SL #40: Sa ju teed nalja, kas pole nii Micha?

Tema käed mu ümber tundusid mu soojad, tema selg minu omade vastas nii pehme. See kõik tundus nii õige.
Ja ometi teadsin ma väga hästi, et see ei ole nii. Et me ei ole päriselt koos. Et on lihtsalt see koht, siin ja praegu, mil me istume ühes voodis, minul seljas vaid imeõhuke öösärk ning temal jalas vaid teksad, ja me kallistame.
Ja ma mõtlen, mis kurat toimub.

Ning siis avasin ma silmad ja taipasin, et see käis kõigest nende segaste, kuid samas nii armsate, unenägude juurde. Muidugi ma teadsin, et nad olid tobedad. Ma mõtlen, kuhu nad mind ikka viivad? Jah, see oli tõsi. Need unenäod .. olles nii .. erilised ja .. võimatud, nad tekitasid minus alati suurema igatsuse Jasoni vastu.

Muidugi oli ta alati mu kõrval, kui nii öelda võib. Kuid igatseda võib ka inimest, kes istub otse su kõrval, lihtsalt sõltub, mis nurga alt sa igatsust uurid .. Ning minu juhus seisnes selles, et ma igatsesin Jasonit mitte füüsiliselt, vaid vaimselt.
Kuigi, iseenesest, tema kallistamine oli samuti tore, muidugi.

***


Kogu selle tüli ja Jasoni ja .. Jake'iga olin täiesti ära unustanud, et nüüd, olles gümnaasiumis, saame lõpuks ometi osaleda gümnaasiumi tantsuvõistlusel - väike yay siia!
Vaadake, mina pole üldse korraldaja inimene, aga õnneks - poleks just arvanud, et seda kunagi ütlen - oli meil Micha, kes meid sinna kirja pani.

Meid?
"Usu mind, see saab megaäge olema. Sa ju mäletad meie põhikooli tantse?"
Vampiirid ja vanglapõgenikud? Tõepoolest, Micha. Vaatasin talle mitmetähenduslikult otsa.
"Oh, c'mon, me tegime vampiirid ägedaks enne 'Twilighti',"
"Jah, tõepoolest," Chantal mu kõrval raputas vaid pead.

Michelle saatis Chantalile imeliku pilgu, mida ma kuidagi seletada ei oska. Siis vaatas ta mind. "Caro, mul on sulle üllatus,"
"Sa kingid mulle reisi Billi ja Tomi Los Angelese majja?" küsisin õhinalt. "Või 1D omasse?"
"OMG, muidugi mitte! Aga usu mind, see meeldib sulle ka .. ma arvan, et umbes samapalju," naeratas ta salakavalalt.

Ah see oligi see, mida ta Chantalile pilguga öelda proovis. See üllatus. Aga mis see on?

***

Pane suu kinni, Caro. Nad vaatavad sind imelikult ja Zack irvitab.
Mulle meeldis meie meeskond. Jah, meeldis. Ma võiksin ju isegi silma kinni pigistada Zacki koha pealt, isegi kui ta oli ilmselgelt liiga rahul endaga hetkel.

Panin suu kinni ning naeratasin. Tirisin korraks Michelle'i kõrvale.
"Micha! Mul on niigi tema puudutusi raske üle elada ja sa teed mulle sellise üllatuse," sisistasin.
"Oh, c'mon, ära ütle mulle, et sulle ei meeldi. Ja oota, mis puudutustest jutt käib?"
"Ma ei ütle, et mulle ei meeldi. Aga sa oleksid võinud hoiatada. Mis, me ei olegi paaris?"
"See poleks enam pooltki nii äge olnud, kui ma oleks hoiatanud," pareeris ta, ignoreerides mu küsimust.

Kavatsesin talle veel argumente esitada, kuid ta pööras mulle selja ja pöördus meie seltskonna poole, kuhu lisaks Jasonile - OMG veel kord -ja Zackile kuulusid Chantal, Cassie ja Alasia - tundub, et Micha jäi traditsiooniliselt meie kamba peale - ning poistest Ian, Mark ja Dean. Jah, poistegrupp on ka sama.

"Okei, igatahes, nüüd on kõik koos," alustas Micha. "Et siis paarid on koos, nagu ma ennist ütlesingi: Chantal ja Mark, Ian ja Alasia, Cassie ja Dean, mina ja Zack ning Caroline on Jasoniga,"
Tüdruk vaatas meile kõigile kordamööda otsa.

Kuulsin Zacki irvitamas ning Micha pöördus uuesti tema poole: "Ja mida sina irvitad?" Ta kissitas silmi ning ma olin õnnelik, et praegu ei olnud ta viha suunatud minu vastu.
"Ee..." Zack kahtles.
Kahtles? On see üldse võimalik?

"Noh?" Micha hääl oli nõudev. Tegelikult leidsin, et Zack võis kahtlev olla küll. Michelle oli väikest kasvu, kuid temas jagus sama palju jõudu - mitte füüsilist, kuigi ka seda veidi -, tahtmist ja võimu nagu kääbustes, keda tihti kujutatakse õelate tegelastena.
Ee .. noh, jah, Michat võib sel juhul kääbusega võrrelda küll.

Zack osutas kord minu, kord Jasoni peale. "See on lihtsalt irooniline, kuidas sa..."
"Igatahes, mina olen siin see, kes paneb inimesed paari ning, kui sul on sellega probleeme, siis pöördu aga lahkelt minu poole," Michelle naeratas talle mesimagusalt. "Tahad ise Caroga tantsida?"
"Mina? Mida? Ei, muidugi mitte, ta ei ole isegi..." Ja siis vakatas hoopis tema, sest ülejäänud kutid vaatasid talle altkulmu otsa.

Punastasin. Poisid olid mulle öelnud küll, et ma olen ilus ja nii, aga kas poleks veidi liiga egoistlik seda välja öelda? Ja miks ma äkki seda mainisin - äkki tahtis Zack hoopis midagi head öelda? Vaadake, ma tean Zacki, eks. Ta kohe kindlasti ei ütle midagi head minu kohta.

***

"Kuidas sul üldse teda veenda õnnestus? Ma mõtlen .. aasta tagasi oli ta surmkindlalt veendunud, et tal on kaks vasakut jalga, ning ta kinnitas mulle, et ei läheks elu sees enam tantsima,"
"No .. ma lihtsalt tahtsin sulle rõõmu valmistada peale .. seda. Ning .. noh .. ma ütlesin, et see võiks parandada teievahelisi suhteid ja .. oleks omamoodi vabanduseks või nii,"

Koondasin kulmud ninajuurel. "Micha..."
"Jah, ta huvi muutus kohe kahetsuseks, aga hei, siin te nüüd olete!"
"Mulle ei meeldi, kui ta kurb on,"
"Ma ei usu, et ta enam kurb on," ütles Chantal.

Alasia ja Cassie noogutasid.
"Ma tahan ikkagi teada, kuidas sul teda veenda õnnestus,"

***

Jason, mõned tunnid varem

"Ei, usu mind, see on äge,"
"Michelle," ütlesin tungivalt. "Vaata, ma ütlesin juba - mulle ei meeldi tantsimine,"
Tüdruk tegi mõtliku näo pähe. "Aga kui ma väga ilusti palun?"
"Ei," Proovisin end kõigest jõust tagasi hoida, et mitte hambaid kiristada. Kas tõesti on nii raske 'ei'st aru saada?

"Hmm," venitas ta siis.
No mida veel?
"Ma ei taha küll kellegi eraellu sekkunda, aga..."
"Aga sa siiski teed seda," pistsin vahele.

Lootsin juba saada samasugust pilku, nagu Adrianna mulle saatis, kui ma julgesin ta jutule vahele segada, kuid Michelle lihtsalt vaatas mind.
"Sa oled huvitav inimene, Jason Lockwood," ütles ta tõsiselt.
Kergitasin kulme. "Tõesti?" Ja kuhu ta nüüd jõuda kavatseb?

"Mida rohkem olen ma sinu käitumist jälginud peale seda, kui Caro sinusse armus, seda rohkem saan ma aru, miks ta seda tegi,"
"Ma ütlesin seda kord Chantalile ja võin veel kord öelda: mina ei leia endas midagi erilist,"

"Ma arvan, et me keegi ei leia. Me peamegi leidma inimese, kes selle meis leiab," sõnas tüdruk mõtlikult. "Aga asi on selles, et ma ei pruugi toetada Caroline'i armumist sinusse, sest ma ei saa aru, kuidas saab oodata inimest, kes nii kaua sind eirab-" Mul hakkas äkki väga külm. "-, kuid ta on õnnelik ja mulle meeldib see. Seega, ma tahan öelda, et ta oleks seitsmendas kui mitte kõrgemas taevas, kui sa äkki otsustaksid liituda meie trupiga. Jah, ma tean, et sulle ei meeldi tantsimine," lausus ta, kui ma tahtsin taas protestima hakata. "Kuid ma leian, et sa võiksid üks kord tema jaoks ka midagi tõsist teha. Eriti peale seda teie tüli. Ning juhuks kui sa ei kavatse temaga midagi,"

Olin juhmistunud. Ei, tõsiselt. Ma võisin oodata seda Chantalilt. Samuti Cassie'lt või Alasialt. Kurat võtaks, isegi Caro võiks mulle midagi sellist öelda! Aga, jumala pärast, et Michelle mulle midagi sellist ütleks - ei, seda ma ei oleks osanud oodatagi.
Ning siis kulus mul hetk endasiseseks aruteluks, mille käigus ma otsustasin, et võib-olla tõesti oleks see hea "mul on kahju" ütlemine Carole. Ta ju ise ütles, et "mul on kahju"st ei piisa. Muidugi see meeldiks talle. See oleks nii omapärane, nii teistsugune...

"Kes veel grupis on?" küsisin ma aeglaselt endiselt kaheldes, kuid juba õige vähe.
Micha naeratas, nagu taipaks, mida ma silmas pidasin. "Ära muretse, ta on ka seal, aga ta ei tee teile midagi,"
Kavatsesin juba küsida järgmist küsimust, kuid Micha jõudis ette: "Ei, Caro ei rääkinud mulle sellest. Ma olen lihtsalt tähelepanelikum kui esmapilgul tundun,"

See sulges mu suu, kuid siis jällegi oli mul varuks uus küsimus: "Eeh .. kuhu ma tulema pean?"
Micha naeratas, seekord võidurõõmsalt. "Ma ajan kõik kokku aeroobikasaali. Ole seal peale tunde. Tore, et sa ka oma sõpradega liitusid," Ning taaskord, justkui lugedes mu mõtteid - kuigi seda oli iseenesest lihtne arvata-, vastas ta: "Jah, Ian, Mark ja Dean on ka grupis. Loodan, et meil saab lõbus olema,"

Ning enne, kui ma jõudsin midagi vastata, pöördus ta ümber ja hakkas ära kõndima. Ent siis tuli talle nähtavasti midagi meelde ja ta hüüdis üle õla: "Sa oled tõesti üks huvitav inimene, Jason. Ma enam ei ütle Carole kordagi, et ta sust üle saaks,"
Sellega läks ta rahulolevalt minema, jättes mu endiselt sinna sõnatuna seisma, mõttes tuksumas vaid: Kuhu, kuradi pärast, ma ennast mässisin?

SL #39: Klassi kokkutulek

Inimesed üha tulid ja tulid, kuid teda polnud endiselt.

"Ära jõllita, Caro" sosistas Michelle mu kõrval ja imelikul kombel kõlas see täiesti heatahtlikult. "Keegi võib märgata,"
Ning ma sain aru, et lõpuks jõudis ka temani asjaolu, et Jason OLI mu eluarmastus ja miski ei muuda seda.

Micha ei uskunud sedasorti asjadesse. Võib-olla selle pärast me paukusimegi nii palju. Ta ei saanud aru, kuidas sa saad tuimalt ühe inimese küljes rippuda, isegi kui ta sulle midagi vastu ei anna. Kuidas sa teda siis üldse armastada saad. Ja kuidas sa üleüldse saad armastada kedagi, kellega sa pole kunagi päriselt koos olnudki.
Ent mingi hetk jõuab selline arusaam igaüheni. Kõik võtab aega. Eriti õige inimese leidmine.

Ning kui ma uuesti end ümber pöörasin, leidsin selle õige inimese vastu seina toetamas ja ma olin nähtavasti nii süvenenud oma mõtetesse, et ei kuulnudki ukse paukumist ega tema, Edi ja Dougi sisenemist.
Pidu võttis mu jaoks teise pöörde ja seda sellepärast, et Jason suutis mu näole manada naeratuse.
Kuidas see tal õnnestus? Ta isegi ei proovi. Ta isegi ei tea.

Jason vaatas mulle otsa. Kui ta seal sedasi vastu seina toetas, seljas mustad teksad ja must pusa - nagu alati -, meenutas ta mulle paha poissi rohkem kui kunagi varem. Tema karamellivärvi salgud olid ta silmadel, kuid ta ei kavatsenudki neid eemale lükata, mistõttu tekkis mul endal see tahtmine. Ta naeratas mulle armsalt, liikus siis Dougi ja Edi järel teiste juurde ning prantsatas diivanile Joshi, Drake'i, Dougi ja kõikide teiste Monopoly mängivate inimeste sekka ning ma mõtlesin hetkeks taas suurte ja väikeste kalade peale.
Aga kui ma nägin teda naeratamas, kusjuures ka silmadega, mõtlesin ma, et äkki seekord ta tõepoolest tahab õnnelik olla, teiste keskel.

Keskendusin taas koogile. Seda oli palju lõbusam teha, kui ma teadsin, et Jason oli siin ja ta saab seda hiljem kaeda.
"Caro," sõnas äkki Alasia imeliku häälega. "Miks sa irvitad nii, nagu oleks just tapnud oma vihavaenlase?"
Proovisin manada näole tüdrukulikuma naeratuse. "On nii parem?"

Tüdruk raputas pead. "Sa ei vastanud,"
Nookasin peaga diivanite vahel kohvilaua poole ning ta pöördus sinna. Siis ilmus ka tema näole särav naeratus.
"Nüüd ma saan aru,"

Vaatasin talle mitmetähenduslikult otsa.
"Kas see tõesti on nii?"
"Mis?" ei saanud ma esimese hooga aru.
"Ma mõtlen .. kuidas see töötab? Kuidas see üldse võimalik on? Et ta lihtsalt on ja sa oled samal ajal seitsmendas taevas. Te pole isegi koos või midagi,"

"Seda on raske seletada," laususin ma, lõpetades koogiga ning asetades selle külmikusse. Kehitasin õlgu. "Ma ei tea. See lihtsalt töötab nii."
"See on nii imelik,"
"On,"

"Aga samas .. sa oled enamuse ajast nii õnnelik ja ma arvan, et see võib isegi tore olla,"
"Enamuse ajast - jah. Aga vahel on sellised momendid..." Mu mõtted tormasid juba automaatselt hilisete sündmuste peale. Tüdrukud teadsid, et me oleme ära leppinud, kuid ma polnud veel kellelegi neist rääkinud, kuidas see täpselt toimus. Mu jaoks oli see midagi intiimset ning imelikul kombel polnud mul tahtmistki sellest kellelegi rääkida - ma mõtlen, minu puhul ma rääkisin ju tüdrukutele kõigest. 

"Ma olen õnnelik, et te lõpuks ära leppisite,"
Jah, seda küll, aga siiski .. nende momentide ajal .. sa tunned end nii surnult. Sa tahadki olla surnud, sest see on nii kohutav," Mu nägu muutus süngeks, kui ma tuletasin meelde detsembrikuud.
Alasia noogutas mõistvalt pead. "Kuid .. sa oled ju endiselt siin, eks? Ja sa oled rõõmus .. see pole ju mask, ega?"

Naeratasin tüdrukule soojalt. "Jah, nüüd on kõik hästi," Lasin silmadel korraks Jasonile rännata ja leidsin teda ennast vaatamas. See tõi mu näole naeratuse ja ma suunasin selle talle. Ta naeratas mulle vastu.
"Ma olen kindel, et see enam ei kordu. Me lahendasime selle kõik ära,"
Alasia püüdis mu pilgu ja naeratas rahulolevalt. "Ma näen. Kas te olete nüüd..?"

Mu naeratus muutus veidi kurvaks. "Ei," vastasin võib-olla pisut teravamalt, kui olin tegelikult tahtnud.
"Sorry, ma ei..."
"Ei, mina peaksin vabandama," Pöörasin oma pilgu taas tüdrukule. "Ma lihtsalt .. noh, tead küll, kui kinnisidee see mulle on,"

Alasia naeratas mulle taas. "Ma arvan, et sa peaksid sinna minema," Ta osutas peaga diivanite poole, kus poisid endiselt Monopoly mängisid.
Kergitasin mänglevalt kulmu. "Ei tea miks,"
Ta kehitas süütult õlgu. "Ma arvan, et talle meeldiks see,"

Raputasin pead. "See, et me oma asjad selgeks rääkisime, taaskord, ei tähenda, et ta äkki enda .. huvi? rohkem näitama hakkaks,"
"No ei tea midagi .. jõllitab ta sind küll huviga,"
"Tõesti?!" poolhüüatasin ma ja tahtsin juba ümber pöörata, kui Alasia mu käest haaras.

"Lihtsalt mine sinna. Ära näita, et sa oled sama huvitatud. Tead ju küll, kuidas nendega on," Ta pilgutas mulle salakavalalt silma.
Naeratasin talle kavalalt. "Okei,"

Pöörasin end sihikindlalt ümber ning märkasin, kuidas Jason pead lauale pööras.
Nii et Alasial oli õigus, mis? Poleks tõepoolest arvanud...
Potsatasin kott-tooli, mis oli diagonaalis diivaniga, millel istus Jason. Ta vaatas mulle korraks otsa, tema silmis salapärane helk, millest ma kohe kuidagi ei suutnud aru saada, ning keskendus siis taas mängule.

5 minuti pärast, mis ma poiste seltskonnas viibisin - jah, ma vahel eelistan 99% poiste seltskondi, kus 1% tüdruk olen mina -, sain aru, et neil käib mingi eriti kahtlane mäng, kus nad proovivad Dougi kaotama panna.
Poisid...

Jälgisin lummatult mängulauda, sest nii põnev oli vaadata, kuidas kutid omavahel mingeid asju klaarivad ja naeravad...
Jake'i käsi sirutus minust mõnekümne sentimeetri kaugusel ning ma praktiliselt hüpatasin oma kohal. Sirutasin end seljal ning sulgesin korraks silmad. Kui ma need hetk hiljem avasin, avastasin enda kohalt väljasirutunud Jasoni.

