SL #54: Kutsume seda sõjaks

Me lihtsalt vaatasime üksteisele intensiivselt otsa, kuid keegi ei teinud mingit sammu edasi. Ma ei tea, see .. tõenäoliselt pidi lihtsalt tulema õige moment.

"Tead, mul hakkab külm," Jason hõõrus oma käsivarsi ja vaatas mind. "Sul külm pole?" Ta osutas mu kergele pusale.
Ajasin huuled torru. "Peaks olema?"
Ta naeris. "Ju siis vist mitte. Aga ma eelistaks sisse minna,"

Jääda imetlema fantastilist järve ööüksinduses või järgneda oma eluarmastuse kutsele minna sisse? Jajah, kindlasti kõik valiks esimese.
Ta sirutas mulle käe ja taaskord ma põrnitsesin seda imestusega.
Apollo Bay on teda tõepoolest muutnud. "Maal võib kes tahes hea olla. Seal pole mingeid kiusatusi." Ent ma teadsin, et asi võis ka olla selles, et siin polnud Zacki. Ja kui polnud Zacki, oli ta alati teine. Alati rohkem .. inimene.

"Aitäh," sõnasin ma siiralt ja naeratasin lootusega, et seda on pimeduses ka näha.
Nägin vastuseks ta säravaid hambaid sähvamas, nii et tõenäoliselt ta nägi.
Kuni me ära olime, oli rahvas magama vajunud. Ausalt, vot see oli imelik. Ma arvasin ikka, et pidu kestab hommikuni või midagi. Kell oli alles kaks ja juba oli kogu ümbruskond vaikne.

"Tule, ma tahan sulle midagi näitama," sosistas Jason.
Mu silmad vilksatasid kiiresti enda käele, mis Jasoni pihus nüüd oli.
Mida..?
Ta ignoreeris mu hämmeldust - kui ta üldse seda tähele pani - ning juhtis mind enda järel Alasia venna tuppa. Imelikul kombel ei maganud seal keegi.

Jason istus diivanile ja patsutas kohta enda kõrval.
Kergitasin hämmeldunult kulmu, kuid ta tegeles parajasti laualt võetud IPadiga.
Tõmbasin ühe jala enda alla ning uudistasin, mida ta tabletist otsib.
"Tegelt või?" küsisin siis poolpettunult, surudes alla soovi silmi pööritada.

Ekraanil ilutses kiri "League of Legends", lühidalt LOL - mäng, mida meie poisid viimasel kogu aeg mängisid ja arutasid. Ma olin sellest juba reaalselt igalt poolt kuulnud.
"Näe, see on üliäge,"
Midagi inimesesarnast turvises ja mõõgaga lõi maha paar koletist ning liikus edasi. Jason liigutas IPadi ning elukas - tegelikult see vist tõenäoliselt oli inimene - muutis suunda.
Kallutasin "huvi" väljanäitamiseks pead.

Tegelikult mulle meeldisid arvutimängud. Ausalt ka meeldisid. Mäletan, et kui ma pisem olin, oli mul terve hulk igasugu sõjamänge, mida ma kogu aeg mängisin. Ausalt ka - need on ju nii ägedad! Minu isiklik lemmik oli "Warcraft II". Ma olin selline omamoodi tomboy. Mulle meeldis ronida puudel ja mängida poistemänge: püstolid, vibud, politsei jne. C'mon, ainult barbie'dest jääb väheks ju, tunnistage üles!

Kuid miks ma praegu erilist entusiasmi välja ei näidanud, oli tõenäoliselt selles, et ma polnud mänguga kokku puutunud ega osanud kuidagi kaasa mõelda. Vaadake, kuttidel on see asi, et kui nad oma mängudesse süüvivad, siis on neid sealt raske välja saada. Pealegi, kui neil on käed seal tööd täis, ei viitsi nad sulle kunagi mängu sisu seletada, nii et sa pead ise uurima. Ja kust ma oleks pidanud uurima, kui IPad Jasoni käes oli?

Rääkides hundist. Olin mõttesse vajunud, kui sellegi poolest tundsin endal noormehe pilku endal ning hetke pärast oli ta IPadi välja lülitanud ja enda kõrvale pannud.
"Ei meeldi?"
Prunditasin naeratades huuli.
"C'mon, see on nii äge ju!"
Vaatasin talle oo-kas-tõesti-pilguga otsa ja pomisesin: "Poisid,"

"Tüdrukud," tegi ta mind järele.
"Ei, tegelikult mulle täiega meeldivad arvutimängud, ausalt ka,"
"Ma näen jah," ütles ta ning vaatas mind mõtlikult.
Ja siis ma rääkisin talle. Rääkisin talle sellest, kuidas ma kunagi ammu ise selline segane arvutimängude fänn olin.

"Warcraft II? Tõesti?" Ta muigas. "See on ju iidvana,"
"Aasta 1996," näitasin talle oma teadmisi.
Ta muigas selle peale. "Tahad, ma näitan sulle III osa?"
Naeratasin nii laialt, kui suutsin, ja noogutasin entusiastlikult. "Suurima hea meelega,"
Jason avas uuesti IPadi ning juba nägin ekraani ilustamas tuttavaid, kuid samas uuenenuid pilte.
"Siin on palju ägedamad värgid," seletas kutt. "Näiteks rasse on lisandunud,"

Vaatasin teda lummatult. Nagu ma ütlesingi: kutid ei viitsi seletada, kui nad juba mängus sees on ning neil "megalt oluline võistlus" käsil. Aga kui sa neid viisakalt palud ja näitad, et sa kohe üldse midagi aru ei saa, on nad aldid sind aitama.
Öö Warcraftiga. Tõotab põnev olema.

*

Kuulsin kuskilt kaugusest kihisemist ja kortsutasin kulme.
Mis haldjatants mu magamistoas toimub?
Pind mu all liikus ja ma avasin äkitselt silmad.
Oota, mida?

Mu esimene reaktsioon oli diivanilt püsti karata. Seda ma tegin, kuid seejärel tabas mind kõik korraga.
Naeru kihistavad Alasia ja Cassie. Segaduses mina keset tuba. Ja unine Jason, kes endiselt rahulikult diivanil lesis.
Tohin ma end korrata? Oota, mida?!

Cassie pani käe suu ette ja köhatas. "Ma olen üpriski kindel, et sul oli mõnus öö, päikesekiir,"
Pöörasin end aeglaselt nagu filmis tema poole. Päikesekiir? Ah? Mida?
Keegi mu ees nipsutas sõrmi ja ma fokuseerisin pilgu taas enda ette. See oli Alasia.
"Kullake? Oled korras?" küsis tüdruk ja jälgis mu nägu.

Mõistus hakkas vaikselt pähe tulema ja ma taipasin, mis, kes, kus ja kellega.
"Ega te ei taha mulle öelda, et ma just .. veetsin öö tema kaisus Või pigem tema peal?" Osutasin kartlikult sõrmega nohisevale poisile, kes oli meile selja pööranud.
Tüdrukute näod muutusid taaskord murelikust salapäraseks.

"Me lootsime, et sina ütled meile,"
"Oh," libises üle mu huulte ja ma polnud kindel, kas ma peaks olema rõõmus või ehmunud.
Alasia viibutas kätt, et me talle järgneks. See oli hea idee, arvestades, et mul polnud aimugi, kui hea unega Jason oli.

"Niisiis," alustas Cassie, kui me ohutus kauguses olime. "Kuidas see siis nüüd juhtus ja miks me veel midagi ei tea?" Ta vaatas hetke Alasiale otsa ning nad pilgutasid mulle silma.
"Sest see .. me .. mina ei tea," Ma naersin närviliselt. "Me lihtsalt mängisime eile Warcrafti ja siis .. järgmisel hetkel olite teie seal toas itsitamas ja puha,"
"Äh, sa oled igav, Caro. Me tahame detaile,"

"No vaata. Seal on sellised üliägedad jaaniussikesed, keda sa saad erinevateks värvideks teha. Ning need puud liiguvad seal ja saavad ka vaenlasi peksta. Muidu need sõdalased on kõik naised ja väga seksikad. Surnud on ka suhteliselt ägedad. Kuigi noh, mõned on väga rõvedad, kuna on tehtud eri kehaosadest. Mitte just väga meeldiv. Inimesed ja orkid on ka muutunud. Neil on..."

"Caroline," Alasia vaatas mulle tõsiselt otsa. "Su jutt ei ole normaalne. Mida sa ajad?"
"No te tahtsite detaile ja ma räägin teile ju,"
"Detaile .. oh. Sa oled peast päris pudru hommikul,"
"Jah, ma vajan kohvi," nentisin, rõõmustades salaja, et ma ei pea sellest segasest olukorrast vähemalt kohe praegu edasi rääkima.

"Siis keedame kohvi," sõnas Alasia perenaiselikult ning läks kööki askeldama.
Enne kui Cassie mulle midagi öelda jõudis, põikasin ma tagasi pisikesse koridori ja lipsasin trepist üles.
Ja otsekohe põrkasin Jasoniga kokku.

"Hommik," pomisesin poolsosinal, poolenisti šokiseisundis. Ma polnud arvanud, et näen teda nüüd ja kohe.
"Hommikust," vastas ta endiselt uniselt ja sasis oma juukseid. Tegevuse lõpetanud, raputas ta "soengu" kinnitamiseks oma pead. Nägi välja metsikult seksikas.

"Sa kadusid ära," jätkas ta, ootamata mu järgmist kommentaari, millel polnud plaaniski tulla.
"Eh .. sa ei taha teada," naeratasin ma aralt.
Ta uuris mu nägu. "Ma ei küsiks muidu,"
"Teeme nii, et sa tahad kohvi kõigepealt,"

"Okei?"
"Jei," grimassitasin talle laia naeratuse ning palusin endale järgneda.

Varjud minevikust #1: Pilk minevikku

Jake, 5 aastat tagasi

Pagan. Kurat küll. Ausalt. Lihtsalt kuidas ma võisin.
Vaatasin, kuidas tema läheb direktori juurde, surub ta kätt, seejärel pöörab ümber, naeratab publikule - kuid ma olen suht kindel, et kindlasti mitte mulle - ja läheb oma kohale Jasoni kõrval.
Raisk. Lurjus. Kaabakas. Jätis. Seda sa oled, Evans. Mitte midagi head. Sa ei jõua kuskile sedasi, tead seda.

Jälgin tuimal pilgul inimesi, teades, et ma oleks pidanud tulemata jätma. Ent see oli siiski lõpetamine. See oli lõpp. Minu jaoks rohkem halvas mõttes kui heas. Kui teised kõik rõõmustavad, et lõpuks ometi saab keskkoolist ära, liikuda edaspidisesse ellu: kolida lõpuks ära sellest urkast, ülikool, pere, töö, karjäär... Ma teadsin täpselt, mida ma edaspidi teen. Erilist valikut nagu ei olnud. Täpsemalt polnud seda üldse. Ma ei kaevanud. Mulle sobis maffia. Sest hei! olge nüüd, eks. See oli midagi hoopis teistsugust. Jajah, hakake mulle loengut pidama selle kohta, kuidas ma tapan inimesi ja rikun teiste elusid. Kuid palun ärge unustage, et inimesed, keda ma tapan, on ainult "pahad", kes tapavad teid, tsiviilkodanikke, ja need, kelle elusid ma rikun, on kaotanud liiga palju, et enam midagi hoolida. Mõningaid inimesi ei saa parandada. Leppige sellega.

Mu peas sähvatas pilt Caroline'ist. Tema pisikest habrast keha ümbritses elevandiluukarva kleit, millele ta oli oskuslikult talje pealt paigutanud kitsa pruuni vöö. Tema kaela kaunistas kuldne merekarp.
Meri. Caro. Mälestused.

Caro oli riides lihtsalt, kuid maitsekalt. Puhvis kleitidega üleslöödud "iludused" ei saanud talle ilu poolest ligigi.
Vaatasin ta täna lokkidena seljale langevaid juukseid. Talle sobisid lokid. Talle sobis kõik. Ta oli perfektne. Kuid ta ei olnud enam minu. Miks? Sest ma olin idioot.

*

Nad olid armsad koos. Jah, see kõlab plikalikult. Ma nägin, kuidas osa tüdrukuid vaatas Carot kadedusega. Ilmselgelt. Tal oli kõik, mida ta vajas ja rohkemgi veel. Teadsin, et teda ootab ees helde tulevik. Täpselt selline, nagu ta kavatsenud on.
Kõik läheb täpselt nii, nagu ta soovib. Ta väärib seda. Ta on hea inimene. Perfektne.

Toetasin vastu metallpiiret ja lõpetasin šampust. Nägin, kuidas must auto veeres hoovi. Vaatamata pimedusele nägin numbrimärki ning mu sees hakkas möllama adrenaliin.
Töö. Lõpuks ometi.

Tagumine uks avati ja seal istuv mees viipas mulle. Mõtlesin, kui väga "äge" ja efektne oleks hetkel oma šampuseklaas vastu põrandat visata.
Järgmine kord.
Jätsin selle laua peale, rebisin lipsu kaelast ning tuhisesin saali.

Just siis, just paganama tol hetkel pidi ta mulle ette astuma. Ma vaatasin talle otsa. Tema vaatas mulle otsa. Jasonit polnud lähedal.
Ta silmad ei näidanud emotsiooni. Isegi viha mitte. Ma teadsin muidugi, et Caro ei pea pikka viha. Pealegi oli ta öelnud, et võib-olla kunagi annab ta mulle andeks. Ent samas ma teadsin, et kui annabki, pole mind enam siin. Pole seal, tema elus.

Saatsin talle veel viimase pilgu ja tuhisesin temast sõnagi ütlemata mööda. Teadsin, et kui avan suu, ei suuda enam peatuda. See aga ei viiks kuskile, oleks mõttetu. Ma võiksin end teha lolliks ja talle kõik ära rääkida, kuid mind oodati. Ning et see poleks midagi muutnud, otsustasin, et jätan selle nii, nagu ta oli. Nii oli kõigile parem.

Ma teadsin, et niipea kui olin silmakontakti katkestanud, ilmus sinna see, mida ma talle näidata ei tahtnud. Ma tahtsin, et ta teaks, kuid teadsin, et see oleks tekitanud ta silmadesse vaid küsimärgid, millele vastused oleks talle vaid haiget teinud.

Lipsasin lõpuks taas jahedasse õhtuõhku ja hingasin sisse. Külm õhk jahendas ka mu mõtteid. Ma suutsin taas kainelt mõelda. Kõndisin rahulikult autoni ning pugesin sisse.
"Sind suunatakse ümber," sõnas Charlie ja pani suitsu ette.
Ma vihkasin suitsulõhna, kuid ta ei teadnud seda ja sa ei hakka siiski oma bossile etteheiteid tegema, isegi kui oled vaid sammu temast tagapool.

"Ümber?" kordasin viimast sõna. Põrnitsesin enda ette. Asusime teele.
"Melbourne. Seal on suurem jõuk. Vabanda," Charlie peatus korraks ja puhus välja suitsupahvaku. Proovisin hingata õhku väiksemate kogustega.
"Ma väljendusin valesti. Nad kavatsevad sulgeda selle siin. Mendid said haisu ninna. Me peame lõpetama. Osa jään siia muidugi. Klubi peab alles jääma, muidu on kahtlane. Aga enamus sõidab ära,"

"See tähendab, et..?"
"Sa saad suurema jõugu enda alla nüüd, jah,"
"Whoa," suutsin vaid öelda. Mitte et ma nendega hakkama ei saaks. Muidugi ma võisin saada. Mul oli nüüd liiga palju emotsioone, millest lahti oli vaja saada. Suunata mujale.

"Oled nõus?" Charlie vaatas mulle ootavalt otsa, kuigi teadsin, et ta teab, et ma nõustun.
"Muidugi," kinnitasin ta mõtteid.
Vaatasin aknast välja. Hoonet ei olnud enam peaaegu üldse näha. Kuid ma teadsin, et ta on seal. Muidugi ta oli. Lõbutses oma sõbrannade ja eluarmastusega. Tegi seda, mida ta vääris ja tahtis.
Ma ei näinud teda enam, kuid ma endiselt tajusin teda Ta oli mu südames ja mõtetes, mu keha endiselt mäletas tema oma.

"Siis tere tulemast uude ellu, Jake,"
Noogutasin.
Uude ellu. Ellu ilma Caroline'ita.
Tead, tüdruk, sa jääd ikkagi igavesti mu süsteemi. Tahad sa seda või ei. Ma olin idioot, et lasin sul minna. Ma oleks võinud õppida ja panna sind jääma.

Kuid nüüd .. hüvasti, mu kallis. Hüvasti, Caro. Hüvasti, mu arm.
Tervist, maffia, mu uus eluarmastus.

***

Olevik


Olin seda otsinud pikemat aega. Kirg, iha, rahuldus. Ei mingeid tundeid, ei mingeid emotsioone - lihtsalt seks. Nagu ajal enne teda. Mitte miski ei omanud tähtsust.
Ma kaotasin ta omaenda rumaluse ja egoismi tõttu ning nüüd ma pidin maksma. Tagasiteed polnud.

"Hei, ilus poiss,"
Tõstsin pead ja vaatasin blondi kooginäoga tüdrukut enda ees. Ta ei saanud olla vanem kui 18, isegi meigiga.
"Otsid midagi?" Tema üks käsi oli posti ümber, samal ajal kui teine liikus mööda tema keha - alustades ta rindadest ja liikudes allapoole.

Ta oleks võinud isegi graatsiline olla, polnuks ta prostituut, käis mõte läbi mu pea. Ma vaatasin ta pealaest jalatallani üle ja tundsin iha oma alumises osas. Ei muud, ei mujal
Ilma meigi ja riieteta oleks ta olnud noor kena neiu. Kuid elu ei tea halastust. Ta oli viidud äärmusteni ning see oli eluviis, mille ta valis.

Ma ei tulnud siia selleks, et haletseda ja leida sügavust igas prostituudis. Vähemalt mitte seda sügavust. Mu tumedam pool tõusis äkitselt esile. Ma tundsin vajadust end välja elada.
Sirutasin käed välja ja tõmbasin tüdruku endale sülle.

"Oojaa, ma otsin midagi," sosistasin talle kähedalt kõrva. Ta võpatas mu äkilise tujumuutuse peale, kuid lasi siis taas vabaks.
Ta oli sellega harjunud. Ta oli kõigega harjunud.

