Ja ongi kätte jõudnud kaks viimast päeva.
Sõitsime just Marrawah'st Stanleysse, kus me ka tänase öö veedame. Kuid mitte hotellis seekord. Oo ei, täna saab lõbus olema. Meil on täna lõkkeõhtu!
Marrawah's saime veidi surfamist proovida - seal on lihtsalt suurepärased lained. No ja muidugi sai jälle ujuda ja ns laamendada.
Aga igatahes, tänasest meelelahutusest. Meil on siis mõnus lõkkeõhtu rannas, ööbimine @VDL Stanley, mis koosneb ülinunnudest kämpingumajakestest, kuhu mahub oma viis inimest.
*Vaatamata sellele, et ma olen kogu oma elu elanud Austraalias, täpsemalt Hobortis, paneb mind selle imeline loodus endiselt üllatuma. Ma olen käinud Sydneys, Melbourne'is - ühesõnaga, pmst kogu New South Walesis. Ja teate, mis ma teile ütlen? Las nad (ma ei ole päris kindel, kes need "nad" on, aga suva sellega) kõik räägivad, et Euroopa ja USA on ägedad ja ilusad ja puha .. ei, ma ei usu seda - Austraalia on parim.
Ning meie praegune Tasmaania reis vaid tõestab seda. Googeldage - ja te saate vaid järjekordset tõestust.*
***
"..ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni," lõpetasin ma vist kõige tobedama jutu üldse.
Asi oli selles, et George mõtles, et oleks tore rääkida õhtul mingeid õudukaid või lihtsalt jutte, aga kuna keegi ei teadnud midagi sobivat, leppisime kokku, et lisame igaüks ühe lause.
Nii et meil tuli välja romantiline (no kuidas siis muidu) lugu poisist ja tüdrukust, kuhu oli loomulikult lisatud vampiire ja libahunte (tänud meie Twilighti-fännidele), müstikat, teispoolsust ja paralleelmaailma jne.
Lõbus, kas pole?
Väljas hakkas minema juba jahedaks ning ma hakkasin jääma uniseks sellest kakaokogusest, mida ma ära joonud olin. Vahukommid aitasid tõenäoliselt ka kaasa.
"Läheks juba?" küsisin Chantalilt haigutades.
Tüdruk kehitas õlgu, mis pani mind tegelikult muret tundma. Nii palju kui ma Chanile juhtusin otsa vaatama täna õhtul (ja päeval), oli ta nägu iga kord mures ja kurb. Ning iga kord, kui ta märkas mu pilku, surus ta naeratuse näole. Minu isiklikust kogemusest teadsin liigagi hästi, et ta varjab midagi. Pealegi, kui sa naeratad huultega, siis see ei jõua silmadesse.
Kuid mida ta varjab? Mis on valesti? "Ja teie?"ˇpöördusin ma Alasia, Michelle'i ja Cassie poole, tehes endale mõttes linnukese rea "Saa teada, mis juhtus Chantaliga" ette.
"Ma jään veel," vastas Micha end sirutades ja kohendas end Craigi süles.
Muigasin. Michelle võis küll olla pain in the ass, kui tal halb tuju on, kuid viimasel ajal (mis tähendas umbes paari kuud) oli ta palju rõõmsameelsemaks ja sõbralikumaks läinud. Mõtlesin, et selles võis Craigi osa olla. Ja see oli ju hea.
Peale selle, kes meist ei muutuks, kui me armume?
Heitsin pilgu Jasonile, kes Zackiga millestki rääkis. Kissitasin silmi, kuid lõin sellele siis käega.
Lõppkokkuvõttes oli Jason Zackiga kauem tuttav kui minuga. Ja pealegi, mul ei olnud endiselt õrna aimugi, mis Zacki vihas minu vastu tegelikult peitus.
Äkki on Jasonil siiski õigus? läbis mu pead uitmõte, Hui. Ma ei meeldi talle.
Siiski, mingi sisemine hääl proovis mind veenda, et ma ei või kunagi teada.
You never know, tuli mulle meelde Jasoni lause. Jajah.
"Aga meie küll tuleme," lausus Alasia enda ja Cassie eest. Nähtavasti olid nad sellest juba rääkinud varem.
Tõusin püsti.
"Juba lähed?" kuulsin magusat häält selja tagant.
Seekord polnud see mesimagus, nagu ma kord Jake'i suust kuulsin. See oli lihtsalt hääl, mida ma armastasin selles maailmas kõige rohkem.
Jason põimis oma käed ümber mu piha.
"Sekund tagasi rääkisid sa Zackiga," ma proovisin kõlada mitte süüdistavalt. Seekord isegi õnnestus.
"Noh, jah .. oli vaja arutada mõningaid asju .. tööasju," silmnähtavalt ei tahtnud Jason mind sellesse pühendada.
Olgu peale, mõtlesin, tegeleme sellega siis hiljem.
Andsin Jasonile head-ööd musi - oi, kuidas mulle meeldib nende sõnade kõla - ja suundusin tüdrukutega oma majakesse.
