"Mhm," venitasin ma, kuna olin viimaseks tunniks päris väsinud. Ning see viimane tund on veel füüsika. Oh.
Lisaks oli see tund, kus Jason istus minust ja Chanist kõigest vahekäigu kaugusel. Ning loomulikult oli mul kohutav tahtmine teda jälgida, kuid kui ma oleks lambist pea pööranud, oleks see .. no ma ei tea, imelik olnud?
Pealegi, vaatamise osa tegi Micha minu eest, kui nägi, et ma ei süvene eriti vestlusesse. Tema saadetud järjekordne kahtlustav pilk (nii umbes viies kord?) Jasoni suunas tekitas minust siiski vastupandamatu tahtmise teada saada, mida ta seal täpsemalt teeb.
Et kahtlust mitte äratada, pöörasin pead vaid niipalju, et saaksin Jasoni tegevust silmanurgast jälgida.
Sellised vaatepildid tekitasid minus ka hiljem iga kord samasugust kurbust, mida nägin tema silmist.
Jason istus üksi laua taga, ei tea küll, kus kõik tema sõbrad on .. Okei, nad seisid paar lauda tagapool ja ajasid juttu. Nagu keegi ei märkakski teda...
Kui teie sõber istub üksi, vaadates tühja pilguga enda ette ja selles pilgus - kui piisavalt hästi süveneda - peegeldub kurbus ja üksindus, siis mida te teeksite? Ma küll läheks räägiks temaga ja lohutaks vajadusel.
Poisid, pööritasin mõttes silmi.
Ning siis järsku vaatas ta mulle otsa. Ma peaaegu tundsin, kuidas tema silmad mind neelavad, neelavad tema kurbusesse.
Kui kaua ma jõllitanud olen?
Pöörasin pilgu tagasi Michale.
"Ta istub seal juba mõnda aega nii, kord sind vaadates, siis jälle pilku pöörates. See on väga imelik," lausus Micha tasasel häälel, et keegi teine ei kuuleks (Chantal ei lähe arvesse).
"Ma arvan, et ta proovib endiselt .. tead küll .. asjadest üle saada," tõstis Chan pilgu vihikust.
"Mul on temast nii kahju,"
"Mine räägi temaga," pakkus Micha.
Kergitasin tema suunas kulmu. "Ja mis õigus mul selleks on?"
"No .. ma ei tea, te paistate suht sõbrad olevat,"
"Mm .. las ma mõtlen. Üks kord ta sattus mulle peale, kui ma tema kitarrimängu kuulasin, üks kord esperantos ja üks kord peale mata olümpiaadi? Ja seda kolme kuu jooksul. Me ei ole sõbrad. Ta on lihtsalt klassivend, kes meeldib mulle, kuigi ei tohiks."
"Miks mitte?" küsis Chantal.
"Sest meil pole lootust,"
"Lootust on alati, ja ära proovigi vastupidist väita,"
"Okei, isegi kui lootust on. Mis siis, kui ta saab sellest kuidagimoodi teada ja ütleb mulle ei? Vaata, siis ma jään temaga endiselt 3,5 aastaks ühte klassi."
"Aga kui ta nüüd sulle juba meeldib .. kas siis pole mõtet edasi katsetada? Selles suhtes, et isegi kui sa temast üle saad, jääb see kummitama..." pakkus Michelle.
"Ma väga loodan, et see läheb üle. Võimalikult kiiresti. Ma ei vaja seda praegu."
"Sa ei saa kunagi käskida oma südant," tuletas Chan meelde.
"Ma tean. Sellepärast ma palun teda,"
"Oh,"
"Kas sa arvad, et see aitab?"
"Kunagi ei tea," kehitasin ma õlgu. "Proovida ju võib."
Lootust on alati, kordasin mõttes Chani sõnu. Ma olin siis nii naiivne.
***
Lõpuks sai see päev läbi. Suundusin kogu klassiga garderoobi, et lõpuks ometi pageda siit vähemalt üheks päevaks. Õnneks oli järgmine päev reede.