Liigutasin käsi mööda ta külgi, jalgu ja reite sisekülgi. Ta hingas sügavalt sisse, kui mu sõrmed olid kiuslikul kaugusel ta intiimtsoonist.
"Äkki hangime toa?" küsis ta kähiseva häälega, olles ilmselgelt erutunud.
"Ei," ütlesin kindlalt.

Vaatasin üle ta palja õla baarmenile otsa ja nipsutasin sõrmi.
"Vabasta ruum," ütlesin vaid huultega.
Noormees noogutas ja lülitas muusika välja. Teenindajad teadsid, mida see tähendas, nii et haarasid oma kliendid ja kadusid ruumidesse. Ruum oli valmis.

Tüdruk naeratas mulle. Tema silmad peegeldasid mõtet, et ta oli nii eriline, kuna ma käskisin kõigist vabaneda lihtsalt selleks, et teda siinsamas panna.
Ta ei olnud. Ma lihtsalt vajasin midagi teistsugust.

Ta lähenes mulle enda arvates "seksika kõnnakuga" ja pani oma käed mu kaela ümber, lastes neil rännata mu õlgadele.
Haarasin talt nii tugevalt ümbert kinni, et ta kiunatas, ja surusin vastu baariletti.
Ta oli aldis sinna peale istuma, ajas oma jalad laiali ning toetas käed mind oodates letile. Ma tulin lähemale, haarates talt kõvasti ümber piha ja hammustades valusasti kaelast.

Ta keha muutus äkisuse peale jäigaks, kuid ta ei karjunud valust. Nagu ma mainisingi, oli ta sellega harjunud. Mu käed liikusid ta alumise osa poole ning ma nägin tema silmist, et ta oli kindel, et tema saab rahuldatud.
Vale mees, mõrd.

Äkitselt olin ta tirinud letilt maha ja surunud karmilt vastu selle seina.
"Me teeme seda minu moodi, tibu," sosistasin ta kõrva, hoides teda ühe käega paigal ja avades teisega püksilukku.

SL #53: Järve ääres

Peale sööki me jõudsime natuke mängida võrkpalli, kuna polnud veel pimedaks läinud. Aga hämariku saabudes olime kõik gruppideks jagunenud: osad jõid endiselt verandal, osa istus rannatoolidel, osa tegeles millegagi sees ja osa, kus ka mina ja Jason olime, istus lõkke ääres.

Oli hea olla vabas õhkkonnas, ilma igasuguste kooli- ja muude muredeta, ning lihtsalt nautida elu.
Lõkke praksumine ja selle soojus rahustas mind alati maha ning mu suureks üllatuseks oli Jason istunud samale pingile, mis minagi.
Ta oli Apollo Bays .. teistsugune. Ma ei teadnud, mis juhtunud oli, aga see, kuidas meie suhtlemine oli muutunud .. kuidas me olime muutunud nii lähedaseks.

Lõkke ääres oli pisike, umbes 10 inimesest koosnev seltskond. Kuna asjasse oli segatud veidi alkoholi, oli juba päris hilja ning kõik olid vabaks lasknud, otsustasime rääkida, mida üksteisest arvame. See ei läinud siiski väga isiklikuks, nii et oli meeldiv kuulda, et inimesed suhtuvad sinusse üldjuhul sõbralikult.

Sirutasin end lõkke poole ja kohendasin paari halgu.Mu käed olid otse lõkkes, kuid imelikul kombel ma ei talunud selle kuumust.
Küll aga ehmatas mind Jason oma hoolivuse ja sõnadega.
"Kuum ei ole?" Jasoni hääl kõditas mu kaela, tuletades taaskord meelde tema lähedust.

Lõkkekuumus pole mingi kuumus, kui midagi sellist juhtub?
Vaatasin üle õla talle otsa ja naeratasin. "Ma millegipärast ei taju seda,"
Sirutasin selja taas sirgeks ning avastasin äkki, et me Jasoniga istusime täiesti külg külje kõrval: meie puusad puutusid isegi kokku.

Wow. Vot nüüd see on tõepoolest väga .. huvitav. Aitäh.
Ning mingi hetk me lihtsalt eraldusime kuidagi sellest seltskonnast. Me jäime füüsiliselt paigale, kuid olime alustanud kahe inimese vestlust ning keegi ei proovinudki selles osaleda, nii et meil oli seal väike privaatne mullike.

"Lõke hakkab kustuma," kuulsin mõne aja pärast Joshi häält kuskilt kaugusest.
Ning et ma polnud nii ammu lõket teinud ega puid tassinud, tekkis mul kohutav tahtmine seda teha.
Tõusin püsti ja teavitasin, et toon need puud kohale.

Muidugi mina romantikuna lootsin, et ta tuleb mulle sinna kuuri järele. See oleks olnud .. huvitav. Kuid ta oli ilmselgelt liiga Jason ega teinud seda.
Võtsin sületäie puid ja kõndisin välja.

Lõkkeseltskond oli väiksemaks jäänud - inimesi oli vaid viie jagu. Ma olin juba maha istumas, kui avastasin, et minu jaoks muutub seal palavaks. Jah, Jason oli endiselt seal ja ma oleks olnud nii õnnelik veeta temaga aega, kuid ma pidin ka distantsi hoidma, kas pole? Sest me polnud siiski koos või midagi.

Olin eelnevalt teinud veidi uurimist Alasia maja juures ning teadsin, et ta maja asus suurepärase järve kaldal. Vähe sellest, et tal oli meri vaid kilomeetri kaugusel, siis veel ka see järv otse maja juures .. puha paradiis. Juurdeehitatud kai peal oli kindlasti mõnus istuda ka muul ajal ööpäevast, kuid öösel oli see eriti maagiline. Päike oli juba loojunud ning vaatepilt seetõttu oivaline. Ma lasin end veel rohkem vabaks, keskendusin hingamisele ja...


"Tohib liituda?" küsis keegi, kelle ma küll väga kiiresti ära tundsin.
Ja kuidas olekski võimalik, et ma seda ei teeks? "Jah, muidugi," Kui armas.
"Miks sa siin üksi oled?" küsis ta ja võttis mu kõrval istet.
Tahtmatult märkasin, kui lähedal ta mulle oli. Meid lahutasid kõigest mõned sentimeetrid. Põhimõtted, mu armsaim? sähvatas korraks läbi mu pea, kuid mulle tuli meelde, kuivõrd see kõik muutunud oli. "Sa ju tead, mulle meeldib üksindus,"

Ning tol hetkel mõistsin ma, kuivõrd me mõlemad selle ajaga - nende 2,5 aastaga - muutunud olime. Kuigi tegelikult tundus, justkui oleks möödunud palju rohkem aastaid.
Ning kuidas kõik muutunud oli!
Algas tühisest meeldivusest ja nüüd .. ohjah, ma taaskord unustasin, et ta pole päriselt minu oma.

Igatahes, jah. Nüüd tagantjärele mõeldes -  kui tühised ja mõttetud olid need meie vestlused alguses. Ma olin nii häbelik... Millal see kõik küll muutuda jõudis?
"Üksindus on nagu dieet - lühiajaliselt kasulik, kestma jäädes eluohtlik,"
Olin juba valmis vastama, kuid siis mulle tuli meelde, et olin seda lauset kunagi msnis kasutanud. Veel natuke ja ma oleksin suud imestusest maigutama hakanud.

"Ma näen, et sa oled üllatunud,"
"Eem .. jah. See oli mul msnis mingi aasta tagasi! Kuidas sa .. Oih, tobe mina. Sa raudselt ei võtnud seda sealt .. Ma..." Loll, loll, loll!
"Tegelikult .. on see sealt küll,"
Mii-da? "Sa ajad mind vaid rohkem segadusse,"

"Sorry. Msni pealkirjad, tead küll,"
"Um .. nii, jah. Miks sa selle meelde jätsid?"
"Ma jätan meelde asjad, mis minu kohta käivad. Ärge arvake, et te, tüdrukud, olete ainukesed, kes kõiksugu asju meelde jätavad. Ja noh .. tundus, et su alakad on megatihti minu kohta,"
"Sa loed neid?" Wow. Üks suur WOW.

"Suht pidevalt. Need on .. huvitavad..," Ta vaatas mulle otsa ja kui ma endiselt üllatunult teda vaatasin, jätkas ta: "Okei, see oli piinlik nüüd."
"Eh .. ma arvan, et kui kellelgi peakski piinlik olema, siis minul, sest see on tõsi. Et need sinu kohta käivad, st. Aga...."

"Aga mis?"
"Nii et sa siiski märkasid. Ja sind veel huvitab ka?"
"Mis selles nii uskumatut on?"
"Lihtsalt sa .. ei näita oma hoolimist nii palju. Ei reageeri nagu nendele või nii,"

"See, et ma ei reageeri, ei tähenda, et ma ei hooliks,"
"Nii et sa hoolid," pomisesin ma pigem iseendale. Naeratasin vargsi. "Kuid miks sa siis ei reageeri?"
"Alati ei pea reageerima,"
"Sinu arust," sõnad lipsasid mu suust kiiremini välja, kui jõudsin taibata, et ütlen oma mõtte valjusti välja. Oih.

"Oh, Caro, palun ärme alusta algusest," Jason vaatas mulle reaalselt anuva pilguga otsa.
Kuidas ma jumaldan tema silmi... "Okei, sorry, jälle mina ja minu .. mõtlemine. Ülemõtlemine, ma tahtsin öelda. Okei, räägime hoopis .. näiteks, miks sa siia tulid?"

"Kui see sind nii väga häirib, võin ma ju ära ka minna," Ta teeskles püstitõusmist.
"Ei!" karjatasin ma ning see kajas vastu, kuna järve ääres oli palju vaiksem, kui Britti juures. Taaskord, enne kui jõudsin mõelda, haarasin ta käest, et ta taas mu kõrval istuks. "Jää minuga," sosistasin.

"Ära muretse, mul polnud plaaniski ära minna,"
Eemaldasin kiiresti oma käe, kui ta maha istus. Isegi mitte selle tõttu, et tundus, nagu oleksin avatud elektrijuhtmest haaranud, vaid pigem selleks, et talle see vastumeelne ei oleks. Muidugi ta on ka kaugemale, läinud, aga...
Ära vihasta oma "armsamat".
"Nii et siis, miks ma siin olen," sõnas ta just siis, kui kavatsesin seda taas küsida.

Kui sa oled Edward Cullen, siis see ei meeldi mulle. Kui sa aga tõesti mäletasid seekord, et ma küsisin midagi, siis see toob sulle plusspunkti.

"Ütleme nii, et ma väsisin sellest lällavast rahvast ära. Isegi Jack on täis. Kui sa ära läksid, läks väga läbuks ära. Sa tundud olevat ainuke, kes..."

Kergitasin oma siidripurki, tõestades, et ma siiski olin joonud. "Aga ära arva, et ma täis olen. Mulle ei hakka alkohol nii kergesti pähe. Mitte et mulle meeldiks täis olla.

"Miks sa siis seda teed?"
Jälle see küsimus. "Maitse on hea..." Nii, et sa jälle seda küsin, teen mina uue katse. "Proovida tahad?"
Mõte sellest, et ta puudutaks huultega sedasama purki, kust ise joonud olin ja peale teda joon, tekitas uusi värinaid. Mõtlesin, kas see ületaks selle, kui ta huuled mu põske puudutasid...

* See polnud see Micha idee, kui Jason tema lehest koopia tegi, pean ma ilmtingimata Micha lehe saama, sest tema on seda puudutanud, või peaaegu sama Chantali ideoloogia, kui me esperantos niisama lollitasime, ja poistel markerit vaja läks.
"See on nüüd tema lõhnaga läbi immutatud," oli Chan öelnud, kui markeri tagasi sain. *

Ei, seekord on asi .. intiimsem. Mis sest, et ka see kõlas kahtlaselt. Ohjah, liiga kahtlaselt.
"No sa võid ju anda," vastas Jason minu suureks üllatuseks.
Ulatasin talle oma purgi, kust ta suure (!) lonksu võttis.
"Pole tal viga midagi," kostis ta seejärel, kui oli joogi oma kurgust alla kulistanud.

"Mida sa veel proovinud oled?" küsisin niipea, kui ta mulle purgi tagasi ulatas, ja proovisin taaskord ignoreerida värinaid, mida tekitasid tema sõrmed, kui puutusid joogi tagasiandmisel minu omade vastu. Ma parem ei hakka mõtlemagi, kas see oli kogemata või mitte. Nagunii keegi ei tea.
"Viina on kodus pakutud, kuid see on liiga rõveda maitsega,"

"Yeah, täpselt. Hakkab kergesti pähe ka."
"Oled sa kunagi purjus olnud?" küsis ta siis.

"Mkm," raputasin pead. "Ma ei näe selles mõtet. Jood end täis, laamendad ringi ja ärkad hommikul mälukaga. Tänan väga, piisavalt selliseid klassikaaslasi nähtud."
"Sama,"
"Jah. Oota korra..." Mulle tuli midagi meelde ja tema sõnad .. need olid liiga vastumeelsed sellele, mida ta teinud oli. "Sa pole kunagi täis olnud?"

"Ei, muidugi mitte. Caro, sa ju tead minu alkoholitarbimisprintsiipe,"
"Kas sa mäletad Joshi teist pidu?"
Ta kulmud koondusid ninajuurel, kui ta seda meenutas. "Mis sellega?"
Hingasin pahinal välja. "Sa ütlesid, et pole kunagi täis olnud, aga .. sa .. me .. magasime ühes voodis,"

Vaatasin talle kogu aja otsa, kuid kui need sõnad üle mu huulte libisesid, pöörasin pilgu kiiresti enda ette järvele. Samuti võtsin suure lonksu siidrist, et ei peaks praegu kohe midagi vastama.
Ta ohkas. "Caroline, ma ei taha, et sa seda teemat jälle tõstaksid... Ma ju palusin,"
"Ma tean, Jason, ma lihtsalt..."

Ja see moment oli nii ideaalne .. see päikeseloojang, see järv, tema mu kõrval .. tema huuled nii lähedal...
Ma teadsin, et ta ei tee seda. Ja kui hästi järele mõelda, siis ma eelistanukski seda, mida ta järgmisena tegi.
Seletus, yay, yay, yay.
"Ma arvasin, et sa unustasid või midagi .. aga ma eksin sellega kogu aeg. Sina ei unusta midagi,"
Ta naeratas mulle armsalt ja ka minagi olin sunnitud naeratama.

"Ma .. tol korral ma .. ma ei olnud purjus, jah. Ma lihtsalt .. see, kui me kogu öö üleval veetsime, et lihtsalt rääkida .. ja siis sa vajud nelja paiku ära .. ma tahtsin .. ma ei tea, seda on raske seletada. Võib-olla tuleks alustada sellest, et ma ei tahtnud, et sa diivanil magaksid. Nii et ma lihtsalt võtsin su sülle ja viisin üles voodisse .. ja ma olin juba valmis lahkuma, tegelikult ka .. Aga siis sattus mu pilk sinu täiesti rahulik, ingellik olek-" Ta nimetas mind ingellikuks?! Whoa. "Ma pole kunagi niimoodi tundnud, aga tol hetkel .. ma tundsin vajadust sind kaitsta. Ma ei tahtnud sind sinna üksi jätta, isegi kui polnud mingit ohtu .. mm," Ta piidles mind. "Kas see tundub liiga friigilik?"

Olin teda nii kuulama jäänud, et ei jõudnud isegi kohe reageerida.
"Ei, üldsegi mitte," Mu sõnad olid vaid sosin. "Jätka,"
Ta muigas, pööras pea järve poole ja täitis mu soovi: "Ja kui ma seal su kõrvale heitsin, siis sa pöörasid end automaatselt ümber ja panid käed ümber minu .. ning ma noh, ei tahtnud su und segada ja lõpptulemusena vajusin ise ka ära,"

(fotod: esimesed kolm pilti)

Varjud minevikust: Proloog

Ma kunagi ütlesin, et ma ei lähe enam kunagi tagasi. Ma ütlesin, et ma ei korda kunagi sama viga. Ei seda, et ma taas seon end maffiaga, ega seda, et ma olen taas temaga.
Ma arvasin, et temataolised inimesed ei muutu. Kuid see on vale. Kõik inimesed muutuvad. Ja tegelikult oli see vaid tema pealispind. Sees oli ta õrn ja tundeline inimene, kes pidi ellujäämiseks olema keegi teine.
Maffia aga .. see on ohtlik, eks?! Tapmised ja jahtimised ja ohtlikud katsumused .. kuid ta õpetas mulle selle sisemust. Ning alguses ma ei pidanud tegema midagi, mida ma ei tahtnud. Ta poleks mind kunagi sundinud tegema midagi, mida ma ei tahtnud. Kuid tuli välja, et ma olin selleks mõeldud. Et maffia oli mu eluarmastus. Mitte kumbki neist kuttidest. Vaid hoopis maffia. Ma olin selle jaoks loodud.
Ja teate, mida nad ütlevad? Teine kord pole see enam viga. Teine kord on see valik.

***


"Sa oled piisavalt harjutanud tänaseks," lausus Jake ja tahtis revolvrit mu käest ära võtta.
Peitsin käe selja taha, teisega lükkasin kõrvaklapid allapoole. "Aga ma tahan veel!"
"Padrunid on otsas,"
"Pane siis juurde, teil on ju neid," nõudsin ma.

Ta ohkas. "Caroline..."
Prunditasin tusaselt huuli, kuid sirutasin käe tema poole.
"Kui sa nii väga tahad, siis on midagi, mida me saame teha," pomises ta mõtlikult, võttes padrunikesta välja.

"Jah?!" Võin kihla vedada, et mu silmad põlesid.
Jake pistis revolvri, millega ma ennist tulistasin, kabuuri, mis tal vööl rippus, ja võttis teise välja. Sellel oli minu jaoks westernlik ilme. Ta ulatas selle mulle.
Surusin selle vastu rinda nagu ei-tea-mis reliikviat.

"Noh?" küsisin ootusärevalt.
"Pane see oma pea juurde,"
"Mi.. mida?"
"Tee, nagu ma käsin, Caro," sõnas Jake teravalt läbi hammaste.

Tegin nagu kästud ning teadsin, et endise sära asemel peegeldub mu silmist šokk ja hirm.
"Ma loodan, et sa oled vene ruletiga tuttav, mu tüdruk," lausus Jake mõtlikult ja kallutas pead.

SL #52: Poisid...

Toksisin rahulolematult jalaga vastu maad.

Tõepoolest. Ma võtan tagasi kõik oma sõnad tüdrukute aegluse peale. Kui keegi poistest peaks kunagi veel tüdrukute kohta ütlema, et neil läheb enda kordaseadmisega liiga kaua aega, siis ma virutan neile pesapallikurikaga. Täiesti ausalt.

Kui varem oli kaklus selle üle, kuhu me sööma lähme, siis nüüd läks poistel hulk aega, kuni nad otsustasid, mida nad süüa tahavad. Ma kohendasin muudkui kotti oma õlal, sest see oli raske ja hakkas hõõruma, arvestades aega, mida ma ootama pidin. Otsustasin juba minna kohti võtma, kui avastasin, et poisid olid ära tellinud ning kohtadele suundunud.

Raputasin poolvihaselt pead. Aitäh, et mulle ka ütlesite.

"Mida teile?" naeratas mulle teenindaja.

"Ee...," Mu pilk eksles kellale ja ma avastasin, et olin söönud ligi kuus tundi tagasi, kuid tänu poiste otsustusvõimetusele oli mu söögiisu läinud. Lasin pilgul uitada mööda letti. "Üks juustukook palun. Ja sidruni Nestea,"

Sain oma "toidu" kätte ning liikusin poiste juurde.

Kas see peaks olema mingi vandenõu või..? Nagu täiesti-täiesti ausalt? Miks mu elu üha rohkem mingit filmi meenutab? Või siis pigem seebikat. Okei, mida iganes.

Soovisin poistele head isu, jättes oma kodinad tooli kõrvale ja maandudes ainukesele vabale kohale, mis - te võite eeldada - oli Jasoni kõrval. Täiesti mindblown, kas pole? Ma isegi ei proovi enam ja see lihtsalt juhtub.

"Proovid erinev olla?"
"Huh?"
"Noh, et ei võta praadi ja nii,"
Pööritasin silmi. "Ma ei taha süüa,"

"Ja Nestea?"
"Mis sellega on?"
"See on sidruni. Meil kõigil on virsiku,"
Nagu tegelikult ka?! Mis teil hakkas nüüd? See pole isegi naljakas. "Te olete imelikud," sõnasin ma, kuigi mu huuled olid kaardunud naeratuseks.

Tegelikult oli poistega siiski tore aega võtta. Muidugi, ma armastasin oma sõbrannasid, kuid tüdrukutega on asi see, et enamasti räägitakse poistest ja tõenäoliselt klatšitakse kedagi taga, aga kuttidega .. noh, kuttidega saad sa nautida nilbeid nalju või näiteks mingit autode teemat või arvutimänge .. see on vaheldusrikas, kas teate.

"Cassie, sweetheart," kilkasin ma, nähes meile lähenemas tuttavat kuju.Tormasin teda kallistama - nagu meil tüdrukutega ikka kombeks oli - ning ta sosistas mulle kõrva: "Sa ikka jätkad oma unistuse elluviimist,"

"Ma isegi ei proovi enam - see lihtsalt .. juhtub," sõnasin talle vaikselt, enne kui taas oma armastatud kohale maandusin. Tõmbasin kõrvallauast tooli, asetades selle enda kõrvale laua otsa. "Tahad süüa ka?"

Tüdruk kehitas õlgu. "Nah, jätan vahele,"
Keskendasin oma tähelepanu taas lauale ja..."Ausalt, kutid?"
Jõllitasime Cassie'ga seda "ehitist", mille poisid meisterdanud olid: nad olid võtnud kõik pudelid ja klaasid ning need üksteise otsa pannud.
"Ja mis siis, kui see ümber kukub?" küsis Cassie ja osutas sõrmega konstruktsioonile.
Nad naeratasid rahulolevalt. "Midagi siin ei kuku ümber,"

Kui me olime ära söönud, oli möödunud .. paar tundi. Avasin just suu mainimaks, et me võiks liikuda hakata, kuid siis helises mu telefon.
"Um, jaa?" teekslesin tõsist häält.
"Caro .. kus kuradi kohas te olete?" Alasia hääl polnud otseselt kuri, aga ta oli väga .. mures, ütleks ma isegi.

"Café 153,"
"Kas te mingi 3 tundi tagasi ei pidanud rannas olema?"
"Pidime küll," sõnasin ma tõsiselt ja vaatasin poistele otsa. "Aga mõned siin ei suuda kunagi ära otsustada, mida nad tahavad,"

Arvate, et poisid manasid ette mingid näod stiilis "meil on kahju"? Kindlasti mitte. Nende näod õitsesid naeratustes - nad olid endaga megarahul. Raputasin selle peale vaid pead.
"Ma arvan, et me enam tulema ei hakka. Kell on kuus siiski,"
"Ee .. ma arvan küll jah. Ma arvan, et me jõuame enne teid koju, hakkame ise ka liikuma kohe,"

"Okei, ma ei tea, kas me liigume. Vist küll. Keegi muidu vahepeal veel kohale jõudnud?"
"Jaa, Cyle ja Joe on mu pool. Poole tunni eest jõudsid umbes,"
"Okei. Aga kuule, näeb siis. Me hakkame vist vaikselt sättima,"
"Teem nii, tsau,"

Hüüdsin talle "tsau" vastu ja panin kõne ära. "Niisiis. Hakkame minema? Meil on liha vaja osta?"
"Meil?" küsis mu üllatuseks Cassie ja mitte keegi poistest.
Kallutasin pead. "Me ostame ju mingi suurema paki, kas pole?" Naeratasin laialt, kui poisid mulle noogutasid. "Aga kui te olete valmis omadega, siis me võiks liikuda,"

*

Jumala eest. Ei. Ei, ei, ei. Palun ärge öelge, et see on see, mida ma mõtlen. Palun ärge öelge,  et nad...
Kuid nii see oli. Universum ei kuule su "ei"d. Sa pead ütlema ainult jaatavaid asju. Sest muidu see kõik juhtub. Me olime kohale jõudnud enne rannaseltskonda ja ma muidu oleks õnnelik olnud, kui .. kui Cyle ja Joe pilves poleks olnud.

Ja teate mis? Ma muidugi otsustasin juba ammu enda jaoks ära, et ei tarvita mingeid narkootikume, aga, inimesed, võtke mõistus pähe ja ärge ka tehke seda! Te ei kujuta ette, kui kohutav see olla saab...

Nad käitusid nagu sead. Kui Joe oli veidi normaalsem, siis Cyle .. Cyle oli täiesti-täiesti metsas. Ta reaalselt röhitses, patsutas ennast nagu mingi loom - ahv oleks liiga ebaviisakas öelda, kuigi nii see oli - ja lihtsalt .. vaadake, mulle meeldisid Cyle ja Joe. Nad olid need toredad inimesed, kes klassi alati lõbustasid. Kuid ma polnud kunagi neid sellisena näinud, ja see külg, mida ma nüüd nägin, šokeeris mind.

Poisid olid oma telgid välja pannud ning ma olin lasknud neil ka ping-pongi laua välja võtta - oli ju neid vaja kuidagi "lõbustada". Endal oli plaanis sulgpalli mängida, kuid otsustasin Joe ja Cyle'iga kaklemisest loobuda, kuna see oleks mõttetu olnud. Selle asemel näitasin Cassie'le, kus ta oma asjad saab panna ja käisin niisama ringi, vaadates, mida teha võiks.

Olin avanud oma siidri ja toetasin vastu aialauda Jasoni ja Iani kõrval.
"Miks nad nii kaua mängivad..?" pomises Jason enda ette.
"Eks sa mine proovi neile midagi öelda," sõnasin lohutavalt.
"See on täiesti masendav," vastas ta.

"Jah," nõustusin lihtsalt. "Ma ei saa aru, miks see vajalik on, kui see nii rõve on,"
"Inimesed lihtsalt on sellised, kas tead. Arvavad, et kui nad noored on, siis nendega ei juhtu midagi. Et nad võivad kõike proovida. Et on vaja kõike proovida,"
Jälgisin vastikusega platsi ning mõtlesin, et peaks proovima. Peas oli küpsenud mõnus plaan.

"Cyle?" katsetasin ma teist korda poisile lähenedes.
Ta vaatas mulle fookusist väljas silmadega otsa. "Caro, kullake,"
Naeratasin talle. "Tahaksid sa mulle ka reketit anda? Tahaks ka mängida,"
Ja minu suureks üllatuseks teine kord see töötas. Ta ulatas mulle reketi ja viipas Joe'le, et too mulle ka teise tooks.
Wow. See oli nüüd küll lihtne.

Otsisin silmadega endisest kohast Jasonit, kuid seal oli järel vaid Ian. Kortsutasin kulmu ja vaatasin rohkem ringi.
Ahah, seal sa oledki, kallikene. "Jason?" hüüdsin ma poisile, kes hoovis ringi käis. Ta vaatas mulle otsa ja ma viipasin talle reketitega. "Mängida tahad?" naeratasin talle kutsuvalt, endal süda metsikult pumpamas. Kuid minu üllatuseks oli Universum mulle armuline.
"Oh, super, sa said neilt kätte need? Sul on annet, tüdruk,"

Ja teate, kui lõbus see oli? Mängida oma armastatuga sulgpalli - te naerate ja veedate aega toredasti koos ja kõik on nii hästi ja ...
"Oh my god!" kiljatasin ma, takerdudes Joshi telgi nööridesse ja lennates selili kogu kupatuse peale.
Mõnus õhtune sinine taevas, oli äkiline mõte mu peas, kui ma seal paar sekundit lamasin. Ma ei olnud kindlasti midagi murdnud, mul ei olnud isegi valus. See oli naljakas olukord tegelikult.

