Sulistasime rannas päris hulk aega. Vesi oli väga soe - ega ta muud ei saakski olla, me oleme Austraalias siiski.
11, nagu plaanitud oligi, alustasime oma sõitu Triabunnasse. Bussisõit oli lõbus nagu alati. C'mon, see ei saagi igav olla, kui sul on kaasas kogu su klass. Vnoh, mitte kogu, aga siiski.
Eelmises koolis käisid mulle 'populaarsete' "tõde või tegu"-mängud hullult närvidele, kuna .. nojah, mina olin see, kes alati naerualuseks sattus (= kellele alati pidi keegi midagi .. kahtlast tegema. Mitte et ma laseks või midagi. Okei, aitab sellest, see rikub tuju).
Praegu aga jälgisin huviga, kes mida tegema pidi, mõnikord ka ise mängust osa võttes.
***
Sorrellis ja Triabunnas veetsime vaid umbes pool tundi erinevalt Port Arturist. Seal külastasime vanglat ja kindlasti Surnute saart. Seal oli väga ilus. 3 tundi sõitu ja me olimegi Hobartis, Tasmaania pealinnas. Muuseumidele ütlesime kindla 'ei', selle asemel käisime hoopis Bonorongi metsiku looduse pargis, kus võisime kohata koaalasid, vombateid, kängurusid... Käisime ka Wellingtoni mäe otsas ja Cadbury šokolaadivabrikus.
Peale seda oli meile antud vaba aeg kella seitsmeni, kui pidime Kuninglikku Teatrisse minema, kus meid ootas mustkunstietendus.
"Kuhu suundume siis?" päris Michelle, kui meile olid kaardid kätte jagatud ja me kõik enam vähem gruppidesse jaotunud olime.
Näiteks Cole&Co. asusid kohe poode ründama. Peab ju endale mingid ägedad bokserid ostma. Ma räägin tõsiselt - eelmine kord nad tõesti tegid seda. Poisid, ma mõtlen.
Mul oli juba algselt idee, et siin pean ma kindlasti külastama Kuninglikku Botaanikaaeda, mis pidi olema lihtsalt gorgeous - paremat sõna lihtsalt ei ole.
"Kas me võiks botaanikaaeda minna?" küsisin kogu seltskonna käest, kelleks olime meie Jasoniga, Micha ja Craig, Chantal, Cassie, Alasia, Ian (üks Jasoni parimatest sõpradest), Mark ja Dean, kes suhtlevad samuti Jasoniga ning mõtlesid meiega kaasa tulla.
Mulle see väljavaade meeldis, kuna ma teadsin, et poisid meeldivad Chanile (Mark), Cassiele (Dean) ja Alasiale (Ian). Tundus küll suhteliselt imelik, et selline seltskond meil välja kujunes, kuid kes teab - äkki tüdrukud meeldivad neile ka? :) Või siis on see kokkusattumus .. kuigi ma ei usu kokkusattumustesse.
"Kas me jõuame pärast šoppamas ka ära käia?" küsis Alasia.
"Muidugi." vastasin ma, "Meil on 4 tundi aega teatrini, kui me mingi 1,5 h oleme botaanikaaias, siis me ju jõuame, eks ole?" küsisin pigem tüdrukute kui poiste käest.
Õigesti mõtlesin.
"Õõh, ma ei saa aru, kui palju te šopata suudate," kostis Jason mokaotsast, kuid me kõik kuulsime teda ja loomulikult olid poisid temaga nõus.
"Ära muretse, mees, me käime söömas nii kaua," lohutas teda Mark.
Pööritasin naljaga silmi. Tüdrukud ja šoppamine, poisid ja söök. Muidugi.
"Ongi, Jason, jõuate ära käia küll,"
Jason vaatas mulle otsa ja küsis siis naeru tagasi hoides. "Sa ei mõtle ometi toda korda?"
Vastuse asemel hakkasin naerma, nakatades ka teda. Teised vaatasid meid nagu poolearulisi.
Hoidsin veidi naeru kinni, seletades: "Eelmine suvi .. Sarah' juurde minek .. Cassie oli ka kaasas .. ning teie kaks." Viimane oli adresseeritud poistele.
Cassie'le, Ianile, Markile ja Deanile tuli see samuti meelde ja me hakkasime kõik koos naerma.
Nüüd vaatasid Chan, Micha, Craig ja Alasia meid kui poolearulisi, kuid ma tõesti ei suutnud naeru tagasi hoida. Lõpuks me siiski rahunesime ja alustasime oma teekonda botaanikaaeda.
*Tegu oli eelmise aasta suve algusega, kui Sarah korraldas enda juures väikese viibimise, kuhu terve klass kutsutud oli. Mina ja Cassie sattusime Jasoni, Iani, Marki ja Deaniga ühe bussi peale.
Tuletan meelde, et me ei käinud Jasoniga siis, kuid ma olin superõnnelik sellise võimaluse üle .. Pealegi me veetsime koos palju aega ja sõitsime tagasi samas seltskonnas jällegi.
Aga point oli praegu selles, et meil oli Sarah'ga kokku lepitud, et kõik kohaletulnud jätavad asjad tema koju ja siis lähevad randa, et pärast tagasi 'koju' minna, grillida jne.
Selline oli plaan. Poistel aga läks poolel teel kõht tühjaks ja me läksime sööma, lootes siiski, et jõuame randa küll... Ha-ha, me veetsime mäkis kaks tundi. Ning jõudsime tagasi enne neid.*
***
"Uuh, mul pole ammu sellist šopingutuuri olnud," sosistas Cassie mu kõrvalt.
Sosistas, sest tegelikult pidi kohe algama teatrietendus ning me ei tahtnud teisi segada. Mis sest, et nii eest kui ka tagant olime ümbritsetud oma rahvaga. Näiteks Brenda ja Sheena tahtsid kindlasti kuulata.
"Jaa, mul ka," vastasin talle.
Meil oli õigus - me vist ostsime Eliz Malli tühjaks. Ma räägin tõsiselt. Meil kõigil oli vähemalt kümme kotti käes.
Poisid veetsid selle aja Starbucksis. Mitte et nad sealt eriti midagi süüa saaks, kuid salatit, kohvi ja erinevaid saiakesi nad nosisid küll.
Ka botaanikaaias oli väga tore. Loodus ongi tore. Ja ilus.
"Ma usun, et kutid söövad pärast hotelli tühjaks," sosistas meile Micha.
"Kindlasti," vastasin ma.
"Mis asja te arutate siin?" küsis Jason, kes istus minust paremal.
"Tüdrukute asju," vastasin mokaotsast.
Siis kostis meie tagant üks kuri "ššš". Pöörasin end veits ümber, leides sealt Cyle'i, Willi ja Tyleri, teised istusid liiga kaugel, et neid vaadata. Jake'i ma nende hulgas imelikul kombel ei märganudki, mis iseenesest oli veits imelik, kuid samas, nagu ma juba ütlesin - teised istusid kaugemal ja neid ma ei näinud.
Pööritasin silmi.
Nagu, seriously, nemad tahavad etendust kuulata?! Kolm haha-d neli korda, ausalt.
Enne kui ma jõudsid mingi teravuse välja mõelda, vastas Jason minu eest: "Ära muretse, Cy, me ei hakka segama teie teatrielamust,"
Turtsatasin ning pöörasin end ümber, ignoreerides kõiki. Mind valdas äkiline väsimus.
Muidugi ei hakanud ma mõtlema mingit hullu teooriat, mis mul võib nüüd viga olla, kuna vastus oli ilmselge - meie šopingutuur.
***
Mustkunstietendus oli .. tore. Ei, tegelt ka, heidame kõrvale arusaama, et mustkunst on vaid väikestele. Ei ole põrmugi nii ja .. no ütleme seda ka, et meie taga pmst istusidki väiksed lapsed.
Igatahes, kui rääkida etendusest, siis see ei olnudki mõeldud lastele. Seal olid tüüpilised lendamis-saagimistrikid (antud juhul mõtlen seda, kui kast pooleks saagitakse), kadumisvärgid, ent samas ka võib-olla mitte nõrganärviliste jaoks pea-jäsemete otsast ärasaagimise trikid. Ei olnud just kõige meeldivam nähtus, kuid õnneks - peale paari "õudusfilmi" vaatamist - suhtun ma sellesse taluvalt. Mitte et see mulle meeldiks, kuid vähemalt ei aja oksele ega ehmata ära.
Peale etendust sõitsime siis hotelli, nagu plaan oligi, et hommikul pmst tagasisõitu alustada. Pmst, sest pool saart on meil avastamata ja me sõidame nkn teist teed pidi, kui siia tulime. Tagasiteel ootavad meid Queenstown (enne seda võib-olla Tarraleah ~pooleks tunniks), Eldon Peak (mis iseenesest pole linn, kuid siiski märgiks eraldi ära), Zeehan ja Rosebery - jällegi pool tundi kummagi jaoks, Black Bluff (mis pole taaspuhku linn) ning tõenäoliselt sõidame ka Loode-Tasmaaniasse, kuhu jäävad Wynyard, Stanley ja Marrawah.
Siis sama teed tagasi, tee peal Burnie'sse ja Ulverstone'i, sealt Devonporti ja koju...
27.09.11
02.09.11
Открой моё сердце #36: Плохая девочка
Ma tahtsin veel. Seda asja, mida Jake mulle andis.
Oota, mis ajast ma siuke alkohoolik olen? Ma jälestan viina. J-ä-l-e-s-t-a-n. Mis mulle sisse on läinud?
Jäin keset tantsuplatsi poolel teel seisma.
Ei. Ma ei tohi minna. Ma vajan Jasonit, kõlas mu peas.
Täpselt.
Vaatasin enese ümber, kuid nägin kõiki muid peale Jasoni.
Kus kuradi kohas ta on?
Just siis libistas keegi oma käed mu puusadele ning ma olin tõesti valmis virutama, kui see keegi sundis mind muusika rütmis endaga kaasa liikuma, kuid ümber pöörates oligi seal Jason.
"Ma otsisin sind," sõnasime ühel ajal.
Naeratasin ja jätkasin: "Ma ei tahaks küll jälle su raha raisata, aga mul on õudne joogijanu." Tegin kutsikanäo pähe. Või vähemalt nii palju kui mul see õnnestus.
Ta naeris selle üle.
Mis tõestab, et ei õnnestunud.
"Tule," sõnas ta, võttes mul käest ja juhtides rahvast läbi.
"Mida sa soovid?" ulatas ta mulle menüü.
Alustaks sellest, et vähemalt täna ma enam ei joo alkoholi. "Um.." Ma piilusin menüüsse, otsides kohe välja lehekülje alkoholivabade kokteilidega. Õnneks siin oli selline lehekülg.
"Üks Virgin Cuba Libre, palun," laususin, pannes menüü käest.
"Ja Vodka Fizz, apelsinimahlaga," lisas Jason, mille peale ma teda imestunult vaatasin.
"Mida?" küsis ta, nõjatudes seksikalt baariletile.
Ma ei märganudki, kui seksikalt ta täna riides oli. Mustad teksad, valge T-särk ja selle peale nahast mootorratturi jakk.
Urra-urra. "Vodka Fizz? Sulle ju ei maitse viin?"
"Ma ei taha mitte midagi mittealkohoolset," vastas ta mõtlikult.
"Mm .. selle pärast kohe nii kange kraam?"
Ta muigas. "Pole see nii kange midagi,"
Kehitasin õlgu. "Pole minu jaoks,"
Jason lasi minustki pilgu üle. "Sa näed täna väga ilus välja," sosistas ta.
Muigasin. "Sa ka,"
Jason tõmbas keelega üle huulte, mis tekitas minus iha.
Ma tahan...
Samal hetkel pandi meie ette kokteilid. Noogutasime tänutäheks.
Segasin kõrrega oma jooki, hammustades huulde ja tuletades meelde oma endiseid mõtteid.
Nägin silmanurgast, kuidas Jason mind silmitseb. Jõin veidi oma Virginit, mis oli mõnusalt külm.
"Tead," alustas Jason, mille tõttu vaatasin talle samuti otsa, "mul on praegu hull tahtmine siit jalga lasta."
Nojah, paistab, et...
"Hotelli, koos sinuga," jätkas ta, liigutades oma kulme üles-alla.
Nii et ma pole ainuke oma .. um .. mõtetega. Võtsin veel lonksu. "Tead, ma olen sinuga täiesti nõus," sosistasin mänglevalt.
"Siis me laseme siit jalga," Ta tegi oma joogile lõpu peale, kuid tundus ikka olevat kaine. Täiesti kaine.
Jõin samuti joogi lõpuni, ronisin toolilt maha ja me läksime käsikäes minema.
***
Ainuke probleem oli koha leidmisega. Ma ei usu, et Micha, Alasia, Cassie ja Chan meid hommikul leides eriti õnnelikud oleks. Zack ja teised Jasoni toakaaslased samuti.
Kuigi ei, Zack oleks küll. Siis oleks ju jälle, mida levitada -.- Idioot selline.
Mm... Ja kui nüüd motelli minna, siis .. ma ei tea. Mõnes mõttes on see ainuke loogiline variant, samas me peaks mingi .. 7ks tagasi hotelli jõudma, et hommikust süüa ja et ei tunduks kahtlane, et me justkui kuskil olime. Muidugi märkavad teised meie äraolemist .. põhiline, et õpetajad ei märkaks.
Samas, paistis, et vaid minul olid kahtlused selle koha pealt, Jason ei paistnud eriti mures olevat, kuna ta viis mind kindlalt mööda tänavaid edasi kuskile.
See 'kuskile' tähendas tegelikult Swansea Beach Chaletit. Erinevalt meie Waterloo Innist olid siin väikesed mõnusad majakesed.
Taaskord maksis Jason - paistab, et neil on Jake'iga midagi rohkemat ühist, kui ma arvasin. Ja ma tegelt peaks Jasonile selle kõik tagasi maksma... Mitte et ta laseks või midagi. Suva.