Panin parajasti saapaid jalga ja rääkisin Chantaliga meie laupäevastest plaanidest, kui tundsin, et keegi seisab mu selja taga. Tõusin püsti (kuna ilmselgelt ümber pöörata, kui sa kummargil oled, ei ole kõige parem idee), pöörasin end ümber ja...
"Um..." oli ainuke, mida ma suutsin öelda, sest Jason seisis otse mu selja taga, tema ühes käes jalatsikott ja teises kerge jope, ning tema käed olid piisavalt üles tõstetud, et seda võiks nimetada minu kallistamiseks. Või ahistamiseks.
"Sorry, ma tahtsin mööda minna,"
"Ee .. jah, muidugi," vastasin ma, taganedes, endal nägu punane. Niipea, kui Jason oli ohutus kauguses, pöörasin end Chani poole ja sosistasin-sisistasin: "Mis, kuradi pärast, see oli praegu?"
Chan vaatas mulle naerdes otsa. "Oo, ära ütle, et sulle ei meeldinud,"
"Eino muidugi pole mul minu ahistamise vastu midagi,"
Ta vaatas mulle teadjapilguga otsa.
"Olgu, olgu, see oli lihtsalt .. ootamatu,"
"Paistab, et sa ei ole ainuke, kellele keegi meeldib,"
"Mäh? Ta lihtsalt proovis mööda minna,"
"C'mon .. ma olen piisavalt selliseid vabandusi kuulnud,"
Kergitasin kulmu. "Nii et sa arvad, et..?"
"Ilmselgelt,"
***
"...Come and help me fly,
lend me your wings..."
Oh, näe, keegi kirjutab. Laulsin parajasti oma lemmiklaulu, kui vilkuv msniaken häirima hakkas. Olin piisavalt hõivatud laulu nautimisega, et kirjutajat tähele panna.
"Yo,"
Jason... "Hei,"
"Viitsid ühte mu pilti hinnata palun?" Lisatud oli link mingisugusest leheküljest.
Wow, mida nagu? Avasin lingi ja pidin sealsamad otsad andma. Ma jumaldan hunte ja sa lihtsalt võtad kätte ja joonistad ühe? Jälle telepaatia? "See on väga ilus,"
"Tänud .. sellised asjad tulevadki kõige paremini välja just siis, kui sa ei viitsi esperantot õppida,"
"See pole ju nii raske?"
"Sulle tõesti mitte. Mu arust oskad sa seda kõige paremini meist kõigist. Aga mulle see eriti ei istu,"
"Tänks, kuigi ma seda päris ei usu. Aga miks sa siis üldse läksid esperantosse? Oleksid võinud ju itaalia keele ka valida. Või siis üldse mitte midagi, see pole ju praegu kohustuslik,"
"See 'üldse mitte midagi' kõlaks meelepäraselt, kui ma teaksin kindlalt, mida gümnaasiumis õppima lähen."
"Ah, õigus, see ka veel,"
Me rääkisime veel erinevatest asjadest. Vahel hiljem ma igatsesin neid aegu. Kui me kord ühe teema juba kätte saime, võisime rääkida tunde... Lemmikloomad, muusika, filmid - reaalselt mis iganes.
"Whoa, kell on juba pool 2," kirjutasin ma, kui haigutamine mulle närvidele hakkas käima ja mind lõpuks hakkas huvitama, mis kell on.
"Ohsa raks. Ma lähen tavaliselt kell 11 magama. Seda on veits .. palju,"
"Mnjaa. Aga dvj siis, head ööd,"
"Yeps. Cya,"
See 'cya' seal lõpus oli ka peaaegu ainuke kord, kui ta mulle msnis (kui me veel ei käinud) head aega ütles.
***
I've landed here somewhere
I don't know who I am anymore
I've lost the memories
The pictures produce no meaning
Bring me back, back home
I can't make it out here alone
Come and help me fly
Lend me your wings
I exchange them for the world
and for all that keeps me back
I exchange them tonight
for everything that I have
Tell me only lies
Make it so I believe them
otherwise I will climb into the air
and this silence makes me deaf.
With only gray walls and no light,
everything here is without me
I don't find myself here again
I don't recognize myself anymore
Come and pull me out of here
I'd give away everything for that
I am nostalgic
and want to go back
I am distanced farther and farther
with every moment
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar