08.01.12

MOA #4: Vahel ikka veab kah

"Mataks valmis?"
"Nagu ma kunagi õpiks olümpiaadiks,"

"Ehk oleks sellest rohkem kasu?"
"Eelmine aasta ma ka ei õppinud keemiaks. Sain piirkonnavooru. Järeldus: pole mõtet olümpiaadiks õppida,"

"Mõni on ikka niiiii muutumatu," lisandus vestlusesse ka Michelle.
"Ja sa ise?" küsis Chan, teades vastust vägagi hästi.

"Muidugi mitte,"
"Siis mitte ainult mõni,"

"Oh, ärme muidugi räägi sellest, et mõni on ka poiste suhtes muutumatu," Ta vaatas mulle teadjapilguga otsa.
Hakkasin talle juba vastama, kuid uks klassi, kus meie mate toimuma pidi, avati ja õpetaja hakkas klasside kaupa inimesi sisse laskma.

"Teie kaks. 9kud? Okei, teie lähete ka sisse," Õpetaja lasi sisse Chantali ja Michelle'i, jättes meie kõik ülejäänud välja.
Toetasin end seinale, jälgides Cole'i ja Corey't, kes mingil imelikul põhjusel olid samuti olümpiaadi tulnud tegema. Mitte et ma tahaks kedagi solvata või midagi, aga c'mon, need inimesed, kes on populaarsed, neil on 'kahtlane komme' halvasti õppida. Okei, oleme ausad, nad lihtsalt ei vaja õppimist, kuna nende vanemad on mingid rikkurid ja saavad oma võsukestele kõike lubada.

Tundidest saab ära. Muidugi. Nii lihtne see vastus oligi. See ongi mõnede inimeste hobi - niipea kui sügisel algab olümpiaadide hooaeg, siis nad osalevad seal vaid selle tõttu, et saab tundidest ära.
Pöörasin pilgu ära, sest nende klobimine hakkas juba närvidele käima.

Võimalik, et vaadata nende lollusi olnuks mõistlikum. Või vähemalt vaadata kuskile mujale. Sattuda Jasoni pilgu otsa (tookord ma ei teinud seda meelega eriti tihti .. need vanad head ajad) ja uppuda tema silmadesse, kui ta polnud minu oma, ei olnud just kõige parim alternatiiv.

Paar sekundit kestis see, kuid tundus, justkui oleks möödunud tunnid, enne kui ta oma pea ära pööras. Pilgutasin silmi ja pöörasin oma pilgu taas eemale, et mitte enam tunda neid värinaid, mis mu kehas tekkisid, kui meil see pilguvahetus oli.

Hiljem oli neid pilguvahetusi muidugi miljoneid ja need tekitasid minus neidsamu värinaid.
"9kud, võite sisse minna," Õpetaja hääl kõlas läbi udu, mis sest, et ma seisin temast kõigest 1 meetri kaugusel.

Siiski, liikusin klassi, naeratasin Michale ja Chantalile, kes esimeses ja teises pingis istusid ning liikusin hoopis viiendasse (kuna kolmas oli kinni ja siis ma otsustasin kaugemale istuda). Ladusin lauale sirkli, joonlaua, malli, pliiatsi ja jäin ootama, kuni mulle töö kätte antakse.

Toetasin pea käele ja unelesin niisama, kuni keegi minu ette maandus.
Kas te reaalselt teete nalja?

Vaatasin üle tema õla Chani ja Micha poole, kes lihtsalt varjamata irvitasid.
On jah naljakas. Mujale sa istuda ei tahtnud?

Kergitasin kulmu Jasoni selja suunas, justkui ta tõepoolest oleks võinud seda näha. Michelle ja Chantal aga olid nii rahulolevate nägudega, justkui oleks nende erisugune plaan õnnestunud. Rääkimata sellest, justkui oleks see mingi erikummaline sobiv juhus ma-ei-tea-mille-jaoks.

***

Möödunud oli umbes 1,5 tundi, kui ma viimaks olümpiaadilt pea tõstsin. Mitte et mul kõik valmis oleks. Aga kaks ülesannet viiest olid mul täiesti tehtud ja ma lasin silmadel puhata.
Okei, see polnud päris see, mida ma mõtlesin.

Lasta oma silmadel Jasoni seljal puhata, ma mõtlen. Mul oli tegelikult plaanis veidi ringi vaadata, aga kui ma juba ükskord Jasonit vaatama hakkasin, siis see jäi.
Mu pilk libises üle tema pruunide juuste, sealt õlgadele ja ülaseljale. Mu pähe tulid otsekohe mõtted tema treenitud kehast.

Nii, et kellelgi valearusaama ei tekiks. Ma EI OLE Jasonit alasti näinud. Aga ta kandis kehalises peaaegu alati valget T-särki, mis oli tema treenitud keha vastas täpselt nii, et kõik lihased näha olid. Sellepärast olin ma hüperõnnelik, kui meil kehaline koos oli. Seda ei juhtunud küll tihti, kuid siiski.

Paari hetke pärast tuli mulle meelde, kus ma täpselt olin.
Keskendu, Caro, sa oled olümpiaadil, mitte .. ma ei tea .. kuumade kuttide näitusel.

***

Tunni aja pärast andsin alla ja esitasin oma töö 3 1/4 tehtud ülesandega.
Minu jaoks isegi hea.

See oli veel see loll päev, kui meie kooli juhtkond otsustas, et me peame peale olümpiaadi tundidesse veel ka minema.
Samas, esperanto ja kaks kehalist ei tundunud just eriti hullud olevat.

Esperanto .. aa, õigus, meil tuleb täna uued kohad valida ju.
Kolmapäeviti oli meil esperanto sellises toredas klassis, kus lauad olid ringis, et me üksteist vaadata saaksime. Mis iseenesest oli väga tore.

Ja veel on see see klass, kus ma eelmine aasta istusin .. jeah, Jasoni kõrval.
Mul tuli kohe naeratus näole, kui tuletasin meelde, kuidas kaebasin Chantalile, et pean poisi kõrval istuma (Chan istus minust teisel pool).

Haha, kui irooniline.
Kuna olin lõpetanud 15 minutit enne tunni lõppu, tuli mul oodata, kuni teistel tunnid lõpevad, et saaksin klassi minna.

"Kuidas läks siis?" küsis Jason, kui oli mu kõrvale potsatanud ligi 5 minutit hiljem.
Kas ta jälitab mind? "Eem .. ma usun, et isegi suht hästi. 3 1/4 ülesannetest said tehtud. Ma ei tea, kui õigesti muidugi..."

"3 1/4? Päris hea,"
"Ja sul?"

"Heh, ei tea. Kolmas oli 0,5 tundi?"
"See oli just see, mida ma ei saanudki kätte. Teine?"

"7892007?"
Noogutasin pead.

"Edukas,"
"4. oli 250?"

"Ee .. ma sain 236,2,"
"Okeeiii,"

"Mis sa viienda said?"
"Et ei ole võimalik?"

"Jepp,"
"Sama. Oo, siis polegi nii hull ju,"

"Sinu jaoks mitte. Mul mingi 1. tegemata, 3. kahtluse all ja 4. vale,"
"Äkki on minul hoopis vale? 236,2 võib ka õige olla ju,"

"Ei usu. Tundub liiga värdjalik. Eks ma lähen siis nutan, et mul nii halvasti läks,"
"Oh, ole nüüd. Kõigil on oma tõusud ja mõõnad,"

"Nojah,"
* Vaikus, vaikus, vaikus. * Andsin alla. Vähemalt me rääkisime .. 10 minutit.

***


"Nii et sa istud jälle seal," lausus Chantal rahulolevalt, kui me kehkaks riideid vahetasime.
"Yeah, vahel ikka veab ka,"

"Sul veab täna veel rohkem," liitus Cassie.
"Hakkasid selgeltnägijaks?" naersin ma.

"Sest meil on kehaline koos poistega täna," vastas Michelle.
"Ohhoo, kui lõbus," kostsin rõõmsalt.

Kehaline poistega ei olnud ometigi lõbus vaid selle tõttu, et Jason oli seal. Poistega kehaline .. meil sai alati nalja seal.

"Kuigi, ei tea, mis ma seal eriti teha saan, kui inimesed ümber on,"
"No .. jälgid tema kuuma keha näiteks," pakkus Cassie.

"Irw, ära mitte mõtlegi mu poisile külge lüüa," sõnasin irooniaga.
"Sinu poisile..." venitas Chan etteheitvalt.

"Chan, see oli iroonia ju,"
"Ma lihtsalt vaatan, et sa oma ootuste latti liiga kõrgeks ei seaks,"

"Ära muretse,"
"Ok,"

Vihma ei sadanud, nii et kehaline õues.
Suurepärane.

Kolm ringi ümber staadioni ei olnud muidugi nii tore, kui kannatasime välja küll.
"Täna hüppame kaugust ja hiljem mängime pesapalli," sõnas pr. Staim, tüdrukute kehkaõpetaja.

See kõlab suurepäraselt.
Alguses hüppasid kaugust tüdrukud, siis poisid ja lõpus, kui kõik olid oma kaugeimad hüpped ära teinud, lollitasime niisama, hüpates kõik koos.

Ma ju ütlesin, kehka koos = lõbu.
Pesapall osutus samuti toredaks, arvestades tõsiasja, et see oli pallimäng, mida ma kõige paremini oskasin (pallimängudest).

Eriti lõbus oli see osa, et tüdrukutele anti luba võistkonnad moodustada.
Samantha oli meie kapten ning võttis Cyle'i esimesena.

Ilmselgelt.
"Nii, kes teil seal veel hea on?" küsis ta, seirates poisse oma pilguga.

"Jason, Aiden, Dylan, Ethan..."
Palun võta Jason, palun võta Jason. Minu tüüpiline tegevus.

"Ahah .. no okei, võtame näiteks .. no dvj, Jason, vea end siia,"
Mul ilmselgelt on telepaatilised võimed.

Ka Chantal oli minuga samas võistkonnas, nii et tõotas olla suurepärane mäng. Ning niipea kui Jasoni kord oli lüüa, tegin sama, mida märkasin teda tegemas.
Kuigi kindlapeale ei olnud tema tegevuses mingit tagamõtet, vaid ta lihtsalt vaatas mind löömas, nagu osa võistkonnakaaslasi.

Ning seal ma olin, saates talle vargsi pilke, nagu mul tol ajal kombeks oli. Alles hiljem sain ma aru, et just see oli see viga, mida ma liiga tihti tegin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar