Открой моё сердце #39: I don't love you

"See murraks su südame..." turtsatas ta, "Aga kas sa oled kunagi teistest mõelnud? Sul muud ei olegi kui 'Jason, Jason, Jason'! Maailm justkui keerlekski tema ümber ainult. Oled sa kunagi mõelnud kellegi teise tunnetest?"

Tardusin, vaadates Jake'ile ehmunult otsa. Mis. See. Just. Oli? "Millest sa räägid, Jake? Muidugi ma arvestan teiste tunnetega..."

"Kas tõesti?" muigas ta mõrult ja lähenes mu näole, et mind suudelda.
Tõukasin ta kergelt eemale. Mitte sellepärast, et tahtsin talle haiget teha, aga ma ju just ütlesin midagi!

Pealegi, ma ei tundnud tema vastu midagi... Ja mul oli poiss olemas!

"Näed, sind ei huvita,"
"Mida sa..?"

Ja siis sain ma pihta. Jake ei rääkinud üldiselt teiste tunnetest. Ei, ta rääkis enda omadest. Ja antud juhul tähendas see, et...

"Sa .. ma .. meeldin .. sulle?!" piiksatasin ma viimase sõna.
Jake hakkas aeglaselt ja sarkastiliselt plaksutama. Nagu Joker "Batman"ist. "Braavo, sa arened,"

"Kuidas see võimalik on?" olin ma hämmelduses.
"Noh, tead küll, kuidas see juhtub. Kõigepealt inimene meeldib sulle, siis sa kiindud temasse ja siis..."

* "Armastus?" Jason oli siiralt üllatunud.
Vaatasin talle kangekaelselt otsa. "Jah,"
"Aga .. kuidas?"
 
"Nii nagu need asjad ikka juhtuvad. Kõigepealt inimene meeldib sulle, siis sa kiindud temasse ja siis..."
 
Ta segas mu jutule vahele. "Ei, ei, sellest saan ma aru. Ma ei saa aru, kuidas sa mind armastada saad?" *

Me olime Jake'iga sarnasemad, kui ma kunagi arvasin.
Ja ma veel imestasin, kui ta mingit minu väljendit kasutas... Kurat, ta mõtleb nagu mina. How is this even possible?!

"Aga see ei saa nii ometi olla," veensin ma rohkem ennast kui teda. Nagu teda oleks üldse võimalik vastupidises veenda. Kui juba minu puhul ei töötanud...
"Aga on," vastas Jake rahulikumalt.

"Aga, Jake, ma ei saa sinuga olla," lalisesin mõtlematult.
Mitte et see poleks tõsi. Aga siiski, ma oleks võinud seda teha kuidagi .. pehmemalt.

"Ma tean," vastas poiss kuidagi liigagi lihtsalt, vaadates siis kaugusesse.
Pöörasin pilgule samuti merele, tuletades meelde, kuidas kunagi, kui ma pidevalt Jasoni pärast masetsesin (et miks ta lõpuks minuga juba ei ole? jne), käisin ma kogu aeg mere ääres.

Lainete kohin rahustas mind alati maha, kuid praegu tundsin end üsnagi närviliselt. Ja üldse pani Jake mind tundma end närviliselt.

Nagu Jason kunagi... Ei! Mu tunded Jake'i vastu on kustunud. Punkt.

Tundsin endal Jake'i pilku ja avastasin, et olin taas liiga kaua enda mõtetes olnud.
Nagu alati.

"Ma ei saa teda jätta." ütlesin ma, "Ma armastan teda."
"Aga sa ei armastanud teda kogu aeg."

"Mida?"
"Armastus kujuneb aegamööda. Sa ei saanud ju Jasonit armastada enne, kui temaga tuttavaks sai, kas pole?"

"Jaah," venitasin kahtlevalt, saamata aru, kuhu ta tüürib.
"Järelikult oled sa suuteline uuesti armastama," lausus Jake mõtlikult.

"Aga ma armastan praegu teda! Ma ei taha teda mitte armastada."
"Miks sa temas nii kinni oled?"

"Sest .. sest ma armastan teda,"
"Oled sa kindel?"

"Jah, muidugi. Jake, lõpeta, palun."

"Lihtsalt ütle mulle, miks sa ei taha proovida,"
"Ma olen kinni,"

***

Jason 

"Ou, kas see Caroline'i rahakott ei ole?" Zack ulatas mulle ainulaadse rahakoti, mis oli vaid Caroline'il.
See oli tehtud eritellimusel - ma kinkisin talle selle meie kahe kuu täitumisel.

"On tõesti." laususin mõtlikult, "Kuidas see siia sai?"
"Keegi ei tea," kehitas Zack ükskõikselt õlgu ja viskas halu lõkkesse.

Pööritasin mõttes silmi. Zacki imelik käitumine Caroline'iga käib mulle tõeliselt närvidele. Ma isegi ei tea, mis selle taga on.

Tõusin püsti.
"Juba lähed?" küsis Zack.
"Viin selle tagasi ja lähen magama," vastasin talle külmalt, kuigi peaksin temaga normaalsemalt käituma - ta mu boss siiski.
Suva.

***

Koputasin tüdrukute maja uksele. Avama tuli Cassie.
"Oi, hei, Jason," tervitas ta mind kuidagi närviliselt.
"Hei, Caro jättis oma rahakoti lõkke juurde,"

"Noh, ee, ta on vetsus. Ma annan talle edasi." Tüdruk sirutas käe, et kott mu käest ära võtta.
"Tegelt ma tahtsin temaga rääkida veel,"

"Aa... mm," Cassie vaatas selja taha, vahetades kahtlase pilgu Alasia, Chani ja Alasiaga.
"Mis toimub?" küsisin ma otse.

"Ta .. Caro .. on väljas," lalises Micha kuskilt toa keskelt.
"Ja miks see nii suur saladus on?"

"Ta lihtsalt tahtis üksi olla. Ütles, et me ei segaks teda ega laseks sind ka sinna."
"Ahsoo," teesklesin arusaamist. Tegelikult oli see suhteliselt imelik.

Carole küll meeldis üksindus, kuid et kohe keegi ei segaks ega midagi... Huvitav.
"Aga olgu." laususin lepitavalt, jättes kõrvale kõik kahtlased mõtted, "Ma jätan selle siis siia." Ulatasin Cassiele Caro rahakoti.

Näis, nagu oleks ta just mõttes kergendusesega ohanud. See võis mulle muidugi vaid tunduda.
"Aga dvj siis," lausin tüdrukutele ning lahkusin sealt, käed taskus.

***

Suundusin parajasti meie maja poole, et olla veidi läpakas ja kirjutada juttu edasi8i, kui märkasin kaugemal, mere ääres, kahte vägagi tuttavat kuju.

Mõtted jutu kirjutamisest lendasid mu peast, kui ma silmi kissitades sain aru, kes seal täpsemalt on.

Caro ja Jake. Jälle. Koos.

Kiristasin vihaselt hambaid. No muidugi nad katavad teda...
Loomulikult ei saanud ma tüdrukuid selles süüdistada - tüdrukud katavad alati üksteist. No ja poisid loomulikult ka..

Aga Caro! Kuidas ta võis seda teha? Jälle?!

Pähe tulid mõtted sellest, kuidas tüdruk mulle (alati) truudust ja armastust tunnistas. Kas ta võis valetada?

Ei, Caro ei ole selline. Kuid miks, kuradi pärast, ta siis jälle Jake'iga on?

Kõndisin rannale lähemale, jäädes ise piisavalt peitu majade ja põõsaste varju, et need kaks seal mind ei märkaks.

Hetke pärast nägin, kuidas Jake Caro suudles. Vnoh, püüdis suudelda. Caro lükkas ta eemale ja hakkas poisile midagi vihaselt rääkima.

Miks ta ära ei lähe?

Tundsin, kuidas armukadedus mu kehas pulbitsema hakkas.