Jälgisin teda päranisilmi, kuni ta midagi lauale asetas - ma mõtlen, olge nüüd, millal ma pidin veel tähele panema, kui minust 10 cm kaugusel on Jasoni sixpack ja teisel pool Jake'i käsi?! -, ning siis tagasi istus, seekord ka tema silmad minu omadel, kusjuures istus ta Jake'i kõrvale diivanile, sest Drake oli kuskile ära läinud.
Mida helli toimub, tõepoolest?

Äkki tiris Jason endal pusa seljas, jäädes vaid T-särgi väele. Sellel oli kirjutatud mingi .. "Fuck..." sarnast, aga ma ei saanud ju pikaks jõllitama jääda, et seda välja selgitada. Niigi jäin teist korda 5 minuti jooksul vaatama tema suurepäraseid kõhulihaseid.

"Mike, kas sul kitarri on?" pöördus Jason äkki poisi poole.
Too noogutas ning läks ülakorrusele, kus olid magamistoad, sellele järele.
Mida ta teha kavatseb? Piidlesin Jasonit ning ta näol oli salakaval naeratus. Hmm...

"Näe, võta," Mike ulatas Jasonile kitarri, kes selle hea meelega vastu võttis ning "tänks" pomises.
Ta seadistas seda veits ning lasi paar korda sõrmed üle keelte. Kui ta sellega ühele poole sai, hakkas ta mängima.

Jasoni sõrmede all moodustus kitarriversioon "Mad Worldist". Ma ei olnud meie klassi kunagi nii vaiksetena kuulnud. Kogu sumin peatus sekundil, kui Jasoni sõrmed puudutasid kitarrikeeli, ning kõik, kus iganes nad ka ei olnud ja mida iganes nad ka ei teinud, pöörasid oma pead ja jäid noormeest põrnitsema.

Nägin tema huuli liikumas, kuid ta ei laulnud valjusti.
"And I find it kinda funny,
I find it kinda sad.
The dreams in which I'm dying
Are the best I've ever had."

Laulsin talle mõttes kaasa, sest just tema oli see, kes minuga seda lugu kunagi jagas. See oli kurb, jah, aga samas mõtlemapanev, ning meile Jasoniga meeldis igasuguste asjade üle mõtiskleda.
Kui ta lõpetas, valitses paar sekundit toas vaikus, kuid siis hakkasid kõik metsikult plaksutama.

Ma olin õnnelik. Esiteks, ma olin ümbritsetud oma armsa klassiga ning meil kõigil oli hea olla. Teiseks, me Jasoniga olime taas sõbrad. Ning võib-olla isegi rohkem kui sõbrad... Ning kolmandaks, ma sain täidetud ühe oma ammuse soovi - kuulata Jasonit live versioonis. Ning see oli suurepärane, eks!

SL #38: Tõesti, süda? Me teeme seda uuesti?

"Las ma arvan. Sa tulid vabandama,"
"Jah. Mul on kahju,"
"'Mul on kahju' ei ole piisav. Järgmine kord, kui sa mu juurde tuled, ei pruugi mind enam siin olla,"
"Sa tahad mind tundma õppida. Nii et ma mõtlesin, et enne kui kõik täiesti ära rikun, näitan sulle, kes ma tegelikult olen. Kui esiteks pean ma vabandama. Vabandust, et ma sind nii alt vedasin,"

Arvate, et mul oli kerge seal seista, kuri nägu peas, kui ta .. kui ta seisis seal nagu mõni märg koer, kes kellegi ukse taga kuiva kohta palub. Antud juhul siis minu rõduukse taga ja minu tuppa.
Muidugi ei olnud. Alustades sellest, et ma ei suutnud kunagi tema peale päriselt vihastada, ja lõpetades sellega, kuidas ta seal oli.

Aga ma pidin, eks? Ma ei saanud kogu aeg olla see ainuke inimene, kes hoolib ja armastab ning seetõttu laseb endast kogu aeg üle astuda. Ma pidin näitama sellele egoistlikule poisile, kuidas see tundub.

"Mille eest sa vabandad? Et sa panin mu tundma, nagu ma oleks eimiski? Et sa ajasid mu nutma? Et ma mõtlesin pidevalt, mida ma jälle valesti tegin? Et sa lihtsalt .. teesklesid, et sind huvitab? Teesklesid, et ma .. meeldin sulle? Nagu mul oleks tõepoolest võimalust? Sul on kahju?! Ma ei tea, mille eest sa vabandan. Mina peaksin vabandama, sest ajasin oma ootused üles, ma .. ugh. Pealegi, sa ei saa tagasi võtta seda, mida sa juba ütlesid,"

"Ma olin vihane ja ma käitusin mõtlemata, ütlesin mõttetuid asju,"
"Tavaliselt tõde räägitaksegi, kui ollakse vihane. Just siis saame kogu tõe teada,"

"Oled sa mu peale vihane?"

"Olen ma su peale vihane? See on sinu suurim mure peale kogu mu maailma hävitamist? Vihane mille eest? Et sa murdsid mu südame? Või valede eest? Võib-olla sellepärast, et ma usaldasin sind ja sa ütled mulle, et mul pole põhjust ärritunud olla? Olen ma vihane? Ei, pigem olen ma katki. Ma proovin kõigest lahti öelda, kuid see ei tähenda, et see oleks lihtne. Ega et see ei teeks haiget.Ma ei ole vihane, ma sain haiget. Märka erinevust," Drama queen.

Ja see oli moment, kui Jason Lockwood suutis mind taas üllatada millegi .. millegi täiesti teistsugusega. Ta kallistas mind.
Ma peitsin oma näo tema õlga. Mu käed leidsid tee ta kaelani, sulgudes seal, ning mul oli antud juhul suva nii tema ooteajast kui ka minu lubadusest mitte peale pressida. Lõppkokkuvõttes oli tema see, kes mind esimesena kallistas!

Ainuke, millest ma suutsin mõelda, oli see, kui palju ma teda vajasin. Tema käsi mu ümber, tema tugevat kallistust ja sosistamisi, et kõik saab korda.
Ma olin põhimõtteliselt juba unustanud, et hetk tagasi olin täielik drama queen ja tema peale eriti vihane ja...

"Mul on lihtsalt liiga palju tegemist oma elu rikkumisega, et kedagi lähemalt tundma õppida." pomises ta, laskmata minust lahti. "Sa oled üks neist vähestest inimestest, keda ma usaldan. Ma ei .."
"Kuid sa ei lase mind lähedale,"
"Caroline..." alustas ta, kuid ma segasin julmalt vahele: "Mis? Kas ma eksin?"

Ta ohkas. Liiga sügavalt ja see pani mu end veidi süüdi tundma. "Ei, sul on õigus,"
Ta vaikis hetke. "On sinuga kõik hästi?"
"Mitte päris,"

"See on raske. Sest ma ei saa kellelegi end avada, kellelegi rääkida,"
"Sul olin mina,"
"'Olin' kõlab liiga masendavalt. Kuid ma arvan, et see on õigustatud. Ma ei tee muud kui sulle haiget kogu aeg. Ma lükkan sind alati eemale,"

"Ma ei jäta sind kunagi, isegi kui sina seda pidevalt teed. Kui kõik on halvasti, olen ma siin. Kui kõik on suurepärane, olen ma siin. Kui sa oled segaduses, olen ma siin.Kui sa lükkad mind eemale, olen ma siin. Ja isegi kui ma olen läinud, olen ma sinu jaoks alati siin, igavesti," Tõesti, süda? Me teeme seda uuesti?  "Sest kui me lõpetame armastusse uskumist, milleks me siis elame?"

Ta võpatas sõna "armastus" juures.

''Ütle midagi. Monoloog sakib. Mu vanemad arvavad niigi, et ma olen hull,"
"Miks?"
Whoa, sa vastasid. "Kuna räägin iseendaga,''
Ta turtsatas. "Ma räägin ka," Siis muutus ta taas tõsiseks. "Tahad teada, miks ma jätsin su üksi? Sest ma hoolin sinu tunnetest rohkem kui enda omadest,"

"Mida see tähendama peaks?" sosistasin.
"On inimesi, kes .. segavad,"
"Zack," sisistasin vaikselt.
Jason noogutas pead. "Tema ka, aga neid on veel,"

"Ent sa meeldid mulle,"

"Parem oleks, kui mitte,"

"Tead, mis sakib valesse kutti armumise puhul? Sa armud ikkagi, sest loodad, et ta on teistsugune,"
"Ma tean. Ning ega ma praegu nii enam väga tahagi, et see muutuks. Keegi ei ole eales pannud mind tundma nii nagu sina. Ma tean, et sa väärid paremat. Ja mulle tundub, et peale kõike, mis juhtus, sa vihkad mind,"

"Peale kõike seda, mida sa mulle põhjustasid, peaksin ma sind tõepoolest vihkama. Kuid ainus, mida ma tahan, on olla sinuga. Ning seda ma kõige rohkem vihkangi. Et ei vihka sind, isegi mitte ligilähedalegi, isegi mitte natuke. Isegi mitte üldse."