***
Olin just suud avamas - arutasime parajasti staarkuulsusi, meessoost, loomulikult -, kui õrn koputus uksele meie vestluse katkestas.
"Imelik, et ta meid vaatama tuleb," lausus Cassie vaikselt oma voodist.
Micha noogutas. "Pole just tema moodi jah,"
Kuna keegi neist ilmselgelt ei kavatsenudki ust avada, tõusin kerge vaikse ohkega voodist ja tippisin ukseni. Avasin selle kergelt, jäädes ukse taha peitu. Mul oli siiski pidžaama seljas!
Avastades ukse taga meie klassijuhataja George'i asemel hoopiski kellegi teise, vormus mu suu O-kujuliseks.
Ilmselgelt olete te väga nutikad, kui arvasite ära tulija. Jake.
Aplaus teile.
"Hei," lausus ta, tuues mind mõttemonoloogist välja.
"Hei," vastasin talle, pigistades korraks huuled tugevasti kokku. See oli nagu awkward moment või midagi.
"Ma .. meil oleks vaja rääkida veits," jätkas Jake.
"Ee..." venitasin ma, heites pilgu endale, seejärel tüdrukutele ning uuesti Jake'ile.
"Millest?" küsisin vaiksemalt, sest tüdrukutel, kes olid vaimustunud, et see polnudki George vaid hoopis minu endine (endine!) crush, olid ilmselgelt kõrvad kikkis. Omg.
Jake kummardus mulle lähemale. "Meie plaanist. See on tähtis."
Ohkasin taaskord vaikselt. Mu sisetunne ütles, et see ei tõota head. Oi, kuidas ei tõota! Kuid kas mul oli valikut? Ei.
Seega, hammustasin huulde ning, mõtlemata tulevikult, vastasin: "Olgu,5 minuti pärast rannas."
Jake'i nägu elavnes - miks?! - ja ta noogutas.
Panin tema lahkudes ukse kinni, vaadates märgatavalt elavnenud tüdrukutele otsa.
"Paistab, et keegi on poisile andeks andnud," tõstis esimena häält Micha.
"Ja mitte ainult andeks andnud," Alasia liigutas kulme üles-alla.
Pööritasin mõttes silmi, liikudes vaikselt oma koti juurde. Ma tõesti ei tahtnud mitte kellegagi seda arutada.
*Ma olin küll mõelnud Jake'i plaani peale ja värki, aga ma sain aru, et ma ei suuda. Ma ei suuda Jasonile haiget teha. Ma ei suuda Jake'iga tantsida ja siis tema poolt suudeldud olla. Asi pole isegi mitte Jasonis - kellele ma loomulikult ka haiget teeksin -, asi oli minus. Tunded Jake'i vastu, nii palju, kui neid siis oli (ee.. mingi pool kuud ehk? Ja siis Jasoni juurde tagasi.), olid ammu kustunud. Ta oli mulle lihtsalt sõber.
Ja veel mina. See on küll imelik või midagi, kuid .. selle suudlusega ei teeks ma haiget ainult Jasonile, vaid ka endale. See oleks nagu enesepete või midagi. Sest ma teadsin, et Jake ei meeldi mulle poisina. Ja kui ma meie 'mängu' tõttu peaks seda tegema, oleks ma .. murtud. Murtud, sest ma ei petnud ainult Jasonit vaid ka ennast.
Peab olema mingi muu võimalus.*
"Palun, tüdrukud... See ei ole nii, nagu te arvate seda olevat. Meil on lihtsalt vaja rääkida."
"Jaa-jaa, muidugi," jätkas Michelle.
Kiristasin vaikselt hambaid, tõmmates jalga-selga paar tundi tagasi seljas olnud asjad: teksad, must topp ja helesinine pusa. Veel tõmbasin jalga mustad ketsid.
"Ärge oodake mind," pressisin läbi hammaste.
Ning läinud ma olingi.
***
Ei, ükskõik, mida ta mulle ka öelda kavatseb, Stanley ilu sellest ei muutu.
Lähenedes merele, nägin Jake'i istumas kividel. Seal oli udu ja see lisas mingisugust müstilisust. Tavaliselt on selline ilu vaid reklaamis.
Ka sellised asjad, nagu su elus toimuvad, juhtuvad vaid teleseriaalis, kõlas mu peas kaine mõistuse lause, Õigus jaa.
"Sa tahtsid rääkida," sõnasin, laskudes Jake'i kõrvale.
"Jah," Jake justkui ärkas unest, "me peaks plaaniga alustama."
"Ee..." alustasin ma ebalevalt, "ma just täna mõtlesin sellest."
"Nii?"
"Ma .. ma .. ei suuda seda teha, Jake." pahvatasin ma ning, laskmata tal midagi öelda, jätkasin kiirustades: "Ma ei suuda teha haiget Jasonile. See murraks mu südame."
***
Tegelt see koht, kus Jake ja Caroline istusid on Devil's Cauldron, Whale Beach, Dolphin Bay, Sydney, NSW, Australia.
Aga kuna selle jutu tegevus ei toimu Sydneys, otsustasin seda imelist kohta siinkohal kasutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar