SL #45: You're an angel, Caro

I shook my head as Jason had, once again, refused to tell me what had actually happened. Even when we were left alone, 'cause I had to fix Jason's appearance.
I watched the lad's eyes opening wide, trying to keep myself from laughing, as he saw the make up tools in my hands.
"What are you to do with that stuff, Caro?"
I gave him an obvious look.

"Oh, no, no, no. You aren't. You won't, you hear me? You can't do that to me,"
I raised a brow and put my hand on hip. "Yes, I admit: it's weird, especially in your case. But there's nothing I can do, my dear. You can't perform like that. Imagine you're a celeb,"
We both ignored the words "my dear".

"I don't want any make up!" Jason stated, whimpering, and pursed his lips.
I didn't even try to keep myself from laughing at his mega cute face expression, and came closer.
"No, please, Caro, anything but that,"
"Oh my god. You're such a cry baby," I said and crouched before him. "I'm not going to make a drag queen out of you."

"To what?" he asked, confused.
I only shook my head, muttering under my nose: "Guys," I took concealer in my hand and followed with a smirk Jason's once again scared face. "Hey, listen, it's just concealer. It's going to cover up your blacks eye and scraped lip,"

He didn't seem exactly convinced and his eyes were still big, looking at my act. I squeezed some  drops around his eyes and carefully, trying not to hurt him, dabbed his face with my fingers. His eyes didn't leave mines even for a second and I uncontrollably thought about "The Last Airbender", when Katara begriming Zuko's face with that water from Spirit Oasis - by the way, let's just cry for another time 'cause they didn't end up together. It was fate's twisted sense of humor that I was actually "healing" the surrounding of his eye and it was left eye as well.

"Am I hurting you?" I murmured, pressing a bit tougher - only a bit -, so that the cream would absorb better.
I noticed he wanted to shook his head, but then he likely remembered I was "fixing" his face and he shortly answered: "Yes,"

When finished with the concealer, I stood up and observed his eye.
"So, if I put some powder on that eye of yours, it will be invisible to others. It's worse with the lip .. I think I gotta put some foundation as well. Have you cleaned the wound?" I asked strictly.
A grin appeared on the boy's face, though, he shook his head.

I raised my brow. "I don't find anything funny here, Mr. Lockwood,"
"You," he said and laughed out loud.
I raised my both brows. "What?"
"When you're trying to be strict and all. Then you're funny," he said and coughed to control his laughter.

I shook my head, not being able to hold back a grin now as well. "You get beaten up and you're still laughing,"
"I didn't get beaten up," his voice sounded offended, but I understood he was only joking.
"Fine, fine, you superhero. Let's continue with your make up,"
"Gosh, why,"

"You successfully managed to survive the first part. Don't you lose your heart now,"
"Easy to say for you,"
"Is not. Because I'm pretty sure you're not a coward,"
"Am not," he agreed.

"Make up is not the worst thing in the world, c'mon,"
"Caro! We gotta perform in like half an hour. Oh..." Cassie's was panicking at first, but grew numb then.
I looked over my shoulder, not standing up. "Hey, Cas,"

"You're spending time interesting way," the gal said matter-of-factly.
"Yeah right, if you call that interesting," Jason said silently, but Cassie managed to hear him.
"Brave, Jason, brave," she said and smiled widely. "I can bet quite a few guys would hang back a lot or even run away,"

"It sounds like I'm cowardly, not brave, though,"
"No, no. It's like you are brave enough to wear make up when the one that lo ..  I mean, feels sympathy towards you makes you to,"
I pulled a face at Cassie.

The girl raised her hands as a sign of giving up and said: "I won't interrupt you anymore," And then she slipped through the door back upstairs.
I smiled at Jason cowardly while turning around, and tried to hide my face with hair that has escaped the ponytail. "Sorry, they are always so .. straight-forward,"

He smiled back at me. "I guess I've got used to it. Whatcha gonna do now?" he changed the topic. Probably for me not to feel awkward in the first place.
Cute. "I actually need some rubbing alcohol or vodka at least. Then the concealer again. But some foundation is also needed to be put on, just in case. And I gotta powder, too."

"Sounds like hell,"
I rolled my eyes. "You better be happy I don't do the whole make up like I was taught in the model agency,"
"You used to go to the model agency?" he asked, interested. At least I think it sounded like that. I mean, he had to be as Jason didn't have such a habit to ask about things if he wasn't really interested.

"Yeah, happened once. Alcohol, alcohol," I repeated then, racking my brains about where the hell should I get the rubbing alcohol at school at 8 PM.
"Em .. I guess someone of the guys has it. It's the party afterwards,"
"That's a good idea. I'll go check for it. You again-" I pointed a finger at her. "-sit there and don't move,"
I stormed up the stairs to the hall, where the event was to begin, and saw Zack standing by the door. I had a thought whether he was glued to the wall as he hadn't moved since Jason'd got back.

Okay, I would have never thought I'll ever do that, but .. it always once the first time, plus it's a special occasion. It's going to be alright, Caro. You've just spent about 15 minutes with "your loved person" in one room AND didn't rape him. Okay, that was really insane. I shook my head to get rid of those weird thoughts. "You're a brave girl, Caro," Jason's once-said words went through my head and I knew I'm gonna make it.

"Zack," I said quietly, approaching him.
He looked at me with a big surprise and I couldn't detect any arrogant smile on his face, as I'd waited for.
I raised on my toes and whispered: "I need some vodka,"

"I thought you're about to make Jason look solid for the show. Are you going to throw a drinking party instead?"
I shook my head. "Jason's wound on the lip need to be disinfected. I don't have any rubbing alcohol around. I only need little,"
"Okay," he said and waved for me to follow him, probably to the wardrobe.

We stopped before his locker and he started rummaging through his sport bag. I looked around, hearing the clatter from his bag. No superfluous ears were needed - nothing could have gone wrong.
"Do you have any towel or anything?" he turned to me, looking around with keen eye.
"What? Ah, yeah," I handed him the cotton pad.

He looked at me with an odd look, but didn't say anything. Only tilted the bottle he had in his eyes and gave the pad, now stinking terrible with the alcohol, back.
"You better be careful for no one to notice,"
"I have only some steps to take," I said, facing up to him and tightening my grip a bit around the pad in case to cover the smell.

I turned to walk back, but a thought occurred to me.
"Thanks," I said over the shoulder and smiled at him.
Zack sent me another weird look and didn't say anything. Only when I'd turned around and run some steps away from him, I think I may have heard him say: "So you really do care about him,".
Although, it may have only been my imagination, that Zack is able to be nice.

I opened the door at a blow and slipped inside.
"You," I breathed to Jason, who stood before the mirror and observed his face. "I ordered you to remain on your place,"
"I got bored,"

"Oh, whatever, sit down now," I commanded and took the vodka-imbued cotton pad between my fingers.
Jason quickly blinked his eyes. "Stinks like a couple of alcoholics,"
"Oh god, you complain more than I do! Shut up now,"

"I better don't ask what you're going to do if I won't, right?"
A large grin appeared on my face as I'd recalled what I had answered to the same question the last time. "Depends,"
And then I was being the med-sister and make-up artist again, doctoring my dearest .. classmate.

I saw him closing his eyes and pressing his teeth together, and said softly: "Sorry. It .. yea, may smart a bit,"
"I can handle that," he answered calmer.
Well, yes, all in all, it was just an easy smart. Couldn't be that bad, only in the beginning. After that I repeated the procedure I'd done to his eyes, adding a bit foundation.

I stuffed the stuff into a small back and took out the powder and the brush.
"That dusk-like thing can do anything?" Jason asked, gobsmacked.
"That's not dusk, silly. It's the powder. And yes, it can do something. You saw yourself before?"
He nodded. "I still have my vision,"

"I recommend you to close your eyes," I stated knowingly and took enough dose of powder on the  brush.
With light strokes I covered his eyes, so no one would notice the damage.
Wonderful. If only the lip would be covered perfectly, too.
However, I couldn't disguise that perfectly.

"I think no one will notice that in the dark. I hope, at least," I stated the fact, as Jason was checking him out in the mirror.
He looked at me. "It's like magic,"
I smirked. "No. It's just the make up,"

"Thank you," he said and my breath got stuck somewhere inside, as he was standing so close when I had come closer.
"You're an angel, Caro, you know that?"
"I'm rather a demon, but thank you,"

Someone knocked on the door.
"Why would they know?" I asked Jason silently.
He shrugged. "Cleaning lady?"
"Hmm. Come in?" I said hesitantly.

Alasia peeked inside and immediately, a sweet smile appeared on her face.
"Love birds, maybe you two can give us some moments, too? The performance is in 15 minutes,"
I tilted my head at Jason. "Let's go show that beautiful face of yours to others as well,"
His deep laugh made me smile and that time I was completely sure we were so gonna make it.

SL #46: Lähemal, kui sa arvatagi võid

 Nad kõik vaatasid meid, kuid ma ei kartnud. Ma tundsin hämmastavat rahu. Selles suhtes, et esinemised suure vaatajaskonna ees tekitasid minus alati paanikat, aga kummaliselt olin ma seekord rahulik. Ma teadsin, et ma oskan seda ja me saame hakkama.

Mu silmad püüdsid kinni publikus seas istuva Analeigh ning ma proovisin parimat, et mitte näidata, kui rahulolev ma olukorraga olen. Et mina sain Jasoni ja mitte tema. Aga siiski, ta oli leidnud endale kuti, ning minust oli rumal kogu aeg armukadetseda. See ei vii sind kuskile. Kuid mulle lihtsalt käis närvidele tema liigne "sõbralikkus".
Ent see polnud tähtis, vähemalt mitte siis. Tähtis oli vaid tants.

Kõik läks plaanipäraselt. Kõikenergilised liigutused, mis mõnusalt lihased surisema panid, kõik ägedad kombinatsioonid, mis me spetsiaalselt selleks vapustavaks hetkeks ära olime õppinud - see kõik oli täpselt paigas, just nii nagu pidi, ning kõik läks enamgi kui parimalt.
Vaid korraks tundsin, kuidas Jason võpatas.

Ta silmad ekslesid saalis, kuid mul polnud võimalust uurida, mis viga. Pealegi suutis ta ennast piisavalt kontrollida, et mitte midagi sassi ajada. Jason siiski. Ja midagi andsin endast parima.
Ning siis äkki tardusid kõik ülejäänud paigale. Ainult mina ja Jason liikusime edasi.

Mida helli toimub? Kas midagi muudeti? Miks ma sellest midagi ei tea?!
"Miks nad kõik seisma jäid?" pärisin Jasonilt sosinal sobival momendil. Nimelt kui ta mu kõverdatud jalga vastu enda puusa surus ning mu käed olid ta kaela ümber, surudes end talle lähemale.
Kui tahate mu arvamust kuulda, siis mulle sobib.

"Lihtsalt jätka tantsimist. Taju rütmi," hingas ta mulle kõrva ning, hoides mul käest, aitas kallutada 45 kraadi.
Ning siis tuli see osa, mis mul õnnestus vaid pooltel proovitud kordadest.

***

"Caro, sa saad hakkama," kinnitas mulle Michelle, samal ajal väljaasteid tehes.
"Uhh," mõmisesin vastu, lükates juuksed kõrva taha. Ma uskusin ka. Ma nägin seda oma vaimusilmas. Ma tajusin seda. Ent see ei tahtnud õnnestuda.
"Ma proovin uuesti. Ettevaatust, Jason,"

Pöörasin end oma armastatud poisi poole küljega ja tõstsin käed õhku, valmistudes hundiratta sooritamiseks.
Kui ma kunagi tantsutrennis käisin, õnnestus mul hundiratas veel vähem kui spagaat, ent kui Michelle pani ülesandeks see tantsus ära teha, ei jäänud mul just palju valikut.
Ma proovisin. Proovisin palju. Kuid tundus, et see oli juhuse asi, kas mu jalad on ideaalselt sirged ja ma maandun Jasoni käte vahel just nii, nagu vaja. Tulemus võis erineda kardinaalselt.

Seekord suutsin Jasoni hooga istuli paisata, lõpetades kaksiratsi tema süles.
Oh, jumal, miks. Piinlikumat poosi annab otsida.
Jälgisin tiimi näoilmeid. Poisid vaatasid nii muuseas kõrvale, tüdrukud pigem meid. Ent nende kõigi nägudel valitses põrgulik irve.

Tavaolukorras oleks ma vaid naerdes pead raputanud, aga see ebaõnnestumine hakkas juba vaikselt käest ära minema.
Tõusin püsti ning ulatasin Jasonile käe, et tedagi üles aidata.

"Mul on nii  kahju," vabandasin ma juba ei-tea-mitmendat-korda. Ma tundsin, et vean neid kõiki alt. Minu suutmatus teha ära see paganama hundiratas, õigesti, võis kõik ära rikkuda.
"Ma olen kindel, et sul tuleb see üks kord välja," kuulsin Michelle'i lohutavat häält ning hoidsin tagasi tungi suu üllatusest lahti teha.

Kuigi, tuleb tunnistada, et Micha oli viimasel ajal hoolivamaks ja mõistvamaks muutunud. Ta ei norinud ega kritiseerinud enam nii palju.
"Jah, sa saad hakkama," nõustus temaga Jason ja naeratas mulle.
Sellise tema puhul oli võimatu mitte naeratada. Pealegi et ka tema jätkas mu üllatamisega, öeldes mulle ühise harjutamise lõpus, et aitab mul hakkama saada.

Justkui võluväel õnnestus mul liigutuste kombinatsioon üha paremini ja paremini. Võib-olla sellepärast, et polnud üleliigseid silmi, ja kuigi ma tahtsin Jasonile näidata  vaid parimal tasemel ennast, teadsin, et ta ei mõista mind hukka, kui asi nihu läheb. Võib-olla aga hoopis tema kiitis ülemäära palju. Selles suhtes, et asi on parem, kui see tegelikkuses oli.

Kuid kui ma peale lisa ühte tundi harjutamist madratsil end välja sirutasin, olin kindel, et teen selle ära.
Jasoni keha vajus mu kõrvale ja ma pöörasin oma pead talle otsa vaatamiseks. Ning ma ei tea, mis mind tol hetkel juhtis - tõenäoliselt süda, sest pea ei lubaks taolist asja kunagi -, ent ma sirutasin käe Jasoni näo suunas ja lükkasin paar salku kõrva taha.

Pöörasin end küljele ja pahisesin: "Miks sa mind juba üks kord ei suudle?" Sekundi pärast klõpsatasin suu hirmunult kinni ja, mõttega: "Mida helli su peas toimub, Caroline Forbz?!", valmistusin pahameeletormiks.
Kujutage ette mu üllatust, kui seda ei järgnenud. Suunasin oma silmad, milles hirm oli asendunud imetluse ja imestusega, Jasonile, kes vaatas mind kuidagi kurvalt.

"Oh, Caro," sõnas ta samuti kuidagi õnnetult.
Soovib ta seda? "Anna andeks, ma lihtsalt..." Äkiline mõttevoog katkes, justkui oleks keegi mu mõtetega peitust hakanud mängima ning nad kõik laiali jooksid.
"Ei, sul on täiesti õigus,"

Tundsin, kuidas silmad ähvardavad koobastest välja veereda. Mi-mida?!
"See, kuidas ma käitun .. tundub, et see mõjutab sind päris palju, mis?" Ta silmad jälgisid pinevalt minu omi.
Suutsin vaid noogutada.

"Või tähendab, mida ma ajan .. nagu ma ei teaks, eks. Tea, et ma tahan ka seda, aga .. aga ma ei saa. Ma teeksin sulle haiget, kui ma seda teeksin,"
"Mu arust sa teed mulle haiget just siis, kui oled selline saladuslik kogu aeg," Mu hääl oli vaid sosin.
"Ma tean ja mul on kahju. Lihtsalt see kõik .. mina, mu elu .. see muutuks kõik liiga ohtlikuks, kui sa kaasatud oleks. Su elu oleks ohus ja ma ei taha seda. Sa oled hea tüdruk ning ma ei taha sulle midagi halba teha, ma ei taha kõik ära rikkuda. Nii et ma pean end tagasi hoidma,"

Tema siirus pani mind naeratama. Ta oli just tunnistanud, et hoolib minust ja ma tähendasin talle midagi!
"Aga mul on ju võimalus, eks?"
Ta noogutas. "On. Ma ei käituks nii, kui poleks. Ma nüüd nii kuri ka ei ole,"

***

Tema sõnad kõlasid taas mu peas ja ma tundsin endasse voogavat jõudu, nagu ta oleks neid just valjusti üle korranud.
Tol hetkel ei olnud mu jaoks enam kedagi teist. Ma ignoreerisin Analeigh'd. Ma ignoreerisin Jake'i. Olin vaid mina ja oli vaid tema.
Kõverdasin põlve ning viskasin pea järsult püsti, vaadates talle väljakutsuvalt otsa. Tema naeratus andis mõista, et ta usub mu õnnestumisse. Nii et kui ma end järsu nõksatusega hundirattasse viskasin, olin edus kindel.

(A/N: fotod)

SL #45: Sa oled ingel, Caro

Raputasin pead, kui Jason taaskord keeldus rääkimast, mis tegelikult juhtus. Isegi siis, kui olime jäetud üksi, sest ma pidin parandama Jasoni väljanägemist.
Jälgisin naeru tagasi hoides, kuidas noormehe silmad muutusid suureks, nähes mu kätes olevaid meigiasju.
"Mida sa kavatsed teha nendega Caro?"
Vaatasin talle ilmselge pilguga otsa.

"Oo, ei, ei, ei. Sa ei tee seda. Sa ei tee seda, kuuled? Sa ei saa mulle seda teha,"
Kergitasin kulmu ning panin ühe käe puusa. "Jah, ma tunnistan: see on kahtlane, sinu puhul vähemalt. Aga midagi pole teha, mu kallis. Sa ei saa sedasi esinema minna. Kujuta ette, et sa oled üks kuulsatest inimestest,"
Me mõlemad ignoreerisime sõnu "mu kallis".

"Ma ei taha meiki!" sõnas Jason jonnakalt ja prunditas huuli.
Ma ei kavatsenudki naeru tagasi hoida tema üliarmsa näoilme peale ning lähenesin talle.
"Ei, palun, Caro, ükskõik mida, aga mitte seda,"
"Oh, jumal küll. Sa oled hullem kui väike laps," laususin ma ja kükitasin ta ette. "Ega ma sind drag queeniks tegema hakka."

"Mis asjaks?" küsis ta, tema näol segadus.
Raputasin vaid pead, pomisedes vaikselt nina alal: "Poisid," Võtsin kätte peitekreemi ja jälgisin muigega Jasoni taas hirmunud näoilmet. "Hei, kuule, see on kõigest peitekreem. See varjab su sinika ja lõhkise huule,"

Ta ei paistnud olevat eriti veendunud ning ta silmad olid endiselt suured, kui ta kartlikult mu tegevust silmitses. Pigistasin mõned tilgad ta sinika ümber ning ettevaatlikult, et talle mitte haiget teha, tupsutasin sõrmedega ta nahka. Tema silmad ei lahkunud minu omadelt ning ma tahtmatult mõtlesin "Viimase õhutaltsutaja" seriaali peale, kus Katara hakkas Zukole seda hingevett (või kuidas iganes nad seda nimetasid) silmale määrama - btw, nutame veel kord, et nad lõpus koos ei olnud. See oli saatuse iroonia, sest ma pmst "ravisin" Jasoni silmaümbrust ja see oli ka vasak silm.

"Ega sul valus ei ole?" küsisin sosinal, vajutades veidi tugevamalt - vaid veidi -, et kreem paremini imenduks.
Märkasin, kuidas poiss tahtis pead raputada, kuid talle tuli nähtavasti meelde, et ma parajasti "parandan" ta nägu ning ta vastas vaid lühidalt: "Jah,"

Sain peitekreemi määrimisega ühele poole, tõusin püsti ja silmitsesin ta silma.
"Nii, kui sulle veel puudrit peale panna, siis seda ei jää üldse näha. Huulega on küll raskem lugu .. ma arvan, et ma pean ka jumestuskreemi panema. Oled sa haava puhastanud?" küsisin siis karmilt.
Poisi näole ilmus irve, kuid ta raputas pead.

Kergitasin kulmu. "Ma ei leia siin mitte midagi naljakat, härra Lockwood,"
"Sina," ütles ta ja hakkas siis naerma.
Kergitasin mõlemad kulmud. "Mis asja?"
"Kui sa selline karm proovid olla. Siis sa oled naljakas," ütles ta ja köhis, proovides naeru kontrolli all hoida.

Raputasin pead, suutmata nüüd samuti irvet tagasi hoida. "Sa saad peksa ja sa veel naerad ka,"
"Ma ei saanud peksa," tema toon kõlas solvunult, aga ma sain aru, et ta vaid teeskleb.
"Olgu, olgu, superkangelane. Jätkame su meigiga nüüd,"
"Gaash, miks,"

"Sa kannatasid edukalt ära esimese poole. Ära nüüd vedelaks löö,"
"Sul on kerge öelda,"
"Ei, ei ole. Sest ma usun, et sa ei ole arg,"
"Ei ole," nõustus ta.

"Meik ei ole nüüd kõige hullem, ole nüüd,"
"Caro! Me esineme poole tunni pärast. Oh..." Cassie hääl oli alguses paaniline, kuid siis kuidagi kohmetunud.
Vaatasin üle õla, tõusmata püsti. "Hei, Cas,"

"Te veedate huvitavalt aega," ütles tüdruk asjalikult.
"Jajah, kui sa seda huvitavaks nimetad," lausus Jason vaikselt, kuid Cassie kuulis seda ometi.
"Julge, Jason, julge," ütles ta ning naeratas laialt. "Võin kihla vedada, et osa kutte oleks aktiivselt vastu puigelnud või üldse ära jooksnud,"

"See kõlab, nagu ma oleks arg, mitte julge,"
"Ei, ei. See on nagu see, et sa julged kanda meiki, kui sind sunnib selleks arm.. tähendab, keegi, kes su vastu sümpaatiat tunneb,"
Tegin hapu näo Cassiele suunas.

Tüdruk kergitas justkui ülesandmiseks käed ning ütles: "Ma ei sega teid rohkem," Ning siis lipsas ta läbi ukse tagasi üles.
Naeratasin Jasonile aralt, kui ümber pöörasin, ning proovisin hobusesabast lahti olevate juustega nägu varjata. "Sorry, nad on alati nii .. otsekohesed,"

Ta naeratas mulle vastu. "Ma arvan, et ma olen harjunud sellega. Mis sa nüüd tegema hakkad?" viis ta siis teema üle. Nähtavasti selleks, et mind mitte veelgi rohkem piinlikusse olukorda panna.
Nunnu. "Mul oleks vaja kuskilt piiritust saada või viina vähemalt. Siis samamoodi peitekreem. Aga veidi jumestuskreemi tuleb ka peale panna, nii igaks juhuks. No ja siis ma pean puuderdama ka."

"Kõlab nagu põrgu,"
Pööritasin silmi. "Ole õnnelik, et ma ei tee sulle täismeiki, nagu meid modellikoolis õpetati,"
"Sa käisid modellikoolis?" küsis ta huvitunult. Ma vähemalt arvan, et see kõlas nii. Tähendab, see pidi olema küll, sest Jasonil polnud kommet asjadest huvituda, kui need teda tegelikult ei huvitanud.

"Yeah, juhtus kord. Piiritus, piiritus," kordasin siis, mõtles, kust kuradi kohast peaks ma saama koolis kell 8 õhtul piiritust.
"Em .. ma arvan, et kellelgi kuttidest peaks olema. Pärast on pidu ju,"
"Hea mõte. Ma lähen käin korra ära. Sina aga-" osutasin talle sõrmega. "-istu paigal ja ära liigu,"
Tormasin trepist üles aulasse, kus kõik alles algas, ning silmasin ukse juures Zacki. Mõtlesin, ega ta seina külge liimitud pole, et pole liikunudki sellest ajast, kui Jason tagasi jõudis.

Okei, ma poleks kunagi arvanud, et ma seda teen, aga .. kunagi on ikka esimene kord ja see siin on erijuhus. Sa saad hakkama, Caro. Sa just veetsid "oma armsa inimesega" ühes toas umbes 15 inimest EGA vägistanud teda ära. Oke, see oli kahtlane praegu. Raputasin pead, et vabaneda nendest kahtlastest mõtetest. "Sa oled julge tüdruk, Caro," kõlasid peas Jasoni kord öeldud sõnad ja ma teadsin, et ma saan hakkama.

"Zack," sõnasin vaikselt, jõudes poisini.
Ta vaatas mind väga üllatunult ning ta näole ei ilmunudki kohe ennasttäis naeratust nagu ma oodanud olin.
Kergitasin end päkkadele ning sosistasin: "Mul on viina vaja,"

"Ma arvasin, et sa teed Jasoni nägu esinemiseks normaalseks. Kas te kavatsete selle asemel hoopis mingi joomapeo korraldada või?"
Raputasin pead. "Jasoni haav huulel on vaja desinfitseerida. Mul pole kuskilt piiritust võtta. Ma vajan vaid paar tilka,"
"Okei," ütles ta ning viipas, et ma järgneks talle alla, nähtavasti garderoobi.

Me peatusime ta kapi ees ning ta hakkas sobrama suures spordikotis. Vaatasin ringi, kui kuulsin kolinat tema kotis. Polnud vaja üleliigseid kõrvu - midagi ei tohtinud valesti minna.
"On sul rätikut või midagi?" pöördus ta minu poole, vaadates samuti oma terava pilguga ringi.
"Mida? Ah, jaa," Sirutasin ta poole vatipadja.

Ta vaatas mind imelikult, kui öelnud midagi, kallutas vaid kergelt pudelit, mida käes hoidis, ning andis rõvedalt piirituselõhnalise padjakese mulle tagasi.
"Tee nüüd nii, et keegi seda ei tunne,"
"Mul on kõndida vaid mõned sammud," laususin ma talle kindlalt otsa vaadates ning surusin kergelt patja rusikasse, et lõhna veidi summutada.

Hakkasin juba minema, kui mulle midagi meelde tuli.
"Aitäh," ütlesin ma üle õla ning naeratasin talle.
Zack saatis mulle taaskordse imeliku pilgu ega öelnud midagi. Vaid siis, kui ma olin talle selja pööranud ning mõned sammud kaugemale jooksnud, tundus mulle, nagu ta oleks sosistanud: "Nii et sa tõepoolest hoolid temast,".
Võib-olla oli see küll vaid minu kujutlusvõime, et Zack on võimeline ka hea olema.

Tõmbasin ukse ropsuga lahti ning libisesin sisse.
"Sina," hingeldasin Jasonile, kes seisis peegli ees ning uuris enda nägu. "Ma ju käskisin sul paigal istuda,"
"Mul hakkas igav,"

"Oh, mida iganes, istu maha nüüd," käskisin ma ning võtsin viinaga läbiimmutatud vatipadja näppude vahele.
Jason pilgutas kiiresti silmi. "Haiseb nagu paar alkohoolikut,"
"Jumal küll, sa hädaldad rohkem kui mina! Ole vait nüüd,"

"Ma parem ei küsi, mis sa muidu teed, eks?"
Mu näole ilmus lai irve, kui mulle meelde tuli, mis ma eelmine kord talle sellele küsimusele vastanud olin. "Sõltub,"
Ning siis mängisin ma taas medõde ja meigikunstnikut, tohterdades oma kallimat .. klassivenda.

Nägin, kuidas ta silmad kinni ja hambad kokku pigistas, ning laususin õrnalt: "Vabandust. See .. jah, kipitab veidi,"
"Saan hakkama," vastas ta juba rahulikumalt.
Nojah, lõppkokkuvõttes oli see vaid kerge kipitus. Ei saanud nii väga hull ka olla, ainult alguses. Seejärel kordasin sama protseduuri, mida ta silmalegi, tupsutades peale veel ka veidike jumestuskreemi.

Toppisin kraami pisikesse kotti ning võtsin sealt välja puudritoosi ning -pintsli.
"See tolmusarnane asjandus suudab midagi teha?" päris Jason üllatunult.
"See ei ole tolm, tobu. See on puuder. Ning jah, see suudab midagi teha. Nägid ennast enne seda?"
Ta noogutas. "Nägemine on mul veel alles,"

"Soovitan silmad kinni panna," sõnasin siis teadlikult ning võtsin pintslile paraja doosi puudrit.
Kergete tõmmetega katsin ta silma, nii et midagi polnud näha.
Suurepärane. Kui vaid ka huul samamoodi jääks.
See küll täielikult ei õnnestunud.

"Ma arvan, et pimedas saalis eriti ei märgata seda. Ma vähemalt loodan," konstateerisin fakti, kui Jason end peeglist uuris.
Ta vaatas mu poole. "See on nagu maagia,"
Muigasin. "Ei. See on meik,"

"Aitäh," ütles ta ning mu hing jäi kinni, kui ta mulle eriti lähedal seisis, sest ma olin tema juurde tulnud, kui ta end peeglist uuris.
"Sa oled ingel, Caro, tead seda?"
"Ma pigem olen deemon, aga aitäh,"

Keegi koputas uksele.
"Miks nad koputavad?" küsisin Jasonilt vaikselt.
Ta kehitas õlgu. "Koristaja?"
"Hmm. Sisse?" hüüdsin ebalevalt.

Alasia piilus sisse ning otsekohe valgus üle ta näo mesimagus naeratus.
"Tuvikesed, äkki pühendate mõned minutid meile ka? Meie esinemine hakkab 15 minuti pärast,"
Nookasin Jasonile peaga. "Lähme nüüd näitame su kaunist nägu teistele ka,"
Tema madal naer pani mu taas naeratama ning seekord olin ma täiesti kindel, et kõik õnnestub.

SL #44: Ära vea meid, mind alt

Melbourne'i reisi lõpp oli imelik, aga samas nautisin ma seda täiega. Algas sellega, kuidas me hommikul kogemata Jasoni tuppa helistasime. Hei! Nemad alustasid, eks. Me rahulikult korjasime asju, kui lambist kuulsime Dougi häält kõlarist. Tema tüüpilist mula.

Ning kui see äkki vait jäi, helistasime tagasi. Võin kihla vedada, et Jason pidas mind nüüd reaalseks stalkeriks. Aga suva sellega - peaasi, et lõbus oleks.

Hommik jätkus sellega, kuidas ma tänu üleeelmisele õhtule hakkasin 'Barbie Girl'i vaikselt laulma, kuni trepist alla tulin ning hetke pärast nägin, et Jake tuleb teiselt poolt alla.
P-i-i-n-l-i-k. Põrgusse sellega.
Poiss naeratas mulle, soovis head hommikut, kuid ei öelnud midagi. Ma ei teinud katset vestlust alustada ka.

Laeva peal ajas Cassie mu naerma, jutustades mulle tema nägemusest ideaalsest hommikust mulle: " Koputus uksele. Jason: „No mida?! Jälle jätsite kaardi kajutisse? Olgu-olgu, juba tulen!“

Ukse taga aga ei ole kaugeltki Zack, Dean ega Ian. Seal seisab hoopis Caroline, nägu naerul.

„Hei!“ ütleb ta, „No mida? Sa pidid nüüd voodist minu pärast välja tulema?“ Ta astub kajutisse, sulgedes enda järel ukse. Jason ei suuda end koguda. Mida kuradit Caro siin teeb? mõtleb ta. Caro aga astub talle sammu lähemale. „Nonoh, mis sa vaatad? Me lähme nüüd voodisse tagasi!“ ütleb ta… Meie hoiame kutid eemal,"

"OMG, Cas, sa oled segane," laususin talle, ise naerdes tõenäoliselt üle kogu laeva. Teadsin, et lähemad seltskonnad vaatavad mind nagu segast, aga ma ei suutnud midagi teha.
Rahunemiseks vaatasin aknast välja. Paistis päike ning vesi lainetas mõnusalt. Ja ma teadsin, et kui me jõuame Orbostisse, siis ootab meid suurepärane esinemine ja kõik läheb üleüldse hästi.

***

Vaid hetkeks mõtlesin ma, kui tore oleks, kui ta nüüd äkki tuleks ja oma käed mulle ümber paneks.
Ma ei tunneks end siis nii üksikult.
Ning just siis, kui ma olin alla andnud, juhtus ime. Tema käed olid tõepoolest minu ümber. Ma ehmatasin alguses, kuid said aru, et need on liigutused tantsust.
Kuid siiski.
With my hands on your waist when we dance in the moonlight...

"Oh, kurat," pomisesin ma, võpatades ja järsult üles tõustes. See oli päev, mil õhtul oli show. Polnud siis ime, et ma selliseid asju unes nägin.
Siis ma naeratasin. See oli tõepoolest hästi läinud.  Ja lõbusalt, kindla peale. Kohe nägin silme ees üht väga naljakat ja armsat juhtumit.

***

Mäletasin, kuidas sattusin - taaskord, haha - ainukeseks tüdrukuks gruppi, kuna teistel oli prantsuse keel ja meil - st minul ja poistel, va. Zackil - multimeedia. Mis tähendas, et meil lõppes tund aega varem ja me pidime teisi ootama, et harjutada.

Venitasin end ning hakkasin kergelt tantsu meelde tuletama.
Upitasin end, nii et mu pluus veidi tõusis. Kui vaatasin tagasi poiste poole, olid nende pilgud endiselt mu retuusidel ja veidi alasti kõhul.

"Peded," pomisesin poolkurjalt-poolnaljaga.
"Vaata, me ei saaks peded olla, kui me sinu .. sinust huvitume,"
"Perverdid?"
"Meil igalühel on mingi perverssustase, kas pole?" küsis Ian täiesti tõsiselt.

Proovisin teha tõsist nägu, kuid mu näolihased ei allunud mulle ning see lõppes sellega, et ma purskasin naerma nagu nemadki.
Jätkasin oma tantsu ja äkki .. ja äkki kellegi käed olid tõsiselt minu ümber. Kui ma vaatasin üles, tuli välja, et unenägu oli täitunud.

Ning mul oli nii suva sellest, et me oleme ainuke paar, kes on. Ma teadsin, et Jasoni sõbrad ei ole õelad ning nad ei hakka midagi halvasti ütlema selle kohta. Seega keskendusin ma vaid tantsule ning meile kahele ja see oli perfektne.
Kui me lõpetasime, nägin peeglist, et puuduolev seltskond oli samuti kohal. Michelle toetas vastu uksepiita ja naeratas meile.

Ta plaksutas ning naeratus ta näol ütles, et tegu polnud naljaga, vaid see tõepoolest meeldis talle.
"Tehke samamoodi show'l ja kõik on idekas,"

***


Päev möödus kiirelt, nähtavasti sellepärast, et ma peaaegu et ei mõelnudki kooliasjadele. Ma olin kogu hingega õhtuse esinemise juures.
Selleni oli veel 2 tundi aega ning mina, Alasia, Cassie ja Michelle tulime tagasi oma söögipausilt.

"Hei, tüdrukud!" kostis kuskilt paremalt hüüe ja me vaatasime sinnapoole.
Teised vahetasid üksteisega arusaamatuid pilke, kuid mitte mina. Mina teadsin täpselt, kes see oli.
Adrianna. "Hei," vastasin ma, kui me lähemal olime.
"Te teate mu venda, eks?" Mhm. "Jasonit? Jason Lockwoodi?"

"Ja, jah, me käime ühes klassis," vastas Michelle ning oli samasuguse arusaamatu näoga nagu teisedki.
"Sina oled Michelle, eks?" naeratas Adrianna talle.
Tüdruk noogutas üllatunult pead.

"Sina oled Cassie, Alasia ja sina..." Ta vaatas mulle silma. "Sina oled Caroline," lõpetas ta naeratusega.
"Adrianna, eks?"
Tüdruku naeratus venis suuremaks. "Jah, see olen mina. Ega teil plaastrit ei ole?"

Um .. okei? See on .. eriti lamp. Vaatasin tüdrukutele otsa, kuid nad raputasid pead. "Ma vaatan kohe," vastasin ma ning sorisin kotti. Palutud asja ma küll ei leidnud. Raputasin pead. "Kahjuks pole," Peab küll mainima, et alates sellest juhtumist hakkasin ma alati plaastrit kaasas kandma. Ausalt. Ning jah, tundub tobe küll.
"Eh, okei," vastas ta. "Edu teile siis .. tantsus,"
"Ee .. tänks," pomisesid tüdrukud, mina aga saluteerisin talle sõrmedega hüvastijätuks.

"Okei, see oli kahtlane, eks?" lausus Cassie, kui me jõudsime alla aeroobikasaali, kus show'ks valmistusime. "Ma mõtlen .. ta teadis meid kõiki nime- ja nägupidi!"
"Jah, tõepoolest," nõustus temaga Alasia.
"Hei, chillax, ärge mõelge üle," laususin ma hooletul toonil, kuigi sees olid mul täpselt samasugused emotsioonid.

Mõne aja pärast oli kohal ka Chantal, kes Ediga eraldi söömas käis.
"Tead, keda ma kohtasin!?" lausus ta mulle särava naeratusega.
"Ade'i?" küsisin ma nii muuseas.
"Misasja? Kas sa nägid teda ka?"

"Me kõik nägime," sõnas Michelle.
"Ta teadis mu nime!"
"Sama siin," ütlesime kooris.
"See on imelik!" jätkas Chantal imestunult.

"On,"
"Kas Jasoniga on kõik korras?"
"Miks ei peaks olema?" imestasin ma tema äkilise teemamuutuse peale.
"Noh, et Ade on siin ja kõik,"

"Pff, ta raudselt niisama juhtus siin olema. Ega see kohe hädaohtu ei tähenda,"
"Kui sa just nii ütled,"

***

Jason

"Kuradi idioot!" karjusin ma, teades, et keegi ei kuule mind. Raamatud, alustades "Saladuse" ja lõpetades "Laskuriga" lendasid põrandale, sest esimene kord elus ma ei hoolinud neist. Viskusin vihaselt voodisse.
Tants? käis mu peast läbi äkkmõte. Ah, käige te ka persse.

*

"Jason!" röögatas Adrianna üldsegi mitte tüdrukulikult, leides mind voodi peal pikutamast.
"No mida sa lõugad?" küsisin ülbelt vastu.
Ta jäi mind üksisilmi vaatama. Siis kobas ta käega kummutit.

Veeretasin ennast mürtsuga põrandale ning visatud vaas tabas hoopis patja.
"Sa oled segaseks läinud," sõnasin rahulikult, tõusin püsti ning viisin vaasi tagasi.
Ade jätkas mu piidlemist. "Mis sul viga on? Ja mis sul näoga on?"
Tõmbasin hooletult üle näo. "Mis mõttes?"

"Su silm on sinine. Ja huul on täiesti marraskil,"
"Ah, see," ütlesin ma, justkui oleks see tühiasi. "Kukkusin,"
Ta pani käed puusa. "Kas ma näen poolearuline välja?"
Vaatasin teda mitmetähendusliku pilguga.

"Ma võin seda vaasi uuesti kasutada, kas tead," sõnas ta hooletult.
"Tahad mulle veel rohkem ilusat väljanägemist tekitada?"
"Oh, sa oled nii isekas! Mida Caro küll leiab sinus!"
Turtsatasin. "Ta praegu hakkaks küll sinuga vaidlema,"

"Miks sa üldse endiselt veel siin oled?" muutis ta teemat.
"Kus ma siis olema peaks?"
"Sul on täna esinemine,"
"Kust sa seda tead?" kissitasin õe poole silmi.

"Ei, noh, ma siin niisama juhtusin su koolist mööda minema..." alustas ta ükskõikse tooniga.
"Niisama juhtusid? Mhm, ma nii usun sind,"
"Mis vahet seal on, kas niisama või mitte? Ma olin seal ja nägin su tüdrukut,"
"Caro ei ole mu tüdruk,"

Ade naeratas magusalt justkui oleks just loteeri võitnud. "Vähemalt sa teadsid, kellest ma räägin,"
Pööritasin silmi. "Mida iganes,"
"Ühesõnaga?"

"Ma ei saa minna sinna, Ade! Ma ei tee seda!"
"Aga Caroline on seal,"
"Las ta olla,"
"Ja sind ei huvita, et ta pettub sinus?"

"See ei tähenda mulle midagi. Ma ei ela selleks, et kellelegi muljet avaldada. Ma elan enda jaoks,"
"Aga sa lubasid!"
"Näed seda?" osutasin enda näole. "Ma ei saa minna! Ma isegi liigun et vaevaliselt,"
"Mis juhtus, Jas?"

*

See pidi olema täiesti tavaline kullerteenus. Noh, selle vahega, et mind ootas mõne tunni pärast esinemine. Aga, nagu alati on, kui midagi hakkab hästi minema, rikutakse see lõpus alati ära. Jah, isegi Saladust kasutades.

Ma olin kauba üle andnud, kui järsku kostis hüüe: "Pikali!" ning edasi toimus kõik väga kiiresti.
Tüüp, kes oli just saanud kilo jagu kokat, vedeles mitte just eriti elusalt minust paari meetri kaugusel. Toetasin seljaga vastu autos, šokeeritud äsja juhtunust.

Ma teadsin, et neid oli mitu. Nii vasakult, paremalt kui ka auto tagant kostsid sammud.
Oh, kurat, mõtlesin ma, kobades püstolit vöölt, kuigi teadsin, et mitme vastu ma ei saaks. Ma ei ole mingi Jason Statham siin.
Kahjuks mitte.

"Jason?!" hääl oli liiga tuttav ning üles vaadates avastasin enda eest Jake'i.
Teed mu kulul nalja, hah? Nagu reaalselt teed mu kulul nalja?
"Mida helli, tüüp?!" karjusin talle.
"Tahaks sama küsida," vastas ta ning kallutas pea viltu.

"Miks te ta just maha lasite?" osutasin paaniliselt Markile - vist? - ning tõusin püsti, kuigi kahe sõduri revolvrid olid endiselt minule suunatud. "Btw, äkki..?" osutasin peaga relvadele.
Jake tegi käega liigutuse ning tüüpide käed laskusid unisoonis külgedele.
Woa, siuke äge boss oled lihtsalt. Tahtsin juba seda aeglast plaksutamist tegema hakata, kuid mul polnud eriti aega.

"Täidan ülesandeid, mis mulle antud on?" ütles ta nii muuseas, käed taskus, ning kehitas õlgu.
"Ta oli minu ülesanne," sõnasin läbi hammaste.
"Mina ei tea midagi,"

Ei tea, milleni oleks meie ilmselgelt väga sisukas vestlus jätkunud, kuid üks sõduritest kukkus maha ning sellele järgnes kuulirahe.
"Mida kuradit?"
Jake raputas pead. "Mul ei ole õrna aimugi,"

"Oh, kurat," pomisesin ma, kuuldes kuulide kokkupõrget autoga. Te, raisad, mu auto... Tegin midagi mõtlematut. Tormasin püsti ning hakkasin laskma.
"Idioot, Jason," kuulsin Jake'i häält, kuid ta ei jätnud mind hätta, vaid tegi sama, mis minagi.

Neid oli vaid kaks, nii et nendega ei läinud kaua. Mul ei ole õrna aimugi, kes nad olid, aga tõenäoliselt olid nad selle tüübi sõbrad, kelle meie kullakallis Jake maha lasi.
Rääkides temast.
"Hei, kuhu sa lähed?" küsisin šokeeritult, kui ma ümber pöörates nägin teda järelejäänud sõduriga auto poole sattumas.

"Ma lihtsalt täidan bossi teenuseid," vastas ta läbi hammaste ning kavatses autosse istuda.

"Sa nagu reaalselt kavatsed mu siia jätta, et ma sellega ise tegeleks?"

Ta kehitas ükskõikselt õlgu. Pigistasin hambad kokku ja äigasin talle paremhaagi.

"*** sul viga on?" karjatas ta ning virutas mulle samuti.

Me "rüselesime" mõne aja, kuni äkki ta sõdur teatas talle, et boss käskis kiirustada.

Jake virutas mulle löögi kõhtu, nii et ma tast eemale vaarusin, ning istus millestki huvi tundmata autosse. See veeres minema.

Idioot, Jake. Idioot, Jason.

***

"Ja ta lihtsalt jättis su sinna?"
Noogutasin pead. "Meie seadused. Me ei pea üksteist aitama,"
Ade lõi endale kergelt vastu otsaesist. "Mis sa nende tüüpidega tegid?"
"Koristasin nad ära," ütlesin ükskõikselt. Olin kindel, et Ade ei pidanud seda teadma...

"Hmm," sõnas ta mõtlikult. "Okei. Ma saan aru, miks sa oled endast väljas, kuid see ei tähenda, et sa peaksid teisi, eriti aga Caroline'i alt vedama. Tead, ta oli nii rõõmus, kui ma teda nägin. Elevil. Ta tõepoolest ootab palju sellelt õhtult,"

Vaatasin õele kurbade silmadega otsa. "Ma ei saa sedasi minna, Ade," Eriti peale seda...
Vaatamata olukorrale ilmus tüdruku näole lai naeratus. "Ma olen kindel, et Caroline oskab seda parandada,"
"Mis naeratus see on selline?" osutasin sõrmega tema näole.

Ta lõi käega. "Vahet pole, aga sa pead kiirustama," Ta tuli ning kangutas mind püsti, lükates esikusse. "Mine nüüd,"
Ma ei tea, mis minuga juhtus, aga ma ei suutnud talle vastu panna. Selles suhtes, et ma äkki mõtlesin, et ma tõepoolest ei tohiks Carot alt vedada. Tõmbasin ketsid jalga ning astusin välja.

"Davai, ma lähen nüüd,"
Ade seisis uksel ja naeratas, kui ma talle selja pöörasin ning auto poole sammusin. Vaatasin korraks üle õla tagasi ning nägin, et ta seisis endiselt uksel, küll juba oli ta käes telefon ning ta vist messis kellegagi.
Nii palju sa siis hoolid.

***

Caroline

"No kus ta on?!" küsis Michelle vihaselt, kissitas meie poole silmi ning isegi lõi jalaga vastu maad. "Meil on fucking tunni aja pärast esinemine ja teda ei ole siin. Aaah!"
Michelle oli väga vihane. Mina olin .. ka vihane. Aga mitte väga palju. Tegu oli siiski Jasoniga. Ning ma ei suutnud tema peale kaua või väga vihane olla.

"Ma olen kindel, et ta tuleb," proovisin ma teda rahustada.
Tüdruk kiristas hambaid.
Vaatasin paaniliselt teistele otsa. Tüdrukute näod ütlesid, et nad proovisid midagi leiutada, mis Micha rahustaks või Jasoni kohale tooks - see rahuldaks muidugi ka esimest punkti. Kuttide nägude järgi sain aru, et neil pole õrna aimugi, kus Jason on.

Kuttide .. Zack.
Ta seisis, selg seinale toetatud, ning paistis mitte hoolivat.
Tahtsin talle kõrri karata - lihtsalt niisama aja veetmiseks -, kuid otsustasin tunded vaos hoida. Toetasin selja samuti vastu seina.
Oh, mu arm, kus oled sa? Ära ütle, et alt mind nüüd vead. Palun...

Mu telefon piiksatas ning ma tundsin, kuidas meie seltskond mulle otsa vaatab. Sõnum tundmatult numbrilt: "Ta ei vääri sind, aga ta armastab sind,"
Vaatasin murelikult üles tantsuplatsile. "Ma tean, et ta tuleb," Aitäh, Ade. Ja usu mind, mis ka ei juhtuks, Caroline armastab Jasonit igavesti.

Ning siis... "Ma olen siin,"
Ma pöörasin ümber ja ta tõepoolest oli seal. Ainult et ta nägi kohutav välja.
"Issand jumal küll, mis sinuga küll juhtus?!"

*

(A/N: fotod)

SL #43: Romantikat?

"Ma .. uh, mis see on?"
Ta vaatas mulle ah-ole-nüüd-pilguga otsa. "Pakkumisi?"
Nihelesin diivanil ning tahtmatult isegi nõjatusin Jake'ist kaugemale.
"Lööd põnnama?" küsis ta, silmad kummaliselt pimeduses välkumas, toetas selja vastu tuge ja võttis lonksu.

Hammustasin huulde. "Ma .. lihtsalt ei..."
"Ah, ole nüüd, ma teen nalja," naeratas ta mulle oma säravat naeratust.
Naeratasin talle ebalevalt.

***

Jason

Kuna kõik Caro sõbrannad olid endiselt tantsuplatsil, ei arvanud ma, et ta oli kuskile uitama läinud. Ta ei oleks seda teinud, sest nad oleks teda otsima läinud. Järelikult läks ta tegema midagi sellist, mida nad toetasid.
Jake, kõlas mu peas. Oh ei, miks?

Kui ma tantsuplatsi pinevamalt jälgisin, avastasin, et ka eelmainitud kuju ei olnud seal, ometigi oli ta kõigile varem muljet avaldanud oma breikimisoskusega.
Eputis.

Kas Caroline võis Jake'iga kuskile minna? Jake oli küll mängur, aga...
Ja siis ma nägin liikumist "klubi" ülemisel korrusel. Tänu läätsedele nägin selgelt, et just need, keda ma nii hädasti otsisin, olidki seal.
Ning Jake sirutas Caroline'i poole purki...

Et nagu tõesti ilma kriminaalita ei saa, mis?
Kuid ma ei tohtinud teha midagi hullu. Pidin siiski tõdema, et Jake oli maffias suht hea ja vajalik osa, nii et ma ei tohtinud teda puudutada. Pealegi põhjustaks ta kõrvaldamine palju probleeme...

Okei, teeme midagi lihtsamat.
Oli vaja hankida Zacki telefon. Uskuge mind, antud olukorras oli see lihtsam, kui väikelapselt komm ära võtta.
Eriti arvestades tänapäeva väikelapsi...

Ja nagu kutsutud, ilmus äkki pingi juurde Zack. Tema olekust oli näha, et ta oli joonud ning tema käevangus oli keegi paralleelikatest. Zacki teises käes välkus ihaldatud IPhone.
Ugh, ülehinnatud.

Zack vajus mu kõrvale pingile, tõmmates blondi bimbo enda sülle.
Palun ärge öelge, et nad hakkavad... Tänks. Ma nii armastan teid.
Iseenesest polnud vaatepilt just teab kui hea, kuid see vabastas Zacki mõlemad käed, nii et ta telefon libises talle märkamatult mu kõrvale.

Ainult palu ja sulle antakse kõik.
Õnneks oli Zack piisavalt ametis, et mitte märgata, kuidas ma Jake'ile sõnumi saatsin - käskisin tal minna laeva kaugeimasse ossa ehk nii kaugele Carost kui võimalik -, selle telefonist kustutada jõudsin ja selle tagasi asetasin. Vaatasin üles ning enda rahulduseks nägin, kuidas Jake tõenäoliselt Carole seletada püüdis, et tal on nüüd vaja "asju ajada".
Täpselt nagu mina eelmine aasta, tuli mul meelde. Sa mu vaene tüdruk.

Mõne hetke pärast hüples Jake trepist alla - selle oma kahtlase hüpiksammuga, millega ta alati kõndis - ning kadus ustest välja.
Missioon täidetud. Tubli töö, Jason.

Ainult et kui ma üles vaatasin ja nägin Caroline'i mossitamas, küünarnukid põlvedele toetatud ja pea käte peal puhkamas, tundsin end siiski halvasti ja natuke ka süüdi. Ma ei tahtnud ometi, et ta kurb oleks selle pärast. Isegi kui ta ei teadnud, kui halb Jake talle oli.
Ja kes oled sa enda arust, et vaadata, kes on talle õige ja kes vale? Nagu sa ise oleks mingi pühak, kes talle kunagi haiget ei teeks. Unustasid juba ta näo, kui ta sind Analeigh'ga koridoris nägi?

Mul tuli ka masendus peale siis. Carole haigettegemine põhjustas seda alati. Pöörasin oma kurva naeratusega näo taas tüdruku poole ning märkasin, et ta ei istunud enam hoopiski üksi üleval, vaid kõndis hoopis trepist alla ning siis saalist välja.
Kui sa juba nii tõbras oled, et teed talle läbi teiste haiget, siis mine talle vähemalt järele, sosistas mu peas midagi, mis võis olla näiteks alateadvus või kaine mõistus. Ma ei ole kindel. Kuid ma olin kindel, et seekord oli tal õigus ka.

***

Caroline

Vastikud värdjad. Miks mulle alati löövad külge ja tahavad minuga olla vaid need, keda ma ei taha? Mis nuhtlus see on selline...
Ma vajasin kiiremas korras värsket õhku, kuigi, astudes öösse laevatekil, tundsin kananahka tekkimas, sest tuul merel oli siiski tugev.
Oleks pidanud vist jaki kaasa haarama... Ahh, vahet ei ole.

Ronisin pingile, sättides jalad enda alla ning vaatasin öötaevasse, kus minu suureks õnneks paistis täna täiskuu. Ma tean, et see on imelik, aga peale seda, kui ma vaatasin sarja "h2o - just add water", tekkis mul täiskuu - ja üldse kuu - kultus. See oli lihtsalt nii äge! Selline maagiline särav ketas pimedas öötaevas ja...

*

Kolmanda isiku vaatenurk


"Kas sa jälitad mind?" Nii tubli, Jason. See kõlas esiteks vaenulikult ja teiseks täieliku jamana ka veel.
Sa ei saa mind kohe kuidagi rahule jätta, jah? Segan sind nii ka?! "Tere sulle ka, Jason. Mida sa sellega öelda tahad?"
"No ma lihtsalt mõtlesin ka jalutama tulla ja sa just oled ka samas kohas ning..." Facepalm, Jason. Sa oled selline luuser lihtsalt.

"Oleks see paar päeva tagasi olnud, oleks vastus olnud tõenäoliselt või vist küll,"
Jason avas suu ning siis pani jälle kinni - nähtavasti ei oodanud ta Carolt sellist vastust. Kogudes end, esitas ta järgmise küsimuse: "Ja praegu?"
"Praegu on kõik muutunud,"

"Sa ei tundu just eriti entusiastlik olevat,"
"See on lihtsalt .. ah, unusta ära. Sa ei saaks aru,"
Poiss kortsutas kulmu. "Kas sa tegid seda meelega just?"
Caroline kergitas kulmu. "Meelega .. mida?"

"Sa tead küll," urises ta.
"Jason. On väga väike tõenäosus, et ma saan sinust tavaliseltki aru. Kui sa aga mingite vihjetega räägid, siis ma ei saa sust kaugeltki aru," Jasoni väga omapärane harjumus rääkida ääri-veeri ja mitte otse käis Carole tõsiselt pinda, eriti kui poiss proovis teeselda, et ta räägib selgelt.
"Kuidas sa siis teadsid, kuidas mind nii täpselt salvata?"

Muidugi ei saanud Caro endiselt midagi aru. Kuid ta ei kavatsenud seda talle öelda. Selle asemel kissitas tüdruk Jasoni poole silmi. "Võib-olla mu alateadvus lihtsalt teadis, kuidas end kaitsta. Mina siin ei ole sulle kunagi tahtnud haiget teha. Sina oled see, kes mind alati salvab,"
"Mida sina sellega öelda tahad?"

Caro turtsatas ja kehitasin õlgu. "No ma ei tea .. üks moment sa oled nii ideaalne ja siis oled sa jälle tagasi oma ma-ei-taha-sind-tunda-olekus. Paar päeva tagasi sa-" ta tasandas nii igaks juhuks häält, "kallistasid mind. Ja siis järgmisel päeval tegid sa taas nägu, et midagi pole kunagi olnud,"
"Ma olen sulle ju rääkinud, et ei saa sinuga inimeste seas suhelda,"

Tüdruk raputas pead. "Ja tahad teada, mida ma sellest arvan? J-A-M-A. See on kõige tobedam asi, mida ma kuulnud olen. See on nagu .. sa ei ole ju populaarne, miks sa peaksid sellest hoolima, kui keegi mind sinuga näeb? Nagu tegelt ka - mida iganes,"
"Sa ei saa aru, Caro,"

"Näed?! Sa ise ütled seda kogu aeg,"
Noormees vaatas tüdrukule poolkurjalt otsa, kuid ei öelnud midagi, nii et neiu jätkas: "Tead, me oleme tõesti väga erinevad. Ja meie peamine erinevus seisneb selles, et ma ei tee inimestele kunagi meelega haiget, sest ma hoolin nendest."

"Ma ei tee inimestele meelega haiget," Oh, kas tõesti?
Caro vaatas talle mitmetähenduslikult otsa. "Oled sa tõesti nii loll?" küsis ta, tundmata mingeidki süümepiinu.
"Mu arust on see praegu küll meelega,"

"Zackil oleks praegu ka rohkem südant,"
"Sa ei tea teda," urises Jason.
"Ega ma sind ka ei tea. Ma mõtlen, sa tead täpselt, mida ma su vastu tunnen. Ühel hetkel oled sa nii perfektne - räägid minuga, ajad mu naerma, teed mu õnnelikuks, olles armas ja hooliv ja .. kõike. Ning siis midagi juhtub. Justkui keegi vahetaks su ära. Sa vaatad mulle otsa ja sebid samal ajal Analeigh'd,"

"Ma ei sebi Analeigh'd,"
Caroline jõllitas teda ma-nii-usun-sind-pilguga. "Kindlasti mitte,"
"Ei, tegelt ka, Caro, mida helli? Tema on see, kes mul küljes ripub,"
"Ega ei tundu, et sa vastu oleks või midagi,"

"Kuule, ma ei saa talle lihtsalt öelda: 'Hei, jäta mind rahule', eks,"
Tüdruk pöörasin pilgu kaugusesse. "Minuga sa küll käitud nii. Ainult et sa isegi ei ütle otse, sa lihtsalt..." Ta raputas pead, nägemata mõtet jätkata. "Ma saan aru muidugi, et sa ei saa sundida oma südant, et ma sulle meeldima hakkaks, sest sa eelistad ennast mitte ohverdada teiste heaks. Ent ütle siis see vähemalt otse välja. Ugh, ma olen nii väsinud sellest,"

"Caroline..."
"No mida?"
"Hei, kuule, tegelt ka," Jason nõjatus tüdruku poole ning too unustas, kuidas hingata. Poiss vaatas talle sügavalt silma. "Mul on kahju, eks. Ma tõepoolest ei taha sulle haiget teha, aga vahel ei saa ma sinna midagi parata. Tähendab, jah, okei, see on tobe vabandus ning sa ei saa aru, kuidas see võimalik on .. Analeigh on kate. Ma ei taha, et..." Jason oleks äärepealt öelnud: "...Zack sulle haiget ei teeks,", kuid polnud kindel, kas see olnuks õige.

Sa pead talle seletama. Proovi vähemalt natukenegi tõtt rääkida. "Ühesõnaga .. ma ei saa sulle öelda, aga mõned inimesed, saades teada, et me suhtleme .. nad teeksid valesid järeldusi ja see oleks sulle ohtlik,"
"Kudapidi see ohtlik oleks?"
Jason raputas pead. "Seda on raske seletada. Lihtsalt usalda mind, eks,"

Caroline naeratas kurvalt ja saatis silmad merele.
Jason kõhkles hetke, kuid võttis end lõpuks kokku, võttis tüdrukul lõua alt kinni ja pööras ta nägu, et neiu talle otsa vaataks.
Poiss vaatas tema täidlaseid isuäratavaid huuli, kuid teadis, et kui ta praegu tüdrukut suudleb, ei suuda ta tagajärgedega hakkama saada. Ometi lubas ta oma huultel kergelt üle tüdruku põse libiseda.

Tüdruk tahtis pilgu ära pöörata, kuid poiss hoidis endiselt tema lõuast kinni, nii et ta ei suutnud oma põskede roosivärvi puna varjata.
"Kas sa usaldad mind?" küsis Jason sosinal ning tundis, et ka tema punastab.
"Jah,"

Ning kui tüdruk seda sositas ja poisile sügavalt silma vaatas, sai viimane aru, et ka tal on veel lootust saada päästetud.

***

Caroline, järgmine päev

Ta saatis mulle ühe oma pilkudest, millest mina sain aru järgmiselt. "Tüdruk, ma tahan näha seda, mis sa seal nüüd ostsid. Sul seljas,"
Mu jumal.
"Tundub, et keegi on üleskeeratud,"
"Mida?" poolkarjatasin ma šokeeritult.

Cassie itsitas. "Vaata teda. Tundub, nagu kavatseks ta su vägistada niipea, kui me laevale jõuame,"
Ning selle asemel, et rääkida Jasonist, kellega meil väike eye-rape toimus, rääkis ta hoopis Jake'ist.
Mu jumal, taaskord. Sellel tüübil oli väga .. mõrvarlik pilk. "WTF, Cassie? Kuidas sa saad rääkida minu vägistamisest nagu see oleks tühiasi?"
Ta naeris jälle. "Ära muretse, me ei lase tal seda teha. Kui sa ise ei taha seda..."

"Keegi ei tea,"
"Nii et see on küsimärgi all,"
"Ma ei tea, mida ma tema vastu tunnen. Mingit tüüpi sümpaatiat. Võib-olla,"
"Ja teine?" Ta saatis pilgu Jasonile ja vaatas siis kiiresti tagasi. "Kes meid, sind, täiega jõllitab?"

"5 minuti kanti juba," lisasin ma nii muuseas. Ma ei olnud ikka veel maininud kellelegi seda, mis toimus eelneval õhtul.
"Hmm .. huvitav. Nii et sul on nagu kaks crushi, kes mõlemad sind jõllitavad,"
"Äkki nad vahivad hoopis sind," pakkusin.
Ta saatis mulle jaa-kindel-see-pilgu.

"Okei, okei,"
"Nii et..."
"Ma tahtsin öelda, et ühte neist ma armastan, ja teine on crush,"
"Suurt vahet pole. Kui sa armastad teda, siis on ta ka crush. Kuigi..."

"..sa kahtled, kas ma tõepoolest armastan teda,"
"Mitte seda, aga .. tead küll. See on imelik,"
"Või lihtsalt ühepoolne armastus,"
"Sa oled kõige armastusväärseim inimene, keda ma tean, või kuidasiganes seda nimetatakse. Ma ei saa aru, kuidas sa endiselt saad temas nii kinni olla, kui ta on nii loll,"

"See on minu armastuslugu lihtsalt. Lisaks me ei tea..."
"..kas ta armastab sind vastu. Jajah .. ainult et..." jätsin meelega sõnad õhku rippuma.
Cassie praktiliselt et haaras mu käest. "Mida?"
"Lihtalt eile..."

"Jah, täpselt, eile. Üks hetk sa olid meiega, siis me saatsime su Jake'i juurde ning siis te olete kadunud. Kõik kolm. Threes..?"
"Oh god, Cas. Ma ei teeks midagi sellist," Ma ei hakanud talle mainima, et hetkeks, vaid hetkeks ma kaalusin seda. Hei, meil kõigil on vahel sellised mõtted, eks?
"Niisiis?" küsis ta õhinalt, pistes käe mu käevangu ning talutades aeglaselt meie grupi poole.

"Eile .. mm,"

***

Caro, eelmine õhtu

Mis toimub lihtsalt? See on nagu keegi oleks äkki kuulda võtnud mu palved ja soovid ning need täide viinud.
Jason oli äkitselt alla andnud - mitte nüüd kohe selles mõttes, eks - ning me jalutasime mööda tekki. See ei olnud päriselt romantiline jalutuskäik, aga .. jah, okei, tunnistan üles: see oli romantiline. Vähemalt minu jaoks.

Öö oli tähine ning me lihtsalt .. rääkisime. See oli nagu ta oleks äkitselt unustanud, et keegi võib meid näha või mida iganes ja lihtsalt teinud seda, mida tema tegelikult tahtis, mitte hoolides teiste arvamusest.

Me rääkisime ja ma olin taas õnnelik. Ma lootsin, et ma ei pea temas enam pettuma. Temas ei pidanudki.
Jason jäi äkki järsult seisma ning ma tõenäoliselt kuulsin teda urisemas. Kergelt. Suunasid silmad samuti sinna ja..

"Oh," ei suutnud ma ütlemata jätta, kuid ütlesin seda piisavalt vaikselt - või siis ta lihtsalt ei pannud tähele-, et Jason ei märkaks.
Teki teises osas ma nägin Jake'i ja kedagi paralleelklassist. Kergelt amelemas. Ma mõtlen, kui tüdruk on surutud vastu reelingut ja poiss talle väga lähedal, suudeldes ta kaela ja nii edasi, siis seda vist võib nimetada amelemiseks?

Sedasi mõtlesin ma hiljem. Tol momendil aga ei saanud ma midagi parata, isegi vaatamata mu eluarmastusele mu kõrval seismas - kõik, millest ma eales unistanud olin, kas pole? -, nähes neid kahte seal .. mu südamest käis läbi külm jutt. Väga külm. Jäine. Ja ma teadsin, et isegi kui ma armastasin Jasonit kogu oma olemasoluga, tõsi oli, et ka Jake tähendas mulle midagi.

Kuid ma ei saanud sellele keskenduda. Ma ei tohtinud kellelegi näidata, et see tähendas mulle midagi. Veel vähem oleks ma tahtnud, et Jake mind märganud oleks.
Nii et ma lihtsalt võtsin end kätte, vaatasin Jasonile otsa ja ütlesin: "Jalutame tagasi?"
Arvasin, et nägin ta näol mingit imelikku varjundit, kuid kui ta mulle otsa vaatas ja naeratas, leidsin, et võisin ka eksida. "Muidugi,"

***

Caroline, taas järgmine päev

"Me lõpetasime tähtede vaatamisega," laususin unistavalt ning mu silme eest läks uduseks, kui ma seda meenutasin. "Tead, seal tekkidel olid sellised pingitaolised asjad? Neil olid pleedid peal ja seal oli mõnus lamada ja tähti vaadata..."
Cassie naeratas. "Kui sa seda räägid, tekib tunne, et te olete juba koos ja see oli midagi pulmareisi sarnast,"

Turtsatasin. "Oh sind küll, Cas. Ma ju ütlesin sulle,"
"Ja ma leian ka, et see on jama, kas tead. Aga sa tead. Ma saan aru, et sa tõepoolest armastad teda. Lihtsalt see on nii imelik,"
"Ma tean. Kuid vahel me teemegi armastuse tõttu rumalaid asju, kas pole?"

(fotod)

SL #42 : Midagi uut

"Kas ma peaksin nüüd tänama?" küsis Jake ja naeratas mulle oma säravat naeratust.
Kadestasin teda tema kohevate ja tihedate juuste pärast palju rohkem kui tavaliselt, sest olin oma juuksed lipsuks üles pannud ja mu nägu oli tõenäoliselt tulipunane!
Proovisin vaatamata piinlikule olukorrale naeratada. "Ma .. um, vabandust?" Miks see üldse veenvalt ei kõla?

Jake naeratas mulle julgustavalt. "Ikka juhtub," Ta viipas mulle - jah, just nimelt mulle - käega ning läks tagasi.
Keegi tahab mulle üldse meelde tuletada, miks ta siin käis?