"Oled sa elus seal?" kuulsin äkki Jasoni häält kaugusest.
Nii hooliv lihtsalt. "Sõltub, kas sa räägid minust või Joshi telgist,"
Ta nägu ilmus mu kohale. Ohsajuudas. "Ma muretseks su pärast ikka rohkem,"
Naeratasin talle sarkastiliselt. Jajaja, kindlasti, kallim.

Pilgutasin arusaamatult silmi, kui ta mulle käe sirutas.
Ausalt? Ta teeks seda?
Sirutasin talle siiski käe vastu ja ta tõmbas mu üles.
"Oh, rahu," sõnas ta ja ta käed pingutusid mu seljal, kui ma peast haarasin kerget pööritust tundes. See oli äkilisest püstitõmbamisest.

"Oled korras?" küsis ta hoolivalt ja ma vaatasin talle otsa. Tema pruunidesse soojadesse silmadesse ja siis vilksas mu pilk ta huultele, lopsakatele ja väljakutsuvatele, ja...
"Caro?" kuulsin oma nime kuskilt kaugusest, kuigi Jason oli minust käeula.. tähendab, ta oligi põhimõtteliselt mu käte vahel.

"Ah?" küsisin ma, toibudes uuest pöörituslainest, mis seekord polnud üldse seotud äkilise püstitõusuga. "Jajaa, ma olen korras,"
Ta naeratas mulle kavalalt. "Kindel?"
Huvitav, kui ma ütlen "ei", kas sa siis viid mind kuskile voodisse? Pigem ei, sest sa oled Jason. "Jaa, suhteliselt. Näe, kas mittekorras inimene saaks seda teha?" Keerutasin paar ringi mööda rohuplatsi.

"Tõenäoliselt mitte," lausus ta ja vaatas mind mõtlikult. "Tahad veel mängida?"
Jõllitasin oma reketit ja mul tekkis tahtmine see lihtsalt selja taha visata. Aga ma olin viisakas inimene.
Jah, olin.

Raputasin pead. "Mulle aitab. Pealegi, teised on ammu siin juba. Me võiks grillima hakata,"
Jason naeratas mulle. "Jah, süüa tahaks juba küll,"

SL #51: Minu hundikutsikad

Okei,see on .. huvitav. Suht muutub rutiiniks juba, et me temaga ühel ajal kuskil oleme. Nii armas lihtsalt. Võta end kokku, Caro, sa saad hakkama küll. Ma mõtlen, c'mon, te veetsite ühe päeva, mida võib praktiliselt kohtinguna käsitleda.

See oli täiesti mõistetamatu, kuidas ta võis mind nii tundma panna. Et ma unustasin enda. Et iga kord, kui ma temaga räägin, tundus nagu esimene. Et...
"Oh, hei, Caro," kuulsin Iani häält selja tagant ja pöörasin end ümber. Ma ei olnudki kindel, kas olin talle pigem tänulik või vihane, et ta rikkus taaskordse - kusjuures, mitmes kord see olekski? - võimaluse Jasoniga kahekesi olla ja rääkida.

Ian pani oma teise käe mu ülaseljale, lükates mind Jasoni poole.
"Lähme ütleme talle ka tere, muidu seisab seal nagu Surm, see meie härra Lockwood,"
Ja nii see läks. Kui keegi oli veel, puudus see ma-ei-suuda-temaga-normaalse-inimese-kombel-rääkida olukord. Vahepeal tulid teised poisid ka juurde ning varsti saabus ka buss, mis meid kolmepäevasele seiklusele viima pidi.

Ronisime bussi ning hõivasime viimased pingid - et teisi vähem häirida. Jason oli poistest ainuke, kes istus üksi, aga ma ei suutnud end kohe veenda selles, et oleks normaalne tema kõrvale istuda. Pealegi oli ta juba aktiivses vestluses teistega, nii et ma ei hakanud sekkuma. Selle asemel lennutasin end Jasoni ees olevatele toolidele.

Esimesed kolmveerand tundi ei toimunud midagi põnevat: poisid arutasid mingeid omi asju ja ma kuulasin niisama muusikat. Mingi hetk nad hakkasid mängima "Kontakti" - see lõppes muidugi sellega, et kogu buss vaatas meid juba kõõrdi, et mida me kisame, sest kui poisid karjusid: "Kontakt!", siis nad tegid seda eriti valjusti.

"Kuulge, kutid, ma ei viitsi mängida," sõnas Jason mõne aja pärast - tolleks hetkeks oli vist juba poole tunni jagu möödunud. "Minge mängige Caroga, ta ei maga ega midagi,"
Sulgesin käega suu - sest võisin äkilisusest väga valjusti naerma hakata - ja itsitasin nagu segane: tõepoolest, Jason? Mängige Caroga?! Tead ikka, kui halvasti see kõlab?
Lasin jalad üle istme rippu ja piidlesin kutte. Hoidsin irvet huultel ja raputasin naerdes pead.

Nad vaatasid mulle arusaamatult otsa - kujutan ette stseeni: tüübid tegelevad rahulikult oma asjadega ning siis äkki, täiesti lambist, pöörab nende klassiõde end nende poole ja naerab nagu segane (isegi ei naera, vaid surub naeru maha, nii et see näeb väga alaarenenud välja). Väga normaalse inimese käitumine. Siis jälle .. mis ajast ma normaalne olen? - ja alles siis vist taipasid, mida Jason öelnud oli. Bussil oli jälle põhjust meid halvustavalt vaadata.

*

"Oh mu jumal küll," pomisesin ma, kui olin oma kompsu võtnud ning sirutasin end välja, vaadates ringi.   Ma polnud varem kunagi Apollo Bays käinud ning selle linna ilu suutis mind üllatada. Tegelikult oli Ranniku-Austraalias igal pool väga ilus: ookean ja  liiv. Põhimõtteliselt paradiis.
"Ja edasi mis?" nõudsid poisid kohe, kui buss oli ära sõitnud. Väljas lõõskas päike ning ega ma isegi poleks keeldunud kas vee juurde või lihtsalt kuskile jahedamasse kohta minna.
"Kohe, kohe," rahustasin poisid maha ning otsisin üles oma telefoni.

"Heihei, me oleme rannas. Te jõudsite ka kohale?" Alasia rõõmus hääl kõlas läbi toru.
"Jaa, Alasia, me oleme siin juba. Ma arvan, et me lähme poest läbi ," Poisid raputasid pead. "Või siis ei lähe ka,"
"Igatahes, te olete praegu poe juures, jah? Minge sellest mööda, kõnnite vasakul pool kõnniteed, kuni elumajad ette tulevad - seal on suht võimatu eksida. Siis te pöörate paremale ja kõnnite ka pikka aega. Maja number on 10, selline roheline maja. Siis helistame veel,"

"Okeeii" venitasin ma ja saatsin kindlustava pilgu kuttidele, kes mind ärevalt jälgisid. Suhteliselt hirmutav, peaks mainima. "Aga davai, tsau siis, näeb veel,"
"Tsauka! Oota, Analeigh, mida helli sa..?" rääkis Alasia kiiresti ja lõpetas kõne.
Suskasin telefoni taskusse ja pöördusin oma kaaskonna poole, seletades neile, kuidas me liigume.

Kõndisin ees, nemad järel nagu kutsikad - ja palun ärge arvake, et ma neist tegelikult nii halval arvamusel olen. Lihtsalt, kui ma oleks öelnud "ees nagu pardiema", siis, vabandust küll, mulle ei sobi. Eriti kui viimasel ajal räägitakse nii palju nendest pardihuultega näitsikutest. Kutsikad seevastu ei kõla üldsegi halvasti. Kujutage ette: minu hundikutsikad, mm .. okei, jah, läks kahtlaseks ära, vabandust.

"Kuidas sa eeldad, et me sisse saame?" küsis Ed, kui me olime Alasia maja juurde jõudnud.
Kehitasin õlgu. "Murrame sisse?" pakkusin, otsides taskust telefoni ning valides ühe oma parima sõbranna numbri, et teada saada, mida edasi teha.

"Olete kohal, jah?" küsis Alasia ilma sissejuhatuseta.
"Um, jaa .. kuidas me sisse saame?" küsisin, jälgides ise lõbustatult poisse, kes venitasin sõidust ja kõndimisest väsinud lihaseid ning tegid plaane, kuidas ja kuhu telke paigutada.
"On kutid lähedal?"
Noogutasin pead ja taipasin siis, et räägin telefoniga. Virutasin endale mõttes vastu laupa ja kõndisin eemale, võttes istet maja tagumisel sissepääsutrepil. "Enam mitte, räägi,"

"Igatahes, see kuur seal, eks?" Vaatasin ringi. "Igatahes, lähed sinna," Tegin nagu kästud. "Vaata seal teises ruumis ämbrite alt. "Leidsid?"
"Mhm," mõmisesin veidi ringi vaadates.
"Ega kedagi lähedal pole? Ei taha, et nad seda märkaks,"
"Nope, nad mängivad seal üksteisega väljas,"

"Mängivad üksteisega? Armas. No igatahes, pane see võti sinna pärast tagasi ka, kui te tulema hakkate. Ja sulge uks ka,"
"Okidoki, näeme siis,"
"Tsauki!"

