SL #51: Minu hundikutsikad

Okei,see on .. huvitav. Suht muutub rutiiniks juba, et me temaga ühel ajal kuskil oleme. Nii armas lihtsalt. Võta end kokku, Caro, sa saad hakkama küll. Ma mõtlen, c'mon, te veetsite ühe päeva, mida võib praktiliselt kohtinguna käsitleda.

See oli täiesti mõistetamatu, kuidas ta võis mind nii tundma panna. Et ma unustasin enda. Et iga kord, kui ma temaga räägin, tundus nagu esimene. Et...
"Oh, hei, Caro," kuulsin Iani häält selja tagant ja pöörasin end ümber. Ma ei olnudki kindel, kas olin talle pigem tänulik või vihane, et ta rikkus taaskordse - kusjuures, mitmes kord see olekski? - võimaluse Jasoniga kahekesi olla ja rääkida.

Ian pani oma teise käe mu ülaseljale, lükates mind Jasoni poole.
"Lähme ütleme talle ka tere, muidu seisab seal nagu Surm, see meie härra Lockwood,"
Ja nii see läks. Kui keegi oli veel, puudus see ma-ei-suuda-temaga-normaalse-inimese-kombel-rääkida olukord. Vahepeal tulid teised poisid ka juurde ning varsti saabus ka buss, mis meid kolmepäevasele seiklusele viima pidi.

Ronisime bussi ning hõivasime viimased pingid - et teisi vähem häirida. Jason oli poistest ainuke, kes istus üksi, aga ma ei suutnud end kohe veenda selles, et oleks normaalne tema kõrvale istuda. Pealegi oli ta juba aktiivses vestluses teistega, nii et ma ei hakanud sekkuma. Selle asemel lennutasin end Jasoni ees olevatele toolidele.

Esimesed kolmveerand tundi ei toimunud midagi põnevat: poisid arutasid mingeid omi asju ja ma kuulasin niisama muusikat. Mingi hetk nad hakkasid mängima "Kontakti" - see lõppes muidugi sellega, et kogu buss vaatas meid juba kõõrdi, et mida me kisame, sest kui poisid karjusid: "Kontakt!", siis nad tegid seda eriti valjusti.

"Kuulge, kutid, ma ei viitsi mängida," sõnas Jason mõne aja pärast - tolleks hetkeks oli vist juba poole tunni jagu möödunud. "Minge mängige Caroga, ta ei maga ega midagi,"
Sulgesin käega suu - sest võisin äkilisusest väga valjusti naerma hakata - ja itsitasin nagu segane: tõepoolest, Jason? Mängige Caroga?! Tead ikka, kui halvasti see kõlab?
Lasin jalad üle istme rippu ja piidlesin kutte. Hoidsin irvet huultel ja raputasin naerdes pead.

Nad vaatasid mulle arusaamatult otsa - kujutan ette stseeni: tüübid tegelevad rahulikult oma asjadega ning siis äkki, täiesti lambist, pöörab nende klassiõde end nende poole ja naerab nagu segane (isegi ei naera, vaid surub naeru maha, nii et see näeb väga alaarenenud välja). Väga normaalse inimese käitumine. Siis jälle .. mis ajast ma normaalne olen? - ja alles siis vist taipasid, mida Jason öelnud oli. Bussil oli jälle põhjust meid halvustavalt vaadata.

*

"Oh mu jumal küll," pomisesin ma, kui olin oma kompsu võtnud ning sirutasin end välja, vaadates ringi.   Ma polnud varem kunagi Apollo Bays käinud ning selle linna ilu suutis mind üllatada. Tegelikult oli Ranniku-Austraalias igal pool väga ilus: ookean ja  liiv. Põhimõtteliselt paradiis.
"Ja edasi mis?" nõudsid poisid kohe, kui buss oli ära sõitnud. Väljas lõõskas päike ning ega ma isegi poleks keeldunud kas vee juurde või lihtsalt kuskile jahedamasse kohta minna.
"Kohe, kohe," rahustasin poisid maha ning otsisin üles oma telefoni.

"Heihei, me oleme rannas. Te jõudsite ka kohale?" Alasia rõõmus hääl kõlas läbi toru.
"Jaa, Alasia, me oleme siin juba. Ma arvan, et me lähme poest läbi ," Poisid raputasid pead. "Või siis ei lähe ka,"
"Igatahes, te olete praegu poe juures, jah? Minge sellest mööda, kõnnite vasakul pool kõnniteed, kuni elumajad ette tulevad - seal on suht võimatu eksida. Siis te pöörate paremale ja kõnnite ka pikka aega. Maja number on 10, selline roheline maja. Siis helistame veel,"

"Okeeii" venitasin ma ja saatsin kindlustava pilgu kuttidele, kes mind ärevalt jälgisid. Suhteliselt hirmutav, peaks mainima. "Aga davai, tsau siis, näeb veel,"
"Tsauka! Oota, Analeigh, mida helli sa..?" rääkis Alasia kiiresti ja lõpetas kõne.
Suskasin telefoni taskusse ja pöördusin oma kaaskonna poole, seletades neile, kuidas me liigume.

Kõndisin ees, nemad järel nagu kutsikad - ja palun ärge arvake, et ma neist tegelikult nii halval arvamusel olen. Lihtsalt, kui ma oleks öelnud "ees nagu pardiema", siis, vabandust küll, mulle ei sobi. Eriti kui viimasel ajal räägitakse nii palju nendest pardihuultega näitsikutest. Kutsikad seevastu ei kõla üldsegi halvasti. Kujutage ette: minu hundikutsikad, mm .. okei, jah, läks kahtlaseks ära, vabandust.

"Kuidas sa eeldad, et me sisse saame?" küsis Ed, kui me olime Alasia maja juurde jõudnud.
Kehitasin õlgu. "Murrame sisse?" pakkusin, otsides taskust telefoni ning valides ühe oma parima sõbranna numbri, et teada saada, mida edasi teha.

"Olete kohal, jah?" küsis Alasia ilma sissejuhatuseta.
"Um, jaa .. kuidas me sisse saame?" küsisin, jälgides ise lõbustatult poisse, kes venitasin sõidust ja kõndimisest väsinud lihaseid ning tegid plaane, kuidas ja kuhu telke paigutada.
"On kutid lähedal?"
Noogutasin pead ja taipasin siis, et räägin telefoniga. Virutasin endale mõttes vastu laupa ja kõndisin eemale, võttes istet maja tagumisel sissepääsutrepil. "Enam mitte, räägi,"

"Igatahes, see kuur seal, eks?" Vaatasin ringi. "Igatahes, lähed sinna," Tegin nagu kästud. "Vaata seal teises ruumis ämbrite alt. "Leidsid?"
"Mhm," mõmisesin veidi ringi vaadates.
"Ega kedagi lähedal pole? Ei taha, et nad seda märkaks,"
"Nope, nad mängivad seal üksteisega väljas,"

"Mängivad üksteisega? Armas. No igatahes, pane see võti sinna pärast tagasi ka, kui te tulema hakkate. Ja sulge uks ka,"
"Okidoki, näeme siis,"
"Tsauki!"

Kõndisin jahedast ruumist lõõskava päikese kätte ning panin käe sirmina silme ette.
"Ou, kallikesed, vaadake, mis mul on?" hüüdsin poistele, kes vaikselt hakkasid telke laiali panema, ning viibutasin sõrme otsas võtmeid.
Nad jätsid oma asjad sinnapaika ning tormasid mu juurde, kui ma ust lahti tegin. Haarasime oma kodinad ning liikusime majja.

"Nii, kuhu mida?" küsis Ian.
Vaatasin võõras majas ringi. "No vannituba on siin," avasin teadlikult ukse nimetatud tuppa, kuna olin väljast näinud sauna ja dušše. "Siin elutuba," sõnasin edasi liikudes. "Köök. Ja sinna üles siis magamistoad," Teadjat mängida pole üldse raske, kui sa neist samm ees oled.
"Jätame joogid külmikusse, telgid püsti ja adios, mis me siin ikka kaua passime," pöördusin oma meeskonna poole.

"Okei," pomisesid nad ning me asusime tegutsema.
Jätsime kotid eesruumi ning poisid hakkasid oma telke paigutama. Istusin taas astmete peale ning jälgisin neid.
"Kuulge, kohutavalt palav on. Äkki me sätiks telke õhtupoole?" pakkus Jason ligi viieteist minuti pärast, kui nad kõik olid telgikompleksiga maadlemisest tüdinud.

Tõstsin pilgu Angry Birdsi mängult. "Mul ükskõik," Muigasin, nähes nende nägusid.
"Jajah, Caro, sa ei tee üldse midagi kasulikku," nurises Jason, kuigi ta muigas. See muie tekitas minus tahtmise öelda: "Sunni mind,", aga kuna liiga palju oli inimesi, kes ei pidanud minust ja temast teadma, siis ma jätsin selle mõtte.

Tõusin püsti. "Okei, lähme siis, me peame niikuinii enne söömas ära käima,"
Poisid panid oma telgid kuuri ning vaatasid mind ootavalt. Võtsin majjajäetud reisikotist oma rahakoti ning ootasin ukse juures, kuni poisid sama tegid. Sulgesin ukse ning käskisin neil end maja ees oodata, kuni võtme taas ära peitsin.

"Keegi on Apollo Bay's varem käinud?" küsisin ma, sest mul polnud õrna aimugi, kust me süüa saaks.
"Me võime Bayleaf Café'sse minna," pakkus Ed.
"Ei, me ei lähe kohvikusse," torises Ian ühel pool. "Seal ei saa ju süüa normaalselt!"
"Okei," sõnas Ed kergelt üllatudes Iani nuriseva tooni peale. "Beacon Point?"

"Ei! Me ei lähe restorani ka," vaidles Jason teiselt poolt vastu. "Me peame seal mingi mitutuhat tundi ootama,"
Pööritasin silmi ja saatsin igatseva pilgu Wickens Provedore & Deli kohvikule, kus tehti imehäid saiakesi. "Minge kaklema ka veel," porisesin oma nina alla.

Me rändasime mööda Apollo Bay kesklinna ligi kaks tundi. Täiesti ausalt. Poisid ei suutnud endiselt ära otsustada, mida ja kus nad süüa tahavad: kas kohvikus või restoranis. Nad olidki jagunenud kaheks seltskonnaks, kes kohe kuidagi kokkuleppele ei jõudnud.
Nende järjekordse vaidluse - see seisnes selles, kas me lähme pitsat sööma või mitte - katkestas mu telefonihelin. Helistas Cassie.

"Hei, sweetheart," siristasin telefoni, olles õnnelik, et saan mingitki vaheldust sellele mõttetule vaidlusele.
"Kuule, ma jõudsin kohale. Alasia ütles, et te olete liikvel kuskil. Kus sa oled praegu?"
"Ee...," venitasin ma ja märkasin taaskord, kuidas poiste tähelepanu oli ümber lülitunud söögikohtadelt minule. "Me oleme praegu kesklinnas. Skenes Creec Road,"

"See on see, kus Bacon Point on, eks?"
"Mhm,"
"Selles suhtes, et ma võin oma kotiga kohe linna tulla, kuna me lähme ju randa pärast, eks?"
"Jeps, plaanis on küll. Leiad siis tee siia üles?"

"No .. oota, otsustasite te ära, kuhu sööma lähete?"
"Ei. Ma pärast räägin sulle," sõnasin tüdinult.
"Ee .. okei?" Cassie hääl tõusis teadmatusest, millest mu tujukus tingitud oli. "Aga saaks äkki Cafe 153 juures kokku?"
"Oota hetk," Surusin telefoni vastu õlga ja vaatasin poistele tõsiselt otsa. "Cafe 153 sobib? Või me korraldame raundi number 128?"

"Jaa! See on nii hea koht ju," elavnes Ian ja Jason noogutas kaasa.
Vaatasin neile surmava pilguga otsa. Tõsiselt ka või? Me teie kahe pärast kõndisime kaks tundi mööda linna ringi ning nüüd teile tuli äkki meelde hea söögikoht? Ausalt?! Raputasin õelad kommentaarid maha ja keskendusin Cassie'le. "Kuulsid? Nad on nõus,"
"Okidoki, suurepärane. Näeme seal siis nii viieteistkümne minuti pärast,"

"Noh, noored hundikutsikad," sõnasin väljakutsuvalt, kui olime Cassie'ga hüvasti jätnud. "Lõpetasite oma kaklused ära ja nüüd on koht olemas? Aga palun, suunduks äkki sinna siis? Või te hakkate nüüd kaklema, mis teed pidi me lähme?"
Ma teadsin küll, et kõlan väga bitch'ilikult - isegi, kui see nii plaanitud polnud - ning ega nad seda positiivselt võtta ei pruugigi, kuid kui ma kuulsin neid itsitamas, sain aru, et vahel sobib neile ka selline kord.

SL #50: Päike, rand, mina ja mu kaks crushi

Micha pole üldiselt kunagi kahe käega poolt olnud minu ja Jasoni "suhtele" - okei, okei, oleme ausad: keegi neist pole enam -, aga viimasel ajal oli ta kuidagi omapoolset initsiatiivi üles näidanud selles osas. Tuleb tunnistada, et ka tema oli mind päris palju ärgitanud Jasoniga mingi hetk rääkima või siis nüüd korraldas selle tantsushow...

Nii et tegelikult poleks mul olnud põhjust imestada, kui me sisenesime klassi, kus meil polnud varem inglise keelt olnud, ning ta mind praktiliselt käest tiris Jasoni kõrvale istuma. See oli nimelt meie arvutiklass - meil oli multimeedia seal -, kus lauad oli seinte äärde pannud, moodustades suure ringi. Klassi keskel oli vaba ruum õpetaja jaoks. Ning seal, kus me maha istusime, istusid minu poolt Jason, Cyle ja Joe, ja Micha poolt Bradley, Brittany.. Ma rohkem tähele ei pannud, sest vaadake, kui sul on ühes pajas Cyle ja Joe, siis te ei saa enam aru sõnast "rahu".

Tegelikult laamendas nendega seekord ka Jason kaasa, alustades näiteks sellega, et ta muutis Cyle'i ekraani roosaks. Mitte et pani roosa taustapildi, vaid muutis värve, kontrasti ja midaiganes veel nii, et kogu ekraan oligi roosa alatooniga.

Ta vaatas mu poole ja naeratas oma visiitkaardi naeratust. Puhkesime kõik neljakesi naerma, panemata isegi tähele, kuidas kõik meid jõllitavad ja et õpetaja tuli meie toolide taha.
Ta raputas pead. "Jason, pane see tagasi ja lõpetage see mängimine siin,"
Jason klõpsas paar nuppu arvuti ekraanil - jätan detailsemalt protsessi kirjeldamata, sest osa ütleks kindlasti, nagu Michagi: "Ah, ära jaura mulle sellest progevärgist," - ning ekraan muutus "normaalseks" tagasi.

"Avage töövihik leheküljel 59, ülesanded 1-4,"
"Mis lehekülg see oligi?" küsis Jason sosinal, tungides mu isiklikku ruumi.
"59," sosistasin vastu katkendlikku häälega, veidi šokeeritud tema lähedusest.

Kui su armastatu huuled on su kaela vastas, võib see päris meeldiv olla, kas teate. Lihtsalt see, et ta nõjatus mulle väga lähedale, kuna ei kuulnud leheküljenumbrit, oli hingetuksvõttev. Eks jah, igaühel jääks hing kinni, kui su armastatu hingeõhk su kaela tabaks, sest nahk muutus ülitundlikuks ja kõik karvakesed tõusid püsti. Täiesti fantastiline.

Poole tunni pealt hakkasime esseed kirjutama.
"Miks?! Ei..." venitas Jason, nähes esseeteemat: "Kuidas on Internet mõjutanud meie elu?".  "Fuck me,"
Um .. ausalt, Jason?! Nagu tegelikult ka või? "Ee .. no .. tegelikult ma olen veidi hõivatud praegu, küsi hiljem uuesti," sõnasin ma täiesti tõsiselt, kuid piisavalt vaikselt. Ausalt öeldes ma isegi lootsin, et ta ei kuule seda.

Ent ta kuulis ja vaatas mulle otsa. Alguses sama tõsise näoga nagu mul, kuid siis muutus see ilme naeratuseks ja me lihtsalt puhkesime naerma. Keset esseekirjutamist, kogu meie poolrühma ees.
Oh, jumal.

Õpetaja, kes samal ajal oli ka meie klassijuhataja, vaatas meid poolhukkamõistva pilguga.
"Mu arust ma peaks selle seltskonna seal lahutama. Teil on seal liiga lõbus atmosfäär,"
"Ei," poolkarjatasime me neljakesi.
Ta raputas taas kord pead. "Lihtsalt olge tasa ning ärge segage teisi,"

*

Kas te teete nalja või? Miks ma alati lõpetan temaga samal ajal?
Kuid Zacki polnud meie poolrühmas ja ka Cyle lõpetas selle paganama essee kirjutamise - mitte et essee üldse milleski süüdi oleks olnud -, ning üleüldse oli blogist juba üle aasta möödas ja ega mind eriti ei huvitanudki, kui keegi sosistama hakkaks, nii et ma lihtsalt tõusin poiste järel püsti, andsin oma töö ära ning lippasin neile järele.

Imelikul kombel juhtusin mõlemale poisile tol päeval meelepärast olema ning garderoobi minnes me lobisesime vahetpidamata.
"Sa ikka randa tuled?" küsis Cyle.
Noogutasin innukalt pead ning tahtsin juba öelda: "Kuidas ma saaksingi sellest imetoredast sündmusest mitte osa võtta?", kui taipasin, et see kõlaks võib-olla natuke liiga meeleheitlikult. Selle asemel ütlesin: "Muidugi, see saab kindlasti tore olema,", mis oli pehmem variant algselt mõeldud tekstist.

Nägin Cyle'i näole lõbustatud naeratust ilmumas ning üle tema õla mängis ka Jasoni näol sarnane muie.
"Usu mind, see saab tore olema," veenis mind Cyle ning ma mõtlesin, et mida ta nüüd küll välja mõtles.

"Valmis, mees?" küsis ta Jasoni käest ning kui too noogutas, pöördus Cyle taas minu poole: "Sa lähed ju ka samasse peatusse mis meiegi, kas pole?"
Noogutasin ning enne kui jõudsin midagi veel teha - midaiganes ma teha kavatsesin -, avastasin end järgmine hetk juba Cyle'i õlal rippumas, pea alaspidi.

"Hei!" Virutasin talle kergelt vastu selga, kuid ta tegi, nagu ei märkakski seda.
Upitasin enda ülakeha, et ei peaks noormehe teksastest poolenisti väljaronivaid Calvin Kleini aluspükse jõllitama ega Hugo Bossi tualettvee epitsentris paiknema - sest, uskuge mind, Cyle kallas endale iga hommik tõenäoliselt pool pudelit otsa.

Mu silmad vilksatasid Jasonile, kes paar meetrit tagapool seisis. Alguses oli ta näol üllatus, kuid hetke pärast ta juba naeris.
Ei mingit armukadedust, tõesti?
"Davai, hakkame liikuma," sõnas Cyle üle õla Jasonile ja hakkas kõndima, justkui ei kaaluks ma rohkem kui käputäis heina.


Möödusime valvuritädist, kes meile rabatud pilgu saatis, kuid ei öelnud midagi.
Tänaval saatsid inimesed meile samasuguseid imestunud pilke, kuid ei öelnud midagi, välja arvatud üks pensionieas tädike, kes poistele teravalt otsa vaatas ja küsis: "Ega te seda ilusat neiut ära vägistada ei kavatse?"

Minu imestuseks vastas Cyle: "Kindlasti mitte, naiste soove tuleb austada," ja ma võin kihla vedada, et kuulsin Jasonit enda kõrval - jah, miks ta üldse minupoolsel Cyle'i küljel oli? - pomisemas: "Kui ta just ise ei taha..."
Äkki on tal ka oma siivutu külg?

Iseenesest oleks väga huvitav olnud sõita koos nendega ka rannani, pealegi et Cyle lubas mind kogu selle aja kanda - küsimusele "Kas sa mind seljas kanda ei tahaks?" vastas ta, et siis ei ole tal nii suurepärast vaadet, ja, tänud jumalale, kui sihuke olemas peaks olema, et mul olid jalas teksad -, kuid siis oleks ma pidanud rannas aluspesus olema, mitte et sel midagi viga oleks.

Cyle pani mind maha alles siis, kui buss tuli, ja sedagi otse astmete peale. Võin ette kujutada, et me olime päris omaette vaade.

*

"Jumala eest, Caroline!" hüüatas ema, kui ma temast mööda tuhisesin. "Kuhu sa hiljaks jääd?"
"Me lähme randa!" karjusin vastu, tuhlates meeleheitlikult oma kapis.
"Okei, aga kuidas sul essee läks?"
"Hästi," vastasin ma ja õhkasin õnnelikult, leides soovitud kleidi. See oli õhuline roosivärvi kleit, mis sobis oivaliselt randa minekuks.

Leidsin ka oma bikiinid ja pikema topi, kuna kleit oli suhteliselt läbipaistev ning ma nii väga ei tahtnud Jasonit vapustada. Mäletasin liigagi hästi, kuidas ta eelmine kord reageeris.
Oojaa, ma olen imelik. Ta on mulle ka seda öelnud. Et ma mäletan selliseid asju. Et ma mäletan kõiki asju, mis temaga seotud on. Aga see lihtsalt on nii.

***

Rannas oli tore. Analeigh ja Alasia õpetasid mulle, kuidas võrkpalli mängida. See oli umbes nii, et niipea, kui mina lõin, lendas see kas põõsasse või siis .. kellelegi meie seltskonnast vastu pead. Ilmselgelt avaldasin kõigile muljet oma mänguoskustega.

Lõpuks me väsisime ära ning heitsime päevitama. Tore oli unustada igapäevased (kooli)mured ning lihtsalt veeta oma klassikaaslastega aega vabas õhkkonnas. Alati oli nii, et kui me veetsime aega väljaspool kooli, saime lähedastemaks. Ning seekord sõna otseses mõttes.

Õhtupoole olid kõik oma rätikud üksteisele lähemale lükanud ning mingi hetk ma avastasin, et Jake oli eriti lähedal. Mul polnud õrna aimugi, mida ta teha kavatses või mida mina tegema peaks. Selles suhtes, et ta oli mu crush siiski! Istusin rätsepistes ning ta käed patsutasid liiva mu jalgadest 10 cm kaugusel.

Vaatasin vasakule ning seal 10 cm kaugusel istus Jason.
Kas tõesti on täitunud mu eluunistus ja ma olen kahe oma crushiga jäetud üksikule saarele?
Aga ei, see polnud tõsi, sest rand oli inimesi täis ja meie endi klassikaaslased olid samuti siin, nagu me tulnud olimegi. Lihtsalt nad polnud nii .. lähedal.

Jason liigutas end liiva peal, nii et kui võtta arvesse päevitavat Sofiat, moodustus ring. Jake lamas endiselt kõhuli minu ees, patsutas liiva - olid tal liivakoogid plaanis või mis? - ja vaatas mulle otsa.
Nägin, kuidas Jason midagi liivas kohmitses, ja kavatsesin juba küsida, kas ma võin ka temaga liivalossi ehitada, kui nägin, mille ta seal välja urgitses.

Mitte et mul just eriline putukafoobia oleks .. aga mulle ei meeldinud nende rõvedate jalgade - või misiganes need neil olid - kokkupuude minu nahaga. Kõik mu karvad tõusid juba ainuüksi sellest mõttest püsti.
Karjuma ma ei hakanud, jälgides Jasoni mängu selle olendiga. Proovisin hoopis välja nuputada, mida ta sellega teha kavatseb.

Tagasi pidin hoidma naeru ja üha laiemaks venivat irvet, kuna Jake oli endiselt mu näost väga huvitatud.
Jason hoidis putukat kergelt peopesa peal - pelgalt nende jalgade siputamine tekitas mul kananaha - ja .. pani selle Jake'i seljale. Jah, te kuulsite õigesti.

Esimesed sekundid vaatas Jake mulle endiselt otsa ja mina säilitasin poker face'i, kuigi nägin, et nüüd vaatab mind ka Jason.
Seejärel sai see olend noormehe seljal tõenäoliselt taas elu sisse ja hakkas siputama, sest Jake ei naeratanud enam, vaid pööras pead ja hakkas käega mööda selga kobama.

Lõpuks võis mu naer vabadusse pääseda ning lisaks minu heledale naerule täitis õhku ka Jasoni sügav naer.
Tõenäoliselt keegi teine ei olnud meie väikest vahejuhtumit märganud, sest nad vaatasid meid kolme, nagu me oleks äsja taevast alla kukkunud.

Läbi naeru nägin Cyle'i silmi, mis Jasonit jälgisid. Neis helkis mitmetähenduslik helk, mis sundis mind naeru vaikselt lõpetama.
Kas Cyle võis aimata? küsimusele ei saanud ma kunagi vastust, sest kuigi ma ei arvanud, et Cyle võiks olla just kõige parem inimene, tuli välja, et tal oli piisavalt palju taktitunnet, et teiste inimeste eraellu oma nina mitte toppida.

SL #49: vastupandamatu

Jasoni headus jätkus pikemat aega. Peale hommikusööki oli aeg teele asuda ning siis ma siiski loovutasin tema pusa talle - õues oli veel jahedavõitu. Hommikuti ikka juhtub, isegi Austraalias.

Kui me kõndisime, oli ta kergelt liiga lähedal. Ning ta käsi puudutas kogemata mu reit. Täiesti kogemata, jajah. Ja teate? Ma suutsin vahepeal sellega juba ära harjuda ära harjuda: peale tantsu oli see kuidagi loomulik ega põhjustanud midagi. Ent nüüd tuli see tunne tagasi. See, kui ta mind puudutas ning mu keha läbis kuumalaine ja seal kohas, kus me kehad kokku puutusid, oli epitsenter. Ning see oli ikka kuradima meeldiv.

Mis mind veel selle juures rõõmustas oli see, kuidas ta pidas Ianit, kes minust paremal kõndis, täiesti loomulikuks. Ta tundis end tema kõrval vabalt. Mitte nagu siis, kui ta Zacki kõrval oli. Tahtmatult pani see mind jälle mõtlema, miks ta siiski Zackiga rohkem suhtleb.

"Selles suhtes, et parem on näiteks kaheteistkümnese bussiga minna, kuna sinna on mingi kaks tundi sõita. Poole ühesega võib ka, aga ma arvan, et me lähme kaheteistkümnesega. Või mis sa arvad, Jason?"
"Mhm," venitas Jason, vaadates ise vaid mind.

Ma ei ole kunagi seda tundnud. Kõik, kes on armunud olnud, teavad, kuidas su armastatu on võimeline sind vaatama sellise pilguga, et sa punastad ja tahad silmad ära pöörata. Mul polnud seda aga kunagi varem juhtunud! Ma võisin tunda end ebamugavalt ega suutnud normaalselt rääkida, kuid Jason polnud kunagi mind punastama pannud pelgalt oma pilguga. See võis põhjustatud olla tema sõnadest või puudutustest, aga mitte pilgust. Ja siis äkki .. äkki ta vaatas mind just selle pilguga ja ma tundsin, kuidas ta silmad vaatavad mitte pelgalt minu omadesse, vaid ka mu hinge. See põhjustas puna tekke põskedele ning ma pöörasin silmad kõrvale.

Nägin silmanurgast, kuidas ta muigas.
"Tähendab, jah, lähme kell kaksteist. Caro?"
"Jah?" küsisin ma justkui uneseisundist välja tulles.
"Alasia pool suve alguse tähistamine. Kolmandal jaanuaril kell kaksteist," seletas Jason endiselt muiates.

"Aa, õigus," ütlesin ma ja virutasin endale mõttes vastu pead: nagu tegelikult ka, Caroline? Tahad sa tõepoolest nende mõlema ees oma marki täis teha? Oh sind. "Jaja, mul endal oli ka plaanis kell kaksteist minna," Nägin, kuidas Ian proovis üha rohkem laienevat naeratust peita. Jason seda teha muidugi ei kavatsenudki.
"Tore. Siis on meil tüdruk ka seltskonnas,"
"On keegi veel?"
"Ed peaks tulema, Dec ja Rob,"
"Oh, okei," Jälle mina ja mehed.

*

Üldiselt mulle meeldib bussiga sõita. Aga kui sa reisi alguses otsustasid, et ei taha istuda, ning juhiks osutus tegelane "Kiiretest ja vihastest" - vähemalt võin ma kihla vedada, et ta kohe kindlasti tahtis sinna kandideerida -, mis kulmineerub sellega, et sa pidevalt oma armastatule otsa lendad, siis see .. ei, minugipoolest on see suurepärane, aga samal ajal kahtlane ning mõnes mõttes ka ebamugav. Ma mõtlen, sa ei saa ju kogu aeg seda bussijuhi süüks panna, isegi kui see tõsi on. Arvestades veel juurde, kui "arusaavaid" pilke saadab su armastatu sõber.

"Äkki me .. istuks?" pakkusin ma justkui muuseas kuttidele ise hoolikalt postist kinni hoides, mis - nagu eelnevad ebasoovitud katsed näitasid - ei olnud just eriti tõhus.
"Ma arvan, et see oleks mõistlik,"
Jason pöördus ümber ja liikus vabade istmete poole.

"Oh, mu jumal," pomisesin ma väsinult ja ka natuke ärritunult, kui buss taaskord üles hüppas, nii et ma põhimõtteliselt oleksin pidanud bussi etteotsa lennanud. Tasakaalu säilitamiseks haarasin kinni Jasoni pusast.
Ta võpatas, kuid ei öelnud midagi. Järgnev oleks pidanud nii mind kui ka Ianit šokeerima, ent viimasel ajal oli see juba tavaliseks muutunud, nii et ma proovisin värinaid rahulikuks suruda - ei, ma ka ei tea, kuidas midagi sisemist rahustada -, kui ta oma käe taha sirutas, selle mu talje ümber libistas ning enda ette tõmbas, et ma akna poole istuks.

Jumala eest.
Poiss haaras postist ja lennutas end minu kõrvale.
Ilmselgelt.
Ian istus meie ette, tehes mulle nägusid - alguses jälle neid "mõistvaid" ning siis katsetades.

"Ära .. ära palun tee seda nägu," palusin ma naerupahvakute vahel ise kõhust kinni hoides. Ianil oli viimasel ajal komme, või pigem katsetus, et ta proovis vaadata inimesel tuima näoga otsa ning mitte reageerida tema näoilmele. Lõpuks ta muidugi naeris ka, aga muutus osavamaks iga korraga.

"Aga jah, head päeva teile siis," ütles ta vaid talle omase viisakusega, kui mõne peatuse varem maha läks.
Lehvitasin talle vaid mulle omase flirtimislaadse lehvitamisviisiga - see kõlas imelikult, loodan, et saite aru. See oli selline kerge sõrmede liigutamine.

"Räägi mulle endast," lausus Jason äkki.
"Misasja?" pöörasin oma lõbustatud näo ta suunas.
"Mis sa edasi teha plaanid?" ütles ta lihtsustatud, mitte jasoni keeles.
Kehitasin õlgu. "Lähen koju eeldatavasti, mis siis?"

"Sa ju ka ei söönud midagi eriti?" jätkas ta mu küsitlemist.
"Põhimõtteliselt küll," ütlesin aeglaselt, endal süda puperdamas. Kui see on kutse sööma minna, siis ma olen kõikide jäsemete, elundite ja muude kehaosadega poolt. Isegi kui see kõlab eriti kahtlaselt.
"Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki sa tahaksid minuga liituda - mul oli plaanis midagi süüa kuskil,"

"Mina olen vaid poolt,"
"Okei," sõnas ta ja ma ristasin sõrmed, et see ei oleks tema lõplik sõna. Õnneks ei olnud: "Mis sa süüa tahad?"
"Midagi hiinapärast tahaks," sõnasin ma, mõeldes ise.


"Hiina köök? Ära palun ütle, et sulle ka meeldivad need rõvedad sushi'd,"
"Jason, tobu, see on jaapani oma,"
"Ah?"
"No sina peaksid teadma, sina oled ju nende 'väikeste kollaste inimeste maal' käinud,"

"Sa oled ikka kohutavalt rassistlik, tead sa seda,"
"Ega mina seda esimesena ei öelnud, hah. Unustasid ära, kuidas sa seda mulle ütlesid?"
"Mina?! Ausalt või?" Ta irvitas. "Ma ei saanud sellist asja öelda!"
"Mitte täpselt nii, aga midagi sellist oli,"

"Hmm," Jason tegi mõtliku näo pähe. "Tõenäoliselt ma ütlesin lause: 'Mõnus on käia maal, kus inimesed on sinust peajagu lühemad,'"
"Eh .. võimalik," vastasin naeratades, mõtiskledes ise, et ta tõepoolest mäletas midagi ka meie vestlusest. Ma ei ole ainuke, yay.
Ta naeratas ja raputas pead.

"Okei, hiina. Põhja-, Lõuna-, Ida-, Lääne-Hiina?"
Vaatasin talle lõpeta-oma-teadlikkuse-näitamine. "Lihtsalt Hiina. Sa ei pea siin targutama,"
"Aga ma tahan," sõnas ta jonnakalt ning prunditas alumist huult.
Ja jälle ma teadsin, et mu kõlav naer oli põhjuseks, miks kõik inimesed bussis - õnneks mitte bussijuht - meid jälle jõllitasid.
"Ja sulle teadmiseks: mulle ei maitse sushi,"

*


"Kas sa ei leia, et me võiks sööma minna välja hoopis? Ma mõtlen, võtame toidu kaasa ja..." küsis Jason äkki, kui me järjekorras seisime juba
"Lähme mere äärde," laususin entusiastlikult. Ma isegi ei mõelnud selle peale, et see kõlas juba algusest peale nagu kohting ning kui mere äärde minna, on see seda veel rohkem. Lihtsalt vahel tõepoolest ei tasu nii palju mõelda. Kuigi tegelikult oli tal õigus küll: jahe hommik oli muutunud palavaks keskpäevaks.

Ta muigas ning hetkeks läbis mu pea mõte, et ta on viimasel ajal ikka kuradima palju naeratanud. See oli tore, et ma .. et ma panin ta naeratama. Ma vähemalt arvan - loodan -, et see olin mina.
"Ma teadsin, et sa seda pakud. Mina olen nõus, täna on suurepärane ilm,"


"Nii, mida teile?" küsis teenindaja viisakalt ning naeratas. Mitte seda jaa-tere-mu-boss-sunnib-mind-naeratama, vaid ehedalt. Sellised teenindajad on alati kõige paremad.
Jason kergitas mu suunas kulmu.
"Nuudlid sealihaga palun,"
"Vürtsikad friikartulid ja Gan Bian kana. Palun,"

"Mis teeb kokku .. oh, vabadust. Midagi juua?"
"Cola Light ja Cola Zero," sõnas Jason enne, kui ma jõudsin suugi lahti teha, ning pilgutas mulle meelalt silma.
Ole õnnelik, et me rahvarikkas kohas oleme, muidu oleks su riided läinud juba.

"Nii. See on siis 10 dollarit," sõnas teenindaja ja naeratas meile.
"Um..." alustasin ma, kuid Jason võttis mu randmest, kui ma hakkasin rahakotti kotis otsima.
"Ma maksan," sõnas ta mulle.
Ee .. okei?

Ta võttis kotikesed toiduga ning ulatas ühe neist mulle.
"Millest äkki selline lahkus?" ei suutnud ma küsimata jätta.
"Hmm," mõmises ta. "Ma ei tea, mul on lihtsalt hea tuju,"
"Okei," laususin ma ja itsitasin.


*

Muidugi, see on täiesti normaalne. Täiesti normaalne on istuda paganama rannas ja näida möödujatele nagu mingi paarikene. Oojaa, täiesti normaalne on seda teha oma armastatuga, kes käitub absoluutselt mittetemalikult, kuna et ta on muidu eemalehoidev ega näita erilisi kiindumuse märke. Täiesti normaalne on...

"Caro?" murdis Jasoni hääl mu mõtetesse ning ma pilgutasin ta poole arusaamatult silmi. "Sa tundud nii mõttes .. ma ütleks isegi, et pinges. Ütle mulle, mis sind vaevab,"
Muigasin ta terapeudi hääle peale. "Lihtsalt .. mõtlen,"
"Millest?"
"Mis vastust sa ootad?"

"Paku,"
"Ma tean, et sa tead,"
"Katseta mind,"
"Oh, okei," Tõstsin käed alistuse märgiks üles. "Ma pole ikka veel aru saanud sinu fantastilisest käitumisest täna,"

"Fantastilisest?"
"No sa oled täna nii .. hea,"
"Arvad sa, et ma olen halb inimene?"
"Ei, aga .. sa ei ole muidu nii vaba. Sa eelistad minust eemale hoida ja .. vahel on selline tunne, nagu sa arvad, et sa võid mulle mingit ohtu põhjustada või midagi .. ah, ma ei tea,"

Ta vaatas mulle tõsiselt otsa. "Aga äkki mina olengi sulle ohtlik," Ta pistis friikartuli suhu, kallutas pead ning vaatas mind mõtlikult.
Võtsin lonksu Coca-Colast. "Jason, sa ei saa mulle ohtlik olla. Kust otsast sa äkki nüüd mulle oht oled?" Ainult et tegelikult oli ta mu mõtlema pannud küll. Ma ei tea kuidas, aga miski mu sees ütles, et see võib tõsi olla. Ma küll ei saanud aru, kuidas tavaline teismeline seda olla võiks, aga ma olin õppinud oma sisetunnet usaldama. Mitte et ma talle seda tunnistaksin muidugi.

***

Jason

Miks ta nii paganama nutikas on? See on nagu .. oh.
Tegelikult pidin endale tunnistama, et see oli ikka kuradima meeldiv. Istuda rannas, kuulata lainete kohisemist ning teha seda kõike koos temaga. See tundus mõnusa pärastlõunase piknikuga ja seda tüdrukuga, keda ma armastasin.

Vaadata tema kuldseid sädelevaid juukseid ja säravaid silmi, kuulata tema helisevat häält ja naeru, lihtsalt nautida aega temaga .. see oli tõepoolest täiesti fantastiline. Ta pani mu unustama, kes ma tegelikult olin, ning esimest korda elus ma olin selle üle õnnelik. Ma mõtlen, tema kõrval võisin ma olla täiesti mina ise, mitte see külmavereline mafiooso, kes ma olema pidin.
Ning siis sain ma aru, et Caroline on see üks ja ainus, kellega ma koos olla tahan.

SL #48 Sule silmad ja peleta reaalsus

"You're insecure, don't know what for,"
Aga ma ei taha ärgata. "Being the way that you are is enough,"
Einoh, tänan väga, aga ikkagi... "Baby, you light up my world like nobody else,"
Poisid, ärge võrgutage mind... "The way that you flip your hair gets me overwhelmed,"

"Fain," urahtasin poolvaljult ning haarasin telefoni. Tegelikult ma ei tea, miks ma üldse üles tõusin. Olin unustanud äratuskella välja lülitada - loll mina - ning uni oli nüüd läinud.
Ah, õigus. Ian peab tööle minema.

Ei, oodake, veel üks küsimus: kuidas ma üldse voodisse jõudsin? Koondasin kulmud ninajuurele, proovides meelde tuletada eilset ööd. Ma mäletasin, kuidas ma Jasoniga rääkisime. Kuidas ma lamasin diivanil ja ta mulle ülevalt alla otsa vaatas ning muudkui naeratas. Ja ma vaatasin ja vaatasin ja ...
Ja siis ma tõenäoliselt jäin magama. Aga kuidas ma voodisse sain?!

Kavatsesin püsti tõusta, ent enne, kui ma jõudsin voodist välja ronida, tundsin, et midagi on valesti. Mu küljel oli mingi raskus ja oma käe peal tundsin ma kellegi sõrmi.
Kuidas ma ei tundnud seda varem? Um .. kellegi käsi on minu ümber? Daah.
Avasin silmad ja sain kinnituse, et kellegi käsi oli tõesti minu ümber.

Väga huvitav, kes see on..? Ei tule just meelde, et ma kellegagi magama oleks jäänud. Daah, Caro, sa isegi ei mäleta, kuidas sa voodisse said. Ega sa eile üle ei võtnud?
Pea mul küll ei valutanud, nii et see oli välistanud. Huvitav küll.

Pöörasin end ettevaatlikult ümber ja peaaegu et põrkasin oma näoga vastu Jasoni oma.
Jason? Tõesti?!
Ta liigutas läbi une, kuid ta käsi jäi endiselt mu küljele.
Ja kui ta nüüd üles ärkab, siis ta küll ei rõõmusta. Ma pean...
Muidugi oleksin ma võinud veel seal niimoodi mitu-mitu tundi lamada ja lihtsalt meie lähedust nautida - see oli midagi, mida ma metsikult tahtsin-, kuid ma teadsin Jasonit liiga hästi.

Ühest küljest oli just tema see, kes minu kõrval oli - kuigi mul polnud õrna aimugi, kuidas me sedasi lõpetasime -, ning ma ei saanudki midagi aru .. Aga ta lõhnas ka oma suurepärase odekolonni ja .. alkoholi (?) järele, nii et ma mõtlesin, kas saaksin teda kõiges "süüdistada" - kuigi ma tahtsin endiselt teada, kuidas ta nii kaugele oli läinud. Ning kui ta üles ärkaks ning minu eest leiaks .. ta ei saaks vihaseks, ei.Vähemalt mitte minu peale. Ent ta võinuks vihastada enda peale, mis võiks lõppeda näiteks sellega, et ta oleks arvanud ,et seda kõike on tema jaoks liiga palju ja ta peaks meie vahele suure vahemaa tegema.

Ning seda poleks ma üle elanud. Jälle. Või siis jälle, jälle, jälle.
Nii et mul lihtsalt ei jää muud üle.
Aga ikkagi .. see on küll midagi täiesti erilist. Isegi peale tantsu. Isegi peale eilset. Isegi peale .. kõike.

Ohkasin vaikselt omaette, puhudes sellega kergelt õhku Jasoni näole ning paar salku vajusid ta silmile. Kui ma suutsingi vastu panna sellele, et jääda ta juurde lamama, siis ma ei suutnud vastu panna  kiusatusele sirutada käsi ja siluda juuksed silmadelt eemale. Kuigi ma eelistasin, kui Jasoni juuksed oli sassis ning salgul igale poole laiali.

Sirutasin käe aeglaselt, et teda mitte äratada, ning puudutasin õrnalt ta juukseid.
Ning siis, täiesti äkki, haaras käsi minu omast kinni. Hingasin pahinal sisse, oodates vihalainet.
Seda aga ei järgnenud, kuna Jason ei olnud ärkvelgi - ta oli minust unes kinni haaranud!
On alles refleksid... Kus ta küll seda õppinud on?

Vabastasin ettevaatlikult oma käe - peab mainima, et ta oli isegi magava inimese jaoks liiga tugev - ning nihutasin end teisele äärele voodit, et enam Jasonit mitte traumeerida ega kogemata üles äratada, ja libistasin jalad puitpõrandale.
Tõusin püsti, sirutasin end, masseerides kangeks jäänud lihaseid, ning vaatasin veel kord Jasoni poole.
Ta on magades niiii armas.

Naeratusel mu näol polnud kavaski kuskile minna, nii et pidin sellise hundiliku irvega Iani juurde minema, tõmmates endale kõigepealt pusa ümber. Põikasin läbi ka vannitoast, et nägu värskendada.
Avasin kahte tuppa ust valesti enne, kui Iani oma leidsin.

Oh, god. "Sorry," pomisesin ma, proovides vaadata kuskile mujale.
Iani selg oli minu poole, mitte et see midagi muutnud oleks: tal olid ainult bokserid jalas. "Hommikust. Ja pole midagi," naeratas ta mulle, siis vaatas mind korra imelikult, kuid see ilme selgines kiiresti. Otsustasin küsimata jätta. Niigi oli piisavalt kahtlane olla temaga ühes toas, kui ta teksaseid jalga tõmbas.

Teate .. see oli nii imelik. Tähendab, Ian oli samuti Jasoni parim sõber, aga samas .. me saime temaga ka nii hästi läbi. Vahel isegi paremini kui Jasoniga - siin on vist omad põhjused, ah? Kuid mis mind hämmastas oli see, et Jason, Zack - ilmselgelt ta ei ole Jasoni parim sõber, aga oletame hetkeks, et on - ja Ian olid nii erinevad.

"Ma tulin sind äratama," ütlesin ma, sasides juukseid - ahjaa, miks keegi mulle meelde ei tuletanud, et võiks oma padja-juustega midagi ette võtta?
"Oh, tänks, ma olekski äärepealt sisse maganud,"

Vaatasin toas ringi ning avastasin lahtise akna. Kergitasin poisi poole kulmu.
"Jah, peaks selle vist kinni panema," Ta läks poolalasti - ainult teksade väel, st - akna juurde ning sulges selle. "Siin oli öösel nii palav, kas tead,"
Kahtlen, et ta katsetas midagi Analeigh'ga - mhm, talle meeldis Analeigh .. väga -, kes teises voodis magas .. kellegi kaisus. Raske öelda, kes see oli. Meenutas Zacki blondi juustepahmakat, aga võis ka olla Adam või .. veel keegi.  "Sul oli palav? Ma pidin öösel ära külmuma,"

Ta kortsutas kulmu. "Ära külmuma? See on nüüd küll imelik," Ta näole ilmus sekundiga teadlik irve. "Tead, sa oleksid võinud..." Ta jäi järsult vait ning vaatas mind, nagu oleks just mulle oma maailmavallutusplaani teatavaks teinud.
"Ma oleksin võinud mida?" küsisin silmi kissitades.

"Ee .. unusta ära," ütles ta silmi eemale viies ning haaras särgi.
"Palun, ära kasuta seda väljendit. Ma vihkan juba piisavalt, et Jason seda nii palju..." Oh. Tobe, tobe Caro.

Mitte et ma kardaks, et Ian midagi teha võiks. Esimene erinevus. Väga tihti oli mul tunne, et Ian teab samuti .. meist. Kuid ometigi polnud ta kordagi seda öelnud, kui toas oli keegi veel peale minu ja Jasoni. Selle eest meeldis ta mulle väga.
Ent ikkagi .. selle mainimine oli .. rumal.

Kuid siis ma nägin midagi Iani kohmetunud ja mitmetähenduslikus olekus, mis pani mu õhku ahmima. "Sa ei mõelnud ju .. seda, mida ma mõtlesin?"
"Mul ei ole õrna aimugi, millest sa räägid," Ian viipas mulle, et me toast välja läheksime. Liikusime alla kööki, et hommikust süüa.

"Ian," laususin tõsiselt, kui me olime alla jõudnud ja asunud Joshi külmikut laastama.
"Kuule, see ei ole minu asi, eks. Tähendab, ma tahan, et Jason õnnelik oleks ja värki, aga ma ei sega end tema ellu.."
"Sa .. mina ja Jason .. meie vahel polnud midagi. Tegelt ka. Sa ju tead teda,"

"Ma näen," ütles ta lihtsalt ja vaatas allapoole mu nägu.
Mida..? Oh, mu jumal. "See ei .. ole see, mida sa arvad,"
Ta muigas. "Rahu, ma ei räägi kellelegi,"
"Ei, tegelt ka, Ian, see ei ole naljakas. Ma vist kogemata .. ajasin meie pusad sassi," Vot see, Caroline Forbz, ei kõla juba üldsegi tõeliselt.

Jah, mul oli palju võimalusi Jasonile "külge lüüa" ning see pusa-sassi-ajamise-variant oleks osutunud isegi päris edukaks, kui ma oleks tegelikult ka seda plaaninud. Aga ma ei olnud, eks! See oli tõepoolest kogemata.
Ent nii oli alati. Kui ma midagi kogemata Jasoniga seotut tegin, märkas seda alati enamus. Tobedus milline.

"Mida iganes sa ütled, Caro," sõnas Ian ja pööras muna pannil. "Üks asi veel. Ma tõesti pidasin seda silmas,"
"Mida?"
"Ma ei räägi kellelegi. Ma tean küll .. olukorrast, aga ma pole kunagi aru saanud ideest sellest kõigile vasardada," Ta urises veel midagi enda nina alla, kuid ma ei hakanud üle küsima, sest keegi tuli trepist alla.

"Aitäh, Ian," ütlesin lihtsalt ja naeratasin poisile.
Me mõlemad pöörasime end trepi poole, kust sammud tulid.
"Kus hundist räägid," ütles Ian valjemalt - me olime rääkisinud poolsosinal, et keegi ei kuuleks.
Hundist? Oh, palun. "Hommik," naeratasin Jasonile.

"Hommik," ütles ta unise häälega.
Jasoni juuksed olid ideaalselt sassis - kuidas see üldse võimalik peaks olema? - ning ta silmad olid nii armsalt unised, et ma tahtsin teda kallistada ja "aww" öelda.
Ta vaatas kõigepealt Ianit, siis mind, jälle Ianit ja seejärel jälle mind. Me vaatasime samuti üksteisele otsa.

"Mis?" küsis Ian esimesena.
"Um .. ei, ma niisama," lõi Jason käega. "Ma tahan ka süüa," nõudis ta siis.
Ian vaatas minu poole ja ma ütlesin vaikselt, vaid huultega: "Mis?"
Ta nookas peaga köögi poole ning hakkas naerma, kui ma urisesin.

"Miks kõik arvavad, et naise koht on köögis?" küsisin, pannes ärasöödud omletiga - tänks, Ian! - taldriku nõudepesu masinasse ning kaevusin külmikusse. Tegelikult meeldis mulle vägagi mõte sellest, et ma saaksin .. võiksin Jasonile ise hommikusööki valmistada.
"Hei! Mina tegin enne süüa!" kaitses ta end.
"Omlett kurku, Ian," urahtasin talle.

Lisaks tema naerule - "Toccata" saatel: "Ettekuulutus täitub," - kuulsin ka Jasoni oma.
"Ma näen, et teil on siin lõbus olnud," ütles ta.
Et ma olin hetkel poiste poole, nägin Iani mitmetähenduslikku näoilmet.

"Niisiis, mida sa soovid?" küsisin, hoides käes Nutella kreemi purki. Hei, magustoit ka, eks!
Ta vaatas seda ja raputas pead. "Eelistan kodumaist,"
Kortsutasin kulmu, kuid muigasin siis laialt, kui mulle tuli pähe hea idee. "Jah? No head isu siis," Viskasin talle kätte võitopsi.

Ta kergitas mu poole kulmu. "Tõesti, Caro, tõesti? Nii palju sa siis hoolid minust..."
Mu silmad läksid pärani lahti, kui ta seda ütles. Mitte et ta seda kuidagi eriliselt oleks öelnud või mõelnud .. aga mina mõtlesin. "Fain, ma praen sulle muna,"
Ta naeratas. "Tänud .. oota, miks mu pusa sul seljas on?"
Uh-oh. "Um..."
"Ma lähen pesen hambad ära," ütles Ian äkki ning, pilgutades mulle üle Jasoni õla silma, liikus vannitoa poole.

Toetasin käed vastu köögikappi ning vaatasin Jasonit. Taaskord needsin end selle eest, et olin juuksed hobusesabasse pannud ning nüüd ei olnud mul millegagi nägu varjata.
Tegin luku lahti. "Vabandust, ma..."
Kuid enne kui ma midagi vabanduseks öelda võisin, seisis Jason juba mu ees ning tema pruunid silmad puurisid minu omadesse.

Ma olin kapile liiga lähedal. Kuigi olin õnnelik, et polnud selle peale istunud, muidu oleks kogu situatsioon veel kahtlasem.
"Ära vabanda. Muidu tundub, nagu ma oleks pahane,"
"Ma kardan, et oled,"

Ta kergitas kulmu. "Peaksin?"
Hammustasin huulde. "Noh, tead .. kui ma Ianit äratama läksin .. ja ta märkas seda pusa mu seljas, ta .. noh, ta mõtles, et .. me .. et mina ja sina..."
Jasoni särav naeratus ilmus ta huultele. Ta raputas pead. "Oh, Ian, Ian,"

Naeratasin ka õrnalt.
"Tead, sa võid seda kanda praegu. Kell on nagu .. 7 hommikul, eks. Kõik meie omad magavad,"
Noogutasin aeglaselt pead, mõtiskledes, kas Jason oli midagi eile tarbinud või mitte. Ta oli liiga .. hea?

SL #47: Miks me ikka veel koos pole, kui see on juba kõigile ilmselge, et peaksime?

Õnnestunud esinemine vajab alati tähistamist. Ei, me ei võitnud. Me saime teise koha. Aga ma arvan, et see on ikkagi väga hea esimese korra jaoks. Ning et oli reede, korraldas Josh enda juures taaskordse koosviibimise ja me oma seltskonnaga suundusime muidugi sinna.

Alguses mängisime Aliast. See oli tore, sest tavaliselt on kõik peod olnud sellised, kus rahvas veab end kohale, koguneb gruppidesse ja seejärel hakatakse jooma. Ja ei mingit suhtlemist. Nii et selline ebatavaline võimalus kõikide reaalse koosviibimise jaoks oli kasulik.
See muidugi ei tähendanud, et hiljem ei joostaks laiali jälle. Joshi maja oli piisavalt suur, et igasse tuppa mingi oma grupp läheks. Või siis sauna. Või vannituppa. Või terrassile. Kuhu iganes.

Ärge palun küsige, kuidas ma sattusin jälle ainukeseks tüdrukuks rõdule. Kui ma ühest küljest olen porte-poisse, siis teisest küljest olen ma poisse ligitõmbav inimene. No ma ei tea, mulle lihtsalt meeldib nendega rohkem olla: ei mingit klatši, kuulujutte, õelusi. Ainult naljad. Vahel nilbed - see on siis, kui nad ära unustavad, et sa oled tüdruk -, aga nendega on ikkagi väga tore.

Niisiis, rõdul oli peale minu veel Josh, kes puhkas saunast, Ian ja .. Jason. Okei, ma mõtlesin ümber. Te võite küsida, miks ma ainuke tüdruk olin. Aga ärge küsige, mida tema seal tegi. Ta lihtsalt .. tuli sinna, kui ma tulin. Ning ma mõtlesin ikka veel, et miks kuradi pärast me ei võiks koos olla, kui on ilmselgemast selgem, et me mõlemad tahame üksteisega koos olla. See on lihtsalt .. bullshit.

"Nii, ma lähen tagasi nüüd. Jahedaks kisub," ütles Josh ning, tõmmates mantlit koomale, tuigerdas oma toa läbi sauna.
Vaatasin poistele otsa: nad mõlemad jõllitasid mind.

"Mida?" küsisin kergelt ärritunult ning puhusin välja suitsupahvaku.
Ian naeratas salakavalalt ja, tõustes püsti, kõndis rõduukse poole.
Ei, palun! Palun ära mine ära, sa ei saa meid ju ometi jätta .. kahekesi. Mu mõtted töötasid muidugi hoopis teises suunas, mida ma tahtsin, aga hei, ma proovisin vahepeal teha nii, et mulle tervislikum oleks, eks.
Okei, fain, ma nüüd solvun, Ian. Tegelikult ka solvun. Sa saad peksa .. kunagi.

Ja nii me jäime temaga kahekesi. Mina tõmbamas vesipiipu ja tema istumas otse minu ees, kõigest meetri kaugusel.
Oh jumal. Ja kuidas ma peaksin nüüd vastu pidama?
Puhusin välja järjekordse suitsupilve.
Mida ma küll ilma pidudeta teeks.

"On see hea ka?" küsis Jason, vaadates mulle otse silma.
Palun ära vaata mind nii. "On," pigistasin endast välja.
Arvate, et see oli lihtne? Istuda temaga seal nii? Muidugi, kõik teavad, et mina ja Jason olime päris palju kahekesi jäänud, kuid see ei aidanud midagi. Selles suhtes, et iga järgnev kord läbisid mu keha üha tugevamad värinad ning enda tagasihoidmine muutus üha raskemaks. Ning mul oli endiselt raskusi temaga rääkimisel. Isegi peale seda neetud tantsu. Isegi kui ma ta peal kahtlaseid liigutusi tegin ning tema mind enda vastu surus. See oli nagu .. refleks. Ja ma ei olnud kindel, et neist oli võimalik üle saada.

Ning praegu ta vaatab mind nii .. nagu ta prooviks aru saada, miks ma peaks tegema midagi, mis on mu tervisele halb. Meie härra Tervislik Eluviis.
"Miks sa seda teed?" jätkas ta, liigutades nüüd enda silmi kordamööda minu silmadest minu käes olevale piibule.
Mis ma ütlesingi... "See rahustab," seletasin ma, mõtiskledes, kas ta tajus selle kahemõttelisuse ära. "Tahad proovida?" sirutasin käe tema poole.

Mm.
"Ei, tänan,"
Kas ma tõesti arvasin, et ta võtab selle? Vist siiski mitte.
Ta jäi hetkeks mõtlema ja mu peast käis läbi mõte, millest ta küll mõelda võiks.


"Milleks sul end rahustada on vaja?" küsis ta, vaadates mulle jälle otse silma.
Kas sa proovid mind praegu hüpnotiseerida või midagi? Vaatasin talle samuti otsa. "Pakkumisi?"
"Jätan oma arvamuse praegu enda teada,"
Vaatamata pimedusele, nägin, et ta kergitas kulmu. Ja nägin ma seda ainult sellepärast, et ta julges mulle väga lähedal olla.

Vastuse asemel tõmbasin endasse taaskordselt mahvi ning vaikuse täitis vee vulin. Tõmbasin suitsu sügavalt sisse ning seejärel hingasin välja.
"Jason, mu kallis,"-mis ajast need sõnad tavaliseks said?!- "ma pean rahunema peale .. tantsu," Saatsin talle teadja irve.

Ta paljastas oma hambad. Mitte hundilikult - mitte et mul ka selle vastu midagi oleks -, vaid laiaks naeratuseks. See oli üks neist naeratustest, kui tal alguses oli näol täielik poker face, mis venis aeglaselt naeratuseks ja siis ta pahvatas naerma. Kui ma suutsingi tema tavalistele naeratustele enam-vähem vastu panna, siis see oli selline, mis võttis mind põlvist täiesti nõrgaks. Ma oleks tõenäoliselt želeena põrandal, kui ma poleks juba istunud.

"Mida?" küsisin ma, itsitades kaasa. "Ära ütle, et sa ei vaja seda,"
Ta tõsines hetkeks ning ma ehmatasin, ega ma üle piiri ei läinud. Ma ei tahtnud siiski katsetada, kui õhuke oli tema kannatus selles osas.
Kuid tundus, et ta oli sellest üle saanud, sest ta naeratas taas. "Ma tunnistan, et see on tõsi,"

"Niisiis?" proovisin uuesti, kergitades kulmu ja sirutades tema poole otsiku - või kuidasiganes nad seda nimetavad.
Ta raputas siiski pead. "Ma jään vähemalt praegu selles osas truuks oma põhimõtetele,"
"Vähemalt praegu?" kordasin ma ja naeratasin salakavalalt. "Seda annab parandada,"

"Nii halb, Caroline," ütles ta ja piidles mind. "Kuni sa ei tea, miks ma seda ei tee, ei saa sa mind ümber veenda. Ning ma ei räägi sulle, sest muidu sa teed seda,"
"Mul on hea veenmisvõime," seadsin talle fakti ette.
Ta vaatas mulle väljakutsuvalt silma. "Ma usun,"

***

Nii imelik oli temaga lihtsalt istuda ja rääkida armumisest, suhetest ja lihtsalt kõigest. Ning lisaks sellele olla talle nii lähedal vaatamata diivani suurusele - uskuge mind, taaskord juhtus see lähedus kogemata, vähemalt minu poolt... -, kui meie klassikaaslased olid igas võimalikus magamisasemes. Ülemised magamistoad - hõivatud paaridest, kes tegelikult isegi polnud paarid -, diivanid kontorites ja kus iganes, saunalavad - vot see oli nüüd küll naljakas -, vannid?

Ning siis olime meie.
Kaks inimest, kellest üks armastab teist meeletult, ja teine, kes teab vaid .. tähendab, ma pole talle seda kõike välja öelnud, ütle nii. Ja me räägime. Sellistest asjadest.
Mõtlesin sellest, kuidas ma suudan. End talitseda. Olla talle nii lähedal, kui me oleme täiesti kahekesi - ärgem unustagem, et inimesed olid üleval, ning pealegi liiga täis, et midagi märgata - ning mitte talle sülle tormata ja suudelda või kas või jälle oma tunnetest rääkima hakata.

Ning siis sain ma aru, et mu tunded tema vastu ei peitnud endas pelgalt tema tahtmist või tahtmist temaga olla. Mu armastus tema vastu oli tõeline. Ma ei mõelnud enam egoistlikult: "Ma vajan teda ja punkt,". Ei. Ma tahtsin, et temal oleks hea. Ma tahtsin, et ta elaks elu niimoodi, nagu tema ise tahtis. Ning kui mina tema ellu ei kuulunud, siis .. ütleme nii, et ma armastasin teda piisavalt, et tema heaoluks enda tunded ohverdada. Ma võisin teda armastada ka teistmoodi.

"No te polegi koos?" kuulsime häält trepi pealt ja pöörasime oma pead sinna.
Seal seisis Zack ning millegipärast paistis trepi tagant ainult tema ülemine osa.
Avasin suu, kuid mul ei tulnud midagi tarka pähe. Vaatasin Jasoni poole, kelle silmad hetkeks minu omad leidsid.

"Ah, suva," ütles siis Zack lambist ja astus välja.
Ahsoooo, venitasin oma mõtetes. Zack oli põdenud ainult sellepärast, et tal polnud pükse jalas. Kah mul asi.
Jason vaatas mu poole ning ma nägin, kuidas ta taaskord võitleb oma naeratusega, mis mind nõrgaks võttis.

"Kas peaksime olema või?" küsis Jason, kui tema parim sõber kõndis kraanikausini, et vett juua.
Ta pööras end meie poole, kuid ta näol ei olnud otseselt mingit kurja või õelat naeratust. Ta kehitas lihtsalt õlgu ja vastas: "Ma ka ei tea ju .. võiksite," Ning nende sõnadega läks ta tagasi üles.

"Arvad, et tal oli tõsi?" küsis Jason mõtlikult mõne hetke pärast, kui uks üleval oli sulgunud.
Tundsin, kuidas põsed lähevad punaseks. Võtsin pea käe pealt ära ning pistsin käe hoopis juustesse, et neid sasida ja näo roosakust varjata.
"Ei," ütles Jason ja haaras mu käest.

Vaatasin talle avasilmi otsa.
"Ma lihtsalt tahan jälgida su silmi, kui sa vastad," sõnas ta kuidagi tagasihoidlikult.
Nii nunnu! "Ma .. ma .. sa tead, mida ma tahan, Jason,"
"Seda ma arvasin," pomises ta ning lasi mu käest lahti. Tundsin küll endiselt kerget torkimist, nagu oleks haaranud millestki kuumast. Noh, ütleme, et see oli kellestki kuumast.

Naeratasin omaette ja vajusin külili, pea Jasoni põlvedest kõigest 10 cm kaugusel.
"Palun ära ütle, et sa lähed ka magama," Jason vaatas mulle otsa nii anuva pilguga, kui ma end selili pöörasin, et talle otsa vaadata, et .. et .. ma isegi ei tea, mida ma tahtsin öelda.
"Sa ei taha, et ma magama läheks?" Mu süda peksis meeletult, oodates tema vastust.
"Ma lihtsalt vajan kedagi, kellega rääkida," Ouch.

Kuid ma naeratasin talle siiski. Ma ei saanud tema peale vihane olla, isegi kui ta oli selline ennasttäis egoist.
"Olgu, ma jään siia,"
"Sa oled tõesti valmis minu pärast üleval olema?"
"Miks mitte? Ma tean, mis tunne see on, kui sul pole kedagi, kellega rääkida, Jason,"

*

Jason
Ja siis ta naeratas mulle.
Kurat küll, Jason, sa tead ju küll, kuidas sa ei vääri seda tüdrukut. Tead ju.

See oli nii tõsi. Caroline oli minu heaks kõigeks valmis. Ainuke aga, mis mina talle tegin .. põhjustasin, oli valu. Ja see valu oli ka minus endas, kuna ma ei saanud talle hetkel midagi rohkemat anda. Ma ei olnud kindel, kas üldse kunagi saaksingi. Ma ei tahtnud, et ta oleks ohus.

Ainult et .. kas lõpuks polnud see oht talle mina ise? 

SL #45: You're an angel, Caro

I shook my head as Jason had, once again, refused to tell me what had actually happened. Even when we were left alone, 'cause I had to fix Jason's appearance.
I watched the lad's eyes opening wide, trying to keep myself from laughing, as he saw the make up tools in my hands.
"What are you to do with that stuff, Caro?"
I gave him an obvious look.

"Oh, no, no, no. You aren't. You won't, you hear me? You can't do that to me,"
I raised a brow and put my hand on hip. "Yes, I admit: it's weird, especially in your case. But there's nothing I can do, my dear. You can't perform like that. Imagine you're a celeb,"
We both ignored the words "my dear".

"I don't want any make up!" Jason stated, whimpering, and pursed his lips.
I didn't even try to keep myself from laughing at his mega cute face expression, and came closer.
"No, please, Caro, anything but that,"
"Oh my god. You're such a cry baby," I said and crouched before him. "I'm not going to make a drag queen out of you."

"To what?" he asked, confused.
I only shook my head, muttering under my nose: "Guys," I took concealer in my hand and followed with a smirk Jason's once again scared face. "Hey, listen, it's just concealer. It's going to cover up your blacks eye and scraped lip,"

He didn't seem exactly convinced and his eyes were still big, looking at my act. I squeezed some  drops around his eyes and carefully, trying not to hurt him, dabbed his face with my fingers. His eyes didn't leave mines even for a second and I uncontrollably thought about "The Last Airbender", when Katara begriming Zuko's face with that water from Spirit Oasis - by the way, let's just cry for another time 'cause they didn't end up together. It was fate's twisted sense of humor that I was actually "healing" the surrounding of his eye and it was left eye as well.

"Am I hurting you?" I murmured, pressing a bit tougher - only a bit -, so that the cream would absorb better.
I noticed he wanted to shook his head, but then he likely remembered I was "fixing" his face and he shortly answered: "Yes,"

When finished with the concealer, I stood up and observed his eye.
"So, if I put some powder on that eye of yours, it will be invisible to others. It's worse with the lip .. I think I gotta put some foundation as well. Have you cleaned the wound?" I asked strictly.
A grin appeared on the boy's face, though, he shook his head.

I raised my brow. "I don't find anything funny here, Mr. Lockwood,"
"You," he said and laughed out loud.
I raised my both brows. "What?"
"When you're trying to be strict and all. Then you're funny," he said and coughed to control his laughter.

I shook my head, not being able to hold back a grin now as well. "You get beaten up and you're still laughing,"
"I didn't get beaten up," his voice sounded offended, but I understood he was only joking.
"Fine, fine, you superhero. Let's continue with your make up,"
"Gosh, why,"

"You successfully managed to survive the first part. Don't you lose your heart now,"
"Easy to say for you,"
"Is not. Because I'm pretty sure you're not a coward,"
"Am not," he agreed.

"Make up is not the worst thing in the world, c'mon,"
"Caro! We gotta perform in like half an hour. Oh..." Cassie's was panicking at first, but grew numb then.
I looked over my shoulder, not standing up. "Hey, Cas,"

"You're spending time interesting way," the gal said matter-of-factly.
"Yeah right, if you call that interesting," Jason said silently, but Cassie managed to hear him.
"Brave, Jason, brave," she said and smiled widely. "I can bet quite a few guys would hang back a lot or even run away,"

"It sounds like I'm cowardly, not brave, though,"
"No, no. It's like you are brave enough to wear make up when the one that lo ..  I mean, feels sympathy towards you makes you to,"
I pulled a face at Cassie.

The girl raised her hands as a sign of giving up and said: "I won't interrupt you anymore," And then she slipped through the door back upstairs.
I smiled at Jason cowardly while turning around, and tried to hide my face with hair that has escaped the ponytail. "Sorry, they are always so .. straight-forward,"

He smiled back at me. "I guess I've got used to it. Whatcha gonna do now?" he changed the topic. Probably for me not to feel awkward in the first place.
Cute. "I actually need some rubbing alcohol or vodka at least. Then the concealer again. But some foundation is also needed to be put on, just in case. And I gotta powder, too."

"Sounds like hell,"
I rolled my eyes. "You better be happy I don't do the whole make up like I was taught in the model agency,"
"You used to go to the model agency?" he asked, interested. At least I think it sounded like that. I mean, he had to be as Jason didn't have such a habit to ask about things if he wasn't really interested.

"Yeah, happened once. Alcohol, alcohol," I repeated then, racking my brains about where the hell should I get the rubbing alcohol at school at 8 PM.
"Em .. I guess someone of the guys has it. It's the party afterwards,"
"That's a good idea. I'll go check for it. You again-" I pointed a finger at her. "-sit there and don't move,"
I stormed up the stairs to the hall, where the event was to begin, and saw Zack standing by the door. I had a thought whether he was glued to the wall as he hadn't moved since Jason'd got back.

Okay, I would have never thought I'll ever do that, but .. it always once the first time, plus it's a special occasion. It's going to be alright, Caro. You've just spent about 15 minutes with "your loved person" in one room AND didn't rape him. Okay, that was really insane. I shook my head to get rid of those weird thoughts. "You're a brave girl, Caro," Jason's once-said words went through my head and I knew I'm gonna make it.

"Zack," I said quietly, approaching him.
He looked at me with a big surprise and I couldn't detect any arrogant smile on his face, as I'd waited for.
I raised on my toes and whispered: "I need some vodka,"

"I thought you're about to make Jason look solid for the show. Are you going to throw a drinking party instead?"
I shook my head. "Jason's wound on the lip need to be disinfected. I don't have any rubbing alcohol around. I only need little,"
"Okay," he said and waved for me to follow him, probably to the wardrobe.

We stopped before his locker and he started rummaging through his sport bag. I looked around, hearing the clatter from his bag. No superfluous ears were needed - nothing could have gone wrong.
"Do you have any towel or anything?" he turned to me, looking around with keen eye.
"What? Ah, yeah," I handed him the cotton pad.

He looked at me with an odd look, but didn't say anything. Only tilted the bottle he had in his eyes and gave the pad, now stinking terrible with the alcohol, back.
"You better be careful for no one to notice,"
"I have only some steps to take," I said, facing up to him and tightening my grip a bit around the pad in case to cover the smell.

I turned to walk back, but a thought occurred to me.
"Thanks," I said over the shoulder and smiled at him.
Zack sent me another weird look and didn't say anything. Only when I'd turned around and run some steps away from him, I think I may have heard him say: "So you really do care about him,".
Although, it may have only been my imagination, that Zack is able to be nice.

I opened the door at a blow and slipped inside.
"You," I breathed to Jason, who stood before the mirror and observed his face. "I ordered you to remain on your place,"
"I got bored,"

"Oh, whatever, sit down now," I commanded and took the vodka-imbued cotton pad between my fingers.
Jason quickly blinked his eyes. "Stinks like a couple of alcoholics,"
"Oh god, you complain more than I do! Shut up now,"

"I better don't ask what you're going to do if I won't, right?"
A large grin appeared on my face as I'd recalled what I had answered to the same question the last time. "Depends,"
And then I was being the med-sister and make-up artist again, doctoring my dearest .. classmate.

I saw him closing his eyes and pressing his teeth together, and said softly: "Sorry. It .. yea, may smart a bit,"
"I can handle that," he answered calmer.
Well, yes, all in all, it was just an easy smart. Couldn't be that bad, only in the beginning. After that I repeated the procedure I'd done to his eyes, adding a bit foundation.

I stuffed the stuff into a small back and took out the powder and the brush.
"That dusk-like thing can do anything?" Jason asked, gobsmacked.
"That's not dusk, silly. It's the powder. And yes, it can do something. You saw yourself before?"
He nodded. "I still have my vision,"

"I recommend you to close your eyes," I stated knowingly and took enough dose of powder on the  brush.
With light strokes I covered his eyes, so no one would notice the damage.
Wonderful. If only the lip would be covered perfectly, too.
However, I couldn't disguise that perfectly.

"I think no one will notice that in the dark. I hope, at least," I stated the fact, as Jason was checking him out in the mirror.
He looked at me. "It's like magic,"
I smirked. "No. It's just the make up,"

"Thank you," he said and my breath got stuck somewhere inside, as he was standing so close when I had come closer.
"You're an angel, Caro, you know that?"
"I'm rather a demon, but thank you,"

Someone knocked on the door.
"Why would they know?" I asked Jason silently.
He shrugged. "Cleaning lady?"
"Hmm. Come in?" I said hesitantly.

Alasia peeked inside and immediately, a sweet smile appeared on her face.
"Love birds, maybe you two can give us some moments, too? The performance is in 15 minutes,"
I tilted my head at Jason. "Let's go show that beautiful face of yours to others as well,"
His deep laugh made me smile and that time I was completely sure we were so gonna make it.

SL #46: Lähemal, kui sa arvatagi võid

 Nad kõik vaatasid meid, kuid ma ei kartnud. Ma tundsin hämmastavat rahu. Selles suhtes, et esinemised suure vaatajaskonna ees tekitasid minus alati paanikat, aga kummaliselt olin ma seekord rahulik. Ma teadsin, et ma oskan seda ja me saame hakkama.

Mu silmad püüdsid kinni publikus seas istuva Analeigh ning ma proovisin parimat, et mitte näidata, kui rahulolev ma olukorraga olen. Et mina sain Jasoni ja mitte tema. Aga siiski, ta oli leidnud endale kuti, ning minust oli rumal kogu aeg armukadetseda. See ei vii sind kuskile. Kuid mulle lihtsalt käis närvidele tema liigne "sõbralikkus".
Ent see polnud tähtis, vähemalt mitte siis. Tähtis oli vaid tants.

Kõik läks plaanipäraselt. Kõikenergilised liigutused, mis mõnusalt lihased surisema panid, kõik ägedad kombinatsioonid, mis me spetsiaalselt selleks vapustavaks hetkeks ära olime õppinud - see kõik oli täpselt paigas, just nii nagu pidi, ning kõik läks enamgi kui parimalt.
Vaid korraks tundsin, kuidas Jason võpatas.

Ta silmad ekslesid saalis, kuid mul polnud võimalust uurida, mis viga. Pealegi suutis ta ennast piisavalt kontrollida, et mitte midagi sassi ajada. Jason siiski. Ja midagi andsin endast parima.
Ning siis äkki tardusid kõik ülejäänud paigale. Ainult mina ja Jason liikusime edasi.

Mida helli toimub? Kas midagi muudeti? Miks ma sellest midagi ei tea?!
"Miks nad kõik seisma jäid?" pärisin Jasonilt sosinal sobival momendil. Nimelt kui ta mu kõverdatud jalga vastu enda puusa surus ning mu käed olid ta kaela ümber, surudes end talle lähemale.
Kui tahate mu arvamust kuulda, siis mulle sobib.

"Lihtsalt jätka tantsimist. Taju rütmi," hingas ta mulle kõrva ning, hoides mul käest, aitas kallutada 45 kraadi.
Ning siis tuli see osa, mis mul õnnestus vaid pooltel proovitud kordadest.

***

"Caro, sa saad hakkama," kinnitas mulle Michelle, samal ajal väljaasteid tehes.
"Uhh," mõmisesin vastu, lükates juuksed kõrva taha. Ma uskusin ka. Ma nägin seda oma vaimusilmas. Ma tajusin seda. Ent see ei tahtnud õnnestuda.
"Ma proovin uuesti. Ettevaatust, Jason,"

Pöörasin end oma armastatud poisi poole küljega ja tõstsin käed õhku, valmistudes hundiratta sooritamiseks.
Kui ma kunagi tantsutrennis käisin, õnnestus mul hundiratas veel vähem kui spagaat, ent kui Michelle pani ülesandeks see tantsus ära teha, ei jäänud mul just palju valikut.
Ma proovisin. Proovisin palju. Kuid tundus, et see oli juhuse asi, kas mu jalad on ideaalselt sirged ja ma maandun Jasoni käte vahel just nii, nagu vaja. Tulemus võis erineda kardinaalselt.

Seekord suutsin Jasoni hooga istuli paisata, lõpetades kaksiratsi tema süles.
Oh, jumal, miks. Piinlikumat poosi annab otsida.
Jälgisin tiimi näoilmeid. Poisid vaatasid nii muuseas kõrvale, tüdrukud pigem meid. Ent nende kõigi nägudel valitses põrgulik irve.

Tavaolukorras oleks ma vaid naerdes pead raputanud, aga see ebaõnnestumine hakkas juba vaikselt käest ära minema.
Tõusin püsti ning ulatasin Jasonile käe, et tedagi üles aidata.

"Mul on nii  kahju," vabandasin ma juba ei-tea-mitmendat-korda. Ma tundsin, et vean neid kõiki alt. Minu suutmatus teha ära see paganama hundiratas, õigesti, võis kõik ära rikkuda.
"Ma olen kindel, et sul tuleb see üks kord välja," kuulsin Michelle'i lohutavat häält ning hoidsin tagasi tungi suu üllatusest lahti teha.

Kuigi, tuleb tunnistada, et Micha oli viimasel ajal hoolivamaks ja mõistvamaks muutunud. Ta ei norinud ega kritiseerinud enam nii palju.
"Jah, sa saad hakkama," nõustus temaga Jason ja naeratas mulle.
Sellise tema puhul oli võimatu mitte naeratada. Pealegi et ka tema jätkas mu üllatamisega, öeldes mulle ühise harjutamise lõpus, et aitab mul hakkama saada.

Justkui võluväel õnnestus mul liigutuste kombinatsioon üha paremini ja paremini. Võib-olla sellepärast, et polnud üleliigseid silmi, ja kuigi ma tahtsin Jasonile näidata  vaid parimal tasemel ennast, teadsin, et ta ei mõista mind hukka, kui asi nihu läheb. Võib-olla aga hoopis tema kiitis ülemäära palju. Selles suhtes, et asi on parem, kui see tegelikkuses oli.

Kuid kui ma peale lisa ühte tundi harjutamist madratsil end välja sirutasin, olin kindel, et teen selle ära.
Jasoni keha vajus mu kõrvale ja ma pöörasin oma pead talle otsa vaatamiseks. Ning ma ei tea, mis mind tol hetkel juhtis - tõenäoliselt süda, sest pea ei lubaks taolist asja kunagi -, ent ma sirutasin käe Jasoni näo suunas ja lükkasin paar salku kõrva taha.

Pöörasin end küljele ja pahisesin: "Miks sa mind juba üks kord ei suudle?" Sekundi pärast klõpsatasin suu hirmunult kinni ja, mõttega: "Mida helli su peas toimub, Caroline Forbz?!", valmistusin pahameeletormiks.
Kujutage ette mu üllatust, kui seda ei järgnenud. Suunasin oma silmad, milles hirm oli asendunud imetluse ja imestusega, Jasonile, kes vaatas mind kuidagi kurvalt.

"Oh, Caro," sõnas ta samuti kuidagi õnnetult.
Soovib ta seda? "Anna andeks, ma lihtsalt..." Äkiline mõttevoog katkes, justkui oleks keegi mu mõtetega peitust hakanud mängima ning nad kõik laiali jooksid.
"Ei, sul on täiesti õigus,"

Tundsin, kuidas silmad ähvardavad koobastest välja veereda. Mi-mida?!
"See, kuidas ma käitun .. tundub, et see mõjutab sind päris palju, mis?" Ta silmad jälgisid pinevalt minu omi.
Suutsin vaid noogutada.

"Või tähendab, mida ma ajan .. nagu ma ei teaks, eks. Tea, et ma tahan ka seda, aga .. aga ma ei saa. Ma teeksin sulle haiget, kui ma seda teeksin,"
"Mu arust sa teed mulle haiget just siis, kui oled selline saladuslik kogu aeg," Mu hääl oli vaid sosin.
"Ma tean ja mul on kahju. Lihtsalt see kõik .. mina, mu elu .. see muutuks kõik liiga ohtlikuks, kui sa kaasatud oleks. Su elu oleks ohus ja ma ei taha seda. Sa oled hea tüdruk ning ma ei taha sulle midagi halba teha, ma ei taha kõik ära rikkuda. Nii et ma pean end tagasi hoidma,"

Tema siirus pani mind naeratama. Ta oli just tunnistanud, et hoolib minust ja ma tähendasin talle midagi!
"Aga mul on ju võimalus, eks?"
Ta noogutas. "On. Ma ei käituks nii, kui poleks. Ma nüüd nii kuri ka ei ole,"

***

Tema sõnad kõlasid taas mu peas ja ma tundsin endasse voogavat jõudu, nagu ta oleks neid just valjusti üle korranud.
Tol hetkel ei olnud mu jaoks enam kedagi teist. Ma ignoreerisin Analeigh'd. Ma ignoreerisin Jake'i. Olin vaid mina ja oli vaid tema.
Kõverdasin põlve ning viskasin pea järsult püsti, vaadates talle väljakutsuvalt otsa. Tema naeratus andis mõista, et ta usub mu õnnestumisse. Nii et kui ma end järsu nõksatusega hundirattasse viskasin, olin edus kindel.

(A/N: fotod)