Sisenesime tuppa, jättes tule välja.
C'mon, kellel seda veel vaja on?
Siit oli ilus vaade Jubilee rannale, mitte et mul oleks erilist aega seda imetleda.
Hommikul, jõudsin ma veel mõelda, samal ajal kui maailm keerles vaid minu ja Jasoni ümber.
Kui egoistlik.
***
Ärkamine oli .. mõnus.
Mõelge nüüd ise - kui te olete oma armastatu kaisus sellises suurepärases kohas peale sellist kirglikku ööd...
Keerasin teise külje, avastades mittemagava Jasoni.
"Hommikust, iludus," sosistas ta, kinkides mulle ühe suudluse ning 'joostes' oma sõrmedega mööda mu kätt üles-alla.
"Hommikust sullegi," vastasin talle.
"Kuidas sa magasid?" küsis ta.
Hoidsin naeru kinni. "No ülejäänud aja .. hästi,"
Ta naeratas. "Nii et kõik on hästi?"
Raputasin pead, jälgides tema nägu, mis muutus õnnelikust murelikust.
"Mis viga? Kas sa said haiget või midagi?" Ta tahtis jätkata, kuid ma surusin sõrme ta suule.
"Hästi on vähe öeldud. Ma ütleks, et kõik on suurepärane, ideaalne, perfektne."
Tema nägu oli taas õnnelik .. ja salakaval. "Ära mind enam kunagi nii ehmata,"
"Ma luban,"
"Lubad?"
Noogutasin elavalt. "Mis kell on?"
Ta pööras end, et urgitseda põrandal vedelevatest teksadest välja oma telefon.
"Um, c'mon, ma ei ärka kunagi nii vara," sõnas ta, kui oli ära vaadanud.
Ma ei viitsinud oodata, kuni ta ütleb, mis kell siis on, nii et piilusin üle ta õla. Kell oli alles 5.
"Wow .. see on varajane," laususin ma.
"Kahtlaselt varajane küll,"
"Aga see-eest me jõuame hotelli tagasi õigeks ajaks,"
"Tahad juba tagasi?" küsis Jason kahemõtteliselt.
"Um ... mitte päris, aga ma tahaks ujuma minna. Vaata, kui kena ilm väljas on,"
Väljas paistis päike ja oli umbes 15 kraadi - aga praegu oli varahommik, nii et...
"Siis me jõuaks sööma ja nii. Või mis sa arvad?"
Jason vajus tagasi padjale. "Ma veedaks meeleldi aega sinuga veel. Aga kui sa tahad..."
Kõrgusin tema kohal. "Me võime veel siin ju olla. Mingi tunnikese või nii." muigasin ma.
***
Tunni aja pärast kõndisime me juba käsikäes tagasi Waterloosse. Pidime alustama oma sõitu Triabunnasse 11 paiku, nii et meil on 7st aega 4 tundi, seega jõuame rahulikult ujumas käia.
Läksime oma tubadesse. Chantal, Michelle, Alasia ja Cassie olid sügavas unes, nii et ma võtsin vaikselt oma kohvri ja läksin sellega vannituppa, et riided ära vahetada, kerge meik teha (mis minu puhul tähendas kõigest ripsmetušši, huulepulka/-läiget ja vahel ka lauvärve/lainerit).
Kammisin juuksed läbi ja tegin endale punupatsi. Panin selga valged bikiinid, erksinised lühkarid, valge babydolli ning värvilised sandaalid. Avastasin, et olin veel kaasa võtnud oma erilise unenäopüüdjaga käevõru. Panin sellegi kätte.
Kell oli pool kuus, nii et otsustasin tüdrukuid äratama minna, kuna nad tõenäoliselt tahavad samuti ujuma minna.
Väljusin vannitoast. Chantal ja Cassie olid juba ärganud, mis tähendas, et nad tõenäoliselt hakkavad mind pommitama küsimustega 3, 2...
"Kus sa öö otsa olid? Me muretsesime juba." alustas Chantal.
"Beach Chalet," vastasin nagu muuseas.
"Mida sa seal tegid?"
"Ma .. me .. noh, teate küll. Me olime Jasoniga seal."
Nad noogutasid arusaavalt.
Ma võin kihla vedada, et nad teadsid seda. Jasoni kohta vähemalt.
"Küülikud sellised," porises Michelle oma voodist, kuid tavapärase solvumise asemel hakkasin ma vaikselt naerma.
"Jajah, muidugi. Teine kord kõigest ju." Ma teadsin, kui palju ma neile rääkida võin.
"Ikkagist." Micha ringutas ja tõusis istuli, "Oli tore?"
Ta on viimasel ajal nii muutunud. On palju vähem negatiivsem. "Oli," naeratasin ma, kui see kõik meelde tuli.
"Beach Chalet..." lausus Cassie unistastavalt, "See on üliäge koht ju."
"Mhm. Otse rannas." nõustus Chantal.
"Oh, aitäh, et meelde tuletasid. Kas te randa tahate minna?"
"Muidugi," elavnesid nad.
"Okei, me lähme nüüd Jasoniga hommikust sööma, peske ära ja tulge ka järele."
"Ok, davai,"
Mõtlesin veel, et äkki peaks õpetajate käest ka küsima, kuid siis tuli meelde, et meil pole enam a)põhikool ega b)mingi ülihooliv õpetaja. Meie klassijuhataja lubas meil teha pmst kõike, kui see just ebaseaduslik polnud. Ja kuna meil 11ni aega oli, siis randaminek polnud kindlasti ebaseaduslik. Kui me õigeks ajaks tagasi jõuame.
Oota, mis ajast ma siuke alkohoolik olen? Ma jälestan viina. J-ä-l-e-s-t-a-n. Mis mulle sisse on läinud?
Jäin keset tantsuplatsi poolel teel seisma.
Ei. Ma ei tohi minna. Ma vajan Jasonit, kõlas mu peas.
Täpselt.
Vaatasin enese ümber, kuid nägin kõiki muid peale Jasoni.
Kus kuradi kohas ta on?
Just siis libistas keegi oma käed mu puusadele ning ma olin tõesti valmis virutama, kui see keegi sundis mind muusika rütmis endaga kaasa liikuma, kuid ümber pöörates oligi seal Jason.
"Ma otsisin sind," sõnasime ühel ajal.
Naeratasin ja jätkasin: "Ma ei tahaks küll jälle su raha raisata, aga mul on õudne joogijanu." Tegin kutsikanäo pähe. Või vähemalt nii palju kui mul see õnnestus.
Ta naeris selle üle.
Mis tõestab, et ei õnnestunud.
"Tule," sõnas ta, võttes mul käest ja juhtides rahvast läbi.
"Mida sa soovid?" ulatas ta mulle menüü.
Alustaks sellest, et vähemalt täna ma enam ei joo alkoholi. "Um.." Ma piilusin menüüsse, otsides kohe välja lehekülje alkoholivabade kokteilidega. Õnneks siin oli selline lehekülg.
"Üks Virgin Cuba Libre, palun," laususin, pannes menüü käest.
"Ja Vodka Fizz, apelsinimahlaga," lisas Jason, mille peale ma teda imestunult vaatasin.
"Mida?" küsis ta, nõjatudes seksikalt baariletile.
Ma ei märganudki, kui seksikalt ta täna riides oli. Mustad teksad, valge T-särk ja selle peale nahast mootorratturi jakk.
Urra-urra. "Vodka Fizz? Sulle ju ei maitse viin?"
"Ma ei taha mitte midagi mittealkohoolset," vastas ta mõtlikult.
"Mm .. selle pärast kohe nii kange kraam?"
Ta muigas. "Pole see nii kange midagi,"
Kehitasin õlgu. "Pole minu jaoks,"
Jason lasi minustki pilgu üle. "Sa näed täna väga ilus välja," sosistas ta.
Muigasin. "Sa ka,"
Jason tõmbas keelega üle huulte, mis tekitas minus iha.
Ma tahan...
Samal hetkel pandi meie ette kokteilid. Noogutasime tänutäheks.
Segasin kõrrega oma jooki, hammustades huulde ja tuletades meelde oma endiseid mõtteid.
Nägin silmanurgast, kuidas Jason mind silmitseb. Jõin veidi oma Virginit, mis oli mõnusalt külm.
"Tead," alustas Jason, mille tõttu vaatasin talle samuti otsa, "mul on praegu hull tahtmine siit jalga lasta."
Nojah, paistab, et...
"Hotelli, koos sinuga," jätkas ta, liigutades oma kulme üles-alla.
Nii et ma pole ainuke oma .. um .. mõtetega. Võtsin veel lonksu. "Tead, ma olen sinuga täiesti nõus," sosistasin mänglevalt.
"Siis me laseme siit jalga," Ta tegi oma joogile lõpu peale, kuid tundus ikka olevat kaine. Täiesti kaine.
Jõin samuti joogi lõpuni, ronisin toolilt maha ja me läksime käsikäes minema.
***
Ainuke probleem oli koha leidmisega. Ma ei usu, et Micha, Alasia, Cassie ja Chan meid hommikul leides eriti õnnelikud oleks. Zack ja teised Jasoni toakaaslased samuti.
Kuigi ei, Zack oleks küll. Siis oleks ju jälle, mida levitada -.- Idioot selline.
Mm... Ja kui nüüd motelli minna, siis .. ma ei tea. Mõnes mõttes on see ainuke loogiline variant, samas me peaks mingi .. 7ks tagasi hotelli jõudma, et hommikust süüa ja et ei tunduks kahtlane, et me justkui kuskil olime. Muidugi märkavad teised meie äraolemist .. põhiline, et õpetajad ei märkaks.
Samas, paistis, et vaid minul olid kahtlused selle koha pealt, Jason ei paistnud eriti mures olevat, kuna ta viis mind kindlalt mööda tänavaid edasi kuskile.
See 'kuskile' tähendas tegelikult Swansea Beach Chaletit. Erinevalt meie Waterloo Innist olid siin väikesed mõnusad majakesed.
Taaskord maksis Jason - paistab, et neil on Jake'iga midagi rohkemat ühist, kui ma arvasin. Ja ma tegelt peaks Jasonile selle kõik tagasi maksma... Mitte et ta laseks või midagi. Suva.
Sisenesime tuppa, jättes tule välja.
C'mon, kellel seda veel vaja on?
Siit oli ilus vaade Jubilee rannale, mitte et mul oleks erilist aega seda imetleda.
Hommikul, jõudsin ma veel mõelda, samal ajal kui maailm keerles vaid minu ja Jasoni ümber.
Kui egoistlik.
***
Ты опять увлечен чередою событий Этот глобус в руках твоих жаждет открытий Повторится вновь история No regrets, no glory Неистовый свет, мой повелитель Моя колыбель - твоя, обитель И ты уже решил, что будет делать всё наверняка Плохая девочка Неистовый свет, мой повелитель Моя колыбель - твоя, обитель И ты уже решил, что будет делать всё наверняка Плохая девочка Ты на теле моём зажигаешь вулканы Я взрываться вот так никогда не устану Повторится вновь история No regrets, no glory Неистовый свет, мой повелитель Моя колыбель - твоя, обитель И ты уже решил, что будет делать всё наверняка Плохая девочка Неистовый свет, мой повелитель Моя колыбель - твоя, обитель И ты уже решил, что будет делать всё наверняка Плохая девочка
***
Ärkamine oli .. mõnus.
Mõelge nüüd ise - kui te olete oma armastatu kaisus sellises suurepärases kohas peale sellist kirglikku ööd...
Keerasin teise külje, avastades mittemagava Jasoni.
"Hommikust, iludus," sosistas ta, kinkides mulle ühe suudluse ning 'joostes' oma sõrmedega mööda mu kätt üles-alla.
"Hommikust sullegi," vastasin talle.
"Kuidas sa magasid?" küsis ta.
Hoidsin naeru kinni. "No ülejäänud aja .. hästi,"
Ta naeratas. "Nii et kõik on hästi?"
Raputasin pead, jälgides tema nägu, mis muutus õnnelikust murelikust.
"Mis viga? Kas sa said haiget või midagi?" Ta tahtis jätkata, kuid ma surusin sõrme ta suule.
"Hästi on vähe öeldud. Ma ütleks, et kõik on suurepärane, ideaalne, perfektne."
Tema nägu oli taas õnnelik .. ja salakaval. "Ära mind enam kunagi nii ehmata,"
"Ma luban,"
"Lubad?"
Noogutasin elavalt. "Mis kell on?"
Ta pööras end, et urgitseda põrandal vedelevatest teksadest välja oma telefon.
"Um, c'mon, ma ei ärka kunagi nii vara," sõnas ta, kui oli ära vaadanud.
Ma ei viitsinud oodata, kuni ta ütleb, mis kell siis on, nii et piilusin üle ta õla. Kell oli alles 5.
"Wow .. see on varajane," laususin ma.
"Kahtlaselt varajane küll,"
"Aga see-eest me jõuame hotelli tagasi õigeks ajaks,"
"Tahad juba tagasi?" küsis Jason kahemõtteliselt.
"Um ... mitte päris, aga ma tahaks ujuma minna. Vaata, kui kena ilm väljas on,"
Väljas paistis päike ja oli umbes 15 kraadi - aga praegu oli varahommik, nii et...
"Siis me jõuaks sööma ja nii. Või mis sa arvad?"
Jason vajus tagasi padjale. "Ma veedaks meeleldi aega sinuga veel. Aga kui sa tahad..."
Kõrgusin tema kohal. "Me võime veel siin ju olla. Mingi tunnikese või nii." muigasin ma.
***
Tunni aja pärast kõndisime me juba käsikäes tagasi Waterloosse. Pidime alustama oma sõitu Triabunnasse 11 paiku, nii et meil on 7st aega 4 tundi, seega jõuame rahulikult ujumas käia.
Läksime oma tubadesse. Chantal, Michelle, Alasia ja Cassie olid sügavas unes, nii et ma võtsin vaikselt oma kohvri ja läksin sellega vannituppa, et riided ära vahetada, kerge meik teha (mis minu puhul tähendas kõigest ripsmetušši, huulepulka/-läiget ja vahel ka lauvärve/lainerit).
Kammisin juuksed läbi ja tegin endale punupatsi. Panin selga valged bikiinid, erksinised lühkarid, valge babydolli ning värvilised sandaalid. Avastasin, et olin veel kaasa võtnud oma erilise unenäopüüdjaga käevõru. Panin sellegi kätte.
Kell oli pool kuus, nii et otsustasin tüdrukuid äratama minna, kuna nad tõenäoliselt tahavad samuti ujuma minna.
Väljusin vannitoast. Chantal ja Cassie olid juba ärganud, mis tähendas, et nad tõenäoliselt hakkavad mind pommitama küsimustega 3, 2...
"Kus sa öö otsa olid? Me muretsesime juba." alustas Chantal.
"Beach Chalet," vastasin nagu muuseas.
"Mida sa seal tegid?"
"Ma .. me .. noh, teate küll. Me olime Jasoniga seal."
Nad noogutasid arusaavalt.
Ma võin kihla vedada, et nad teadsid seda. Jasoni kohta vähemalt.
"Küülikud sellised," porises Michelle oma voodist, kuid tavapärase solvumise asemel hakkasin ma vaikselt naerma.
"Jajah, muidugi. Teine kord kõigest ju." Ma teadsin, kui palju ma neile rääkida võin.
"Ikkagist." Micha ringutas ja tõusis istuli, "Oli tore?"
Ta on viimasel ajal nii muutunud. On palju vähem negatiivsem. "Oli," naeratasin ma, kui see kõik meelde tuli.
"Beach Chalet..." lausus Cassie unistastavalt, "See on üliäge koht ju."
"Mhm. Otse rannas." nõustus Chantal.
"Oh, aitäh, et meelde tuletasid. Kas te randa tahate minna?"
"Muidugi," elavnesid nad.
"Okei, me lähme nüüd Jasoniga hommikust sööma, peske ära ja tulge ka järele."
"Ok, davai,"
Mõtlesin veel, et äkki peaks õpetajate käest ka küsima, kuid siis tuli meelde, et meil pole enam a)põhikool ega b)mingi ülihooliv õpetaja. Meie klassijuhataja lubas meil teha pmst kõike, kui see just ebaseaduslik polnud. Ja kuna meil 11ni aega oli, siis randaminek polnud kindlasti ebaseaduslik. Kui me õigeks ajaks tagasi jõuame.
30.08.11
Открой моё сердце #35: Club Rocker
"Oh, palun ärge vaadake mulle selle ilmega otsa. Loomulikult te ei usu mind .. veel."
"Mitte et me ei usuks sind," alustas Michelle skeptiliselt.
"Asi on pigem selles, et see tundub uskumatuna," lõpetas tema eest Cassie.
Prunditasin huuli, lastes pilgul veel toast üle käia. "Juba teine kord. Siin reaalselt peab midagi peituma."
Vestlusesse sekkus ka Chantal. "Mida Jason ütles selle kohta?"
Mõtlesin situatsiooni üle. "Viis teema sujuvalt sellele, kuidas ta kardab mu ootusi purustada ja nii. See .. pole tähtis. Ta ei arvanud sellest midagi."
"Hmm,"
"Jajah, midagi sellist,"
"Aga mida see siiski tähendada võiks?" mõtiskles Alasia.
"Ma tõesti tahaks teada. See on nii kummaline. Ja hirmutav."
"Ma arvan, et me ei peaks sellega pead vaevama praegu... Või oli seal midagi, mis tähendas, et see juhtub lähitulevikus?" küsis Micha.
Raputasin pead. "Kõigest see, et see juhtub. Kunagi. Ja ma usun, et sul on õigus. Me võiks lõbutsema minna."
"It's showtime," rõõmustas Alasia.
"Ja me arutame seda hiljem, eks?" täpsustas Micha.
"Muidugi," nõustusime temaga.
Praegu pole tõesti mõtet sellest taaskord mõelda.
Valisime taaskord riided, tegime kerged soengud ja meigid. Isegi Chan otsustas meiega täna kaasa tulla.
***
Mina - värviline kleit ja sellega sobivad kontsakingad
Micha - valge kleit ja valged kontsad
Alasia - leopardikleit ja kuldsed lilledega varbavahed
Chantal - must-sinine topp ja mustad šortsid ning Inglismaa lipuga baleriinad
Cassie - hõbedane kleit ja hõbedased sandaalid
***
Partyin' hard, mõtlesin ma vaid, kuigi see polnud ju tegelikult üldse tõsi. Me lihtsalt tantsisime. Kogu klassiga. Reflexis.
Nice, nice.
Ei, tegelt ka. Väga tore oli. Peale meid olid mõned kohalikud ka - kes õnneks külge ei löönud ega midagi -, nii et Reflex oli suht meie oma. Pealegi saime karaokes laulda ja tantsida jalad haigeks.
Mitte et ma laulda oskaks. Siiski otsustasin proovida. Minuni oli veel aega. Otsustasin laulda Inna - Club Rocker, kuna see lihtsalt tundus hetkel nii sobiv. Kuigi jamh, laulusõnad olid suht .. huvitavad ja täis ma ei olnud, suva, pohhui, don't give a fuck.
"Mida sa jood?" viipasin tema RC Colat meenutavale purgile.
"Tegelt?" kahtlesin ma mängult, meenutades tema ja teiste energiat, kui nad tantsisid peale üht-kaht sõõmu.
"Mitte et me ei usuks sind," alustas Michelle skeptiliselt.
"Asi on pigem selles, et see tundub uskumatuna," lõpetas tema eest Cassie.
Prunditasin huuli, lastes pilgul veel toast üle käia. "Juba teine kord. Siin reaalselt peab midagi peituma."
Vestlusesse sekkus ka Chantal. "Mida Jason ütles selle kohta?"
Mõtlesin situatsiooni üle. "Viis teema sujuvalt sellele, kuidas ta kardab mu ootusi purustada ja nii. See .. pole tähtis. Ta ei arvanud sellest midagi."
"Hmm,"
"Jajah, midagi sellist,"
"Aga mida see siiski tähendada võiks?" mõtiskles Alasia.
"Ma tõesti tahaks teada. See on nii kummaline. Ja hirmutav."
"Ma arvan, et me ei peaks sellega pead vaevama praegu... Või oli seal midagi, mis tähendas, et see juhtub lähitulevikus?" küsis Micha.
Raputasin pead. "Kõigest see, et see juhtub. Kunagi. Ja ma usun, et sul on õigus. Me võiks lõbutsema minna."
"It's showtime," rõõmustas Alasia.
"Ja me arutame seda hiljem, eks?" täpsustas Micha.
"Muidugi," nõustusime temaga.
Praegu pole tõesti mõtet sellest taaskord mõelda.
Valisime taaskord riided, tegime kerged soengud ja meigid. Isegi Chan otsustas meiega täna kaasa tulla.
***
Mina - värviline kleit ja sellega sobivad kontsakingad
Micha - valge kleit ja valged kontsad
Alasia - leopardikleit ja kuldsed lilledega varbavahed
Chantal - must-sinine topp ja mustad šortsid ning Inglismaa lipuga baleriinad
Cassie - hõbedane kleit ja hõbedased sandaalid
***
Partyin' hard, mõtlesin ma vaid, kuigi see polnud ju tegelikult üldse tõsi. Me lihtsalt tantsisime. Kogu klassiga. Reflexis.
Nice, nice.
Ei, tegelt ka. Väga tore oli. Peale meid olid mõned kohalikud ka - kes õnneks külge ei löönud ega midagi -, nii et Reflex oli suht meie oma. Pealegi saime karaokes laulda ja tantsida jalad haigeks.
Mitte et ma laulda oskaks. Siiski otsustasin proovida. Minuni oli veel aega. Otsustasin laulda Inna - Club Rocker, kuna see lihtsalt tundus hetkel nii sobiv. Kuigi jamh, laulusõnad olid suht .. huvitavad ja täis ma ei olnud, suva, pohhui, don't give a fuck.
Olime siin juba vähemalt paar tundi. Mul tekkis vaikselt janu, kuid nagu kiuste olin rahakoti hotelli jätnud - pealegi ütles Jason, et maksab mu eest ise klubis, ega lasknud mul vastugi vaielda. Ja noh, 1. ma ei tahtnud jälle tema raha raisata (vaatamata tema ütlusele) ja 2. ta oli kuskile ära kadunud.
Vaatasin ringi, lootuses leida klassist kedagi normaalse joogiga (ehk ma mõtlesin midagi sellist, millest mulle ka öeldaks) - ehk siis kedagi tüdrukutest, sest poistel oli komme alati jätta sulle ütlemata, mis nende joogi sees on.
Ainult et ma ei näinud kedagi, kellel mingi jook oleks kas või olnud. Ja Jason oli endiselt kuskil.
Asiis, kellelgi siiski on jook. Muidugi.
Cyle &Co. tundusid kuidagi liiga ekstreemsed joogi küsimiseks, kuid siin oli jällegi kaks punkti: 1. Seal oli Jake, kes mulle nüüd niiväga ei valetaks - üldse ei valetaks - ja 2. Ega mul mingit valikut eriti polnudki.
Vaatasin ringi, lootuses leida klassist kedagi normaalse joogiga (ehk ma mõtlesin midagi sellist, millest mulle ka öeldaks) - ehk siis kedagi tüdrukutest, sest poistel oli komme alati jätta sulle ütlemata, mis nende joogi sees on.
Ainult et ma ei näinud kedagi, kellel mingi jook oleks kas või olnud. Ja Jason oli endiselt kuskil.
Asiis, kellelgi siiski on jook. Muidugi.
Cyle &Co. tundusid kuidagi liiga ekstreemsed joogi küsimiseks, kuid siin oli jällegi kaks punkti: 1. Seal oli Jake, kes mulle nüüd niiväga ei valetaks - üldse ei valetaks - ja 2. Ega mul mingit valikut eriti polnudki.
Kehitasin õlgu.
Mida iganes. Ega mul nüüd midagi hullu alkoholi vastu pole. Peamine, et vabaneks janust kas või mingiks hetkeks, kuni Jason tagasi on. Muidugi tahaks teada, mis alkohol seal täpselt on. Ei taha pärast lällata kuskil.
Tantsisin rahvasummast Jake'i poole.
Mida iganes. Ega mul nüüd midagi hullu alkoholi vastu pole. Peamine, et vabaneks janust kas või mingiks hetkeks, kuni Jason tagasi on. Muidugi tahaks teada, mis alkohol seal täpselt on. Ei taha pärast lällata kuskil.
Tantsisin rahvasummast Jake'i poole.
"Hei," sõnasin, um, pigem karjusin läbi muusika poisile.
Ta vaatas mulle otsa ja naeratas. "Hei,"
"Mida sa jood?" viipasin tema RC Colat meenutavale purgile.
"Ah, see," Ta võttis lonksu, "tahad?" Ta sirutas oma joogi minu poole.
Vaatasin talle otsa. "Sa ju tead, et me tegelikult peaks nagu hullud vihavaenlased olema? Vnoh, vähemalt sina mulle."
Ta vaatas mulle imestunult otsa. "Ma just mõtlesin sama. Aga sa tulid esimesena minu juurde."
"Jah, sul on õigus. Oletame, et lilled ajasid asja ära. Pealegi olen ma väsinud sellest mängust. A, ja veel seda ka, et sa ei tohiks ennast sellesse nii pühendada."
"Mida sa sellega öelda tahad?"
"Noh, tead küll. Ostad mingeid hulle kinke ja nii."
Ta lõi käega. "Peab vooluga, antud juhul mänguvooluga, kaasa minema, kas tead,"
Kehitasin õlgu. "Vahet pole. Oletame, et see osa on läbi."
"Oletame või..?"
"See on läbi,"
Ta naeratas. "Tore. Tahad siis?" sirutas ta joogi uuesti mu poole.
Vaatasin talle otsa. "Sa ju tead, et me tegelikult peaks nagu hullud vihavaenlased olema? Vnoh, vähemalt sina mulle."
Ta vaatas mulle imestunult otsa. "Ma just mõtlesin sama. Aga sa tulid esimesena minu juurde."
"Jah, sul on õigus. Oletame, et lilled ajasid asja ära. Pealegi olen ma väsinud sellest mängust. A, ja veel seda ka, et sa ei tohiks ennast sellesse nii pühendada."
"Mida sa sellega öelda tahad?"
"Noh, tead küll. Ostad mingeid hulle kinke ja nii."
Ta lõi käega. "Peab vooluga, antud juhul mänguvooluga, kaasa minema, kas tead,"
Kehitasin õlgu. "Vahet pole. Oletame, et see osa on läbi."
"Oletame või..?"
"See on läbi,"
Ta naeratas. "Tore. Tahad siis?" sirutas ta joogi uuesti mu poole.
Võtsin selle ebalevalt vastu, kuigi teadsin Jake'i. "Mis see on?" küsisin, nuusutades purgi sisu.
"Kõigest koka," vastas ta süütult.
"Tegelt?" kahtlesin ma mängult, meenutades tema ja teiste energiat, kui nad tantsisid peale üht-kaht sõõmu.
"Ah, jäta. Cyle segas meile viinakoksid." Ta nõjatus mulle lähemale ja sosistas kõrva: "Ära muretse, ma ju ütleks sulle, kui seal veel midagi oleks."
Vaatasin talle otsa, tõestamaks, et ta ei valeta. Tundus küll, et mitte
Vaatasin talle otsa, tõestamaks, et ta ei valeta. Tundus küll, et mitte
Kehitasin õlgu. "Olgu," Ma võtsin lonksu. Mul oli kuidagi suht suva juba.
***
Ma ei tea, kas selles joogis oli veel midagi peale viina, aga ma tundsin ennast mõnusalt. See andis energiat ja julgust, mida mul oli vaja, et laul korralikult ära esitada. Ja arvestades, et võtsin vaid ühe lonksu - ega mul polnudki rohkem plaanis -, olin suhteliselt kaine ja suutsin normaalse häälega laulda.
I'm the club rocker!
***
Ma ei tea, kas selles joogis oli veel midagi peale viina, aga ma tundsin ennast mõnusalt. See andis energiat ja julgust, mida mul oli vaja, et laul korralikult ära esitada. Ja arvestades, et võtsin vaid ühe lonksu - ega mul polnudki rohkem plaanis -, olin suhteliselt kaine ja suutsin normaalse häälega laulda.
She's moving like: oh, oh oh, oh oh, oh, oh oh She's moving like: oh, oh oh, oh oh, oh She's moving like: oh, oh oh, oh oh, oh, oh oh She's moving like: oh, oh oh, oh oh, oh Can be my daddy? I feel ecstatic Don't worry we can Make love automatic Come feel my body I think you're naughty Only with you I feel The party get started I think I like you I think I like you I think I like you I think I like you... She's moving like: oh, oh oh, oh oh, oh, oh oh She's moving like: oh, oh oh, oh oh, oh She's moving like: oh, oh oh, oh oh, oh, oh oh She's moving like: oh, oh oh, oh oh, oh I'm the club rocker! I'm the club rocker! I'm the club rocker! Can be my daddy? I feel ecstatic Don't worry we can Make love automatic Come feel my body I think you're naughty Only with you I feel The party get started I think I like you I think I like you I think I like you I think I like you She's moving like: oh, oh oh, oh oh, oh, oh oh He's moving like: oh, oh oh, oh oh, oh She's moving like... Are you the club rocker? Are you the club rocker? That's the way that I feel Everyday, everyday That's the way that I feel Every night, every night She's moving like: oh, oh oh, oh oh, oh, oh oh He's moving like: oh, oh oh, oh oh, oh She's moving like...
28.08.11
Открой моё сердце #34: Deja Vu
Tasmaania on tore. 62,409 ruutkilomeetrit 5 päevaga - challenge accepted. Ei, tegelt ka, väga tore on. Siin on väga ilus. Alustasime Devonportist, liikudes päripäeva mööda tervet saart. Ehk siis reedeks peame sinna tagasi jõudma, tehes saarele ringi peale. Praegu oleme Swanseas, kus külastasime Freycinet'i rahvusparki ja soovijad said sõita kajakiga. Neid ei olnud just palju.
Reisil siia külastasime St. Helensit, kus käisime ujumas, ja St Marys - St. Patrick's Head, South Sisteri tipus, Nicholase mäe tipus, Douglas Apsley rahvuspark.
Minu ja Jake'i plaan edeneb kah. Jake proovib minult andestust välja lunida, mina mängin aga juba 2. päeva "puutumatut". Hahaa.
Nagu praegu.
"Hmm, huvitav. Kas sa talle tõesti ei taha andeks anda, Caroline?" küsis Micha justkui muuseas, kui avas meie hotellitoa ukse ja leidis sealt suure kimbu roose.
Wow. See poiss oskab rolli sulanduda... Ja muidugi seda ka, et ta raiskab nii palju raha selle mängu peale. Peaks talle ütlema, et ta seda ei teeks. "Ohjah, peaks vast. Ta proovib seda ju nii meeleheitlikult."
"Ojaa," sõnas Micha, pannes roosid vaasi.
"Caro, on sul ikka vedanud..." lausus Alasia unistavalt.
"Vedanud?"
"Noh, mõtle, käid oma ammuse crushiga ja nüüd on veel keegi teine ka varus,"
"Uskumatu, sa räägid nagu Cassie," naeratasin ma.
"Oojaa, mäletan seda." vastas nimetatu,"'Proovi olla selle teisega, kuni aeg täis saab' Jajaa."
"Paistab, et tal sai aeg juba täis," tõstis Chantal pea raamatust.
"Jah, see oli see, millest ma kogu aeg unistanud olin," sõnasin vaikselt, minnes unistavalt akna juurde.
"Tema 'never say never' siiski töötas,"
"Jajaa, muidugi. Just siis, kui ma olin juba pmst alla andnud ja tahtsin olla kellegi teisega. Aga, nagu alati, suutis ta selle ära rikkuda."
"Oled sa selle üle õnnetu?"
"Ma ei tea." vastasin täiesti ausalt," Tähendab, jah, ma olen temaga muidugi superõnnelik, aga asi on selles, et .. ma ei teagi, kuidas seda seletada. Mäletad, Alasia, kui sa ütlesid, et sina küll talle enam 'jah' ei ütleks? Ma ütlesin ja ma ei ole seni küll kahetsenud seda otsust, sest see on tõesti kõik, mida ma kunagi soovisin. Aga vahel ma lihtsalt mõtlen, mis oleks siis, kui oleks möödunud veel natuke aega .. siis poleks mu armastusel enam mingit tähtsust. Võib-olla oleks ma hakanud siis Jake'i jahtima või kedagi teist. Ja ma vahel lihtsalt mõtlen, et äkki Jason on minuga ainult minu pärast. Nagu ainult sellepärast, et ma tunnistasin talle, et armastan teda. Et ta muidu tunneks end süüdi või midagi."
Mul oli veel nii mõndagi öelda, aga Chan segas vahele: "Kui ta tunneks end süüdi, oleks ta sinuga juba varem,"
Raputasin pead. "Aga ma ei öelnud talle varem, et armastan teda."
"Aga sa kirjutasid sellest,"
"Palju," lisas Micha sarkastiliselt, ent ma hakkasin siiski naerma.
Ojaa, muidugi, kes suudaks unustada? :D "Ma lihtsalt arvan endiselt, et siin on midagi muud. Nagu .. Jason on piisavalt saladuslik. Isegi praegu. Ära väida vastupidist, Chan."
Ma teadsin, et Chantal väitis alati, et Jasonist võib aru küll saada piisavalt. Minu point oli, et saab küll, kuid mitte seda, mida ma tahan.
Tüdruk pööritas silmi ja vaatas tagasi raamatusse. Mina pöördusin tagasi välja vaatama.
Ma ei tundnudki, kuidas äkitselt see hetk neelas mind endasse.
***
Kus hekki ma olen? Ei, pigem miks ma siin olen? Ma olin ju Swanseas. Hotellis.
Nii palju sain ma aru, et olin kuskil kõrgel. Mingi maja katus või midagi. Ja imelikul kombel tundsin midagi deja vu sarnast.
Melbourne?
Õigus jaa, ma olin Melbourne'is, näe, seal paistab Crown Casino. Aga miks ma siin olen?
Külm õhk paitas mu nahka. Mul oli seljas vaid kerge T-särk ja teksad, väljas oli aga juba öö.
***
"Caroline?" kuulsin ma.
Libistasin silmad toast üle, et saada aru, kus ma siis ikkagi olen.
Õigus jaa, hotellituba Swanseas. Oota, ma ei saa nüüd enam midagi aru?
"Caroline?" kuulsin ma veel üht häält. See oli Cassie. Ja varem rääkis Micha.
"Jah, ma olen siin," vastasin ma, märgates nende murelikke nägusid ja mittemidagi aru saades.
"Mis juhtus?" küsis Alasia.
"Ma küsiks seda pigem teilt," vastasin.
"Sa ei mäleta?"
"Mida ma peaksin mäletama? Viimane asi on see, et me rääkisime Jasonist ja Jake'ist ja..."
"Ja siis sa minestasid," sõnas Chantal.
"Minestasin?" kortsutasin ma kulmu.
"No .. jah,"
"Asiis," laususin vaid.
"Kas sa mäletad veel midagi?"
Ja siis mulle tuli meelde. "Ma nägin .. ma olin Melbourne'is,"
"Melbourne'is?" imestas Michelle.
Raputasin pead. "Ma nägin, nagu ma oleks Melbourne'is. Kuskil kõrge maja katusel. Öösel." rääkisin segaselt, oodates nende reaktsiooni, kuid enne, kui nad jõudsid midagi öelda, ahmisin ma õhku. "Deja vu! Õigus jaa, ma mäletan! Kui Jason mind õhtusöögile kutsus, juhtus sama asi. Aga siis olin ma Crown Casino katusel ja tundsin, et minu või temaga juhtub midagi. Et mina või tema..." jäin vait, meenutades, mida olin tookord tundnud.
"Et sina või tema...? Mis?"
"Et kummagagi meist juhtub seal õnnetus," vastasin ma, vaadates neile otsa, teades, et mu silmis peegeldus hirm. Surmahirm.
***
Mitte et see laul kuidagi sobiks siia, aga pealkiri on sama, nii et:
Reisil siia külastasime St. Helensit, kus käisime ujumas, ja St Marys - St. Patrick's Head, South Sisteri tipus, Nicholase mäe tipus, Douglas Apsley rahvuspark.
Minu ja Jake'i plaan edeneb kah. Jake proovib minult andestust välja lunida, mina mängin aga juba 2. päeva "puutumatut". Hahaa.
Nagu praegu.
"Hmm, huvitav. Kas sa talle tõesti ei taha andeks anda, Caroline?" küsis Micha justkui muuseas, kui avas meie hotellitoa ukse ja leidis sealt suure kimbu roose.
Wow. See poiss oskab rolli sulanduda... Ja muidugi seda ka, et ta raiskab nii palju raha selle mängu peale. Peaks talle ütlema, et ta seda ei teeks. "Ohjah, peaks vast. Ta proovib seda ju nii meeleheitlikult."
"Ojaa," sõnas Micha, pannes roosid vaasi.
"Caro, on sul ikka vedanud..." lausus Alasia unistavalt.
"Vedanud?"
"Noh, mõtle, käid oma ammuse crushiga ja nüüd on veel keegi teine ka varus,"
"Uskumatu, sa räägid nagu Cassie," naeratasin ma.
"Oojaa, mäletan seda." vastas nimetatu,"'Proovi olla selle teisega, kuni aeg täis saab' Jajaa."
"Paistab, et tal sai aeg juba täis," tõstis Chantal pea raamatust.
"Jah, see oli see, millest ma kogu aeg unistanud olin," sõnasin vaikselt, minnes unistavalt akna juurde.
"Tema 'never say never' siiski töötas,"
"Jajaa, muidugi. Just siis, kui ma olin juba pmst alla andnud ja tahtsin olla kellegi teisega. Aga, nagu alati, suutis ta selle ära rikkuda."
"Oled sa selle üle õnnetu?"
"Ma ei tea." vastasin täiesti ausalt," Tähendab, jah, ma olen temaga muidugi superõnnelik, aga asi on selles, et .. ma ei teagi, kuidas seda seletada. Mäletad, Alasia, kui sa ütlesid, et sina küll talle enam 'jah' ei ütleks? Ma ütlesin ja ma ei ole seni küll kahetsenud seda otsust, sest see on tõesti kõik, mida ma kunagi soovisin. Aga vahel ma lihtsalt mõtlen, mis oleks siis, kui oleks möödunud veel natuke aega .. siis poleks mu armastusel enam mingit tähtsust. Võib-olla oleks ma hakanud siis Jake'i jahtima või kedagi teist. Ja ma vahel lihtsalt mõtlen, et äkki Jason on minuga ainult minu pärast. Nagu ainult sellepärast, et ma tunnistasin talle, et armastan teda. Et ta muidu tunneks end süüdi või midagi."
Mul oli veel nii mõndagi öelda, aga Chan segas vahele: "Kui ta tunneks end süüdi, oleks ta sinuga juba varem,"
Raputasin pead. "Aga ma ei öelnud talle varem, et armastan teda."
"Aga sa kirjutasid sellest,"
"Palju," lisas Micha sarkastiliselt, ent ma hakkasin siiski naerma.
Ojaa, muidugi, kes suudaks unustada? :D "Ma lihtsalt arvan endiselt, et siin on midagi muud. Nagu .. Jason on piisavalt saladuslik. Isegi praegu. Ära väida vastupidist, Chan."
Ma teadsin, et Chantal väitis alati, et Jasonist võib aru küll saada piisavalt. Minu point oli, et saab küll, kuid mitte seda, mida ma tahan.
Tüdruk pööritas silmi ja vaatas tagasi raamatusse. Mina pöördusin tagasi välja vaatama.
Ma ei tundnudki, kuidas äkitselt see hetk neelas mind endasse.
***
Kus hekki ma olen? Ei, pigem miks ma siin olen? Ma olin ju Swanseas. Hotellis.
Nii palju sain ma aru, et olin kuskil kõrgel. Mingi maja katus või midagi. Ja imelikul kombel tundsin midagi deja vu sarnast.
Melbourne?
Õigus jaa, ma olin Melbourne'is, näe, seal paistab Crown Casino. Aga miks ma siin olen?
Külm õhk paitas mu nahka. Mul oli seljas vaid kerge T-särk ja teksad, väljas oli aga juba öö.
***
"Caroline?" kuulsin ma.
Libistasin silmad toast üle, et saada aru, kus ma siis ikkagi olen.
Õigus jaa, hotellituba Swanseas. Oota, ma ei saa nüüd enam midagi aru?
"Caroline?" kuulsin ma veel üht häält. See oli Cassie. Ja varem rääkis Micha.
"Jah, ma olen siin," vastasin ma, märgates nende murelikke nägusid ja mittemidagi aru saades.
"Mis juhtus?" küsis Alasia.
"Ma küsiks seda pigem teilt," vastasin.
"Sa ei mäleta?"
"Mida ma peaksin mäletama? Viimane asi on see, et me rääkisime Jasonist ja Jake'ist ja..."
"Ja siis sa minestasid," sõnas Chantal.
"Minestasin?" kortsutasin ma kulmu.