Kõndisin jahedast ruumist lõõskava päikese kätte ning panin käe sirmina silme ette.
"Ou, kallikesed, vaadake, mis mul on?" hüüdsin poistele, kes vaikselt hakkasid telke laiali panema, ning viibutasin sõrme otsas võtmeid.
Nad jätsid oma asjad sinnapaika ning tormasid mu juurde, kui ma ust lahti tegin. Haarasime oma kodinad ning liikusime majja.

"Nii, kuhu mida?" küsis Ian.
Vaatasin võõras majas ringi. "No vannituba on siin," avasin teadlikult ukse nimetatud tuppa, kuna olin väljast näinud sauna ja dušše. "Siin elutuba," sõnasin edasi liikudes. "Köök. Ja sinna üles siis magamistoad," Teadjat mängida pole üldse raske, kui sa neist samm ees oled.
"Jätame joogid külmikusse, telgid püsti ja adios, mis me siin ikka kaua passime," pöördusin oma meeskonna poole.

"Okei," pomisesid nad ning me asusime tegutsema.
Jätsime kotid eesruumi ning poisid hakkasid oma telke paigutama. Istusin taas astmete peale ning jälgisin neid.
"Kuulge, kohutavalt palav on. Äkki me sätiks telke õhtupoole?" pakkus Jason ligi viieteist minuti pärast, kui nad kõik olid telgikompleksiga maadlemisest tüdinud.

Tõstsin pilgu Angry Birdsi mängult. "Mul ükskõik," Muigasin, nähes nende nägusid.
"Jajah, Caro, sa ei tee üldse midagi kasulikku," nurises Jason, kuigi ta muigas. See muie tekitas minus tahtmise öelda: "Sunni mind,", aga kuna liiga palju oli inimesi, kes ei pidanud minust ja temast teadma, siis ma jätsin selle mõtte.

Tõusin püsti. "Okei, lähme siis, me peame niikuinii enne söömas ära käima,"
Poisid panid oma telgid kuuri ning vaatasid mind ootavalt. Võtsin majjajäetud reisikotist oma rahakoti ning ootasin ukse juures, kuni poisid sama tegid. Sulgesin ukse ning käskisin neil end maja ees oodata, kuni võtme taas ära peitsin.

"Keegi on Apollo Bay's varem käinud?" küsisin ma, sest mul polnud õrna aimugi, kust me süüa saaks.
"Me võime Bayleaf Café'sse minna," pakkus Ed.
"Ei, me ei lähe kohvikusse," torises Ian ühel pool. "Seal ei saa ju süüa normaalselt!"
"Okei," sõnas Ed kergelt üllatudes Iani nuriseva tooni peale. "Beacon Point?"

"Ei! Me ei lähe restorani ka," vaidles Jason teiselt poolt vastu. "Me peame seal mingi mitutuhat tundi ootama,"
Pööritasin silmi ja saatsin igatseva pilgu Wickens Provedore & Deli kohvikule, kus tehti imehäid saiakesi. "Minge kaklema ka veel," porisesin oma nina alla.

Me rändasime mööda Apollo Bay kesklinna ligi kaks tundi. Täiesti ausalt. Poisid ei suutnud endiselt ära otsustada, mida ja kus nad süüa tahavad: kas kohvikus või restoranis. Nad olidki jagunenud kaheks seltskonnaks, kes kohe kuidagi kokkuleppele ei jõudnud.
Nende järjekordse vaidluse - see seisnes selles, kas me lähme pitsat sööma või mitte - katkestas mu telefonihelin. Helistas Cassie.

"Hei, sweetheart," siristasin telefoni, olles õnnelik, et saan mingitki vaheldust sellele mõttetule vaidlusele.
"Kuule, ma jõudsin kohale. Alasia ütles, et te olete liikvel kuskil. Kus sa oled praegu?"
"Ee...," venitasin ma ja märkasin taaskord, kuidas poiste tähelepanu oli ümber lülitunud söögikohtadelt minule. "Me oleme praegu kesklinnas. Skenes Creec Road,"

"See on see, kus Bacon Point on, eks?"
"Mhm,"
"Selles suhtes, et ma võin oma kotiga kohe linna tulla, kuna me lähme ju randa pärast, eks?"
"Jeps, plaanis on küll. Leiad siis tee siia üles?"

"No .. oota, otsustasite te ära, kuhu sööma lähete?"
"Ei. Ma pärast räägin sulle," sõnasin tüdinult.
"Ee .. okei?" Cassie hääl tõusis teadmatusest, millest mu tujukus tingitud oli. "Aga saaks äkki Cafe 153 juures kokku?"
"Oota hetk," Surusin telefoni vastu õlga ja vaatasin poistele tõsiselt otsa. "Cafe 153 sobib? Või me korraldame raundi number 128?"

"Jaa! See on nii hea koht ju," elavnes Ian ja Jason noogutas kaasa.
Vaatasin neile surmava pilguga otsa. Tõsiselt ka või? Me teie kahe pärast kõndisime kaks tundi mööda linna ringi ning nüüd teile tuli äkki meelde hea söögikoht? Ausalt?! Raputasin õelad kommentaarid maha ja keskendusin Cassie'le. "Kuulsid? Nad on nõus,"
"Okidoki, suurepärane. Näeme seal siis nii viieteistkümne minuti pärast,"

"Noh, noored hundikutsikad," sõnasin väljakutsuvalt, kui olime Cassie'ga hüvasti jätnud. "Lõpetasite oma kaklused ära ja nüüd on koht olemas? Aga palun, suunduks äkki sinna siis? Või te hakkate nüüd kaklema, mis teed pidi me lähme?"
Ma teadsin küll, et kõlan väga bitch'ilikult - isegi, kui see nii plaanitud polnud - ning ega nad seda positiivselt võtta ei pruugigi, kuid kui ma kuulsin neid itsitamas, sain aru, et vahel sobib neile ka selline kord.

SL #50: Päike, rand, mina ja mu kaks crushi

Micha pole üldiselt kunagi kahe käega poolt olnud minu ja Jasoni "suhtele" - okei, okei, oleme ausad: keegi neist pole enam -, aga viimasel ajal oli ta kuidagi omapoolset initsiatiivi üles näidanud selles osas. Tuleb tunnistada, et ka tema oli mind päris palju ärgitanud Jasoniga mingi hetk rääkima või siis nüüd korraldas selle tantsushow...

Nii et tegelikult poleks mul olnud põhjust imestada, kui me sisenesime klassi, kus meil polnud varem inglise keelt olnud, ning ta mind praktiliselt käest tiris Jasoni kõrvale istuma. See oli nimelt meie arvutiklass - meil oli multimeedia seal -, kus lauad oli seinte äärde pannud, moodustades suure ringi. Klassi keskel oli vaba ruum õpetaja jaoks. Ning seal, kus me maha istusime, istusid minu poolt Jason, Cyle ja Joe, ja Micha poolt Bradley, Brittany.. Ma rohkem tähele ei pannud, sest vaadake, kui sul on ühes pajas Cyle ja Joe, siis te ei saa enam aru sõnast "rahu".

Tegelikult laamendas nendega seekord ka Jason kaasa, alustades näiteks sellega, et ta muutis Cyle'i ekraani roosaks. Mitte et pani roosa taustapildi, vaid muutis värve, kontrasti ja midaiganes veel nii, et kogu ekraan oligi roosa alatooniga.

Ta vaatas mu poole ja naeratas oma visiitkaardi naeratust. Puhkesime kõik neljakesi naerma, panemata isegi tähele, kuidas kõik meid jõllitavad ja et õpetaja tuli meie toolide taha.
Ta raputas pead. "Jason, pane see tagasi ja lõpetage see mängimine siin,"
Jason klõpsas paar nuppu arvuti ekraanil - jätan detailsemalt protsessi kirjeldamata, sest osa ütleks kindlasti, nagu Michagi: "Ah, ära jaura mulle sellest progevärgist," - ning ekraan muutus "normaalseks" tagasi.

"Avage töövihik leheküljel 59, ülesanded 1-4,"
"Mis lehekülg see oligi?" küsis Jason sosinal, tungides mu isiklikku ruumi.
"59," sosistasin vastu katkendlikku häälega, veidi šokeeritud tema lähedusest.

Kui su armastatu huuled on su kaela vastas, võib see päris meeldiv olla, kas teate. Lihtsalt see, et ta nõjatus mulle väga lähedale, kuna ei kuulnud leheküljenumbrit, oli hingetuksvõttev. Eks jah, igaühel jääks hing kinni, kui su armastatu hingeõhk su kaela tabaks, sest nahk muutus ülitundlikuks ja kõik karvakesed tõusid püsti. Täiesti fantastiline.

Poole tunni pealt hakkasime esseed kirjutama.
"Miks?! Ei..." venitas Jason, nähes esseeteemat: "Kuidas on Internet mõjutanud meie elu?".  "Fuck me,"
Um .. ausalt, Jason?! Nagu tegelikult ka või? "Ee .. no .. tegelikult ma olen veidi hõivatud praegu, küsi hiljem uuesti," sõnasin ma täiesti tõsiselt, kuid piisavalt vaikselt. Ausalt öeldes ma isegi lootsin, et ta ei kuule seda.