"OMG, see oli lihtsalt nii hea," lausus Annetté läbi naerupahvakute.
"Arvad või," kallutasin ma peale sarkastilist kommentaari pead.
"Nägid sa ta nägu? Jake küll nautis seda!"
"Hehe, jah. Vist küll," proovisin olukorda naljana võtta.

"Me vist peaks riideid vahetama nüüd," lausus Kelley.
Noogutasime üksteisele ja sulgesime kajutite uksed.

"Oh, mu jumal," pahises mu hammaste vahelt ja ma toetasin vastu seina.
"Ole nüüd, C. See polnud üldse nii hull,"
Vaatasin talle pärani avatud silmadega otsa. "See polnud üldse nii hull?!" sisistasin ma. "Uhh. Miks te aru ei saa?" Kõndisin närviliselt ringi, niivõrd kui kajut seda lubas.

"Miks sa sellest üldse nii suure draama teed?" küsis Chantal kulmu kergitades.. "No tegid veidi .. sületantsu talle. Suva ju,"
"Ei, Chantal, asi ei ole sületantsus," Libistasin end mööda vannitoaust põrandale, ignoreerides tõsiasja, et mu kleit oli lühike. Ma nkn ei meeldi Edile nii. Vnoh, okei, tal on Chantal. "Asi on temas,"

"Jason ei näinud seda pealt ning vaevalt et Jake talle seda edasi räägib. C'mon,"
"Ära räägi Jasonist!" poolkarjusin ma. "Asi on Jake'is,"
"Jake'is?" küsis Chan arusaamatult, koondades kulmud ninajuurele.
Noogutasin pead, mis oli nüüd käte vahel.

Cassie saatis Chantalile pilgu ning tüdruk ahmis õhku. "See oligi siis see," sosistas ta erutunult. "See, millest sa rääkisid. Kellest sa rääkisid,"
Noogutasin taas tuimalt pead.
"Selle pärast sa siis nii erutunud oledki," lausus ta õhinal. Oot, mina olen erutunud? Vaata ennast, eks. "Sest ta on su crush,"

Noogutasin jälle.
"Ja?" küsis Chantal.
Kehitasin õlgu. "Ma ei tea,"
"Jason?"

"Ta on minevik,"
Nad vaikisid hetke.
"Ei, tegelt ka. Ta peab olema,"
"Tantsuvõistlus on alles ees veel,

"Kõike annab teha professionaalselt,"
Nad ei öelnud jälle midagi.
"Cassie, oled sa valmis nüüd? Me võiks minna juba,"

***

Ma jumaldasin tantsimist. See oli midagi, mida ma tol hetkel nii väga vajasin - vabadus. Kui sa teed füüsilist tööd, mis nõuab rohkem energiat, siis sa ei mõtle. Sa lihtsalt .. lased vabaks. Ja just seda mul vaja oligi.
Koosseis see aasta oli suurem, kuna seekord oli kaasas peaaegu et kogu lend. Laulsime tüdrukutega lauludele kaasa, liigutades end kõigest jõust.
Kui tahate minu arvamust teada, siis see on parim trenn.

Nägin Cyle'i seltskonda, kes mingisuguste kahtlaste purkidega ringi käis. Lasin hetkeks huultenurkadel langeda, kui nägin, et ka Jake'il oli purk käes.
Paari minuti pärast naersin aga südamest, kui vaatasin, kuidas tema ja Cyle elu eest DJ-sid teesklesid. Platsi ääres oli mingi DJ-pult, mida vist enam ei kasutatud, ning nad teesklesid seal plaatide keerutamist, tehes seda eriti koomiliselt.
See on siiski Cyle'i juures positiivne, kuidas nad kõiki naerma oskavad panna.

Siis langes mu suu lahti, kui nägin, kui professionaalne tundus Jake, tulles tantsuplatsile ja breakima hakates.
Whoa. Micha, sa tegid vea - see on tüüp, kes oleks pidanud meeskonnas olema. Mitte see, kes tantsida ei taha.
Cassie näitas mulle ülestõstetud pöidlaid ja ma noogutasin - ma teadsin, et vaatamata oma teeseldud badass-olekule, oli Jake sobiv valik.

***

Ta oli seal üleval, üksi. Mu silmad piidlesid teda ainiti. Oli pime, kuid imelikul kombel nägin ta turris juuste alt tema säravaid pruune silmi.
Ma sonin. See pole füüsiliselt võimalik. Well, fuck logic.

Ma tõepoolest tahtsin temaga rääkima minna. Ma mõtlesin, et ta oli piisavalt täis, et kui midagi peakski valesti minema, siis teoorias ei mäletanuks ta järgmisel hommikul midagi.
Okei, tegelt ka, Caroline, midagi halba ei saa juhtuda.

Ja ma tõepoolest läksingi üles. Sülitasin kõigele ja kõigile, jõudes järeldusele, et kui ma midagi temaga tahan, pean ma seda ka ise võtma minema.

Ilmselgelt kujutasin ma end taas trepist üles kõndides mingisse reklaami või filmi: kuidas ma astun aegluubis, mu puusad liiguvad ideaalselt küljelt küljele, juuksed langevad seljale, huuled kaarduvad meelitavaks naeratuseks.
OMG, Caroline, saa üle üks kord.

Jake jälgis endiselt pinevalt tantsuplatsi, kuna mu samme oli suhteliselt võimatu läbi muusika kuulda. Ent tõenäoliselt nägi ta silmanurgast lõpuks mu kuju trepil ja viipas mulle purgiga.
See nägi välja, nagu olnuks seal sees õlu, kuid mäletades liigagi hästi tema varast käitumist, kartsin, et see polnud siiski tõsi.

"Hei," ütlesin enesekindlalt, kuigi ei tundnud seda enesekindlust üldse ning mu hääl värises väga. Sellest polnud küll vist muusika tõttu võimalik aru saada.
"Hei," ütles noormees ja toetas seljaga vastu diivanit.
"Mis sa siin üksi teed?" küsisin ma asjalikult. Stiilis "ei, ma täiesti niisama puhkan sind, sa ei huvita mind tegelikult üldse".

"Oh, tead küll. Võhmale võtab," Ta osutas tantsuplatsile.
Noogutasin mõistvalt pead. "Jah. Eriti, kui tantsida väga energiliselt,"
Ta vaatas mulle otsa ja ma tundsin taaskord midagi enda sees. See oli nagu .. nagu siis, kui Jason mulle silma vaatas. Puuriv, nagu ta näeks su hinge.
Stopp. Caro, kullake, sa oled siin Jake'i, normaalse kutiga, mitte .. mõnega.

"Sa tantsid hästi," ütles ta äkki ja tahtmatult naeratasin ma laialt.
"Aitäh. See on improvisatsioon,"
"Klubitants ongi improvisatsioon. Tahaks ma näha kursuseid, mis seda õpetaks,"
Turtsatasin. "Tõepoolest. Ma vaatasin, et sa tantsid breaki päris hästi. Oled õppinud seda?"

Ta võttis lonksu ning ta silmad pimenesid, kui ta hetkeks mõttesse vajus. "8.-9. klass käisin õppimas jah. Gümnaasiumis pidin kooli tõttu pooleli jätma,"
"Tundub küll, et õpitust oli kasu. Tahtsin ise ka midagi streetist õppima minna, aga aega pole eriti,"
Ta noogutas mõtlikult. "Ma arvan, et sul oleks tegelikult välja tulnud. Sa tundud paindlik olevat-" Caroline, ära mitte julgegi antud hetkel vasakule mõelda. "-ja energiline. Sinus on .. sädet ja särtsu."

Lõin pilgu kohmetudes maha.
"Oh, ole nüüd. Ma räägin tõsiselt,"
Tundsin Jake'i sõrmi enda lõua all.
OMG.

Vaatasin talle otsa ning ta naeratas jälle.
Fantastiline. Kas ta üldse kunagi on kurb?
"See, mis enne juhtus," alustas ta, kuid nähes mu kohmetust, lausus kiiresti: "Ei, ära võta seda nii .. ma ei ole mingi selline tüüp, kes mõtlebki ainult .. tead küll,"
Vaatasin piinlikkust tundes ringi.

"See oli .. huvitav," sõnas ta. "Ja mulle meeldis, et sa ei käitunud nagu mõni oleks, et kohe hakkaks otsas rippuma. Ära sa mõtlegi, et ma mõtlen sinust nii. Tähendab, uhh..."
Wow. Jake ja ei tea, mida öelda? Näpistage mind.
"Mulle meeldib, kuidas sa kõike nii loomulikult võtad. Sa võtsid asja naljaga, mitte ei hakanud kohe karjuma või midagi. See vist tundub väga segane, eks?"

Ma polnud küll täis, kuid ei saanud enam absoluutselt millestki aru, mis toimus. Kehitasin õlgu ja naeratasin.
Jake noogutas endale ja sirutas siis äkki mu poole oma purgi. "Tahad proovida?"
Oh, snap.

***

Jason

Ugh. Tantsimine. Ma ei saa vist selle mõttest kunagi aru.
Kuid vaadates ühte kindlat tüdrukut kenas helesinises kleidis end sõbrannadega keset tantsuplatsi keerutades jättis mu süda nii mõnegi löögi vahele.
Okei, parafraseerime: ma ei saa aru selle mõttest, kuid ma tingimata naudin, kui keegi .. teeb seda hästi. Ja seksikalt. Ja võrgutavalt. Mhm.

Ma olin vist taaskord ainuke inimene, kes ei tantsinud.
Jälle.
Mõtlesin, ega see ei tee sellest mingit deja-vu'd ning kas ei või jälle juhtuda see, mis juhtus eelmine aasta... Kuid ei, see aasta oli meil kaasas kogu lend ja asi oli erinev.

Naeratasin, vaadates Caroline'i muusika rütmis õõtsumas. Ta meenutas modernset haldjat - tema kleit õõtsus temaga kaasa, kui ta ise justkui lendles. Ainult juuksed oleksid pidanud valla olema.
Et mitte pikaks ajaks ainult teda jõllitama jääda, proovisin ringi vaadata - see "proovisin" oli seal sellepärast, et kuidas sa saad silmi ära milleltki, antud juhul kelleltki ilusalt? Märkasin mõningaid kutte - osa paraalleelidest, teised kuskilt mujalt -, kes Caroline'i näljaselt jõllitasid.

Kergitasin kulmu.
Ja mina arvasin, et minu pilk on intensiivne. Vajavad paar õppetundi?
Kuid seekord ma ei kavatsenud korrata eelmist aastat. Reis oli siiski puhkamiseks, eks.
Ei midagi kriminaalset, J.

Vaatasin veel veidi ringi ning avastasin, et üks neist kuttidest, kes Caroline'i jõllitas, vaatas mulle otsa. Kissitasin ta poole silmi, sest olin kindel, et ta ei näe seda pimeduse tõttu. Ma ei olnud üldse kindelgi, et ta just mind vaatab.
Too aga tõmbus oma istmel selja sirgeks ning mulle isegi tundus, kuidas ta nägu kaameks muutus. Ta tõusis püsti ning, koperdades tooli taha, kiirkõndis minema.

Oota, mida? Mis see nüüd oli?
Heitsin pilgu selja taha, kuid seal polnud kedagi.
Mina tegin seda? Lihtsalt talle otsa vaatamisega? Jumal küll.

Raputasin pead, teadmatagi õigupoolest, kuidas sellele reageerida.
Kui mu silmadel nüüd selline efekt on, siis ma ei tea..
Suunasin pilgu tantsuplatsile, otsides ahnelt Caroline'i. Ainult et ta oli sealt läinud.