"No .. jah,"
"Asiis," laususin vaid.
"Kas sa mäletad veel midagi?"
Ja siis mulle tuli meelde. "Ma nägin .. ma olin Melbourne'is,"
"Melbourne'is?" imestas Michelle.
Raputasin pead. "Ma nägin, nagu ma oleks Melbourne'is. Kuskil kõrge maja katusel. Öösel." rääkisin segaselt, oodates nende reaktsiooni, kuid enne, kui nad jõudsid midagi öelda, ahmisin ma õhku. "Deja vu! Õigus jaa, ma mäletan! Kui Jason mind õhtusöögile kutsus, juhtus sama asi. Aga siis olin ma Crown Casino katusel ja tundsin, et minu või temaga juhtub midagi. Et mina või tema..." jäin vait, meenutades, mida olin tookord tundnud.
"Et sina või tema...? Mis?"
"Et kummagagi meist juhtub seal õnnetus," vastasin ma, vaadates neile otsa, teades, et mu silmis peegeldus hirm. Surmahirm.
***
Mitte et see laul kuidagi sobiks siia, aga pealkiri on sama, nii et:
No no no no no no no fire no fire eyes
I wanna feel the music higher and touch the sky
No no no no you drive me crazy you crazy boy
I wanna live with you a deja vu.
I know I'm alive I'm feeling so blue
So take me away So take me with you
Hey mistery girl I'm falling for you
I'm ready tonight The last Deja Vu.
No no no no no no no fire no fire eyes
I wanna feel the music higher and touch the sky
No no no no you drive me crazy you crazy boy
I wanna live with you a deja vu.
La la la la la la ...
I don't wanna live I'm feeling so blue
So take me away So take me with you
Hey mistery girl I'm falling for you
I'm ready tonight The last Deja Vu.
No no no no no no no fire no fire eyes
I wanna feel the music higher and touch the ski
No no no no you drive me crazy you crazy boy
I wanna live with you a deja vu.
I wanna feel the music higher and touch the sky
No no no no you drive me crazy you crazy boy
I wanna live with you a deja vu.
I know I'm alive I'm feeling so blue
So take me away So take me with you
Hey mistery girl I'm falling for you
I'm ready tonight The last Deja Vu.
No no no no no no no fire no fire eyes
I wanna feel the music higher and touch the sky
No no no no you drive me crazy you crazy boy
I wanna live with you a deja vu.
La la la la la la ...
I don't wanna live I'm feeling so blue
So take me away So take me with you
Hey mistery girl I'm falling for you
I'm ready tonight The last Deja Vu.
No no no no no no no fire no fire eyes
I wanna feel the music higher and touch the ski
No no no no you drive me crazy you crazy boy
I wanna live with you a deja vu.
13.08.11
Открой моё сердце #33: Freaking plan
"Ma täiesti kuulan sind," nähvasin Jake'ile.
"Ma tegelt ei tohiks sellest rääkida, aga ma hoolin sinust ja pean sulle midagi tunnistama. Aga kõigepealt anna mulle selle suudluse eest andeks. Ja järgneva eest ka."
Hetkeks ma mõtlesin, et ta palub andeks selle eest, mida ta alles kavatseb teha. Praegu. Siis sain pihta, et see käis peol toimunu kohta.
See toas toimunu ja .. nii.
"Ma .. ma ei oleks seda teinud, kui mul poleks kästud seda teha,"
"Nii et see on Zacki töö..." pomisesin vaikselt.
"Mida?! Kuidas sa..? Miks sa seda arvad?" puterdas ta.
"Sinu käitumine just tõestas seda,"
Jake oli vait.
"Mida ta küll minust tahab?" küsisin pigem enda kui Jake'i käest. Mida ma talle küll teinud olen? Kas minu ja Jasoni suhe tõesti segab seda tööd, mis iganes see ka poleks? Ohjah.
"Kui ma teaks, siis ma ütleks sulle. Vaatamata kõigele."
"Millele, Jake?"
"Ma ei saa öelda,"
"Okei siis." ohkasin ma, "Ütle vähemalt, mis töö see on."
"Ma ei saa. See on liiga..."
"Ebaseaduslik?"
"Ei, mitte seda, lihtsalt salajane, või midagi,"
"Hush, hush," pomisesin naljaga.
"Mis asja?"
"Üks raamat,"
"Romance?"
"Jep,"
"Siis ma ei tea seda,"
"Kindlasti,"
"Sõbrad?"
Prunditasin huuli. "Sõbrad... Aga ilma igasuguste suudlusteta." viibutasin siis tema nina ees sõrme.
Nägin Jake'i olekust, et midagi on korrast ära.
"Mis on?"
"See suudluste-värk... Ma..."
"Mis on?"
"Mul on üks plaan," alustas ta ebalevalt.
"Nii?" pöördusin huvitunult ja samas ka kahtlevalt tema poole. Mine sa tea...
"Zack tahab, et Jason taas vaba oleks. Ma ei tea, miks keegi teine Jasoni tööd ei või ära teha. Mina pidin teid selleks lahku ajama. Kuid .. te olete nii armas paar mu arust. Aga..."
Armas. Ma pole kunagi poisi suust sellist asja kuulnud. "Aga?"
"Noh, ma mõtlesin, et me võiks jätta mulje, et ma proovin sind endale saada. Ja siis lõpuks sa nagu annaks alla .. ja oleks minuga. See võiks aidata tõeni jõuda... Või mis sa arvad?"
Seedisin seda. Ühest küljest, see oleks mõistlik. Vnoh, mitte mõistlik, aga vähemalt aitaks tõeni jõuda või midagi. Aga .. käia kellegagi, kelle vastu on mul vaid sõbratunded samal ajal kui ma kedagi armastan... See on veits kahtlane. "Kas me võime sellest Jasonile rääkida?"
Jake pigistas silmad kinni. "See oleks hea, kuna siis ta teaks, et see kõik ei ole päriselt. Ning ta ei oleks vihane mu peale..."
"Miks mul on tunne, et siin on mingi aga?"
"Sest siin ongi aga. Aga on selles, et kui inimene teab, siis ta ei ole võimeline loomulikult käituma."
"Ja miks siis mina sellest tean?"
"Kuna sa muidu tõrjuks mind ja kasu ei oleks kellelegi. Vot."
"Õigus,"
"Mis sa arvad siis?"
"Ma .. ma teen ju Jasonile haiget," proovisin ma nii end kui ennast veenda, et on olemas teine võimalus. Kuigi ma sain vägagi hästi aru, et see on parim, millega välja tulla.
"Sa võid talle rääkida .. lõpus,"
"Ma avanen lõpus," pomisesin vaikselt.
"Sul mingi raamatutund või?"
Muigasin. "Ma ei tea. Mingi hetk hakkasin nii mõtlema jah. Ma mõtlen, et kogu aeg mingid seosed raamatute ja filmidega..." Ma ei hakanud Jake'ile rääkima, mis selle taga tegelikult on.
*Mõte oli selles, et jah, seoseid hakkasin ma looma, kui Jason mulle meeldima hakkas. Oli ju vaja ennast ühes või teises asjas veenda, eks ole, kui vastused puudusid.*
"Mis sa arvad siis?"
Mõtlesin veel kord järele. "Tead .. see on imelik ja mitteminulik, aga .. teist võimalust meil lihtsalt pole."
Ma nägin, et ka Jake'ile oli see raske.
Nojah, kui sind saadetakse kellegi õnne rikkuma, siis ega see tore pole.
"Lööme käed," lausus ta pealtnäha tavapäraselt.
Kui ma poleks varem märganud seda väsimust ta silmis, oleks ma teda uskunud. Kuid ma teadsin, kui raske see meie mõlema jaoks oli.
***
"Ma ei arvanud, et sa nii vara alustada tahad,"
"Ma mõtlen ka tegelt, et see on suht kahtlane, et sa juba mulle oled andeks andnud... Tead mis, me teeme seda hiljem. Meil on veel 4 päeva aega. 3 neist ma siis proovin sinu 'vabandust' välja lunida ning neljandal siis tantsime ja ma suudlen sind."
"Ja mina kui truu girlfriend räägin sellest kohe Jasonile,"
*Plaan tundus lihtne. Kuid jällegi, suudelda Jake'i... Mitte et ma midagi tunneks, sest ma ei tundnud. Aga lihtsalt.. kuigi ma teadsin, et see kõik on vaid mäng. Mäng, et meelitada Zackilt välja tõde. See oli liiga valus. Liiga inimestekahjulik mäng. Ma lubasin endale kunagi, õigemini, mitmekordselt, et ei tee Jasonile kunagi haiget. Aga kui ma pean temaga kunagi 'lahku minema', siis see teeb talle haiget. Väga haiget. Murraks ta südame. Kuigi ta ütles, et ei armasta mind.
Kuigi kes teab? Keegi pole vist Jasonit kunagi täielikult tundnud. Adrianna (= Jasoni õde) ehk. Võib-olla ta lihtsalt kardab mulle öelda...*
"Maa kutsub Carot," kõlas Jake'i hääl mu kõrvalt.
"Jah, jah, ma kuulen sind küll,"
"See ei tähenda, et sa kuulaks mind,"
"Ma .. lihtsalt jäin mõttesse,"
"Ma märkasin,"
"Niisiis?" viisin teema eemale.
"Einoh, ega midagi erilist polegi. Kõigepealt igasugu andekspalumised ja lõpuks tants ja suudlus. Lihtne..."
"Jah, muidugi,"
"Ma tegelt ei tohiks sellest rääkida, aga ma hoolin sinust ja pean sulle midagi tunnistama. Aga kõigepealt anna mulle selle suudluse eest andeks. Ja järgneva eest ka."
Hetkeks ma mõtlesin, et ta palub andeks selle eest, mida ta alles kavatseb teha. Praegu. Siis sain pihta, et see käis peol toimunu kohta.
See toas toimunu ja .. nii.
"Ma .. ma ei oleks seda teinud, kui mul poleks kästud seda teha,"
"Nii et see on Zacki töö..." pomisesin vaikselt.
"Mida?! Kuidas sa..? Miks sa seda arvad?" puterdas ta.
"Sinu käitumine just tõestas seda,"
Jake oli vait.
"Mida ta küll minust tahab?" küsisin pigem enda kui Jake'i käest. Mida ma talle küll teinud olen? Kas minu ja Jasoni suhe tõesti segab seda tööd, mis iganes see ka poleks? Ohjah.
"Kui ma teaks, siis ma ütleks sulle. Vaatamata kõigele."
"Millele, Jake?"
"Ma ei saa öelda,"
"Okei siis." ohkasin ma, "Ütle vähemalt, mis töö see on."
"Ma ei saa. See on liiga..."
"Ebaseaduslik?"
"Ei, mitte seda, lihtsalt salajane, või midagi,"
"Hush, hush," pomisesin naljaga.
"Mis asja?"
"Üks raamat,"
"Romance?"
"Jep,"
"Siis ma ei tea seda,"
"Kindlasti,"
"Sõbrad?"
Prunditasin huuli. "Sõbrad... Aga ilma igasuguste suudlusteta." viibutasin siis tema nina ees sõrme.
Nägin Jake'i olekust, et midagi on korrast ära.
"Mis on?"
"See suudluste-värk... Ma..."
"Mis on?"
"Mul on üks plaan," alustas ta ebalevalt.
"Nii?" pöördusin huvitunult ja samas ka kahtlevalt tema poole. Mine sa tea...
"Zack tahab, et Jason taas vaba oleks. Ma ei tea, miks keegi teine Jasoni tööd ei või ära teha. Mina pidin teid selleks lahku ajama. Kuid .. te olete nii armas paar mu arust. Aga..."
Armas. Ma pole kunagi poisi suust sellist asja kuulnud. "Aga?"
"Noh, ma mõtlesin, et me võiks jätta mulje, et ma proovin sind endale saada. Ja siis lõpuks sa nagu annaks alla .. ja oleks minuga. See võiks aidata tõeni jõuda... Või mis sa arvad?"
Seedisin seda. Ühest küljest, see oleks mõistlik. Vnoh, mitte mõistlik, aga vähemalt aitaks tõeni jõuda või midagi. Aga .. käia kellegagi, kelle vastu on mul vaid sõbratunded samal ajal kui ma kedagi armastan... See on veits kahtlane. "Kas me võime sellest Jasonile rääkida?"
Jake pigistas silmad kinni. "See oleks hea, kuna siis ta teaks, et see kõik ei ole päriselt. Ning ta ei oleks vihane mu peale..."
"Miks mul on tunne, et siin on mingi aga?"
"Sest siin ongi aga. Aga on selles, et kui inimene teab, siis ta ei ole võimeline loomulikult käituma."
"Ja miks siis mina sellest tean?"
"Kuna sa muidu tõrjuks mind ja kasu ei oleks kellelegi. Vot."
"Õigus,"
"Mis sa arvad siis?"
"Ma .. ma teen ju Jasonile haiget," proovisin ma nii end kui ennast veenda, et on olemas teine võimalus. Kuigi ma sain vägagi hästi aru, et see on parim, millega välja tulla.
"Sa võid talle rääkida .. lõpus,"
"Ma avanen lõpus," pomisesin vaikselt.
"Sul mingi raamatutund või?"
Muigasin. "Ma ei tea. Mingi hetk hakkasin nii mõtlema jah. Ma mõtlen, et kogu aeg mingid seosed raamatute ja filmidega..." Ma ei hakanud Jake'ile rääkima, mis selle taga tegelikult on.
*Mõte oli selles, et jah, seoseid hakkasin ma looma, kui Jason mulle meeldima hakkas. Oli ju vaja ennast ühes või teises asjas veenda, eks ole, kui vastused puudusid.*
"Mis sa arvad siis?"
Mõtlesin veel kord järele. "Tead .. see on imelik ja mitteminulik, aga .. teist võimalust meil lihtsalt pole."
Ma nägin, et ka Jake'ile oli see raske.