Ent ta kuulis ja vaatas mulle otsa. Alguses sama tõsise näoga nagu mul, kuid siis muutus see ilme naeratuseks ja me lihtsalt puhkesime naerma. Keset esseekirjutamist, kogu meie poolrühma ees.
Oh, jumal.

Õpetaja, kes samal ajal oli ka meie klassijuhataja, vaatas meid poolhukkamõistva pilguga.
"Mu arust ma peaks selle seltskonna seal lahutama. Teil on seal liiga lõbus atmosfäär,"
"Ei," poolkarjatasime me neljakesi.
Ta raputas taas kord pead. "Lihtsalt olge tasa ning ärge segage teisi,"

*

Kas te teete nalja või? Miks ma alati lõpetan temaga samal ajal?
Kuid Zacki polnud meie poolrühmas ja ka Cyle lõpetas selle paganama essee kirjutamise - mitte et essee üldse milleski süüdi oleks olnud -, ning üleüldse oli blogist juba üle aasta möödas ja ega mind eriti ei huvitanudki, kui keegi sosistama hakkaks, nii et ma lihtsalt tõusin poiste järel püsti, andsin oma töö ära ning lippasin neile järele.

Imelikul kombel juhtusin mõlemale poisile tol päeval meelepärast olema ning garderoobi minnes me lobisesime vahetpidamata.
"Sa ikka randa tuled?" küsis Cyle.
Noogutasin innukalt pead ning tahtsin juba öelda: "Kuidas ma saaksingi sellest imetoredast sündmusest mitte osa võtta?", kui taipasin, et see kõlaks võib-olla natuke liiga meeleheitlikult. Selle asemel ütlesin: "Muidugi, see saab kindlasti tore olema,", mis oli pehmem variant algselt mõeldud tekstist.

Nägin Cyle'i näole lõbustatud naeratust ilmumas ning üle tema õla mängis ka Jasoni näol sarnane muie.
"Usu mind, see saab tore olema," veenis mind Cyle ning ma mõtlesin, et mida ta nüüd küll välja mõtles.

"Valmis, mees?" küsis ta Jasoni käest ning kui too noogutas, pöördus Cyle taas minu poole: "Sa lähed ju ka samasse peatusse mis meiegi, kas pole?"
Noogutasin ning enne kui jõudsin midagi veel teha - midaiganes ma teha kavatsesin -, avastasin end järgmine hetk juba Cyle'i õlal rippumas, pea alaspidi.

"Hei!" Virutasin talle kergelt vastu selga, kuid ta tegi, nagu ei märkakski seda.
Upitasin enda ülakeha, et ei peaks noormehe teksastest poolenisti väljaronivaid Calvin Kleini aluspükse jõllitama ega Hugo Bossi tualettvee epitsentris paiknema - sest, uskuge mind, Cyle kallas endale iga hommik tõenäoliselt pool pudelit otsa.

Mu silmad vilksatasid Jasonile, kes paar meetrit tagapool seisis. Alguses oli ta näol üllatus, kuid hetke pärast ta juba naeris.
Ei mingit armukadedust, tõesti?
"Davai, hakkame liikuma," sõnas Cyle üle õla Jasonile ja hakkas kõndima, justkui ei kaaluks ma rohkem kui käputäis heina.


Möödusime valvuritädist, kes meile rabatud pilgu saatis, kuid ei öelnud midagi.
Tänaval saatsid inimesed meile samasuguseid imestunud pilke, kuid ei öelnud midagi, välja arvatud üks pensionieas tädike, kes poistele teravalt otsa vaatas ja küsis: "Ega te seda ilusat neiut ära vägistada ei kavatse?"

Minu imestuseks vastas Cyle: "Kindlasti mitte, naiste soove tuleb austada," ja ma võin kihla vedada, et kuulsin Jasonit enda kõrval - jah, miks ta üldse minupoolsel Cyle'i küljel oli? - pomisemas: "Kui ta just ise ei taha..."
Äkki on tal ka oma siivutu külg?

Iseenesest oleks väga huvitav olnud sõita koos nendega ka rannani, pealegi et Cyle lubas mind kogu selle aja kanda - küsimusele "Kas sa mind seljas kanda ei tahaks?" vastas ta, et siis ei ole tal nii suurepärast vaadet, ja, tänud jumalale, kui sihuke olemas peaks olema, et mul olid jalas teksad -, kuid siis oleks ma pidanud rannas aluspesus olema, mitte et sel midagi viga oleks.

Cyle pani mind maha alles siis, kui buss tuli, ja sedagi otse astmete peale. Võin ette kujutada, et me olime päris omaette vaade.

*

"Jumala eest, Caroline!" hüüatas ema, kui ma temast mööda tuhisesin. "Kuhu sa hiljaks jääd?"
"Me lähme randa!" karjusin vastu, tuhlates meeleheitlikult oma kapis.
"Okei, aga kuidas sul essee läks?"
"Hästi," vastasin ma ja õhkasin õnnelikult, leides soovitud kleidi. See oli õhuline roosivärvi kleit, mis sobis oivaliselt randa minekuks.

Leidsin ka oma bikiinid ja pikema topi, kuna kleit oli suhteliselt läbipaistev ning ma nii väga ei tahtnud Jasonit vapustada. Mäletasin liigagi hästi, kuidas ta eelmine kord reageeris.
Oojaa, ma olen imelik. Ta on mulle ka seda öelnud. Et ma mäletan selliseid asju. Et ma mäletan kõiki asju, mis temaga seotud on. Aga see lihtsalt on nii.

***

Rannas oli tore. Analeigh ja Alasia õpetasid mulle, kuidas võrkpalli mängida. See oli umbes nii, et niipea, kui mina lõin, lendas see kas põõsasse või siis .. kellelegi meie seltskonnast vastu pead. Ilmselgelt avaldasin kõigile muljet oma mänguoskustega.

Lõpuks me väsisime ära ning heitsime päevitama. Tore oli unustada igapäevased (kooli)mured ning lihtsalt veeta oma klassikaaslastega aega vabas õhkkonnas. Alati oli nii, et kui me veetsime aega väljaspool kooli, saime lähedastemaks. Ning seekord sõna otseses mõttes.

Õhtupoole olid kõik oma rätikud üksteisele lähemale lükanud ning mingi hetk ma avastasin, et Jake oli eriti lähedal. Mul polnud õrna aimugi, mida ta teha kavatses või mida mina tegema peaks. Selles suhtes, et ta oli mu crush siiski! Istusin rätsepistes ning ta käed patsutasid liiva mu jalgadest 10 cm kaugusel.

Vaatasin vasakule ning seal 10 cm kaugusel istus Jason.
Kas tõesti on täitunud mu eluunistus ja ma olen kahe oma crushiga jäetud üksikule saarele?
Aga ei, see polnud tõsi, sest rand oli inimesi täis ja meie endi klassikaaslased olid samuti siin, nagu me tulnud olimegi. Lihtsalt nad polnud nii .. lähedal.

Jason liigutas end liiva peal, nii et kui võtta arvesse päevitavat Sofiat, moodustus ring. Jake lamas endiselt kõhuli minu ees, patsutas liiva - olid tal liivakoogid plaanis või mis? - ja vaatas mulle otsa.
Nägin, kuidas Jason midagi liivas kohmitses, ja kavatsesin juba küsida, kas ma võin ka temaga liivalossi ehitada, kui nägin, mille ta seal välja urgitses.

Mitte et mul just eriline putukafoobia oleks .. aga mulle ei meeldinud nende rõvedate jalgade - või misiganes need neil olid - kokkupuude minu nahaga. Kõik mu karvad tõusid juba ainuüksi sellest mõttest püsti.
Karjuma ma ei hakanud, jälgides Jasoni mängu selle olendiga. Proovisin hoopis välja nuputada, mida ta sellega teha kavatseb.

Tagasi pidin hoidma naeru ja üha laiemaks venivat irvet, kuna Jake oli endiselt mu näost väga huvitatud.
Jason hoidis putukat kergelt peopesa peal - pelgalt nende jalgade siputamine tekitas mul kananaha - ja .. pani selle Jake'i seljale. Jah, te kuulsite õigesti.

Esimesed sekundid vaatas Jake mulle endiselt otsa ja mina säilitasin poker face'i, kuigi nägin, et nüüd vaatab mind ka Jason.
Seejärel sai see olend noormehe seljal tõenäoliselt taas elu sisse ja hakkas siputama, sest Jake ei naeratanud enam, vaid pööras pead ja hakkas käega mööda selga kobama.

Lõpuks võis mu naer vabadusse pääseda ning lisaks minu heledale naerule täitis õhku ka Jasoni sügav naer.
Tõenäoliselt keegi teine ei olnud meie väikest vahejuhtumit märganud, sest nad vaatasid meid kolme, nagu me oleks äsja taevast alla kukkunud.

Läbi naeru nägin Cyle'i silmi, mis Jasonit jälgisid. Neis helkis mitmetähenduslik helk, mis sundis mind naeru vaikselt lõpetama.
Kas Cyle võis aimata? küsimusele ei saanud ma kunagi vastust, sest kuigi ma ei arvanud, et Cyle võiks olla just kõige parem inimene, tuli välja, et tal oli piisavalt palju taktitunnet, et teiste inimeste eraellu oma nina mitte toppida.