"Selle pärast ma muretsengi. Ma arvasin, et kui annan sulle aega, saad sa minust üle, ega ma ei põhjusta sulle nii palju haiget,"
"Miks sa ei lase inimestel näha head endas?"
"Mida sa täpsemalt silmas pead?" imestas ta mu äkilise teemamuutuse üle.

"Miks sa ei lase inimestel seda külge endast näha? Hoolivat, head külge?"
"Sest kui inimesed näevad head, nad eeldavad head. Mina aga ei taha elada kellegi ootuste järgi. Kuid ma ei tahtnud sind alt vedada. Ma ei taha sinu ootuseid purustada. Ma tahtsin .. oh,"

"Jason?" lükkasin end kergelt eemale - te ei kujuta ette, kui palju pingutust see mult nõudis - ning vaatasin talle otsa.
"Ühest küljest ma tahan sind kaitsta. Kuid teisest .. vahel mulle tundub, et suurim oht olen mina ise,"
"Jason .. ainust ohtu põhjustad sa mulle siis, kui teed mulle põhjuseta haiget,"
"Mul on kahju,"

"Palun, ära vabanda," Panin käed kummalegi poole tema nägu, et ta mulle otsa vaataks. "Sa said aru, mida ma sulle ütlesin?"
Ta noogutas pead ja ma kallistasin teda uuesti. "Siis ei ole enam miski tähtis,"

Oli veel asju, mida ma tahtsin talle rääkida. Ent ma teadsin, et need teevad talle haiget. Nii et ma matsin need enda sisse, lastes neil haiget teha endale.

(Fotod)

SL #37: Tüdrukud .. miks nad kõik nii väga tahavad mulle ajusid pähe panna?

Jason
"Jason!"
Palun mitte jälle. "Mine ära, Ade!" karjusin vastu.
"Jessas, kogu linn ei pea seda kuulma," pomises Ade, tirides kõrvaklapid mu peast.
"Hei!"
"Palju parem, aga võiksid veel vaiksemaks võtta,"

Pöörasin end toolil ringi, toetasin kukla kätele ja põrnitsesin oma õde.
"Mida sa tahad?"
"Meil on vaja rääkida," alustas ta ja võttis voodil istet. "Ei,väike täpsustus: sul on vaja rääkida,"
"Mul ei ole vaja kellegagi rääkida,"

"Probleemi eiramine seda ära ei lahenda," sõnas tüdruk ja ristas käed.
Tegin seda samuti ja prunditasin huuli.
Paar minutit vahtisime teineteisega tõtt.

Kui ma endiselt midagi ei öelnud, levis üle Ade'i näo mesimagus naeratus, ta tõusis püsti ja astus mulle sammu lähemale.
"Kui sa järgneva minuti jooksul rääkima ei hakka, kustutan ma su arvutist kõik su mängud ära,"
Kergitasin kulmu. "Sa ei teeks seda,"

"Sa kahtled minus? Tõesti?"
Tegelikult ta võis seda teha küll. Ent ma ei kavatsenud alla anda.
"Ma hakkasin rääkima,"

"Ma hoiatasin sind," sõnas ta, kui minut oli tõenäoliselt läbi saanud.
"Kuidas sa seletad kellelegi midagi, millest sa ei isegi aru ei saa?" andsin alla, kui ta taas lähemale hakkas kõndima.
Lõppkokkuvõttes teadsin ma ju väga hästi, et ainult Ade saakski mind aidata.
Mitte et ma kunagi oleksin tema abi läinud paluma... "Palju sa kuulsid?" küsisin, kui tüdruk taas voodile istus.

"Suht algusest,"
Needsin end vaikselt nina alla.
"Kui sa lubad mul öelda..." alustas ta, kuid ma segasin vahele: "Nagu sa vajaksid luba,"
Ta mõõtis mind mõrvaripilguga.

Täpselt nagu Caro.
Selle erinevusega, et Adrianna pilk oli teeseldud, vist. Caro oleks tahtnud mind aga reaalselt ära tappa.
Oli ka mille eest...

"Mida ma tahtsin öelda, enne kui mu jutule väga ebaviisakalt vahele segati-" pilk "-sa ei saa nii teha. Sa ei tohi lasta Zackil kõik ära rikkuda,"
"Kõik?"
"Sinu ja Caro..."
"Ära ütle 'suhe'. Palun ära tee sina ka seda mulle,"

"Olgu. Ärgu siis olgu suhe. Misiganes teil Caroga siis on..."
"Ta korraldas draama tühjast asjast,"
Tõepoolest, ma täiesti niisama karjusin tema peale ja ta sai selle peale vihaseks. On tõesti tühiasi. Kes meist nüüd drama queen on?

Ade kergitas kulmu.
"Jah, ma tean, et olen tõbras," porisesin vaikselt.
Ta naeratas, kuid see ei peegeldunud ei tema silmades ega ka hääles: "Tore, et sa sellest ise ka aru saad,"
"Mida ma üldse teha saan? Ta isegi ei räägi enam minuga... tundub, nagu .. nagu ta vihkaks mind,"

See tekitas uskumatut valu rinnas. Pelgalt mõte sellest, et ta võiks mind vihata... See oli hullem kui ükskõik milline valu, mida ma varem tundnud olin.

"Muidugi ta ei räägi sinuga! Ega tema seda kõike ei alustanud. Ning muuseas, et te, poisid, teaks: vaikime on meie puhul kõige valjem appihüüe. Me loodame, et see on märge. See on umbes nagu .. kui ma ütlen "ära muretse", siis just see on hetk häirekella lüüa. Sest tõsi on, kui me oleme vihased või ärritunud, me lihtsalt sulgume endasse. Nagu keegi oleks tunded välja lülitanud. Teiste juuresolekul me naeratame .. lihtsalt selleks, et vältida küsimusi. Aga päeva lõpuks oleme ikka need, kes me oleme," Adrianna saatis mu poole mitmetähendusliku pilgu. "Kõige hullem on öösel, kui me oleme täiesti üksi. Siis me murdume."

Ta jäi hetkeks vait, nagu mõtleks millegi üle järele. Mina mõtlesin ka tema öeldu üle järele ega öelnud midagi.
"See on suht kohutav tegelikult. Me ootame, kuni te esimese sammu teete, et asja parandada, kuid teie kangekaelsuse tõttu võib see venida, ja me tegelikult ei märkagi, kuidas see meid aeglaselt hävitab. Meie põhiline viga on see, et kui me armume, siis me armume liiga sügavalt. Ja seda ma sulle ütlen, Jason, et sul on sõrme ümber üks suurepärane tüdruk, kellega sa pead ka vastavalt käituma. Sest kui sina ei käitu temaga õigesti, siis teeb seda keegi teine,"

Ma ei öelnud endiselt midagi. Ma ei suutnud. Kõik see, mida ta rääkis .. see oli nii võõras. Ma olin kutt ja ma ei saanud aru, kuidas ma peaksin kõigele sellele pihta saama, mida ma peaksin tegema ja nii.. Meil oli asi lihtsam .. kuni minu ja tüdruku vahel midagi pole, ei ole ma kohustatud talle midagi ütlema.
Daah, miks ma peaksin?

Aga kui Ade mainis "kedagi teist", läksid mu käed automaatselt rusikatesse. Lihtsalt sellepärast, et ma ei kannataks mõtet Carost kellegi teise käte vahel...

Adrianna vaatas mind hukkamõistvalt: "Oh, sa ei ütle midagi. Jah, sul tõesti pole õrna aimugi, kuidas ta end tunneb. Me oskame enam-vähem kõik emotsioone hästi teeselda, kas pole?"
"Lihtsalt mõelda, mida ma talle kõike põhjustan .. kui see on kõik tõesti nii, nagu sa räägid .. ma ei vääri teda. Ma isegi ei tohi peale sellist käitumist teda igatseda,"
"Mitte seda. Noh, jah, sa käitud vahel küll nagu viimane idioot, aga sa siiski armastad teda,"

"Ma ei armasta teda,"
"Sa ei saa igavesti oma tunnete eest ära joosta, suur venna. Ja sa ei tohi mängida tema tunnetega. Homne päev pole alati garanteeritud. Mitte et see Caro puhul kehtiks .. ta armastab sind nagunii..."
"Ta ei armasta mind,"

"Võib-olla ta naerab-" Ah?! "-võib-olla ta nutab. Ja võib-olla sa üllatud, kui kuuled, mida ta tegelikult tunneb. Jason, kallis, emotsioonide teesklemine,"
"See ei saa ikkagi tõsi olla,"
"Mu arust ei saa tõsi olla, et mu vend on mafiooso,"

"See on teine asi," sõnasin läbi hammaste.
"Mõned ilmselged asjad ei muutu .. kunagi,"
"Mida iganes,"
"Kui sa jätkad inimeste eemaletõukamist, siis sa jäädki üksi,"

Ouch. "Ei huvita," Vale.
"Huvitab küll,"
Kas ma olen Ade'ile tõesti nii läbinähtav? "Aga ma pean teesklema, et ei huvita,"

Ade raputas metsikult pead. "Sa ei saa igavesti nii teha, Jason. Sa pead vahel teiste tunnete peale ka mõtlema. Sest sa ei saa olla inimeste lähedane, kui sa isegi ei proovi neist aru saada,"
"Ma ei saa midagi teha, kui Zack mulle kuklasse hingab!" hingeldasin talle vastuseks.
Olin tige nagu härg, kelle nina ees muudkui raputatakse seda kuradima rätikut.
"Jäta Zack, persse see Zack! Mõtle iseendale .. mida sina tahad?"

See ei olnud küsimus, kuid mu aju vastas meeleldi...
Raputasin pead, et liiga meelitavast kujutluspildist vabaneda.
"Ma ei saa aru, mida sa tahad minust. Kord sa räägid, et ma peaksin mõtlema iseenda peale, ja järgmine hetk sa ütled, et pean arvestama teistega..."
"Caro teeb sind õnnelikuks ja sa pead arvestama tema tunnetega,"

"Caro, ta .. ta on hooliv. Ja kannatlik. Isetu. Ja ta tekitab minust tahtmise end muuta .. paremaks muuta. See ei ole see, mida ma peale Jade'i tahtsin.."
"Siis on enam kui selge, et teie kaks peate koos olema. Ta teeb su õnnelikuks. Et sa elad, olemas oled .. kuhu sa lähed?"
"Mul on vaja veidi maha jahtuda. Ja ma pean mõtlema,"

***

Kiirus. Ma armastasin seda. Ja Caro armastas samuti...
Ma ei saanud teda peast enam üldse välja. Isegi seal mitte. Isegi mitte kiirteel, kus polnud ühtki autot, ja ma muudkui lisasin kiirust.
Ta oli tuimalt mu pea okupeerinud ega kavatsenudki sealt välja tulla.

See tundus omajagu jonnimisena: ma ei jäta sind rahule enne, kui sa mu ees vabandad.
Midagi sellist, mida Caro öelda võiks.
Ja ma teadsin, et ei suuda talle vastu panna. Ei oma põhimõtete ega ka suurepärase enesekontrolliga. Temaga see kõik lihtsalt .. kadus. Nagu seda polekski kunagi olnud.

Ma lootsin vabaneda mõtetest, temast, kuid see ei õnnestunud. Ma suutsin nii enda mõtetes kinni olla, et olin juba Orbostis tagasi. Sellel kindlal teel, mis viis ühe kindla maja juurde, kus elas üks kindel tüdruk, kellega mul oli üks kindel asi ajada.

***

Caroline

Jumal küll. Mulle ka meeldib street racing, aga see ei tähenda, et te peaks siin ringi sõitma kell 11 õhtul. Gaash.

Tahtsin rõduust sulgeda küll, kuid see tähendaks seda, et tuba oleks muutunud umbseks, ma poleks saanud nautida täiskuud ja värsket õhku...
Nii et ma jäin paigale. Kõhuli voodile, Angel soojendamas mu külge - mitte et see vajalik olnuks 25-kraadise soojusega.. -, silmad arvutiekraanil.

Ma igatsesin Jasonit. Teda polnud jälle msnis ja .. tegelikult oli see imelik küll. Tunda tema lähedust läbi msni. Aga ma olingi segane..
Kogu nädal, mis me ei rääkinud, ei tähendanud üldsegi seda, et ma temast mõelnud poleks .. ta oli endiselt kinni mu peas ega kavatsenud sealt lahkuda.

See oli küll alati nii olnud, aga meie .. tüli puhul muutus veelgi intensiivsemaks, lihtsalt sellepärast, et me ei suhelnud üldse. See on nagu .. nagu kui sa oled alkohoolik ja sa ei joo pikka aega. Või ahelsuitsetaja ja ei suitseta pikka aega. Või narkomaan ega tarbi midagi pikka aega. Või magusaarmastaja, kes ei ole magusat pikka aega saanud. Mis iganes.

Aga tõsi oli, et ma olin silmaga nähtavalt ja südamega tuntavalt Jasonist sees. Nagu täiega sees. Ma ei olnud temast kergelt sisse võetud, ta ei olnud lihtsalt mu crush ja ma pelgalt ei armastanud teda. Ma olin temast sõltuvuses. Ta oli mu alkohol, suits, narkootikum .. nimetage kuidas tahes.
 Aga kui te ta mult ära võtate, siis mind ka pole enam.

Pealegi, tüdrukud olid mulle suhteliselt selgeks teinud, et Jason OLI mu eluarmastus ja et ma peaksin päästma mis iganes meil oli.
Ainult et miks peaksin mina jälle olema see, kes esimese sammu teeb?

Äkiline liikumine rõdul pani mu võpatama.
Kell on 11, kogu maja magab juba ja keegi laamendab mu rõdul. Kõlab toredalt.
Angel sisistas, kui ma üles tõusin, kuid järgnes mulle siiski.
Mu arust on ka suht tore minna rõdule, kus keegi on, olles vaid avara T-särgi ja aluspükste väel. Mm .. iga tüdruku unistus.

Tippisin vaikselt ukseni ja piilusin välja. Kuid kedagi polnud.
"Caroline," sosistas ta vaikselt, kuid põhjustas siiski mu karjatasime - lühiaegse küll, sest käsi mu suul takistas seda. "Šš .. see olen .. mina," hingeldas ta mu kõrva.
Sulgesin suu ja ta võttis käe selle pealt ära.
"Jason," sosistasin vastu ja pöörasin end ümber.

(photos: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Alustame%20tyliga%20ja%20tyli%20ise/?action=view&current=bf579af6.pbw&ps=1&t=1343739212)

SL #36: Kõik saab korda?

"Mida te siin teete?" Põrnitsesin nelja tüdrukut oma lävel.

"Me .. tulime sind abistama,"

"Abistama?" kergitasin kulmu.

Nad vaatasid üksteisele otsa.

"Minuga saab kõik korda. Parandus: minuga on kõik korras,"
"Kuule, me lihtsalt tahtsime ühe kerge tüdrukuteõhtu korraldada," lausus Chantal pehmelt ja kergitas magamiskotti.
Ohkasin. "Okei, tulge sisse,"
Muidugi tahtsin ma üksi olla. Aga sa ei saada lihtsalt oma tahte pärast sõbrannad öösel minema. 

"Caro, sa peaksid vähemalt endale tunnistama, et sa ei ole korras," ütles Chantal, kui nad olid asjad ära pannud.
"Kuidas te teada saite?" küsisin alistudes, sulgedes silmad.
"Seda on lihtsalt näha, kuidas sa Jasonit vaatad ja ..."

"Mind praegu enam isegi ei huvita .. Jason ja .. kõik muu, temaga seonduv,"
"See on see, milles sa end veenda proovid. Aga me mõlemad teame, et see pole tõsi,"
"Me oleme liiga erinevad .. ta ise ütles seda. Ja inimesed nagu mina ei kuulu kokku sellistega nagu tema. Ja pealegi .. ma ei igatse teda,"

"Kui palju kordi suudad sa teeselda naeratust, kui kõik su sõbrannad räägivad oma poistest/crushidest, ning öelda, et ilma temata on sul hea? Sa käitud, nagu kõik oleks korras, kuid tõsi on, et sa võitled pisaratega, et need ei voolaks mööda su põski. Kõigil on oma murdumispunkt, nii et sa pead tunnistama, et ei suuda temata olla .. et sa igatsed teda .. ja lihtsalt nuta. Usu mind, see on täiesti okei. Just sinu toetuseks me siin olemegi,"

"Äkki ma peaksin õppima, kuidas mitte nii väga .. kiinduda?"

"Ma ei usu, et sa saad sinna midagi parata. Isegi, kui üldse tagasi minna 'vana' armastuse juurde on tobe. See on nagu raamatu ülelugemine, kui sa tead juba, kuidas kõik lõppeb,"
"Kas tead, et ma loen oma kahte lemmik raamatusaagat pidevalt üle?"
Alasia saatis mulle väsinud pilgu.

"Ma tean," lasin pea norgu. "Aga see on nagu .. kui sa juba ükskord kedagi armastad, armastad sa teda kogu aeg. Pole vahet, mis teie vahel juhtus. Sa armastasid teda varem, armastad praegu ja armastad alati. Võib-olla mitte enam nii, et .. te olete kokku loodud või midagi, aga sa armastad teda endiselt samamoodi. See on kas see, et sa armastasid teda ja jäädki, või, et sa polegi teda kunagi armastanud. Minu puhul esimene variant. Kuigi .. ma loodan ikkagist seda 'koos igaveseks' värki. Ma ei kujuta ette oma elu ilma temata. Ma armastan teda vaatamata kõigele edasi. Isegi kui see hävitab mu,"

"See kõlab nii ilastavalt armastuslooliselt," sõnas Michelle.
"Oh, jää vait!" kõlasid tema poole sisinemised kohe kolmelt poolt.
"Leia endale keegi, kes ei karda tunnistada, et ta igatseb sind. Keegi, kes teab, et sa ei ole perfektne, kuid käitub sinuga, nagu oleksid. Kelle suurimaks kartuseks on sind kaotada. Kes annab sulle oma südame. Keegi, kes ütleb, et armastad sind, ega näita vastupidist,"

"Ära lase tal mängida sinu tunnetega. Sa väärid kedagi, kes jääb kindlaks sellele, mida ütleb, kes ei jäta sind kahtlema. Kedagi, kes sinust hooliks ega teeks sulle haiget,"
"Aga kõik teevad üksteisele haiget. Tahes või tahtmata,"

"Jah, aga see kisub juba üle piiride. Ta ju teab, mida sa tema vastu tunneb,"
"Sellepärast ma ei saagi temast lahti lasta,"

"Sa lihtsalt ei taha," pomises Micha ja teised kuidagi enam-vähem noogutasid päid.

"Ei! Kuulake, ma proovin teile seletada. See on umbes nagu .. ma kuulen tema nime ja mul tekib südames kohe selline uhkusetunne, et ta meeldib mulle ja nii. Ja viimasel ajal on sellele lisandunud iha. Ausalt ka. Mul tekib varsti enda talitsemisega raskusi. Ning ma kasutan koolis tema nime nii harva. Mul on midagi kartuse sarnast, et keegi kuuleb ühte kindlat varjundit minu toonis ja hakkab midagi aimama. Või siis tema kuuleb ja hakkab mõtlema, millest ma räägin,"

"Seda esimest tunnet ma tean. Iha .. see on huvitav. Arvestades, et te ei ole ikka veel päris koos ja et ta pole sulle tegelikult isegi otse öelnud, et sa talle meeldid. Ma mõtlen .. kuidas see iha on? Mida sa teha tahaksid siis temaga? Ja nime harva kasutada on võimalik .. Kuigi oleks parem muidugi paranoiast üle saada..."

"Iha nagu .. ugh, ma ei oska päris hästi seletada. Lihtsalt iha, et ma tahan teda. Kuid samas ma ei taha, et ta end minu nimel ohverdaks, kui see talle vastumeelt on,"

"Muidugi .. suudad sa veel vastu pidada?"

"Mis mul muud üle jääb? Kaotada ma teda ei taha. ei saa, ei suuda. Lihtsalt .. kui imelik ka see ei tundu - ma tõepoolest armastan teda.. Ja iga päevaga üha rohkem. "

"See ei ole üldse imelik.Ta on sulle juba terve igaviku meeldinud ja sellised tunded suhtlemise suurenemise ja ajaga ainult süvenevad. See on nagu see, et mida kauem sa oma tundeid kellegi eest varjad, seda rohkem sa temasse armud .. ning ta ei tea vist päris, et sa teda just armastad. Ja kui sa said teada ka, et tal tegelikult on teine põhjus sinu mitte välja kutsumiseks, mitte see, et sa talle ei meeldiks, siis..."

"Ei, lihtsalt .. paljud ütlevad, et armastus tuleb aastatega, aga .. ma tean, et see on nii. Eelmisel sügisel sai kiindumusest meeldivus ja kuskil detsembris armastus. Alasia ju ütles ka, et ma olen talle nii palju võimalusi andnud ja ta pole neid kasutanud .. aga ma ei tea," naeratasin kurvalt tüdrukule.

"Ma ei suuda sind kaugjuhtimise teel juhendada,"

"Ah?"

"Ma ei ole seal. Ma ei tea, kuidas olukord on. Ei ole olemas universaalset lahendit. See on umbes nagu... Sul on üks ruutfunktsiooni graafik, ütleme. See oled sina. Siis on teine ruutfunktsiooni graafik, see on tema. Teil on kaks lõikepunkti. Ma ei tea, missugune on lahend. Selle jaoks on veel mõnd joont vaja, mis läbiks neist ainult üht lõikepunkti. Aga asi on veel keerulisem, sest te ei ole ruutfunktsiooni graafikud, vaid keerulisemad asjad, lõikepunkte on palju-palju. Ja need ei pruugi üldse teie olla, aga sajad asjaolud,"

"Oh .. god. See kõik on nii segane. Nii et ma ei tohi teda võrgutada?"

"Seda ma ei öelnud. Võrgutada võid sa teda küll, palju tahad," Chantal naeris vaikselt. "Aga ära tee seda liiga ilmselgelt .. nagu mitte meelega või nii,"

"Võrgutada mitte meelega? 'Oih, ma kogemata, vabandust,'"

Nüüd naersime juba kõik.

"Asi on tegelikult nii, et .. mäletad, kui ta üks kord ütles sulle, et tal pole põhjust teeselda sulle enda olekut? Et ta ei püüa sinuga koos olles olla keegi, kes ta ei ole,"

"Jah..."

"Järelikult midagi on. Sest sa ju tead küll, et ta proovib alati olla suurem kala, kes ta on,"

* Tuletasin meelde, mida Chantal oli tol korral öelnud: "Ta proovib gruppi sulanduda. Tal on vajadus ka kuskile kuuluda. Ta kahjuks ainult ei saa aru, et on olemas ka normaalseid inimesi, kellele enda tõestamiseks ei pea ta lahedat tüüpi mängima. Aga ta on kinni nendes kuradi stereotüüpides.Ta proovib ennast näidata lahedamana kui ta on,"

"Nagu nad kõik," vastasin talle tookord.

"Suurema kalana kui ta on ka.Nagu nad kõik .. Noh, seda ma mõtlesingi.Ta kurat ei saa aru, et see on niivõrd .. loll tegevus. Ma ei usu tegelikult, et sa ka päriselt teda täitsa ära tabanud oled. Jah, üpris palju, ja ta näitab sulle rohkem ennast ka, aga .. jah. Ei tule välja. Bluffimises on ta hea, aga suuremad kalad saavad aru. Näiteks mina ja Ed. Aga see on loll sellepärast, et tegelikult pole sul erilist mõtet seda üritada teha endast suuremate kaladega ja endast väiksematest oled sa suurem kala nii või naa. Aga kui kõik nii teevad, siis on see ellujäämiseks vajalik. Miks ta siis üldse seda kõike teeb? Et teda imelikuks ei peetaks." *

"Sa ju tead, et isegi kui miski ei juhtu just praegusel hetkel, ei tähenda, et see ei juhtu kunagi," tõi Chantal mind taas mõttelõngast välja.

"Aga, Chan, millal siis? Nii palju aega on möödunud juba .. Ja see Analeigh ka veel.."

"Tead, mis Ed ütles? See on normaalne. Ega ma ka flirtijaid /otse/ kuu peale ei saada, ikka ringiga.' Ja mina ütlen: 'Elliptilist trajektoori mööda, on kõige efektiivsem.'"
"Chantal, kas saaks antud juhul kergemat sõnakasutust, palun?" lausus Cassie ohates.
"No ma arvan, et te võiks lihtsalt ära leppida," ütles Micha äkki minu - ja tegelikult ka kõikide teiste - üllatuseks. "Lihtsalt vabandage ja..."

"Ma ei kavatse vabandada. Miks, kuradi pärast, peaksin ma vabandama millegi eest, mida ma isegi ei teinud?"

"Vabandamine ei pruugi alati tähendada seda, et sa oled süüdi. See tähendab, et sa väärtustad teie .. suhet, nimetame seda hetkel nii, rohkem kui oma ego," "Temal on suur ego. Ja antud juhul peaks ta sellest aru saama,"

 

"Ma ei saa aru, kuidas poisid saavad teha nii palju õelaid asju ja isegi mitte hoolida," raputas Alasia pead.

"Teate, on midagi, mida te võiks teada," alustas Cassie kohmetunult.

Suunasime oma uudishimulikud silmad talle.

"Jasoni ema käis meil üks päev .. niisama külas. Mingi hetk neil läks teema laste ehk siis minu ja Jasoni peale. Ning siis hakkas ta ema üks hetk ohkama, et küll ma olen hea tüdruk, aga Jason käib kogu aeg kuskil, jääb hilja välja, on muidu saladuslik, ei räägi midagi..."

"Sorry, aga ma ei kuulnud mitte midagi uut. Ma tean, et ta teeb seda kõike,"

"Jah, aga ta ütles, et viimasel ajal jääb ta üha tihedamini välja ning käib kogu aeg tusaselt ringi ja nii,"

Kergitasin kulmu. "Analeigh on liiga pealetükkiv?"

"Sa oled nii armukade, Caro," 

"Armukadedus on minu eriala,"

"Ei, aga tegelt .. kas võib olla, et ta tõepoolest tunneb su vastu midagi ja on väga endast väljas, et te tülis olete?"

Kehitasin õlgu. "Ma ei tea ju. Me ei räägi enam üldse,"

"Äkki pead sa tal minna laskma .. nagu tuulduda või nii? Sest alles siis sa näed, kas sellel on mõtet või mitte,"

"Lihtsalt ära mõtle .. kui see tundub õige, siis see on,"

"See kõik oli lihtsam enne tüli," ohkasin ma.

"See on see, mida sa saad, lastes südamel võita,"

"Mu süda on alati rumal olnud,"

"Te peate selle siiski korda ajama,"

"Jah, te olete koos liiga head,"

Muigasin. "Me pole ju päriselt koos,"

"Miski ütleb mulle, et küll üks päev olete,"

Nad naeratasid mulle.

"Ma ei saa midagi teha, kui ma ei tea viga,"

"Sa lihtsalt pead välja nuputama, miks ta on selline,"

"Jah, tõenäoliselt,"

"Ma näen, et sa  tunned end palju paremini,"

See oli tõsi. Tüdrukud  tõesti oskasid mu tuju paremaks teha. Ma tundsin end nii Jasoni kui ka kõige muu suhtes paremini. Ma tundsin, et saan hakkama. Kõigega.

"Ma tõesti tunnengi end paremini,"

Nad naeratasid endaga rahulolevalt. Arvan, et neile oli see täiesti lubatud.

"Kuidas oleks sellega, et me nüüd vaataks midagi?" pakkus Micha.

Noogutasin pead. "Aga midagi mitte romantilist, eks?"

Micha noogutas pead. "Aitab romantikast tõepoolest,"

(Fotod) 

 Ja veel üks "matemaatiline lahend" :P

SL #35: Emme, ta on armunud kriminaali

 Jason

Hingasin sügavalt sisse-välja.
Ma olin harjunud oma tavapärase tööga, kuid igal reeglil on erandeid. Ma võisin olla juht, kes tavaliselt annab käske, kuid kui boss ütleb, et sa lähed ja teed selle ära, siis sul pole valikut.

Narko laialivedamine oli okei. Sa sõidad rahulikult kohta, uurid ümbrust - sellega on tavaliselt kõik okei - ja lihtsalt annad tellijale kauba, saades raha vastu.
Aga kui sulle öeldakse, et sa pead sõitma ning selle ja selle tüübi maha laskma, siis sa ei ole just eriti rahulik...

Hea oli, et ma töötasin alati üksi. Olnuks ma sõdur, oleks mul alati keegi kaasas .. või mina oleksin kellelgi kaasas.
Kuid ma olin caporegime ja see muutis asja olulisemalt lihtsamaks, niivõrd kui see maffias võimalik oli.

Ja miks see mind just siis õnnelikuks tegi, et ma üksi olin .. ma poleks talunud, et keegi mu olekut oleks näinud. Närvilist, eemalolevat .. kahtlast.
Caro oli endiselt seal. Enam mitte mu peas: nüüd oli ta läinud kaugemale.

Ma isegi ei pidanud temast mõtlema: tundus, nagu ta jälgiks igat mu sammu või oleks minuga sealsamas autos...
Sa oled hulluks läinud, Jason. Teda ei ole siin.

Caroline'i rõõmus naer kajas mu kõrvus. See naer .. mida kuulsid Jake'i kõrvad, kui ta midagi ilgelt vaimukat tüdrukule rääkis.
Tüdruk näis siis nii õnnelik .. ainult et kui ta silmad hetkeks, vaid hetkeks, mind piidlesid, lugesin neist välja .. süütunde äkki?

Kuid miks peaks ta tundma end süüdi? Eriti minu ees? Ma olen talle eikeegi...
Ainult et tunnistada seda endale tekitas kahtlast valu mu rinnas. Sest tema ilmselgelt oli keegi mulle .. isegi kui ma seda välja ei näidanud.

***

Keskendusin sisse- ja väljahingamistele. Südame tuksumise rütm rahustas mind ja rahu oli just see, mida tol hetkel vajasin.

Et kuidas on võimalik üldse enne inimese tapmist rahulik olla või? No ma ei tea .. võib-olla on maffia lihtsalt midagi sellist, kus sa õpidki kõige pöörasemad asjad ära. Emotsioonide ja tunnete kontroll on tegelikult isegi päris hea ja kasulik asi.

"Okei, ma olen valmis," pomisesin vaikselt ning avasin autoukse.
Lubage lisada veel üks punkt üksinda töötamise positiivsete asjade juurde.

Öö oli pime, täpselt selline, nagu ma vajasin, et liikuda vaikselt ja märkamatult. Sulgesin vaikselt autoukse ning liikusin maja poole.
Oli üks neist harvadest hetkedest, kui ma ei tundnud midagi. Tõenäoliselt oli see põhjustatud sellest, et ma ei lasknud endal enam mõelda.

Mitte nüüd täiesti, aga .. ma ei lasknud enam endal mõelda Carost. Ma blokeerisin teda kõigest jõust, kuigi ta oli väga pealetükkiv. Ma teadsin, et kui kas või hetkeks lasen lõdvaks, on ta kohe seal, mu peas, ning siis ei suuda ma kedagi täna öösel tappa...

Kõik tuled olid kustutatud ning imelikul kombel ei põlenud ka kaks lähemat tänavatuld.
Zack? käis mu peast läbi uitmõte ning see ei tundunudki enam nii imelik.

Piidlesin ülemise korruse aknaid, proovides välja arvestada kõige lähem tee. Tagahoovist vaadates leidsin, et üks aken on avatud. Järelikult oli see magamistuba. Ööd Austraalias on siiski palavad.

Ülesronimine osutus lihtsamaks kui ma arvasin, seda sellepärast, et majal oli taga veranda, mille katusele oli liigagi lihtne ronida. Isegi kui seda pidi tegema võimalikult vaikselt.
Uskuge mind, ma oskasin olla vaikne, kui seda vaja oli.

Upitasin end aknalauale - samuti vaikselt - ning avastasin, et ei eksinudki oma oletustes: see oli tõepoolest magamistuba. Ja voodis magas keegi.
Ronisin läbi akna tuppa, jälgides igat sammu hoolikalt.

See on tema, sosistas mu aju. Ma teadsin seda küll.
Viimane hingetõmme enne otsustavat hetke ja...

Mu aju saatis hulga ebatsensuurseid väljendeid, mida suu küll ei edastanud, kuna mul oli selletagi tegemist.
"Sa väike litapoeg selline," sisistas mees, kes mu just jalust maha löönud oli.
Tema käes olev pesapallikurikas ei paistnud mulle just eriti kutsuvana.

Kobasin revolvri järele, kuid kukkumisel oli see kuskile voodi alla või kuhuiganes ära kadunud.
Nagu mul niigi vähe probleeme poleks.

"Mööda läks," sisistasin ärritunult ja ärritavalt, kui pesapallikurikas vaevalt 10 cm kaugusel mu peast põrandasse sügava augu tekitas.
"Kas sa tõesti tahaksid nii väga mu ajusid oma põrandal näha?" küsisin, kui veeretasin end järgmise löögi eest kõrvale.

"Kaua sa nüüd keerutad siin?" karjus ta.
Proovisin tõusta, kuid ta astus mu jalale.
Oh, shit.

Urisesin, ignoreerides valu. Just täna olin otsustanud, et mul ei olnud nuga vaja.
Mitte et mul oleks midagi läbilõigatud kõride vastu .. filmides, mitte päriselus.
Tõmbasin järsult jala enda poole, põhjustades mehe - misiganes ta nimi oli - kukkumise. Kurikas veeres ohutusse kaugusesse ning mul oli mõni mikrosekund oma revolvri leidmiseks.
Roomasin kiiresti voodini ning siis selle alla, et pesapallikurikas minu selja asemel voodit tabaks.

"Tule sealt välja, väike värdjas,"
Üksteisele järgnevad hoobid ütlesid mulle, et see siiski ei ole hea idee.
Vajutasin päästikule ja kuul tabas ta jalga.
5 tükki veel.

Ta urahtas ning vajus põlvedele, et mind voodi all tabada.
Täiuslik moment.
Kuul tabas teda täpselt laupa ning ta vajus põrandale. Kurikas vajus ta käest ning lebas nüüd täiesti ohutuna oma omaniku kõrval.

Veeretasin end voodi alt teiselt poolt välja ning rapsisin riided tolmust puhtaks.
Heitsin veel viimase pilgu tapetud mehele, kes nüüd täiesti ohutult põrandal lebas. Veri voolas mööda tema nägu põrandale, moodustades ta pea alla väikese loigu.

Kuulatasin, kuid ei kuulnud midagi: ei kellegi karjumist, rabelemist ega politseisireene. Ega siis ilmaasjata ole mind õpetatud tegutsema vaikselt ning ka summuti on asja pärast.

Mission complete, mõtlesin omaette, käivitades autot ja suundumas kuskile, kus ma võisin nüüd oma energia taastada ja sisendada endale, et ma just ei sooritanud kriminaalkuritegu, mille eest mind vangi võidakse panna.

Igavesed valed.

***

Ma olen tobe praegu.
Irooniline oli mõelda, et ma nüüd tõepoolest kohtan Caro siin, metsasügavuses.
Muidugi ma teadsin, et talle meeldib metsas ja mere ääres jalutada, kuid hilisõhtul vihmaga? See kõlas pigem minulikult.

Läbi vihmamadina suutsin siiski eristada kellegi sammud. Keegi oli mulle ohtlikult lähedal.
Kobasin püstolit oma vööl ning jätsin käe sinna, hiilides vaikselt - tänud vihmale! - jämedama puu juurde, et sealt segajat paremini jälgida.

Oh.. Universum, ma muidugi tean, kuidas see kõik töötab, aga mitte nii otseselt, eks!?
Caroline tantsiskles vihma käes, justkui oleks kõige parem ilm üldse.
Äkki ma alahindasin teda ja ta pole nii plikalik, kui ma arvasin? Hmm..

Tüdruk pöördus minu poole  ja ma nägin musti triipe ta põskedel. Kortsutasin kulmu.
Kas ta nutab/nuttis või on see kõik vihma süü? Raske öelda.
Aga kui nuttis? Kas mina põhjustasin selle?
Caroline ei näinud mind endiselt, pöördus vaid ümber ning hetke viivitades hakkas kõndima.

Tema äkiline nägemine pani mu südame meeletult tuksuma. Mu aju ka: see oli nüüd täidetud miljoni mõttega.
Ma igatsesin teda. Tol hetkel oleksin andnud kõik, et talle järele joosta ja oma käed ümber panna.
Ma tahtsin teda tagasi, niivõrd kui me "koos" olime.
Ma armastasin teda, see oli endiselt kindel, kuigi ma ei tahtnud seda lõpuni tunnistada.

Ainult et kellesse tema armunud on?
Ta on armunud kriminaali.