(A/N: fotod)

SL #41: Uus algus? Kui, siis Caroline'i moodi

Ta oli külm. See, et Micha meid paari pani, oli suurepärane ja ma nii lootsin, et see parandab kõike. Ma mõtlen: hei, me alles olime tülis, kuid leppisime ära ja see olnuks suurepärane samm meie endise sõpruse poole.

Kuid ma eksisin.

Ta käitus minuga nagu .. uhh, nagu kooliaasta alguseski. Suhtles Analeigh'ga, ignoreeris tihtipeale mu kirjutisi msnis... Tantsu võttis ta justkui oleks see vaid töö, mis vajab ärategemist. Ja ei midagi muud.
Ainuke inimene, kellele see meeldis, oli Zack. Ilmselgelt. Ma nägin, kuidas ta saadab mulle rahulolevaid muigeid.
Ma vihkasin teda.

Kui me istusime bussi, sõitmaks Melbourne'i, tõttas Michelle kohe kohti võtma ja ta võttis need ekstra minu jaoks Jasoni lähedale. Ja mida tegi Jason? Tõusis ja istus bussi tagaosas Zacki kõrvale. Saatuse tahtel istus Analeigh kõrvalistmel, kui vahekäik välja arvata.

Idikas. Jason, ma mõtlen.
Ning siis, justkui tuletamaks meelde oma olemasolust, kuulsin kuskilt bussi tagaosast Analeigh naeru, kuid ma ei hakanud pead pöörama, sest teadsin niigi, mida seal näha võisin. Jason ja Ian istusid seal - Jason otsustas lihtsalt ümber mingi hetk. Ning Analeigh istus toolil nii, et ta jalad olid vahekäigus. Mitte et see midagi kriminaalset oleks - muidugi mitte, urisesin ma.

Muidugi see oli kõigest mu tobe armukadedus. Mulle meeldis ka nii istuda, aga .. aga ma ei istuks kunagi nii, kui Jason oleks teisel pool mind. Mis ei tähendanud, et Analeigh'd see huvitaks või et ta seda ei teeks.

Kuid tõsi oli, ma olin väsinud. Ma teadsin seda tunnet - see oli mul juba paar korda ka varem olnud. See, kui ma tundsin, et peaks lõpetama, peatuma.
See oli nagu .. jah, ma olin teda kaua oodanud - poolteist aastat -, kuid midagi tõsist ei toimunud, eks. Jason ei teinud endiselt ühtki katset mingigi suhte algatamiseks ning mul polnud võimalustki seda teha. Ma mõtlen .. ta teadis, mis ma temast arvan, mis ma tema vastu tunnen, kuid .. tundus, nagu ei hooliks ta sellest üldse.
See kõik tundus nii vana loona.

***

Seekord olin ühes kajutis Chantali, Edi ja Cassiega. Valmistusime vaikselt õhtuks, kuna üsna varsti pidi olema karaoke. Siis oli plaanis ära vaadata Eurovisioon ja minna klubisse.

"Mulle meeldib, et sa seekord mõtlesid asja korralikult läbi ja panid nii lühikese kleidi selga," kommenteeris Cassie, kui ma end peegli ees meikisin.
Nägin peeglist, kuidas Ed mu poole pilke saadab, ise Chantaliga üleval narivoodis redutades.

"Hei! See pole tema pärast, eks," pareeris ma, pannes korraks ripsmetuši peegliesisele, ning silusin kleiti.
Kleit oli türkiissinine, hõbedase vöökesega rinna all. Mulle meeldis see väga, kuigi ta oli üpriski lühike.. Üldiselt mulle meeldisid lühikesed asjad - ilmselgetel põhjustel, eks -, kuid seekord ei olnud see üldsegi Jasoni pärast.

"Jah, õigus. Me nii usume sind," lausus Chantal ning nad vahetasid kolmekesi mitmetähendusliku pilgu.
Võtsin huulepulga. "Aga mõelge korraks .. kui oleks keegi teine," laususin mõtlikult ja jälgisin nende reaktsiooni.
Nad vahetasid üksteisega arusaamatu pilgu.

"Mida sa sellega öelda tahad, Caro?" küsis Chan. "See ei oleks ju võimalik,"
Naeratasin ja kergitasin kulmu. "Arvad, et ma jään eluks ajaks tema külge?"
"Praegu tundub küll nii,"

Raputasin sarkastiliselt naeratades pead. "Unustage ära. Oled valmis, Cassie?"
Ilmselgelt Ed ja Chantal ei kavatsenudki ööklubisse minna, sest neil "poleks seal midagi teha". Ma ütlesin seepeale, et me jõuame kahe paiku kajutisse ja selleks ajaks peavad nad olema ühel pool.
Haha.

Väljusime Cassie'ga kajutist ja hakkasime karaokebaari poole liikuma. Me ei kiirustanud, kuna aega veel oli.

"Kuule, mida see seal nüüd tähendama pidi?" küsis Cassie, kui me juba põhimõtteliselt baari juures olime.
Saatsin silmadega õpetajad, kes meiega kaasa olid tulnud - läksime nimelt kogu lennuga, nii et neid oli piisavalt. Kaisutasin end, kuna polnud harjunud, et nad mind just nii alasti näeksid. Mitte et ma alasti oleksin olnud .. aga no saate aru küll.

Aga kui nad olid mööda läinud ja inimesi ümber vähemaks jäänud ning ma lõpuks Cassie'le tõsiselt otsa vaatasin, ei suutnud ma ennast tagasi hoida. Ma rääkisin talle kõik ära.
Kuidas ma viimasel ajal end tundsin. Mida ma Jasonist arvasin. Ja .. ma rääkisin talle Jake'ist.

Kui ma vait jäin, kergitas ta korraks kulmu, ja ma mõtlesin, ega ma liiale ei läinud. Kuid kui ma pead pöörasin, sain aru, et asi oli pelgalt selles, et baari poole tulid Analeigh ja Jason. Analeigh kekseldes ja Jason mulle altkulmu pilke saates.
Ma ei tea miks, aga kui nad meist möödudes, siis läks Analeigh meie vahelt - dafuq?! -, Jason aga meie tagant.

Cassie muigas selle peale ja sosistas: "Ikka tagantvaadet tahab,"
Saatsin talle jaa-seda-kindlasti pilgu ning ta muutus tõsiseks.
"Kui sa teda nüüd ära ei võta, ei ole sa õige naine,"

Tegin suured silmad ja mu irve levis üle kogu näo. "Tõesti?"
"Ma mõtlen .. vaata teda. Ta on nagu mingi kuradima Kreeka jumal maa peal. Käib megaseksikalt riides ja tema keha .. mm," Ta tõmbas keelega üle huulte, tehes asja arusaadavamaks. Nagu ma juba ei teaks, eks ole. "Ära nüüd valesti aru saa. Ma ei ole temast päris sedavõrd huvitatud. Ta on lihtsalt keegi, keda halval päeval vaadata. Või noh, jah, heal päeval ka," Ta muigas laialt.

"Jajah, tõsijutt,"
Ta tasandas häält. "Jasonist aga.. Noh, jah, muidugi sa oled tema küljes kaua rippunud .. aga vaata, sul on tõepoolest õigus: ta pole mitte mingitki jõupingutust teinud viimasel ajal, et näidata, et ta endiselt hoolib. Tõepoolest tundub, nagu ta ei hooliks. Ta on muidugi hea inimene, jah. Aga, vabandust küll, ta käitub nagu asshole,"

Kehitasin nõustudes vaid õlgu.
"Aga tead sa mis? Aitab sellest. Sa võtad ta ära. Kui ta sind selles kleidis näeb, ei tohiks see nüüd nii raske ka olla. Lähme," Tüdruk võttis mu käest ja tiris baari sisse.
Silmasime kohe meie omasid ning läksime sinna.

"Kas sa tahaksid minuga laulma tulla?" pöördus Analeigh kohe ja vaatas mulle särava naeratusega otsa.
Whoa, whoa, whoa. Muigasin. "Ma ei oska laulda,"
Ta lõi käega. "Oh, ole nüüd, see ei saa nii hull olla,"

Äkki ma hindab teda üle? Äkki ta ongi kõigiga liiga sõbralik? Kallutasin mõtlikult pead. "No ma ei tea.."
Tõsi oli, et ma tahtsin täiega karaokes laulda, aga kurb tõsiasi seisnes selles, et mul polnud üldsegi lauluhäält.
Tõmbasin siiski bukleti sõnadega enda poole ja hakkasin lappama.

"Oh, c'mon, ainuke lugu, mida ma kaasa laulda oskaks, oleks 'Barbie girl'," vaatasin Analeigh'le naeratades otsa.
Ta naeris kõlavalt, kuid mitte halvustavalt. "Okei. Ma lähen siis vaatan, kas me saame laulda," Ta tatsas kuskile minema ning me jäime veidi vaikusesse.
Vaatasin ripsmete alt Jasoni poole, kuid pöörasin pilgu kohe ära, kui leidsin ka teda end vaatamast.

Mõne aja pärast tuli Analeigh kurvalt tagasi ja teatas, et karaoke aeg sai juba läbi. Otsustasime siis, et lähme vaatame Eurovisiooni ning tuleme tunni aja pärast kõik klubisse tantsima.

***

"Oh, ole nüüd, Cassie, isegi minul võttis meigi tegemine vähem aega," kõõlusin kannatamatult uksevahes.
"No me pole ka valmis veel," lausus Michelle vastaskajutist. Ta oli ühes kajutis Annetté, Kelley ja Leaga. Nad panid end ka valmis.
"Uuh," hingasin pahinal välja.

Kuid siis unustasin ma oma kannatamatuse ja pistsin käe hoopis juustesse, et soengut korrastada, sest meie koridori pööras Jake. "Meie koridori", sest imelikul kombel saime me oma kaks kajutit just siin, samal ajal kui kõik teised olid hoopiski teises kohas.

See panigi mu imestama, et mida ta siin üldse tegi, kui kõik teised olid mujal. Jake läks minust mööda ning ma sulgesin silmad, nautides tema odekolonni lõhna.
"Pmst meil on 15 minutit alguseni aega," alustasin ma ning kõndisin veidi koridoris ringi. "Kuigi, kui arvestada aega, mis teil läheb enda valmisseadmiseks, ei jõua me tõenäoliselt ka tunni aja pärast sinna,"

"Oh, ole nüüd, Caro," Cassie vaatas mulle teravalt otsa ning pöördus taas oma meigi poole.
Tema terav pilk ei olnud muidugi midagi võrreldes Michelle'i omaga. Kuigi seda teravaks nimetada on muidugi juba pehmelt öelda.
Ohkasin nende viivitamise peale ja toetasin vastu seina.

Veetsin sedasi oma viis minutit, pööramata õigupoolest tüdrukutele tähelepanu, kuni äkki avastasin, et nad kõik jõllitavad mind salakavalate nägudega.
"Mis on?" küsisin, kissitades silmi.
Ja siis kuulsin ma selja tagant köhatust.

Oota üks hetk, kas mu selja taga mitte sein ei olnud?
Hetke pärast langesid mu taljele kellegi käed ja ma jäin paigale kui kivikuju. Kui ma lõpuks julgesin end ümber pöörata, avastasin, et ma olin just teinud püstijalu sületantsu Jake Evansile.

(A/N: fotod)