Nojah, kui sind saadetakse kellegi õnne rikkuma, siis ega see tore pole.
"Lööme käed," lausus ta pealtnäha tavapäraselt.
Kui ma poleks varem märganud seda väsimust ta silmis, oleks ma teda uskunud. Kuid ma teadsin, kui raske see meie mõlema jaoks oli.
***
"Ma ei arvanud, et sa nii vara alustada tahad,"
"Ma mõtlen ka tegelt, et see on suht kahtlane, et sa juba mulle oled andeks andnud... Tead mis, me teeme seda hiljem. Meil on veel 4 päeva aega. 3 neist ma siis proovin sinu 'vabandust' välja lunida ning neljandal siis tantsime ja ma suudlen sind."
"Ja mina kui truu girlfriend räägin sellest kohe Jasonile,"
*Plaan tundus lihtne. Kuid jällegi, suudelda Jake'i... Mitte et ma midagi tunneks, sest ma ei tundnud. Aga lihtsalt.. kuigi ma teadsin, et see kõik on vaid mäng. Mäng, et meelitada Zackilt välja tõde. See oli liiga valus. Liiga inimestekahjulik mäng. Ma lubasin endale kunagi, õigemini, mitmekordselt, et ei tee Jasonile kunagi haiget. Aga kui ma pean temaga kunagi 'lahku minema', siis see teeb talle haiget. Väga haiget. Murraks ta südame. Kuigi ta ütles, et ei armasta mind.
Kuigi kes teab? Keegi pole vist Jasonit kunagi täielikult tundnud. Adrianna (= Jasoni õde) ehk. Võib-olla ta lihtsalt kardab mulle öelda...*
"Maa kutsub Carot," kõlas Jake'i hääl mu kõrvalt.
"Jah, jah, ma kuulen sind küll,"
"See ei tähenda, et sa kuulaks mind,"
"Ma .. lihtsalt jäin mõttesse,"
"Ma märkasin,"
"Niisiis?" viisin teema eemale.
"Einoh, ega midagi erilist polegi. Kõigepealt igasugu andekspalumised ja lõpuks tants ja suudlus. Lihtne..."
"Jah, muidugi,"
12.08.11
Открой моё сердце #32
"Tule nüüd, Caro, see ei ole nii hull," meelitas Michelle mind trepist alla tulema.
"Nkn pead sa seda varem või hiljem tegema," kostis Michelle'i lähedalt ka Chantali hääl.
"Tule nüüd,"
Ohkasin. Nojah, see on suht läbipääsmatu.
Kõndisid vaikselt trepist alla ja avasin kõvasti kinnipigistatud silmad.
"See ei ole minu elutuba..." ahhetasin vaikselt.
"See ei ole ju nii hull," proovis Jason lohutada.
"Või kas ei ole?" kissistasin silmi.
Igal pool oli lihtsalt nii palju pudeleid-purke, mingit toitu ja .. muud jama, et oli tunne, nagu siin oleks tuulispask üle käinud. Või siis lihtsalt järjekordne pidu maha peetud. Ka võimalus. Niisama igaks juhuks.
"Ära n'd muretse, me võime ju koristajad ka kutsuda. Või mis sa arvad?"
"Kui nad nüüd kõik taastavad..."
"Ära muretse," lõi Micha käega, teises oli tal juba telefon käes, "ma tean üht väga head firmat, teevad siin poole tunniga kõik korda."
Kõhklesin hetke. "Suva, kutsu kohale,"
***
"Ma usun, et sa võid silmad lahti teha nüüd. Jälle." pomises Jason viimase sõna vaikselt, et ma ei kuuleks, kuid kuulsin seda ikkagist.
Tegin silmad lahti. "Ja sa ei pea siin ironiseerima." sosistasin talle, "Tundub, nagu siin polekski vahepeal midagi toimunud."
"Ma olen täiesti nõus," lausus Cassie.
"Veename vanemad ka, eks?" küsis endaga rahul olev Michelle.
"Kindlasti,"
***
See oli ka tõsi. Mu vanematel polnud küll üldiselt peo vastu midagi, aga ma usun, et peale nähtut oleks sellel küll kriips peal. Aga kui nad avastasid tagasi tulles täiesti puhta maja, jäid nad minuga rahule ning mulle jäi endiselt pidude korraldamise õigus.
Yay.
"Sa peaks vist asju pakkima minema," tuletas ema meelde.
Õigus jaa - kogu selle jamaga unustasin ma täiesti ära, et me lähme homme klassiga Tasmaaniasse.
Jeppijee. "Jah, ma täiesti unustasin,"
Reis kestab meil siis 5 päeva, mis on iseenesest superpositiivne. Väljume Orbostist, siis laevaga pikem sõit Tasmaaniasse - sõita ju mingi 500 km. Vähemalt sõidame õhtul välja, nii et öö tõotab lõbus olla. Ma mõtlen, ööklubis tantsides.
"Nonii, on vist valmis," Heitsin pilgu oma kohvrile. Olin osa asju pakkinud suuremasse käekotti ja lisaks võtsin kaasa väiksema seljakoti, et linna peal sellega ringi käia. Jah, ma olen see inimene, kes alati peab tuhat kotti võtma, kuna ma ei viitsi ühe kotiga minna. Juhtub.
Tänaseks polnud mul enam midagi suuremat plaanis, vaatasin "Transfomereid", lugesin veidi, lappasin ajakirju...
Väljas hakkas sadama äikesevihma. Ma jumaldan äikesevihma.
Mingi hetk kutsus ema mind teed jooma - nad olid toonud vanaema küpsetatud pirukaid.
Nämka.
Kapsa- ja õunapirukad olid minu lemmikud. Sõin neid kohe kuus tükki, juues kõrvale piparmünditeed.
Enne magamaminekut arutasime veel Micha, Chani ja Cassie'ga eile toimunud pidu, mõtlesime uue üle. Lobisesin loomulikult ka Jasoniga, ignoreerides Jake'i meeleheitlikke msniakna vilkumisi. Mõtlesin ka blokeerimise peale, aga... ma ei tea, see jäi kuidagi. Võib-olla oli asi selles, et tahtsin hiljem siiski vaadata, mida "tarka" ta siis kirjutas.
Aga see on võib-olla.
***
Kuue paiku olime juba laeval. 9 oli meil õhtusöök, siis läksime Cassie, Alasia ja Michaga endale soenguid-meike tegema ning riidesse panema. Klubi siiski. Loomulikult polnud meil suurt makeoverit plaanis, kõigest kerge üleslöömine. Mõtlesime, et võtaks Chani ka kaasa, aga ta otsustas seekord kajutisse jääda. Ei hakanud teda seekord väga veenma.
Mul oli seekord seljas eest avatud roosa topp (nii et panin alla maika), helesinised lõhkised teksad ning roosad lipsuga baleriinad.
Alasia oli pannud selga türkiisivärvi lühikesed püksid, tähistaevaga topi ja mustad lakkbaleriinad.
Cassie - lühike must õhtukleit ja armsad kontsakingad hõbedaste tikanditega.
Michelle kandis musta toppi, leopardiseelikut ja musti kontsakingi.
***
Tants, tants ja veel kord tants. Klubid mulle enamasti meeldisid. Kui just polnud kedagi, kes sind ahistama hakkaks. Aga no õnneks oli siin liiga palju meie rahvast, et keegi seda teeks.
Vara ütlesin.
Kellegi tugev käsi võttis minu omast kinni, nii et tantsuhoos pöörasin end ümber. Kiirelt ja graatsiliselt.
Tema jaoks polnud mõtet seda teha. Olin lootnud siiski Jasoni peale. "Mida sa tahad jälle?" Panin käed risti.
"Meil on vaja rääkida," sõnas Jake.
"Ma kohe ei teagi... Kas sa tahad rääkida sellest, kuidas sa mind eelmine kord suudlesid ja ma-ei-tea-mida veel teha tahtsid? Las ma mõtlen hetke... ei."
"Sa räägid liiga palju,"
"Väga armas. Siis meil pole kindlasti millestki rääkida. Ma tahan lõbutseda."
"Palun, Caro. Ma luban, et ei tee sulle midagi."
Põrnitsesin teda.
Ta kummardus mu poole, nii et ma temast kiiresti eemaldusin. Ta ohkas, mida küll polnud kuulda, kuid ütles siis: "Ma ei saa seda nii öelda,"
Riskisin.
"Ma räägin sulle tõde. Miks ma seda tegelikult tegin." ütles ta mulle kõrva sisse.
Tardusin hetkeks paigale. Kas ta kinnitab mu kahtlused?
"Ma näen, et sa oled teadlik suht, millest ma räägin." jätkas ta, "Tule."
Paistab, et jah, valikut mul ei olnud.
"Nkn pead sa seda varem või hiljem tegema," kostis Michelle'i lähedalt ka Chantali hääl.
"Tule nüüd,"
Ohkasin. Nojah, see on suht läbipääsmatu.
Kõndisid vaikselt trepist alla ja avasin kõvasti kinnipigistatud silmad.
"See ei ole minu elutuba..." ahhetasin vaikselt.
"See ei ole ju nii hull," proovis Jason lohutada.
"Või kas ei ole?" kissistasin silmi.
Igal pool oli lihtsalt nii palju pudeleid-purke, mingit toitu ja .. muud jama, et oli tunne, nagu siin oleks tuulispask üle käinud. Või siis lihtsalt järjekordne pidu maha peetud. Ka võimalus. Niisama igaks juhuks.
"Ära n'd muretse, me võime ju koristajad ka kutsuda. Või mis sa arvad?"
"Kui nad nüüd kõik taastavad..."
"Ära muretse," lõi Micha käega, teises oli tal juba telefon käes, "ma tean üht väga head firmat, teevad siin poole tunniga kõik korda."
Kõhklesin hetke. "Suva, kutsu kohale,"
***
"Ma usun, et sa võid silmad lahti teha nüüd. Jälle." pomises Jason viimase sõna vaikselt, et ma ei kuuleks, kuid kuulsin seda ikkagist.
Tegin silmad lahti. "Ja sa ei pea siin ironiseerima." sosistasin talle, "Tundub, nagu siin polekski vahepeal midagi toimunud."
"Ma olen täiesti nõus," lausus Cassie.
"Veename vanemad ka, eks?" küsis endaga rahul olev Michelle.
"Kindlasti,"
***
See oli ka tõsi. Mu vanematel polnud küll üldiselt peo vastu midagi, aga ma usun, et peale nähtut oleks sellel küll kriips peal. Aga kui nad avastasid tagasi tulles täiesti puhta maja, jäid nad minuga rahule ning mulle jäi endiselt pidude korraldamise õigus.
Yay.
"Sa peaks vist asju pakkima minema," tuletas ema meelde.
Õigus jaa - kogu selle jamaga unustasin ma täiesti ära, et me lähme homme klassiga Tasmaaniasse.
Jeppijee. "Jah, ma täiesti unustasin,"
Reis kestab meil siis 5 päeva, mis on iseenesest superpositiivne. Väljume Orbostist, siis laevaga pikem sõit Tasmaaniasse - sõita ju mingi 500 km. Vähemalt sõidame õhtul välja, nii et öö tõotab lõbus olla. Ma mõtlen, ööklubis tantsides.
"Nonii, on vist valmis," Heitsin pilgu oma kohvrile. Olin osa asju pakkinud suuremasse käekotti ja lisaks võtsin kaasa väiksema seljakoti, et linna peal sellega ringi käia. Jah, ma olen see inimene, kes alati peab tuhat kotti võtma, kuna ma ei viitsi ühe kotiga minna. Juhtub.
Tänaseks polnud mul enam midagi suuremat plaanis, vaatasin "Transfomereid", lugesin veidi, lappasin ajakirju...
Väljas hakkas sadama äikesevihma. Ma jumaldan äikesevihma.
Mingi hetk kutsus ema mind teed jooma - nad olid toonud vanaema küpsetatud pirukaid.
Nämka.
Kapsa- ja õunapirukad olid minu lemmikud. Sõin neid kohe kuus tükki, juues kõrvale piparmünditeed.
Enne magamaminekut arutasime veel Micha, Chani ja Cassie'ga eile toimunud pidu, mõtlesime uue üle. Lobisesin loomulikult ka Jasoniga, ignoreerides Jake'i meeleheitlikke msniakna vilkumisi. Mõtlesin ka blokeerimise peale, aga... ma ei tea, see jäi kuidagi. Võib-olla oli asi selles, et tahtsin hiljem siiski vaadata, mida "tarka" ta siis kirjutas.
Aga see on võib-olla.
***
Kuue paiku olime juba laeval. 9 oli meil õhtusöök, siis läksime Cassie, Alasia ja Michaga endale soenguid-meike tegema ning riidesse panema. Klubi siiski. Loomulikult polnud meil suurt makeoverit plaanis, kõigest kerge üleslöömine. Mõtlesime, et võtaks Chani ka kaasa, aga ta otsustas seekord kajutisse jääda. Ei hakanud teda seekord väga veenma.
Mul oli seekord seljas eest avatud roosa topp (nii et panin alla maika), helesinised lõhkised teksad ning roosad lipsuga baleriinad.
Alasia oli pannud selga türkiisivärvi lühikesed püksid, tähistaevaga topi ja mustad lakkbaleriinad.
Cassie - lühike must õhtukleit ja armsad kontsakingad hõbedaste tikanditega.
Michelle kandis musta toppi, leopardiseelikut ja musti kontsakingi.
***
Tants, tants ja veel kord tants. Klubid mulle enamasti meeldisid. Kui just polnud kedagi, kes sind ahistama hakkaks. Aga no õnneks oli siin liiga palju meie rahvast, et keegi seda teeks.
Vara ütlesin.
Kellegi tugev käsi võttis minu omast kinni, nii et tantsuhoos pöörasin end ümber. Kiirelt ja graatsiliselt.
Tema jaoks polnud mõtet seda teha. Olin lootnud siiski Jasoni peale. "Mida sa tahad jälle?" Panin käed risti.
"Meil on vaja rääkida," sõnas Jake.
"Ma kohe ei teagi... Kas sa tahad rääkida sellest, kuidas sa mind eelmine kord suudlesid ja ma-ei-tea-mida veel teha tahtsid? Las ma mõtlen hetke... ei."
"Sa räägid liiga palju,"
"Väga armas. Siis meil pole kindlasti millestki rääkida. Ma tahan lõbutseda."
"Palun, Caro. Ma luban, et ei tee sulle midagi."
Põrnitsesin teda.
Ta kummardus mu poole, nii et ma temast kiiresti eemaldusin. Ta ohkas, mida küll polnud kuulda, kuid ütles siis: "Ma ei saa seda nii öelda,"
Riskisin.
"Ma räägin sulle tõde. Miks ma seda tegelikult tegin." ütles ta mulle kõrva sisse.
Tardusin hetkeks paigale. Kas ta kinnitab mu kahtlused?
"Ma näen, et sa oled teadlik suht, millest ma räägin." jätkas ta, "Tule."
Paistab, et jah, valikut mul ei olnud.
01.08.11
Открой моё сердце #31: Hellracer
"Nii palju siis sinu armastusest. Poleks kunagi arvanud sinust."
Jason pöördus minekult.
"Käi persse," sisistasin Jake'ile, tormates Jasonile järele.
"Jason!"
"Sul on veel midagi öelda? Vabandust, et segasin - seda ütlen mina."
"Ootand ometi,"
Haarasin ta varrukast.
"Mis?"
Jason pöördus ülivihase näoga minu poole.
"Äkki sa olidki kööki minemas, et temaga suudelda?"
"Jason, ma ei tunne sind ära,"
"Õigem oleks öelda, et sa pole mind kunagi õigesti tundnudki,"
"Ära ütle nii,"
"See on tõsi,"
"Tõsi on see, et Jake suudles mind. Ja mina ei jõudnud teda ära tõugata, kuna sina olid juba kohal."
"Hale vabandus. Mis filmist sa selle võtsid?"
"Jason..." piiksatasin.
"Ma pean minema,"
"Aga sa lubasid..."
"Ja sina ütlesid, et armastad mind,"
"Ma pole seda rikkunud,"
"Sa poleks teda siis enda lähedale lasknud,"
"Ta tuli mu selja taha, kui ma külmikust jooke võtsin. Jason, palun."
"Ma pean minema. Mul on vaja mõelda."
"Aga Jason..."
Kuid uks sulgus.
Don't cry, don't fucking cry.
Ainult et of course ei aidanud mingid mõtlemised ega midagi.
Mul on vaja oma tuppa.
Tormasin tantsivatest inimestest mööda, trepist üles, oma ohutusse kaitsetorni.
Nii et see ikkagi juhtus... Ma olen alati öelnud, et unenöod on tõelised. Kuid miks? Mida ma teinud olen?!
"Caro?" küsis keegi vaikselt.
Pimeduse pärast poleks ma kedagi näinudki, kuid koridorist tuli valgus. Chantal piilus uksevahest sisse.
"Kallike, mis juhtus?"
"Jake suudles mind," suutsin ma öelda enne järgmist nutuhoogu.
"Oh..."
"Kas sa tundsid midagi?"
Avastasin, et Chaniga olid kaasas ka Alasia, Michelle ja Cassie.
Raputasin kindlalt pead. "Enam mitte,"
"Enam?" püüdis Micha sõnasaba kinni.
Kolm teadjat vaatasid mulle otsa. Noogutasin aeglaselt, mille peale Cassie seletas Michelle'ile minu ja Jake'i vahelist...
Mida, õigupoolest? Meil polnud teemat. Vist. Ei, siiski polnud. Pigem lihtsalt... suhtlemist.
"Tegelt?!"
"Micha," sisistas Alasia talle.
"Oih,"
"Pole midagi," ütlesin ma.
"Kuidas sa end tunned?"
"Jason oli maruvihane,"
Cassie pigistas huuled kokku. "Kus ta on?"
"Ta ütles, et tal on vaja minna,"
"Kuhu?"
"Ta ei öelnud. Ütles vaid, et tal on vaja mõelda."
"Mõelda..." lausus Chan mõtlikult.
"Mõelda millest?" küsis Alasia hirmunult.
Kehitasin õlgu. "Mina ei tea,"
"Me peame midagi tegema," lausus Micha otsustavalt.
"Me ei saa midagi teha," vastas Chantal.
"Aga Caroline on meie sõbranna! Me peame midagi tegema."
"Zack," sõnas Cassie.
"Mida?" vidutasin ma tema poole silmi.
"Ma arvan, et äkki ta võib teada, kus Jason on,"
"Oota korraks," jäin ma mõttesse. See vaidlus... Kas see võib olla seotud? Aga... miks?
"Mis on, Caro? Kas sulle tuli midagi meelde?"
"Jah. Micha, mäletad, me rääkisime enne? No vot. Siis tulid poisid ja te Craigiga kadusite ära. Ning siis me Jasoniga nägime, kuidas Jake ja Zack vaidlesid. Jason vaatas veel kuidagi kahtlaselt."
"Ma ei usu, et see..."
"Aga siiski võib,"
"Võib," nõustusid nad aeglaselt.
"Aga... miks?"
"Ma pole Zackile kunagi õigupoolest meeldinud,"
Proovisin mitte mõelda faktist, millest Jason oli rääkinud.
"Ma ei saa endiselt aru, mis teema tal on teiega?!"
"Selline tunne juba, et sa meeldid talle või midagi,"
"Ära. Ütle. Seda."
"Mis? See võib tõsi olla."
"Siis ei tehta oma 'armastatule' haiget,"
"Äkki tal on Jasoniga midagi?"
"Jason ei ole gei... Ja vaevalt et Zack on. Tal on isegi midagi tüdrukusarnast..."
Cassie raputas pead. "Ma ei mõelnud seda. Ma mäletan, kuidas tädi kord mainis, et Jason käib tööl, ja et küll on tal vedanud, et ta saab sõbra juures tööd ja nii..."
"Sõbra juures?"
Cassie vaatas mulle see-on-ju-ilmselge-pilguga otsa.
Jäin mõttesse.
Jason ei ole mulle täielikult oma tööst rääkinud. Ning ma ei saa välistada, et ta ei tööta Zacki juures. "Mida sa tahad sellega öelda?"
"Noh, tead küll, et sa..."
"Ta tahab öelda," sekkus Alasia, "et sa võid segada Zacki arvates Jasoni tööd."
***
He was there in the shadow
Saw her with the other man
Kissing him in the twilight
And he felt the tears of hate and rage again
She had sworn she would love him
But she proved to be a bitch
So he started his engine and way deep inside,
The devil just turned on the switch
Hellracer - looking' for chaos
Where will you arrive?
Riding' the dark night
Feeling' apartheid
In destiny and life
Get on
Hellracer - going for trouble
Violence in your veins
Let the speed thrill you
Nothing' will kill you
Just tear away the chains
And you'll be free
You'll be free
Hellracer! Hellracer!
As he followed the white line
Felt the heat of burning tire
In his rearview mirror
He could see her laugh - her eyes on fire
In the morning they found him
Heaven was his last exile
His body was broken - his heart was smashed
But on his face there was a smile
Go on
Hellracer - looking' for chaos
Where will you arrive
Riding' the dark night
Feeling' apartheid
In destiny and life
Get on
Hellracer - going for trouble
Violence in your veins
Let the speed thrill you
Just tear away the chains
And you'll be free
You'll be free
Jason
Ma teadsin alati, et see ei ole armastus. Sa ei saa armastada inimest ühepoolselt, vähemalt mina olen alati seda uskunud. See on lihtsalt kiindumus. Suur kiindumus. Okei, väga suur kiindumus. Kuigi obsession on parem sõna siin. Või siis mingi Twilighti jäljendamine oma heroiinisõltuvusega.
Okei, äkki ma lähen liiale? Caro siiski hoolib minust, ega me muidu ööd koos veedaks. Ja minagi hoolin temast. Ja... tegelikult ma olen temasse armunud.
Ent endiselt... Kuidas ta võis suudelda Jake'iga? Me oleme ju pmst sõbrad isegi, vnoh, mul ei ole päris sõpru. Ma mõtlen, neid, keda ma tõeliselt usaldaks. Ma ei suuda isegi Caroline'i täielikult usaldada. Aga noh, me oleme tööpartnerid siiski.
Okei, Caro ei tea seda. See ei ole tema teema. Endiselt...
Oot. See Jake'i ja Zacki vaheline vestlus. Kas see võib olla seotud? Kuid miks peaks Zack mulle midagi sellist tegema? Jah, ta ei ole Caro ilmumisest minu ellu just vaimustunud, kuid...
Peatasin järsult auto.
"Ou, Jason, mees, kus su plix on?"
"Läks õlut tooma,"
"Ma märkasin, et Jake läks talle järele. Ei karda oma naise pärast?"
"Ei, miks, Jake julm norm tüüp ju,"
"Ära ole kunagi milleski kindel,"
"Jäta,"
"Okei, aga kle, eks ma lähen siis. Ütle Carole, et äge pidu oli."
"Kus sa lähed?"
"Tööasjad,"
"Okei, dvj, boss,"
Mul oli vaja vetsu minna. Otsustasin poolel teel Carole öelda, et ta mind ilmaasjata ei otsiks ja...
Ja nii see läks. Seal ta oli. Koos Jake'iga. Külmkapi juures. Täpselt nagu meie Jake'i pool. Kui ..üksluine.
***
Tüdrukud olid taas alla läinud. Käskisin neil lõbutsema minna, hoolimata minu olekust. Chan tahtis jääda, kuna tal polnud eriti midagi teha all, aga sundisin temagi alla.
"Lõbutse kord sinagi normaalselt," sõnasin talle, mille peale ta mulle see-ei-ole-minu-jaoks-lõbus-pilgu saatis.
Aga nemad ei pea minu pärast kogu lõbust ilma jääma. Pealegi, varsti lähen ma alla tagasi.
Uks avanes vaikselt, õrn valgusevihk moodustus mu põrandale.
"Ma ju ütlesin teile, et lõbutsege," sõnasin, nägemata õieti, kes ukse taga on. Istusin seljaga ukse poole, eelistades öist vaatevälja kõigele muule.
"Mul ei ole lõbus, kui sind all ei ole,"
"Mida sa tahad siit?" sisistasin Jake'ile, saates tema poole ühe oma patjadest.
Mis oli ilmselgelt liigagi lapsik. Ma mõtlen, et ma oleks tahtnud midagi kõvemat visata. Näiteks "Krahv Monte-Christo" oleks väga sobiv valik.
"Ma ei soovitaks," aimas Jake mu järgmist käiku ette, kuna ma polnud piisavalt kärme raamatu poole küünitamisel.
"Suva. Mine siis lihtsalt ära."
"Meil on vaja rääkida,"
"Ma ei kavatse sinuga rääkida sellest, kuidas sa mu isiklikku elu hävitad,"
"Äkki ma hoopis alustan seda?"
Pöördusin vihaselt tema pole. "Peale seda, mida sa tegid, ei taha ma sinuga üldse tegemist teha,"
"Või kas ei taha?"
"Kao minema,"
Selle asemel liikus Jake mulle lähemale, mina taganesin aga rõduukse poole.
"Mine ära," jäin ma enesele kindlaks, kuigi ta oli mulle endiselt lähedal.
Ma ei tundnud midagi. Mitte midagi. Ei hirmu, mingeid tundeid tema vastu, mitte midagi sellist, nagu ma tundsin oma unenäos. Isegi mitte segadust.
Uks avanes jälle.
"Paistab, et ma jõudsin jälle valel ajal,"
"Jason, lõpuks ometi. Võta ta ära, palun." piiksatasin viimase lause, kuna Jake vaatas mu poole üsna ähvardaval ilmel.
"Mida?" oli Jason segaduses.
Kui mul oleks aega, siis ma oleks silmi pööritanud. Selle asemel aga kogusin kokku kogu oma jõu ja lükkasin Jake'i endast eemale. Löök oli sedavõrd tugev, et poiss maandus põrandale.
"Kao minema," sisisesin taaskord, nüüd juba palju võimukamalt, kuna Jason oli siiski siin.
"Never say never," vastas Jake, enne kui lahkus toast lõplikult.
"Jason!" kargasin ma poisile kaela.
Kui ta vaid vabastas end ettevaatlikult mu kätest.
Taganesin hirmunult, piideldes teda arglikult.
"Mis see just oli?"
"Ta tuli jälle siia... Ma kardan teda."
Vajusin väsinult voodile istuma. See oli küll ära tehtud, kuid voodipesu oli ikka veel sama - roosidega. Vaikuses hakkasin õrnalt sõrmega mööda roosiõisi vedama.
Jason ohkas ja istus mu kõrvale, võttes mu käed enda omadesse.
Tõstsin oma silmad temale, kuigi pimeduse pärast polnud eriti hästi näha. Ent teda nägin ma ikkagi. Ja see oligi minu jaoks kõige tähtsam.
On alati olnud.
"Caro, ma... valetasin sulle veidi täna hommikul,"
"Kas sa töötad Zacki juures?"
"Mida?" küsis Jason nagu see poleks tõsi, kuid ta hääletoon reetis ta.
Vaatasin talle uurivalt otsa.
"Noh, jah, töötan küll," andis ta järele.
"Miks sa mulle midagi ei rääkinud?"
"Mis vahet sellel on?"
"No ma kohe ei teagi... kas sinu jaoks on vahet, kas ma suudlen Jake'iga või mitte?"
"See on täiesti teine asi,"
"Vähemalt ma räägin sulle sellest,"
"Kuule, mul on kahju. Anna andeks. See oleks ehk nii mõndagi seletanud."
"Kas me mõtleme samast asjast praegu?"
Ta suudles mind. "Kui sa mõtlesid seda..?"
Naeratasin. Ta suutis mind järjekordselt rõõmsaks teha. "Sellest ma mõtlen kogu aeg niigi,"
Jason tõstis mind endale sülle, pannes käe ümber mu piha. "Millest sa siis veel mõtlesid?"
"Me siin tüdrukutega tulime lagedale sellise mõttega, et äkki Zacki arvates segan ma su tööd?"
"Zack oligi õigupoolest see, kes sinust ja Jake'ist rääkis mulle,"
"Siis on see tema,"
"Nähtavasti,"
Jason pöördus minekult.
"Käi persse," sisistasin Jake'ile, tormates Jasonile järele.
"Jason!"
"Sul on veel midagi öelda? Vabandust, et segasin - seda ütlen mina."
"Ootand ometi,"
Haarasin ta varrukast.
"Mis?"
Jason pöördus ülivihase näoga minu poole.
"Äkki sa olidki kööki minemas, et temaga suudelda?"
"Jason, ma ei tunne sind ära,"
"Õigem oleks öelda, et sa pole mind kunagi õigesti tundnudki,"
"Ära ütle nii,"
"See on tõsi,"
"Tõsi on see, et Jake suudles mind. Ja mina ei jõudnud teda ära tõugata, kuna sina olid juba kohal."
"Hale vabandus. Mis filmist sa selle võtsid?"
"Jason..." piiksatasin.
"Ma pean minema,"
"Aga sa lubasid..."
"Ja sina ütlesid, et armastad mind,"
"Ma pole seda rikkunud,"
"Sa poleks teda siis enda lähedale lasknud,"
"Ta tuli mu selja taha, kui ma külmikust jooke võtsin. Jason, palun."
"Ma pean minema. Mul on vaja mõelda."
"Aga Jason..."
Kuid uks sulgus.
Don't cry, don't fucking cry.
Ainult et of course ei aidanud mingid mõtlemised ega midagi.
Mul on vaja oma tuppa.
Tormasin tantsivatest inimestest mööda, trepist üles, oma ohutusse kaitsetorni.
Nii et see ikkagi juhtus... Ma olen alati öelnud, et unenöod on tõelised. Kuid miks? Mida ma teinud olen?!
"Caro?" küsis keegi vaikselt.
Pimeduse pärast poleks ma kedagi näinudki, kuid koridorist tuli valgus. Chantal piilus uksevahest sisse.
"Kallike, mis juhtus?"
"Jake suudles mind," suutsin ma öelda enne järgmist nutuhoogu.
"Oh..."
"Kas sa tundsid midagi?"
Avastasin, et Chaniga olid kaasas ka Alasia, Michelle ja Cassie.
Raputasin kindlalt pead. "Enam mitte,"
"Enam?" püüdis Micha sõnasaba kinni.
Kolm teadjat vaatasid mulle otsa. Noogutasin aeglaselt, mille peale Cassie seletas Michelle'ile minu ja Jake'i vahelist...
Mida, õigupoolest? Meil polnud teemat. Vist. Ei, siiski polnud. Pigem lihtsalt... suhtlemist.
"Tegelt?!"
"Micha," sisistas Alasia talle.
"Oih,"
"Pole midagi," ütlesin ma.
"Kuidas sa end tunned?"
"Jason oli maruvihane,"
Cassie pigistas huuled kokku. "Kus ta on?"
"Ta ütles, et tal on vaja minna,"
"Kuhu?"
"Ta ei öelnud. Ütles vaid, et tal on vaja mõelda."
"Mõelda..." lausus Chan mõtlikult.
"Mõelda millest?" küsis Alasia hirmunult.
Kehitasin õlgu. "Mina ei tea,"
"Me peame midagi tegema," lausus Micha otsustavalt.
"Me ei saa midagi teha," vastas Chantal.
"Aga Caroline on meie sõbranna! Me peame midagi tegema."
"Zack," sõnas Cassie.
"Mida?" vidutasin ma tema poole silmi.
"Ma arvan, et äkki ta võib teada, kus Jason on,"
"Oota korraks," jäin ma mõttesse. See vaidlus... Kas see võib olla seotud? Aga... miks?
"Mis on, Caro? Kas sulle tuli midagi meelde?"
"Jah. Micha, mäletad, me rääkisime enne? No vot. Siis tulid poisid ja te Craigiga kadusite ära. Ning siis me Jasoniga nägime, kuidas Jake ja Zack vaidlesid. Jason vaatas veel kuidagi kahtlaselt."
"Ma ei usu, et see..."
"Aga siiski võib,"
"Võib," nõustusid nad aeglaselt.
"Aga... miks?"
"Ma pole Zackile kunagi õigupoolest meeldinud,"
Proovisin mitte mõelda faktist, millest Jason oli rääkinud.
"Ma ei saa endiselt aru, mis teema tal on teiega?!"
"Selline tunne juba, et sa meeldid talle või midagi,"
"Ära. Ütle. Seda."
"Mis? See võib tõsi olla."
"Siis ei tehta oma 'armastatule' haiget,"
"Äkki tal on Jasoniga midagi?"
"Jason ei ole gei... Ja vaevalt et Zack on. Tal on isegi midagi tüdrukusarnast..."
Cassie raputas pead. "Ma ei mõelnud seda. Ma mäletan, kuidas tädi kord mainis, et Jason käib tööl, ja et küll on tal vedanud, et ta saab sõbra juures tööd ja nii..."
"Sõbra juures?"
Cassie vaatas mulle see-on-ju-ilmselge-pilguga otsa.
Jäin mõttesse.
Jason ei ole mulle täielikult oma tööst rääkinud. Ning ma ei saa välistada, et ta ei tööta Zacki juures. "Mida sa tahad sellega öelda?"
"Noh, tead küll, et sa..."
"Ta tahab öelda," sekkus Alasia, "et sa võid segada Zacki arvates Jasoni tööd."
***
He was there in the shadow
Saw her with the other man
Kissing him in the twilight
And he felt the tears of hate and rage again
She had sworn she would love him
But she proved to be a bitch
So he started his engine and way deep inside,
The devil just turned on the switch
Hellracer - looking' for chaos
Where will you arrive?
Riding' the dark night
Feeling' apartheid
In destiny and life
Get on
Hellracer - going for trouble
Violence in your veins
Let the speed thrill you
Nothing' will kill you
Just tear away the chains
And you'll be free
You'll be free
Hellracer! Hellracer!
As he followed the white line
Felt the heat of burning tire
In his rearview mirror
He could see her laugh - her eyes on fire
In the morning they found him
Heaven was his last exile
His body was broken - his heart was smashed
But on his face there was a smile
Go on
Hellracer - looking' for chaos
Where will you arrive
Riding' the dark night
Feeling' apartheid
In destiny and life
Get on
Hellracer - going for trouble
Violence in your veins
Let the speed thrill you
Just tear away the chains
And you'll be free
You'll be free
Jason
Ma teadsin alati, et see ei ole armastus. Sa ei saa armastada inimest ühepoolselt, vähemalt mina olen alati seda uskunud. See on lihtsalt kiindumus. Suur kiindumus. Okei, väga suur kiindumus. Kuigi obsession on parem sõna siin. Või siis mingi Twilighti jäljendamine oma heroiinisõltuvusega.
Okei, äkki ma lähen liiale? Caro siiski hoolib minust, ega me muidu ööd koos veedaks. Ja minagi hoolin temast. Ja... tegelikult ma olen temasse armunud.
Ent endiselt... Kuidas ta võis suudelda Jake'iga? Me oleme ju pmst sõbrad isegi, vnoh, mul ei ole päris sõpru. Ma mõtlen, neid, keda ma tõeliselt usaldaks. Ma ei suuda isegi Caroline'i täielikult usaldada. Aga noh, me oleme tööpartnerid siiski.
Okei, Caro ei tea seda. See ei ole tema teema. Endiselt...
Oot. See Jake'i ja Zacki vaheline vestlus. Kas see võib olla seotud? Kuid miks peaks Zack mulle midagi sellist tegema? Jah, ta ei ole Caro ilmumisest minu ellu just vaimustunud, kuid...
Peatasin järsult auto.
"Ou, Jason, mees, kus su plix on?"
"Läks õlut tooma,"
"Ma märkasin, et Jake läks talle järele. Ei karda oma naise pärast?"
"Ei, miks, Jake julm norm tüüp ju,"
"Ära ole kunagi milleski kindel,"
"Jäta,"
"Okei, aga kle, eks ma lähen siis. Ütle Carole, et äge pidu oli."
"Kus sa lähed?"
"Tööasjad,"
"Okei, dvj, boss,"
Mul oli vaja vetsu minna. Otsustasin poolel teel Carole öelda, et ta mind ilmaasjata ei otsiks ja...
Ja nii see läks. Seal ta oli. Koos Jake'iga. Külmkapi juures. Täpselt nagu meie Jake'i pool. Kui ..üksluine.
***
Tüdrukud olid taas alla läinud. Käskisin neil lõbutsema minna, hoolimata minu olekust. Chan tahtis jääda, kuna tal polnud eriti midagi teha all, aga sundisin temagi alla.
"Lõbutse kord sinagi normaalselt," sõnasin talle, mille peale ta mulle see-ei-ole-minu-jaoks-lõbus-pilgu saatis.
Aga nemad ei pea minu pärast kogu lõbust ilma jääma. Pealegi, varsti lähen ma alla tagasi.
Uks avanes vaikselt, õrn valgusevihk moodustus mu põrandale.
"Ma ju ütlesin teile, et lõbutsege," sõnasin, nägemata õieti, kes ukse taga on. Istusin seljaga ukse poole, eelistades öist vaatevälja kõigele muule.
"Mul ei ole lõbus, kui sind all ei ole,"
"Mida sa tahad siit?" sisistasin Jake'ile, saates tema poole ühe oma patjadest.
Mis oli ilmselgelt liigagi lapsik. Ma mõtlen, et ma oleks tahtnud midagi kõvemat visata. Näiteks "Krahv Monte-Christo" oleks väga sobiv valik.
"Ma ei soovitaks," aimas Jake mu järgmist käiku ette, kuna ma polnud piisavalt kärme raamatu poole küünitamisel.
"Suva. Mine siis lihtsalt ära."
"Meil on vaja rääkida,"
"Ma ei kavatse sinuga rääkida sellest, kuidas sa mu isiklikku elu hävitad,"
"Äkki ma hoopis alustan seda?"
Pöördusin vihaselt tema pole. "Peale seda, mida sa tegid, ei taha ma sinuga üldse tegemist teha,"
"Või kas ei taha?"
"Kao minema,"
Selle asemel liikus Jake mulle lähemale, mina taganesin aga rõduukse poole.
"Mine ära," jäin ma enesele kindlaks, kuigi ta oli mulle endiselt lähedal.
Ma ei tundnud midagi. Mitte midagi. Ei hirmu, mingeid tundeid tema vastu, mitte midagi sellist, nagu ma tundsin oma unenäos. Isegi mitte segadust.
Uks avanes jälle.
"Paistab, et ma jõudsin jälle valel ajal,"
"Jason, lõpuks ometi. Võta ta ära, palun." piiksatasin viimase lause, kuna Jake vaatas mu poole üsna ähvardaval ilmel.
"Mida?" oli Jason segaduses.
Kui mul oleks aega, siis ma oleks silmi pööritanud. Selle asemel aga kogusin kokku kogu oma jõu ja lükkasin Jake'i endast eemale. Löök oli sedavõrd tugev, et poiss maandus põrandale.
"Kao minema," sisisesin taaskord, nüüd juba palju võimukamalt, kuna Jason oli siiski siin.
"Never say never," vastas Jake, enne kui lahkus toast lõplikult.
"Jason!" kargasin ma poisile kaela.
Kui ta vaid vabastas end ettevaatlikult mu kätest.
Taganesin hirmunult, piideldes teda arglikult.
"Mis see just oli?"
"Ta tuli jälle siia... Ma kardan teda."
Vajusin väsinult voodile istuma. See oli küll ära tehtud, kuid voodipesu oli ikka veel sama - roosidega. Vaikuses hakkasin õrnalt sõrmega mööda roosiõisi vedama.
Jason ohkas ja istus mu kõrvale, võttes mu käed enda omadesse.
Tõstsin oma silmad temale, kuigi pimeduse pärast polnud eriti hästi näha. Ent teda nägin ma ikkagi. Ja see oligi minu jaoks kõige tähtsam.
On alati olnud.
"Caro, ma... valetasin sulle veidi täna hommikul,"
"Kas sa töötad Zacki juures?"
"Mida?" küsis Jason nagu see poleks tõsi, kuid ta hääletoon reetis ta.
Vaatasin talle uurivalt otsa.
"Noh, jah, töötan küll," andis ta järele.
"Miks sa mulle midagi ei rääkinud?"
"Mis vahet sellel on?"
"No ma kohe ei teagi... kas sinu jaoks on vahet, kas ma suudlen Jake'iga või mitte?"
"See on täiesti teine asi,"
"Vähemalt ma räägin sulle sellest,"
"Kuule, mul on kahju. Anna andeks. See oleks ehk nii mõndagi seletanud."
"Kas me mõtleme samast asjast praegu?"
Ta suudles mind. "Kui sa mõtlesid seda..?"
Naeratasin. Ta suutis mind järjekordselt rõõmsaks teha. "Sellest ma mõtlen kogu aeg niigi,"
Jason tõstis mind endale sülle, pannes käe ümber mu piha. "Millest sa siis veel mõtlesid?"
"Me siin tüdrukutega tulime lagedale sellise mõttega, et äkki Zacki arvates segan ma su tööd?"
"Zack oligi õigupoolest see, kes sinust ja Jake'ist rääkis mulle,"
"Siis on see tema,"
"Nähtavasti,"
Tellimine:
Postitused (Atom)