(fotod)

SL #34: Valu muudab inimesi

Okei, see ON häiriv. Pidin ma Michaga tulema üldse siia? Ugh...

Tähendab, asi oli selles, et Michal oli vaja raamat tagastada. Ja ma läksin temaga niisama heast peast kaasa, kuna söögivahetunnis pole sul ngn midagi paremat teha.
Ja - tänud, saatusele .. või Universumile .. või kellele iganes - olid seal ka Jason koos Iani ja Joshiga.

Ma seisin Micha kõrval, kuni ta raamatut ära andis, kuid peale seda me .. ma ei tea, kuidagi lihtsalt jäime sinna.
Ja ükskõik kuhu ma liikusin, oli Jason mul pmst sabas: läksin ühe raamaturiiuli juurde, tema on kõrval, seisin Joshi selja taga, et vaadata, mida ta loeb, jälle oli Jasonil vaja seal olla!

See kõlas juba paranoiliselt .. aga ta tõepoolest tegi seda.
Jäta mind rahule, J, ma olen su peale endiselt pahane.
Oojaa, ma olin ta peale pahane. Sellepärast jätkasin oma tee-ta-armukadedaks-tehnikat.
No olgu, kunagi ei saa kindel olla, et ta tegelikult ka on armukade .. kui ma isegi ei meeldi talle .. vist. Mis sest et kogu ta käitumine tõestab vastupidist. Uh-oh.
 
Pmst .. ma endiselt proovisin rääkida Jake'iga, kuid .. noh, ütleme nii, et tundus, et see tõepoolest oli mingi mäng, mis ta eelmisel päeval tegi. Või siis ma jälle mõtlesin üle.
Aga ei sellel päeval ega ka järgnevatel - no olgu peale, ütlen ära, et me ei rääkinud temaga kuni meie klassi lõpureisini ehk .. mõned kuud - meie teed enam ei ristunud.

Ma nägin küll, et ta vahel vaatas mind .. me lihtsalt seisime teineteisel pool koridori ja põrnitsesime üksteist, kuid ei midagi muud.
Järsku hakkasin ma mõtlema, et äkki Jake tõepoolest polegi midagi muud kui mängur koorekihist, kes ei tee muud kui paneb pidusid pmst iga päev? Ja mitte ainult pidusid...
Iu. See oli rõve.

Ent ma pidin kogu aeg teesklema, et kõik on korras. Et miski pole juhtunud, mis iganes .. kannatas mu sisemus.

Ühesõnaga, päeva lõpuks olin ma õnnelik, et ma saan viimaks ära joosta. Muidu ma oleksin mere äärde läinud, nagu eelnevad kaks päeva, kuid täna pidi Jason minema koju oma bussiga - kusiganes ta siis kaks eelnevat päeva kolas - ning ma ei tahtnud temaga liituda. Nii et seekord otsustasin liituda metsaga.

***

Mul ei ole enam kedagi järel. Ma olen selles täiesti üksi.
 
Üksindus mõjus mulle harva hästi, nagu te võisite juba märgata. Kuid probleem oli selles, et ma tahtsingi kogu aeg üksi olla .. sest isegi kui see mõjus laastavalt, oli see ainuke võimalus, kui ma ei pidanud kellelegi midagi seletama. Vähemalt selle eest võisin ma üksindusele tänulik olla.

Ohtlik aga oli see palju rohkem. Mäletate ju, kuidas ma murdusin eelmise suve alguses? No vot .. murdumist küll ei toimunud .. aga mõtlemisruumi oli liiga palju. Ma võisin jõuda kõige segastemale järeldustele või jääda mõtlema mingit kindlat mälestust...

Näiteks olin ma vägagi kindel, et ei saa sellega hakkama. Iseenesest mul oli potentsiaali olla tugev ja ma olingi tugev .. aga sa ei saa olla liiga tugev liiga pikka aega. Seega ma teadsin, et nädalat Jasonita - teoreetiliselt - ma välja ei kannata.
Esiteks, mälestusi oli liiga palju. Teiseks, kuidas sa unustad kedagi, kellega sul on nii palju elu seotud?

Miks sa nii saladuslik oled? - Mis mõttes? - Otseses. Umbes .. põhimõte rääkida võimalikult vähe või midagi. - Ma ei taha sellele vastata.

Arvate, et mind ei häirinud, et ta ei rääkinud mulle paljusid asju oma elust? Muidugi häiris. Ta ajas mind sellega hulluks - halvas mõttes, siinkohal -, kuid keegi ei räägi sulle kunagi täielikult oma elulugu, kas pole? Pealegi poleks tal mingit põhjust seda teha, sest me isegi ei käinud...

Aitäh. - Pole täna väärt. - Eks ma siis ütlen homme uuesti 

On see piisav seletamaks, miks ma armastasin teda? Ta võis olla täielik debiilik, kuid rohkema osa ajast oli ta tore, sõbralik, ajas mind naerma, aitas mind...

Ma ei igatse kedagi teist nii palju, kui ma igatsen sind. Ma tahan, et sa näeksid, et ma ei ole korras. Ainult et .. ma proovin ja proovin, aga midagi ei muutu. Sa ei taha mind endiselt.

Kõik ütlevad, et armastus teeb haiget, kuid see pole tõsi. Üksindus teeb haiget. Äraütlemine teeb haiget. Kellegi kaotamine teeb haiget. Kõik ajavad need tunded sassi armastusega, kuid tegelikkuses on armastus maailmas ainuke asi, mis ravib valu ja paneb meid taas end suurepäraselt tundma.

Ühepoolne armastus on raske asi, muidugi. Aga see endiselt hoiab sind elusana. Armastus toidab sind.

See on nagu .. ma armastan sind väga. Aga ma ei taha sind armastada, sest ma tean, milline sa olla võid. Ma ei taha kõndida mööda sama teed. Sest siis me teeme samu vigu. Samas, on miski, mis hoiab mind endiselt su juures. Ma olen segaduses.

***

Ma veetsin metsas kaks päeva peale kooli. Ja nagu ma ütlesin, muudab see su täiesti segaseks. Nii et kui ma üks päev mõtlen, kui palju ma teda armastan, siis järgmine päev mõtlen ma selle peale, kui palju haiget ta mulle teeb.


Aga mis siis, kui ma ei ütle seekord "hei"? Kui ma ei vasta sulle? Kui ma jätan sinu mõtisklema, mida sa valesti tegid?
Jah, siis oled just sina seekord see, kes tunneb end sitasti. 

Kui lugema hakata, siis muidugi olin mina see, kes esimesena temaga rääkima hakkas enamasti. Kuid lõpuks sai ta asjale pihta ja tegi seda isegi. 

Ühel päeval armastad sa mind, nagu mina armastasin sind. Ühel päeval mõtled sa minust, nagu mina mõtlesin sinust. Ühel päeval nutad sa mu pärast, nagu mina nutsin sinu pärast. Ühel päeval sa tahad mind, aga mina ei taha sind.
Ainult et seda päeva ei juhtu kunagi. 

Jah, ma arvasin, et suudan teda kompenseerida Jake'iga, aga see oleks võimatu. Ma vajasin teda endiselt. Endiselt, alati ja igavesti.


Ma hoolin liiga palju sellest, kes minust põrmugi ei hooli. "Vana" tema oleks hoolinud .. aga midagi juhtus. Millegipärast on ta taas eemalolev.
Nüüd on tal minust (taas) ükskõik. Samal ajal kui mina olen katki, on temaga kõik korras.

Tegelikult ma ei teadnud, kas see oli tõsi või mitte. Ma tahtsin loota, et mitte, aga .. ta ei teinud ühtegi katset minuga ühendust võtta. Kõik, mida ta tegi, oli endiselt Analeigh'ga suhtlemine. Ja, uskuge mind, tal võiks olla aimu, et see teeb mulle haiget.
Sest vanasti suhtles ta minuga nii.


Praegu aga oleks ta öelnud midagi sellist: "Ta hoolib ja see on tema probleem," ja see olekski, sest mina olin see, kes uskus teda. Kes uskus, et ma võiksin talle meeldida...

Pisarad on südame sõnad, mida huuled ei suuda edastada.

Mu pisarad segunesid vihmaga, mis nagu oavarrest äkki sadama hakkas. Mul polnud aga kavatsestki koju minna. Mulle meeldis vihm.
Lasin sellel enda riided täiesti läbi vettida.

Loodan, et keegi nüüd ei näe mind. Mu ripsmetušš on raudselt laiali läinud.
See suutis mu isegi naeratama panna.
Hetke pärast tunded kadusid. 

Ma vihkan seda tunnet, kui sul pole ühtegi emotsiooni. Kui sa tunned end tühjalt. Sa ei ole õnnelik, sa ei ole kurb. Sa oled eimiski. Su mõtted käivad ringiratast, kuid sa ei tunne midagi. 

Jah, tõenäoliselt just siis jõudsin ma järeldusele, et peaksin minema koju, sest muidu oleks üksindus mu täiesti hulluks teinud. Vähemalt oli seal Angel.

Ma tahan end täis juua. Ma ei taha enam midagi tunda. Ma ei taha enam põrmugi hoolida, mõtlesin ma, kui olin riided vahetanud.

Kuid just siis, kui ma tõesti kavatsesin baarikapi kallale minna, kõlas uksekell.
Kurat küll.

(A/N: fotod)