kuna see oleks mõttetu olnud. Selle asemel näitasin Cassie'le, kus ta oma asjad saab panna ja käisin niisama ringi, vaadates, mida teha võiks.

Olin avanud oma siidri ja toetasin vastu aialauda Jasoni ja Iani kõrval.
"Miks nad nii kaua mängivad..?" pomises Jason enda ette.
"Eks sa mine proovi neile midagi öelda," sõnasin lohutavalt.
"See on täiesti masendav," vastas ta.

"Jah," nõustusin lihtsalt. "Ma ei saa aru, miks see vajalik on, kui see nii rõve on,"
"Inimesed lihtsalt on sellised, kas tead. Arvavad, et kui nad noored on, siis nendega ei juhtu midagi. Et nad võivad kõike proovida. Et on vaja kõike proovida,"
Jälgisin vastikusega platsi ning mõtlesin, et peaks proovima. Peas oli küpsenud mõnus plaan.

"Cyle?" katsetasin ma teist korda poisile lähenedes.
Ta vaatas mulle fookusist väljas silmadega otsa. "Caro, kullake,"
Naeratasin talle. "Tahaksid sa mulle ka reketit anda? Tahaks ka mängida,"
Ja minu suureks üllatuseks teine kord see töötas. Ta ulatas mulle reketi ja viipas Joe'le, et too mulle ka teise tooks.
Wow. See oli nüüd küll lihtne.

Otsisin silmadega endisest kohast Jasonit, kuid seal oli järel vaid Ian. Kortsutasin kulmu ja vaatasin rohkem ringi.
Ahah, seal sa oledki, kallikene. "Jason?" hüüdsin ma poisile, kes hoovis ringi käis. Ta vaatas mulle otsa ja ma viipasin talle reketitega. "Mängida tahad?" naeratasin talle kutsuvalt, endal süda metsikult pumpamas. Kuid minu üllatuseks oli Universum mulle armuline.
"Oh, super, sa said neilt kätte need? Sul on annet, tüdruk,"

Ja teate, kui lõbus see oli? Mängida oma armastatuga sulgpalli - te naerate ja veedate aega toredasti koos ja kõik on nii hästi ja ...
"Oh my god!" kiljatasin ma, takerdudes Joshi telgi nööridesse ja lennates selili kogu kupatuse peale.
Mõnus õhtune sinine taevas, oli äkiline mõte mu peas, kui ma seal paar sekundit lamasin. Ma ei olnud kindlasti midagi murdnud, mul ei olnud isegi valus. See oli naljakas olukord tegelikult.

"Oled sa elus seal?" kuulsin äkki Jasoni häält kaugusest.
Nii hooliv lihtsalt. "Sõltub, kas sa räägid minust või Joshi telgist,"
Ta nägu ilmus mu kohale. Ohsajuudas. "Ma muretseks su pärast ikka rohkem,"
Naeratasin talle sarkastiliselt. Jajaja, kindlasti, kallim.

Pilgutasin arusaamatult silmi, kui ta mulle käe sirutas.
Ausalt? Ta teeks seda?
Sirutasin talle siiski käe vastu ja ta tõmbas mu üles.
"Oh, rahu," sõnas ta ja ta käed pingutusid mu seljal, kui ma peast haarasin kerget pööritust tundes. See oli äkilisest püstitõmbamisest.

"Oled korras?" küsis ta hoolivalt ja ma vaatasin talle otsa. Tema pruunidesse soojadesse silmadesse ja siis vilksas mu pilk ta huultele, lopsakatele ja väljakutsuvatele, ja...
"Caro?" kuulsin oma nime kuskilt kaugusest, kuigi Jason oli minust käeula.. tähendab, ta oligi põhimõtteliselt mu käte vahel.

"Ah?" küsisin ma, toibudes uuest pöörituslainest, mis seekord polnud üldse seotud äkilise püstitõusuga. "Jajaa, ma olen korras,"
Ta naeratas mulle kavalalt. "Kindel?"
Huvitav, kui ma ütlen "ei", kas sa siis viid mind kuskile voodisse? Pigem ei, sest sa oled Jason. "Jaa, suhteliselt. Näe, kas mittekorras inimene saaks seda teha?" Keerutasin paar ringi mööda rohuplatsi.

"Tõenäoliselt mitte," lausus ta ja vaatas mind mõtlikult. "Tahad veel mängida?"
Jõllitasin oma reketit ja mul tekkis tahtmine see lihtsalt selja taha visata. Aga ma olin viisakas inimene.
Jah, olin.

Raputasin pead. "Mulle aitab. Pealegi, teised on ammu siin juba. Me võiks grillima hakata,"
Jason naeratas mulle. "Jah, süüa tahaks juba küll,"